KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2012. a Tartu Tsiviilasja number 2-10-60

§ 93lg-st 1 tulenevalt saab põlvnemist vaidlustada ühe aasta jooksul teadasaamisest.

Hageja teadis, et ta ei ole lapse isa juba siis, kui ta lasi ennast isana lapse sünniakti kanda. Sellest on möödas üle kuue aasta ja seega on nõue aegunud. Samuti palus kostja jätta kõik menetluskulud hageja kanda. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas 09.09.
2. a otsusega P.F. hagi S.F. vastu osaliselt. Kohus tuvastas, et S.F. (ik XXX) ei põlvne P.F.(ik XXX). Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt võib isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul alates päevast, mil isadust vaidlustama õigustatud isikule vaidlustamise asjaolud teatavaks said. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei põlvne hagejast. Pooled vaidlevad selle üle, millal P.F. sai teada, et ta pole S.F. bioloogiline isa ja kas sellest lähtuvalt on isaduse vaidlustamise nõue aegunud või mitte. Hageja oli seisukohal, et ta on hagi esitanud tähtaegselt. Sellest, et ta pole S.F. bioloogiline isa, sai ta teada mais

1. a, s.o kuus kuud enne hagiavalduse esinemist. I.F. leidis aga, et nõue on aegunud, kuna hageja teadis juba S.F. i sünniakti vanema kande tegemisel ja abiellumisel, s.o kuus aastat tagasi, et ta pole S.F. bioloogiline isa. 2 TsMS § 230 lg 1 lause 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega peab kõigepealt hageja tõendama, et ta pole S.F. bioloogiline isa ja kostja peab tõendama, et nõue on aegunud. Riigikohtu
2. veebruaril
3. a tehtud lahendi nr 3-2-1-164-10 p 14 kohaselt hakkab ka
4. juulil
5. a jõustunud

§ 93

lg 1 järgi isaduse kohtus vaidlustamise üheaastane tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses.

§ 94

lg 3 kohaselt loetakse lapse eostamisajaks ajavahemik kolmesajandast päevast kuni saja kaheksakümne esimese päevani enne lapse sündi. Nii P kui ka I.F. i ütluste kohaselt hakkasid nad koos elama aprillis

1. a (lk 28 ja 30). S.F. i sünd
2. detsembril
3. a ehk 240 – 270 päeva kooselu alustamisest hiljem mahub nimetatud ajavahemiku sisse. Seega ei pidanud hagejal raseduse kestvuse põhjal tekkima põhjendatud kahtlusi oma isaduses. Kuna TsMS § 230 lg 3 kohaselt võib kohus põlvnemise asjas koguda omal algatusel täiendavaid tõendeid, nõudis kohus SA TÜ Kliinikumi Naistekliinikult välja ka I.F. rasedakaardi. Kaardilt nähtub, et I. F ei soovi lapse isa avaldada. Hageja soovis tunnistaja A. V ütlustega (lk 29) tõendada, millal ta täpselt teada sai, et ta pole S.F. bioloogiline isa. Kohus nõustus kostja esindaja seisukohaga, et kuna A. V pole ise jutuajamiste juures olnud, ei saa tema ütlustega tõendada, millal täpselt hageja sai teada, et kostja ei põlvne temast. Küll aga võib nende ütluste põhjal järeldada, et seni olid hageja ja kostja vahelised suhted olnud head - nad käisid koos tsirkuses ja A. V oli S.F. iga kokku puutunud ja harjunud teda oma lapselapseks pidama. Hagiavaldusest nähtuvalt mõistis Tartu Maakohus
4. juulil
5. a hagejalt välja elatise S.F. ülalpidamiseks. Kui hageja oleks sel ajal juba teadnud, et ta pole S.F. bioloogiline isa, oleks mõistlik isik hageja olukorras leidnud võimaluse juba selle menetluse käigus isadust puudutavate vastuväidete esitamiseks või otsuse hiljem edasi kaevanud. P.F. ei vaidlustanud aga mingilgi viisil elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid ning palus ainult novembris
6. a elatise suurust vähendada. Kohus pidas teiste tõenditega kogumis hinnates sellise käitumise kõige tõenäolisemaks seletuseks hageja veendumust, et S.F. näol on tegemist tema lapsega, keda ta on kohustatud toetama. Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-7-03 p 10 ja 3-2-1-84-03 p 11 tulenevalt ei saa reeglina isikule panna kohustust tõendada negatiivset asjaolu. Sellest tulenevalt nõustus kohus hageja esindaja kohtuistungil väljendatud seisukohaga, et aegumist peaks tõendama see pool, kes aegumise kohaldamist taotleb (lk 29, lk 56). Kostja soovib nõude aegumist tõendada L. S ja A. K ütlustega. K ütlustes esineb eksimusi sündmuste aegritta paigutamisel, ütlused on vastuolulised ning tunnistaja ei suutnud kohtuistungil seda vastuolu selgitada (lk 55). Ta sattus P ja I.F. jutuajamisele peale juhuslikult, kuuldes seda ainult osaliselt, seega ei pruukinud ta tajuda või meelde jätta kõiki jutuajamise olulisi asjaolusid. Samuti oli K jutuajamise pealtkuulmise ajal alaealine (enda sõnutsi u 11-12-aastane), seega ei pruukinud ta oma east tulenevalt olla võimeline täielikult jutuajamise sisuks olevatest keerukatest suhetest aru saama. Seega ei arvestanud kohus A.K. ütlusi tõendina. Kohus leidis, et kostja ei ole suutnud kohtule tõendada, et hageja oli teadlik, et ta pole S.F. i bioloogiline isa juba lapse sünni registreerimisel. Tunnistaja L. S sõnul (lk 29) on hageja talle küll ise omavahelises vestluses kinnitanud, et teab, et tema pole kostja bioloogiline isa, kuid tema ütlustest ei selgu vestluse toimumise aeg (L. S annab umbmäärase ajahetke pärast pulmi). Seega ei saaks L. S ütlused tõendada mitte P.F. teadmist lapse sünni registreerimisel vaid mingil määratlemata ajahetkel pärast pulmi. Samuti nõustus kohus hageja esindaja istungil avaldatud seisukohaga (lk 56), mille kohaselt ainult ühe ja ka veel kostjaga seotud tunnistaja ütlustest ei piisa niivõrd olulise asjaolu tõendamiseks ning tundub ebausutav, et 3 mees arutab sellised küsimusi oma naise parima sõbrannaga. Toimiku materjalidest ei selgu, nagu oleks P.F. il L. S’ga olnud eriti lähedased ja usalduslikud suhted, mille puhul võiks selliste teemade arutamist eeldada. Kohtuistungil oli hageja maininud ainult, et L. S oli tema naaber (lk 28). Väga usalduslikku ega lähedast suhet, mis eeldaks selliste teemade üle arutlemist hageja ja L. S vahel, ei ole väitnud ega tõendanud ka kostja. Samuti tundub kohtule ebausutav, et L. S ei mäleta sellisest jutuajamisest rohkem mitte ühtegi detaili (lk 30). Eelneva põhjal võttis kohus seisukoha, et ainult L. S kui I.F. iga seotud isiku vähese detailsusega ütlustest ei piisa tõendamaks, et P.F. teadis juba lapse sünni registreerimisel, abiellumisel või vahetult pärast seda, et ta ei ole S.F. i bioloogiline isa. Samuti ei ole kostja suutnud näidata ega tõendada ühtegi teist aegumise kulgemise alguse võimalikku tähtaega. I.F. i selgituses kohtule (lk 30), kus ta väidab, et P.F. ja A. V teadsid, et kostja ei põlvne hagejast juba enne maikuud
7. a, ei selgu ka täpsemat aega. Kostja pole suutnud kohtule tõendada, et P.F. sai teada, et ta pole S.F. i bioloogiline isa rohkem kui üks aasta enne hagi esitamist (nt lapse sünni registreerimisel või abiellumisel või millalgi vahepeal) ja sellest tulenevalt oleks nõue aegunud. Hageja on taotlenud kostja sünniakti muutmist isa kande osas. Kuna kehtiv õigus sellist võimalust enam ette ei näe, tuleb selles osas hageja taotlus jätta rahuldamata.
8. juulil
9. a jõustunud perekonnaseaduse ning perekonnaseisutoimingute seadus ei näe enam ette nõuet sünniakti kannete muutmiseks. Muudatused põlvnemise osas viiakse sisse Rahvastikuregistrisse. Perekonnaseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei seo seadus põlvnemissuhet enam formalistlikult lapse sünniakti tehtud kandega, aktil on vaid tõenduslik tähendus. Sellega seoses ei tule ka vaidlustada mitte akti kannet või kandes esitatud andmeid, vaid põlvnemist kui perekonnaõigusi ja -kohustusi loovat suhet ennast. (Perekonnaseaduse eelnõu seletuskiri kättesaadav XXXX lk 29). Seega tuleb P.F. hagi rahuldada osaliselt. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10. S.F. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta P.F. i hagi S.F. i vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus eksinud tõendamiskoormise määratlemisel ja tõendite hindamisel. Hageja peab lisaks sellele, et ta pole S.F. isa, tõendama ka seda, et tema hagi on esitatud tähtaegselt. Hageja peaks tõendama P.F. i ja I.F. i vahelise vestluse toimumist
11. a maikuus, mille käigus P.F. sai teada asjaolust, et tema ei ole S.F. bioloogiline isa. Hageja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud. A.V. ütlustega on tõendatud üksnes asjaolu, millal tunnistaja ise sai teada, et P.F. ei ole S.F. i isa. Samas ei ole tunnistaja A. V ütlustega tõendatud vestluse toimumine P.F. i ja I.F. i vahel. Kuna hageja ei ole suutnud tõendada hagiavalduse tähtaegset esitamist, siis oleks tulnud hagi jätta rahuldamata; 2) ei nõustu apellant kaevatavas kohtuotsuses sisalduva seisukohaga, mille kohaselt kostja tõendid on ebapiisavad tõendamaks haginõude aegumist; 3) on apellant viidanud nii kirjalikus vastuses hagile kui ka tunnistaja L.S. ütlustele, mille kohaselt oli hageja teadlik peale kostja sündi, et kostja ei põlvne temast. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt on hageja tunnistajatele isiklikult rääkinud, et tema ei ole S.F. i isa ning eelmärgitud asjaolusse suhtus P.F. rahulikult; 4 4) on kohus jätnud ebaõigesti arvestamata A.K. ütlused. Tunnistaja A. K ütlustest nähtub üheselt, et tema sattus 11-12 aastasena peale I. ja P.F. i jutuajamisele S.F. i põlvnemise teemal ja see olevat olnud
12. a. Kohus on pidanud ebausutavaks, et hageja on arutanud S.F. i põlvnemist oma abikaasa parima sõbrannaga. Apellant eelmärgituga ei nõustu, kuna tunnistaja A. K ütlus, et P.F. ja L.S. olid head sõbrad, selgitab asjaolu, miks ikkagi hageja avaldas L. S, et tema ei ole S.F. i isa; 5) on kohus ebaõigesti kohaldanud nii materiaal- kui ka menetlusõigust leides, et haginõue on põhjendatud ja esitatud tähtaegselt ning kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Apellant esitas vastava taotluse enne asja sisulist läbivaatamist. Apellant on seisukohal, et käesolevas apellatsioonkaebuses nimetatud tõenditega on tõendatud, et P.F. i hagi on esitatud

§ 93lg-s 1 ettenähtud tähtaega rikkudes, seega tuleb P.F.

i hagi nõude aegumise tõttu jätta rahuldamata. 5. P.F. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta S.F. i kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus tõendamiskoormise määratlemisel eksinud ega TsMS § 230 lg 1 ebaõigesti kohaldanud. Apellandi seisukoht, et vastustaja peab tõendama, et tema hagi on esitatud tähtaegselt, ei ole õige; 2) ei ole

§ 93

lg-s1 sätestatud hagi esitamise tähtaeg õigust lõpetav tähtaeg, vaid hagi aegumise tähtaeg (RKTKo 3-2-1-131-07). Kostja peab tõendama, et hagi on esitatud hagi esitamiseks ettenähtud tähtaega ületades. Kuna aegumise vastuväite on esitanud apellant, siis lasub apellandil kohustus tõendada, et vastustaja hagi on aegunud; 3) on maakohus õigesti asunud seisukohale, et apellant ei ole tõendanud, et vastustaja sai asjaolust, et tema ei ole apellandi isa, teada juba apellandi sünni registreerimisel. Tunnistaja L.S. ütlustest ei selgu aeg, mil vastustaja talle väidetavalt avaldas, et ta ei ole apellandi bioloogiline isa. Nimetatud vestlus ei ole kunagi aset leidnud. Vastavasisulise vestluse pidamine naabriga on juba iseenesest väheusutav; 4) ei ole maakohus jätnud ebaõigesti arvestamata A.K. ütlustega. A. K ütlused on äärmiselt vastuolulised ning tema erinevad väited välistavad üksteist. Vastuolulisuse tõttu ei saa neid ütlusi usaldusväärseteks pidada. Samuti tuleb arvestada seda, et ta on apellandi esindaja tütar ja ta oli tol ajal üksnes 11-12 aastane; 5) sai vastustaja alles

1. a mais teada, et ta ei ole apellandi bioloogiline isa. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vastustaja ei ole apellandi bioloogiline isa ja hagi on esitatud tähtaegselt, on maakohus selle põlvnemise vaidlustamise nõudes õigesti rahuldanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda neid käesolevas otsuses.
3. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus jagas ebaõigesti poolte vahel tõendamiskoormise ja hindas tõendeid ebaõigesti. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja sai teada, et ta ei ole S. F isa, mais
4. Hageja esitas oma väite tõendamiseks taotluse kuulata tunnistajana üle A. V. Maakohus märkis, et tunnistaja ütlustest saab teha asjaoludega kooskõlas oleva järelduse, et P. F suhted lapsega 5 olid head ja andsid alust pidada teistel isikutel, sh tunnistajal, P. F lapse isaks, kuid 2010 olukord muutus. Apellandi väide, et hageja ei ole tõendanud tüli toimumist 2010 mais ja seetõttu ei ole hageja tõendanud, et ta just siis sai teada, et ta ei ole lapse isa, ei ole õige. Hageja esitas faktilised asjaolud ning maakohus andis õige hinnangu poolte esitatud tõenditele. Hageja väide, et ta sai elatise üle toimuva tüli käigus teada, et ta ei ole isa, on usutav, arvestades asjas esitatud asjaolusid. Maakohus märkis põhjendatult, et kuna Tartu Maakohtu 30.07.2009 otsusega mõisteti P. F välja elatis, siis eeldusel, et P. F juba sel ajal teadis, et ta ei ole lapse isa, siis oleks ta sellel põhjusel ka elatise nõudele vastu vaielnud. P. F aga esitas elatise vähendamise nõude, milles vaidlustas elatise suuruse, mitte asjaolu, et tal puudub kohustus elatist tasuda. Maakohus hindas õigesti tunnistaja ütlusi ning kõrvutades neid asjas esitatud ja vaidluse all mitteolevate faktiliste asjaoludega jõudis järeldusele, et ainuüksi tunnistaja ütlustega ei saa kostja vastuväiteid käesolevas asjas tuvastatuks lugeda. Maakohus on õigesti esile toonud, et tunnistaja L. S ütlustega ei saa määratleda väidetavat ajahetke, millal hageja kinnitas oma teadmist, et ta ei ole isa. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et tunnistaja kinnitas, et mäletab täpselt, et pärast S.F. i sündi tuli P.F. ja teatas, et ta teab, et ta ei ole lapse isa. Samas kinnitas tunnistaja, et P. F tuli selle jutuga pärast pulmi. S. F sünni ja pulmade vahel oli kuue kuuline periood. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kahandab ka see, et tunnistaja ei mäletanud, peale P. F kinnituse, midagi muud, ei seda, millega seoses P.F. seda avaldas või millest muust räägiti (tl 29).
5. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte enda kanda. Vastustajale osutatud menetlusabi jätab ringkonnakohus, arvestades vastustaja majanduslikku olukorda, TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson 6 Andra Pärsimägi