) sätted on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) suhtes erinormiks (
lg 2), ei saa avaldaja taotlust poole tasutud riigilõivu tagastamiseks rahuldada.
lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja.
lg 3 kohaselt hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub.
Võlgnik ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist avaldajalt. Määruskaebus 7. Avaldaja esitas maakohtu määrusele 13.11.2015 määruskaebuse ja palus maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus tühistas pankrotiavalduse tagamise, jättis rahuldamata avaldaja taotluse poole tasutud riigilõivu tagastamiseks ning jättis avaldaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni punktid nr 2 ja 4). Avaldaja palus jätta
lg 3 kohaldamata või tunnistada see Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. 8.
lg 6 ja § 150 lg 3 reguleerivad küll üldiselt menetluskulude jaotust, kuid ei võta arvesse olukorda, kus pankrotiavalduse esitamise tingib võlgniku käitumine. Võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte juba 26.08.2015, kuid tasus võla alles 15.10.2015, s.o 7 päeva pärast seda, kui maakohus oli pankrotiavalduse menetlusse võtnud ja 2
lg 3 kohaldamist, on avaldaja hinnangul põhjendatud nimetatud sätte põhiseaduspärasuse kontroll. 11. Avaldaja peab põhiseadusevastaseks olukorda, kus pankrotiavalduse esitanud ning sellest võlgnikust tulenevatel põhjustel loobunud võlausaldaja on põhjendamatult halvemas seisus kui hagiavalduse esitanud ning sellest loobunud võlausaldaja.
lg 3 rikub võrdse kohtlemise põhimõtet (PS § 12), kuivõrd tingib pankrotiavalduse esitanud ja sellest võlgniku tõttu loobunud võlausaldaja põhjendamatu kahjustamise. Pankrotiavalduse esitamise otsust ei tee võlausaldajad kergekäeliselt, kuid teatud juhtudel on selle esitamine ainus mõistlik vahend õiguste kaitsmiseks. Antud juhul nõustus ka kohus, et võlgniku varalisest seisust nähtuvalt on alus pankrotiavaldusest lähtuvalt menetluse alustamiseks ning võttis pankrotiavalduse menetlusse. Seega ei esitanud käesoleval juhul määruskaebuse esitaja põhjendamatut pankrotiavaldust, mistõttu oleks ebaõiglane ning PS-iga vastuolus kulude võlausaldaja kanda jätmine.
Võlausaldaja ei saa ette näha, et võlgnik on siiski suuteline rahalisi vahendeid hankima. 12. Poole riigilõivu tagastamata jätmine ning menetluskulude määruskaebuse esitaja kanda jätmine vähendab määruskaebuse esitaja vara väärtust ning takistab selle vaba kasutamist. Vara on omandipõhiõiguse (PS § 32) kaitsealas. Seega riivab
Määruse põhjendused 13. Kolleegium, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, millega kohus keeldus avaldajale pankrotiavalduse esitamisel tasutud poole riigilõivu tagastamisest, ning teha selles osas uus määrus, millega tagastada avaldajale pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust 150 eurot. Muus osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 3
MS § 138 lg 1 kohaselt menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud (TsMS § 138 lg 2). Seega hõlmab
lg 3 ka riigilõivu, mis tuleb sätte kohaselt kanda võlausaldajal.
MS § 150 lg 2 p 2 suhtes, mille kohaselt tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust kui hageja loobub hagist ega keela seetõttu TsMS § 150 lg 2 kohaldamist olukorras, kus võlausaldaja pankrotiavaldusest loobub. Sellest tulenevalt ja arvestades, et käesolevas menetluses on avaldaja pankrotiavaldusest loobunud enne ajutise pankrotihalduri määramist ehk enne taotluse sisulist läbivaatamist, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud avaldaja taotlus pankrotiavalduse esitamisel tasutud poole riigilõivu tagastamiseks. Tulenevalt eelnevast tuleb määruskaebus rahuldada osas, milles avaldaja taotleb pankrotiavalduse esitamisel tasutud poole riigilõivu tagastamist. Avaldaja on pankrotiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu summas 300 eurot (tl 21). TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel ja vastavalt avaldaja taotlusele (tl 72) tuleb avaldajale tagastada pankrotiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust 150 eurot OÜ Halinga arveldusarvele number EE322200001120123316 AS-s Swedbank selgitusega "Riigilõivu osaline tagastamine, tsiviilasi nr 2-15-13610“. 15. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 16. Kolleegium ei nõustu avaldajaga, et
asemel tuleks käesoleval juhul lähtuda menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel TsMS-ist. Selline tõlgendus ei tulene seadusest. Pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti (
Seega on
sätted, sh
MS suhtes. 17.
lg 3 sätestab, et kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Seadusandja on seega ette näinud olukorra, kus pankrotiavalduse menetlus lõpetatakse põhjusel, et võlausaldaja loobub pankrotiavaldusest. Seejuures ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eristada, millistest asjaoludest on pankrotiavaldusest loobumine tingitud. Seega pole sätte kohaldamisel oluline teha vahet, miks võlausaldaja menetluse lõpetamist taotleb. Pankrotimenetluse läbiviimise eesmärk ei ole ühe konkreetse võlausaldaja nõude tunnustamine ja rahuldamine. Võlausaldajale kuulub küll valikuõigus, kas esitada hagiavaldus või pankrotiavaldus, kuid viimane pole hagiavaldusega samastatav ega ole selle samaväärne alternatiiv. Seetõttu ei nõustu kolleegium määruskaebuses toodud pankrotimenetlusele ja tsiviilkohtumenetlusele kohalduvate regulatsioonide võrdlusest tehtud järeldustega. Pankrotimenetluse peamisteks eesmärkideks on võlgniku maksejõuetuse põhjuste, võlgniku vara ja kohustuste väljaselgitamine ning võlausaldajate nõuete kollektiivne menetlemine ning nende võimalikult suures ulatuses rahuldamine. Olukorras, kus pankrotimenetlus lõppeb seetõttu, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja avaldusest loobub, jäävad pankrotimenetluse põhilised eesmärgid saavutamata. Sel põhjusel on pankrotimenetluses õigustatud kulude kandmise kohustuse diferentseerimine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust erinevalt ega ole 4
lg 2 p 1 mõttes ega ole seetõttu aluseks
Sel põhjusel ei ole põhjendatud ka avaldaja etteheide, mille kohaselt pole menetluskulude avaldaja kanda jätmine õiglane, sest pankrotiavaldus polnud põhjendamatu. Vastavat järeldust pole praeguses menetluse staadiumis võimalik tsiviilasja materjalide alusel teha. 19.
lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Seega pole seadusega kooskõlas määruskaebuse esitaja arvamus, et pankrotiavalduse menetlusse võtmine kinnitab võlgniku maksejõuetuse püsivat iseloomu. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisel kontrollib maakohus pankrotiavalduse menetlusse võtmise formaalseid eelduseid ning keeldub pankrotiavalduse menetlusse võtmisest eelkõige
§-s 14 sätestatud alustel. Võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel hindab maakohus vaid võlausaldaja poolt esitatud seisukohtade põhistatust, mitte ei selgita välja võlgniku maksejõuetust. 20. Pankrotiavalduse esitamise otsustus on võlausaldaja valik, mille tegemisel peab võlausaldaja arvestama pankrotiseaduses sätestatud õiguslike tagajärgedega, sh menetluskulude kandmise võimaliku kohustusega.
Samuti piirab regulatsioon pankrotiavalduse esitamist pelgalt võlgniku survestamise eesmärgil. Nende eesmärkide saavutamiseks on kolleegiumi hinnangul sättest tulenev kulude kandmise kord proportsionaalne ega piira ebamõistlikult võlausaldaja õigust kohtusse pöördumiseks või võlausaldaja PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kohtusse pöörduv isik peab arvestama, et seaduses sätestatud juhtudel tuleb tal kanda menetlusega seotud kulud. Seadusandja on pädev menetluse olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt menetluskulude kandmise kohustust diferentseerima ning nimetatu ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus. Pankrotiavalduse esitamisel peab võlausaldaja olema piisavalt veendunud, et pankrotiavalduse rahuldamise eeldused on täidetud, vastasel korral koormab võlausaldaja põhjendamatult nii kohtusüsteemi kui ka tekitab menetluskulusid võlgnikule. Juhul, kui esinevad
sätestatud alused pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks või avalduse läbivaatamata jätmiseks, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, tuleb võlausaldajal tulenevalt
Ka
lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Menetluskulude kandmine nendel juhtudel on risk, millega võlausaldajal tuleb pankrotiavalduse esitamisel arvestada. 21. Eespool märgitud põhjendustel ei ole regulatsioon kolleegiumi hinnangul võlausaldaja põhiseaduslikke õigusi ebaproportsionaalselt riivav. Kolleegium ei nõustu ka avaldaja 5
lg 3 kohaldamata jätmist, põhiseadusevastaseks tunnistamist ja menetluskulude võlgniku kanda jätmist.
lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse.
lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Seega ei ole kulude kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamine Riigikohtule lubatud (vt nt Riigikohtu 26.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 12). Ka pankrotiavalduse tagamise abinõu tühistamise kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (
lg 4 koosmõjus
MS § 390 lg-ga 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.