Obsah (5)

§ 11§ 4§ 5§ 12§ 13

KOHTUOTSUS

TI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-09-27154 Tsiviilasi A.K. hagi O.K. vastu korteriomandi jagamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 6391,16 eurot apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
2. juuni 2011 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.K. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Apellant (hageja) – A.K. (IK: XXX) Vastustaja (kostja) – O.K. (IK: XXXX), esindaja Deniss Matvejev Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Viru Maakohtu
3. juuni 2011 otsus muutamta. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus A.K. kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada esindajad RESOLUTSIOON Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

märgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.K. esitas 09.06.2009 maakohtule hagi O.K. vastu, paludes jagada poolte ühine kaasomand – korteriomand Narvas XXXX , jättes korteri kostja ainusomandisse ja kohustades kostjat maksma hagejale välja tema osa korterist summas 100 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt olid pooled kuni
2. a registreeritud abielus, siis lahutasid abielu ning
3. a jagasid nende ühise korteri: hageja sai toa Narvas XXXX ja kostja koos lapsega sai korteri Narvas XXXX .
4. a hakkasid pooled uuesti koos elama ning vahetasid oma eluruumid kahetoaliseks korteriks aadressil Narva XXXX . Abielu uuesti ei sõlmitud. Elamu erastamise ajal 1995 septembris vormistasid pooled korteri kostja omandina. Kumbki pool andis korteri ostmiseks rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardid väärtusega 3000 krooni. 1993-2007 jooksul elasid pooled koos, ühises majapidamises. Eriti hooldas korterit ja suurendas selle väärtust hageja.
5. a võttis hageja pangalaenu 20 000 krooni, mille kulutas korteri sanitaarremondiks. 2004 mais vahetas hageja korteris aknad, tasudes kokku umbes 11 820 krooni. 2006 veebruaris võttis hageja pangalaenu 7360 krooni põrandate, siseuste ja sanitaartehnika vahetamiseks. Hageja teostas ka teisi remonditöid (näit gaasimõõturi ülekandmine 2005 septembris 405 krooni). Poolte kooselu lõppes
6. a. Vastavalt eluruumide erastamise seaduse (

) § 4 p-le 1 on eluruumi erastamise subjektiks üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. Korteri erastamise ajal oli hageja kostja perekonnaliige (poolte ühise lapse isa ja üürniku faktiline abikaasa).

§ 11

lg 4 alusel andis hageja korteri omandamiseks oma rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi. Eluruumide erastamise seaduse järgi tekib omandiõigus erastatavale eluruumile vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-le

1. Kuna pooled andsid korteri ostmiseks võrdses osas väärtpabereid, muutus korter AÕS § 70 lg 1 kohaselt poolte ühisvaraks. AÕS § 70 lg 5 järgi on ühisomand kaasomand (kui seadusega ei ole sätestatud teisiti) ning omanike osad ühises asjas on reeglina võrdsed (AÕS § 71 lg 1). Kaasomanikul on vastavalt AÕS § 76 lg-le 1 õigus nõuda igal ajal kaasomandi lõpetamist ja asja jagamist. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus, kelle omandisse asi anda ja kellele maksta tema osa välja rahas (AÕS § 77 lg 2). Hageja hindab korteri väärtuseks 200 000 krooni, st hageja osa on 100 000 krooni, mida hageja soovib saada kostjalt.
2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hagiavalduses toodud asjaolud ei anna alust lugeda korterit poolte ühiseks kaasomandiks. Hageja tõlgendab ebaõigesti

§ 4p 1.

Hagejal ei olnud õigust erastada XXXX eluruumi, kuna eluruumi erastamise hetkel 25.08.1997 ei olnud ta kostja perekonnaliige ning kostja kui eluruumi üürniku ja hageja vahel ei olnud sõlmitud 2 eluruumi erastamise kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikku kokkulepet, et hageja muutub eluruumi erastamise õigustatud subjektiks. Kuna eluruumi erastamise hetkel ei olnud poolte vahel sugulusseost ega seaduslikku abieluseost, siis oli hageja kostja endine perekonnaliige, kellel

§ 4

p 1 kohaselt oli õigus osaleda selles normis nimetatud kirjaliku kokkulepe sõlmimisel, aga ei olnud õigust olla eluruumi erastamise õigustatud subjektiks. Kostja ei nõustunud ka hageja väitega, et hageja on võtnud hagiavalduses märgitud pangalaenud ja kulutanud need summad korteri remontimiseks. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus jättis
2. juuni 2011 otsusega A. K hagi O. K vastu korteri ühisomandiks tunnistamiseks ja hüvitise summas 100 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et pooled olid abielus alates 17.04.1982 kuni 30.06.1988;
3. a hakkasid pooled elama ühe perena vaidlusaluses XXXX korteris, mille soetamiseks nad vahetasid hageja toa Narvas XXXX ja kostja korteri Narvas XXXX ;
4. a erastati korter kostja nimele; hageja panustas korteri erastamiseks rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega väärtuses 3000 krooni; korteri erastamise ajal ei olnud pooled abielus. Vastavalt

§ 4

p-le 1 võib üürilepingu alusel kasutatava eluruumi osta selle eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele notariaalselt tõestatud kirjalikule kokkuleppele. Niisuguse kokkuleppe puudumisel eluruumi ostu-müügilepingut ei sõlmita. Eluruumi erastamise ajal kehtinud elamuseaduse (ES) § 35 lg 1 kohaselt määratakse üürniku perekonnaliikmete ring kindlaks kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 10. ES § 10 lg 1 järgi on eluruumi omaniku perekonnaliikmed tema abikaasa, nende lapsed ja vanemad. Vastavalt PKS § 1 lg-le 2 on õigusliku tähendusega ainult abielu, mille sõlmimisel on koostatud perekonnaseisuasutuse abieluakt. Korteri erastamise ajal ei olnud hageja kostja abikaasa, järelikult ei olnud tal õigust selle ostmiseks.

§ 4p-st 1 tulenev kohustuslik kirjalik kokkulepe oli poolte vahel sõlmitud.

Kohus leidis, et ülalmainitud kokkuleppe sõlmimisega ei tekkinud pooltel ühisomandit, kuna nad ei olnud abikaasad, hageja ei olnud erastamise õigustatud subjektiks, ka ei ole tõendatud muust seadusest tulenev ühisomandi tekkimise alus (nt sõlmitud ühise tegutsemise leping). Samuti ei ole tõendatud poolte soov vallasasjast korteri kaasomandisse soetamiseks. Kuna asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 järgi peab vallasasjast korteri võõrandamise leping olema notariaalselt tõestatud, siis peab notariaalselt tõestatud olema ka vallasasjast korteri kaasomandisse soetamiseks sõlmitud leping. Sellist lepingut ei ole kohtule esitatud. Ülaltoodust lähtudes leidis kohus, et hagejal ei saanud tekkida omandiõigust vallasasjast korterile ning hagejal puudub õigus nõuda rahalist hüvitust seoses omandi kaotamisega. Kui hageja kandis kulutusi seoses korteri erastamisega ja/või parendamisega, on tal teoreetiliselt õigus pöörduda kohtusse hagiga kulutatud raha tagastamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. A. K esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 22. juuni 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada, samuti mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 3 1) kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 4

p 1, milles räägitakse üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisest kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikust kokkuleppest. Jääb arusaamatuks, miks kohus leidis, et see kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud. Asjas on esitatud 18.08.1997 Narva Linnavalitsuse töötaja poolt kinnitatud „Kokkulepe üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks“. See vorm oli üldiselt kasutatav; 2) analüüsis kohus mõistet „perekonnaliikmed“, viidates ES § 35 lg-le 1 ja § 10 lg-le 1, kuid

§ 4

p-s 1 sätestatud erastamise subjektide loetelu hõlmab ka täiskasvanud endised perekonnaliikmed. Seega ES § 10 lg 1 norm antud juhul ei kohaldu; 3) ignoreeris kohus, oluliselt rikkudes TsMS § 442 lg 8 nõuet, hageja väidet, et ühisomand korterile tekkis mitte abielusuhetest, vaid ühisest erastamisest. Kohtu seisukoht, et mainitud kokkuleppe sõlmimisega ei tekkinud pooltel kaasomandit, kuna nad ei olnud abikaasad, on seega asjakohatu. Kaasomand tekkis antud juhul tegevustest ja dokumentidest erastamisel; 4) leidis kohus ekslikult, et tõendatud ei ole poolte soov vallasasjast korteri kaasomandisse soetamiseks. 18.01.1995 avalduses korteri erastamiseks on kostja märkinud hageja sugulusastmeks kostjaga „mees“, 18.08.1997 käis kostja koos hagejaga inspektor Niina Rasumova juures

pool mainitud kokkulepet sõlmimas. Samal ajal andis hageja poolte kokkuleppel oma rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi eluruumi XXXX erastamiseks, samuti tasus sularahas Maapangas veel 13 200 krooni. Selliste kooskõlastatud tegevustega tekkis neil kaasomand. Pooled elasid koos kui mees ja naine alates

1. a; 5) tuvastas kohus õigesti, et kõnealuse korteri said pooled
2. a oma eluruumide vahetamise tulemusel, kuid ei hinnanud seda tähtsat asjaolu; 6) kohaldas kohus põhjendamatult AÕSRS § 13 lg-t
3. Kui abikaasad erastavad vallasasjast korteri ühele abikaasadest, siis notariaalselt tõestatud kaasomandisse soetamise lepingut ei sõlmita, vaid vormistatakse tavaline notariaalne leping erastamise kohta ühele abikaasadest. Sama kehtib ka siis, kui teine kaasomanik osaleb omandi loomisel oma vahenditega omavahelise kokkuleppe alusel erastamise subjektina, vallasasja kaasvaldamise ja kaaskasutamise alusel; 7) on vastavalt TsMS § 658 lg-le 2 ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Ringkonnakohus on antud asjas 01.02.2010 tehtud määruses märkinud muuhulgas, et hageja esitatud asjaoludest nähtub, et hageja panustas taotletava vara koosseisu oma vahendeid kooselu ajal. Maakohus ei ole asja uuel läbivaatamisel sellega arvestanud.
4. O. K vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus kohaldanud ebaõigesti

§ 4

p 1.

§ 4

p-st 1 tuleneb selgelt, et eluruumi erastamise õigustatud subjektiks, s.o isikuks, kes võib omandada eluruumi omandisse, võib olla üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks temaga alaliselt koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. Hagejal ei olnud õigust erastada XXXX eluruumi, s.o ei olnud alust omandada nimetatud eluruumi ainu- või ühisomandisse, kuna eluruumi erastamise hetkel: - ei olnud hageja kostja perekonnaliige; 4 - kostja kui eluruumi üürniku ja hageja vahel ei olnud sõlmitud eluruumi erastamise kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikku kokkulepet, et hageja muutub eluruumi erastamise õigustatud subjektiks; 2) ei ole kohus ebaõigesti analüüsinud mõistet „perekonnaliige“. Seadus ei sätesta, mis on perekond ja kes kuulub perekonda. Lähtudes mõistlikkuse põhimõttest moodustavad perekonna isikud kes: - on seotud sugulusseoste kaudu; - on seotud seadusliku abielu kaudu; - elavad alalist koos; - kel on ühine majapidamine; - omavad erinevate isiksuste seoste kogumit. Kostja erastas eluruumi enda omandisse 25.08.1997. Hageja ja kostja abielu lahutati 30.06.1988, järelikult eluruumi erastamise ostu-müügilepingu sõlmimise hetkel ei olnud hageja ja kostja seotud seadusliku abielu kaudu vaatamata sellele, et nad elasid koos ja neil oli ühine majapidamine. Kuna eluruumi erastamise hetkel ei olnud hageja ja kostja vahel sugulusseost ega seaduslikku abieluseost, siis hageja ei saa olla kostja perekonnaliige.

§ 4

p 1 jagab selgesõnaliselt inimesed kaheks kategooriaks – üürniku perekonnaliige ja endine perekonnaliige. Sellest tulenevalt ja analüüsides eluruumi erastamise hetkel kehtinud elamuseaduse redaktsiooni, nähtub, et abielu lahutamisel muutus isik üürniku endiseks perekonnaliikmeks vaatamata sellele, et ta võis elada üürniku poolt üüritud eluruumis. Eluruumi erastamise hetkel oli hageja kostja endine perekonnaliige, kellel oli

§ 4

p 1 kohaselt õigus osaleda selles normis nimetatud kirjaliku kokkulepe sõlmimisel, kuid ei olnud õigust olla eluruumi erastamise õigustatud subjektiks; 3) väidab apellant, et ta seletas kohtule korduvalt, et ühisomand korterile tekkis mitte abielusuhetest, vaid ühisest erastamisest. Nimetatud väited ei nähtu kohtuistungi protokollist; 4) ei ole korteri ühine soetamine erastamise käigus tõendatud. Ei ole tõendatud, et hageja maksis korteri

t rahvuskapitali obligatsiooni kaardiga, sh

märgiga soetada korter oma omandisse; 5) on väär apellandi väide, et kohus ei järginud juhist, et hageja panustas taotletava vara koosseisu oma vahendeid kooselu ajal. Lähtudes kohtuotsusest pööras kohus nendele asjaoludele tähelepanu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu
2. juuni 2011 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel oma otsuses kõiki maakohtu põhjendusi.
3. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ning kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning hagi rahuldamiseks. 8.

§ 4

p 1 kohaselt on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürnike täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. 5

§ 5

lg 1 p 1 sätestab, et eluruumi ostmise

õigus on üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel. Vastavalt

§ 12

lg-le 1 eluruumi erastamine vormistatakse ostja (õigustatud subjekti) ja müüja (kohustatud subjekti) vahel sõlmitava ostu-müügilepinguga.

§ 13

lg 1 sätestab, et omandiõigus erastatavale eluruumile tekib vastavalt AÕS §-le 92. Eelnimetatud sätetest tuleneb, et eluruumi erastamise korral sai selle omanikuks üks eluruumi kasutav isik. Asja materjalidest nähtub, et pooled sõlmisid

§ 4p 1 kohase kokkuleppe (t.l 108), mille kohaselt eluruumi XXXX ostab O.

K. Maakohtu istungil kinnitas hageja (t.l 144) kokkulepet eluruumi ostmise kohta O. K poolt. 25.08.1997 ostu-müügileping (t.l 106) tõendab, et eluruumi XXXX ostis O. K. Lepingu p 6 kohaselt lepinguobjekti üleandmine ostjale loetakse toimunuks lepingule allakirjutamisega. 26.10.2004 on O. K korteriomandi (eluruum nr 32) omanikuna sisse kantud kinnistusraamatusse (t.l 72). Seega sai O. K vallasasjast korteri ainuomanikuks 25.08.1997 ostu-müügilepingu alusel

-s sätestatud korras. Apellandi väide, et maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 4p 1, on ebaõige.

Apellandi seisukoht, et kuna ta elas koos kostjaga eluruumi erastamise ajal samas korteris ja eluruumi erastamisel tasuti tema rahvakapitali obligatsioonidega, siis sai ta eluruumi kaasomanikuks, on põhjendamatu. Pooltel puudub vaidlus selles, et nad ei olnud eluruumi erastamise ajal abielus. Seega ei ole erastatud eluruumi puhul tegemist abikaasade ühisvaraga PKS § 14 lg 1 tähenduses (kuni 01.07.2010 kehtinud redaktsioon). Apellandi rahvakapitali obligatsioonide kasutamine eluruumi erastamisel ei ole eluruumile omandiõiguse tekkimise aluseks ning apellandi viide

§ 11lg-le 4 kui omandiõiguse tekkimise alusele ei ole asjakohane.

Kuivõrd apellant ei saanud vallasasjast eluruumi kaasomanikuks, siis puudub tal õigus nõude kaasomandi lõpetamist ja hüvitust omandi kaotuse

t. Apellandi viide TsMS § 658 lg-le 2 ei ole asjakohane. Tartu Ringkonnakohtu 01.02.2010 määrusega tühistati Viru Maakohtu 30.11.2009 määrus, millega keelduti A. K hagiavaldust menetlusse võtmast, ja saadeti A. K hagiavaldus maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt võttis maakohus A. K hagiavalduse menetlusse. Nimetatud ringkonnakohtu määrus puudus seisukoht asja sisulise lahendamise kohta, milline oleks maakohtule kohustuslik. 9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel A. K kanda ning A. K on kohustatud tasuma apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluvad riigilõivu osamaksed vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2011 määrusele. Viivi Tomson Andra Pärsimägi 6 Üllar Roostoja