KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 99

) ja vanema võimalusi (

§ 102ja § 104).

26.10.2010 kohtuotsuse kohaselt on hagejad näidanud neile tehtavaid kulutusi ebamõistlikult suurtena. Kohus on leidnud, et alammääras elatusraha (2175 krooni) ei kata C.K. vajalikke kulutusi ning on arvestanud elatise suuruse kindlaksmääramisel täiendava kuluga prillide soetamiseks, samuti asjaoluga, et C.K. ülalpidamiseks makstavalt elatusrahalt tuleb hagejal (laste emal) maksta tulumaksu 21%. Seega peab kostjalt väljamõistetav elatis olema 2350 krooni (150,19 eurot) kuus, millest pärast tulumaksu mahaarvamist jääb lapse kulutuste katteks 1856 krooni. Hageja poolt sama suure summa panustamisel ning 300 krooni suuruse peretoetuse arvesse võtmisel jääb C.K. kulutuste katmiseks igakuuliselt 4012 krooni, millise summa luges kohus mõistlikuks ja põhjendatuks (2 × 1856 + 300). K.C. ülalpidamiseks mõistis kohus välja elatise 2175 krooni (139,01 eurot) kuus, kusjuures kohus arvestas hageja õigusega täiendava maksuvaba tulu mahaarvamiseks. Hageja poolt (2175 kroonist lahutada tulumaks) 1718 krooni panustamisel ning 300 krooni suuruse peretoetuse arvesse võtmisel jääb K.C. ülalpidamiseks igakuuliselt (2175 + 1718 + 300) 4193 krooni, mis katab lapse mõistlikud ja põhjendatud kulutused. Kostja osas leidis kohus, et kuigi elatis 4525 krooni moodustab kostja brutotöötasust (8500 krooni) veidi üle poole, saab kostja täiendavat sissetulekut, mida ta ei deklareeri, arvestades tema võimalusi maksta oma pangakontole enne maksete tähtaja saabumist regulaarselt olulisi summasid sularahas. Kohtu arvates on üldteada asjaolu, et laste kasvades üldjuhul suurenevad nende vajadused ja seetõttu ka laste ülalpidamiseks tehtavad kulutused, kuid kohus oli seisukohal, et eelmise kohtulahendi tegemisel aluseks võetud asjaolud ei ole sedavõrd muutunud, et annaksid alust elatise suurust muuta hagejate taotletud suuruses. 26.10.2010 kohtuotsuse tegemise ajal olid hagejad 12 ja 9 aasta vanused, praegu 13 ja 11 aasta vanused. Isegi kui eeldada, et elatustase Eestis on kevadel 2012 võrreldes sügisega 2010 tõusnud (samas esitati hagiavaldus kohtusse XXX ), ei ole kulutused hagejatele saanud muutuda nii drastiliselt ja oluliselt. Praegusel ajal on

§ 101lg-s 1 sätestatud elatise minimaalmäär 145 eurot kuus lapse kohta.

Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (3-2-1-33-11). Kohus selgitab, et seaduses sätestatud elatusraha alammäär katab lapse ülalpidamiseks tehtavad hädavajalikud kulutused ja et lähtutud on lapse kõikidest vajadustest (eluaseme- ja majapidamiskulutused, rõivad ja jalatsid, meditsiinikaubad ja -teenused, transpordi- ja sidekulutused, vaba aja kulutused spordile ja harrastustele, kultuurikulutused, hariduskulutused, isikliku hügieeni- ja hoolduskulutused ja muud isiklikud esemed). 26.10.2010 kohtuotsuse tegemise ajal kehtisid tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1, mille järgi tuli maksta kohtulahendi alusel tasutud elatiselt tulumaksu 21%. Alates 01.01.2011 jõustunud TuMS § 19 lg 3 p 11 järgi elatist enam tulumaksuga ei maksustata. Seega saab hagejate seaduslik esindaja tulumaksu määra vähenemise võrra rohkem elatist. Kohtu hinnangul piisab sellest hagejate suurenenud vajaduste rahuldamiseks. 26.10.2010 kohtuotsusest nähtuvalt oli hagejate seadusliku esindaja töötasu 10 500 krooni (671,07 eurot) brutotasuna ning kostja töötasu 8500 krooni (543,25 eurot) brutotasuna, millele lisandus sissetulek autode remontimisest ja mis võimaldas elatise väljamõistmist summas 4525 krooni (289,20 eurot). Praegusel ajal on hagejate seadusliku esindaja töötasu keskmiselt 942,79 eurot brutotasuna (tl 132). Sellele lisandub üüritulu 300 eurot ja riiklik peretoetus 38,36 eurot. Seega on hagejate seadusliku esindaja varaline seisund paranenud, kuna sissetulek on nüüd kokku 1281,15 eurot. Kostja brutopalk on 968,13 eurot kuus (tl 78). Kostja väitel makstakse talle isikliku sõiduauto kasutamise tasu 64 eurot kuus. Kostja pangakontost nähtuvalt on perioodil 01.06.2011 kuni 01.10.2011 tehtud kostja pangakontole sularaha 5 sissemakseid keskmiselt 155 eurot kuus. Seega on kostja igakuine sissetulek nüüd 1187,13 eurot. Jagades hagejate seadusliku esindaja sissetuleku kolmega, jääb hagejate seaduslikul esindajal enda ja oma kahe lapse ülalpidamiseks 427,05 eurot kuus. Jagades kostja sissetuleku kolmega, jääb kostjal enda ja oma kahe lapse ülalpidamiseks 395,71 eurot kuus. Kuigi kostja varaline seisund on sissetuleku näol paranenud 26.10.2010 seisuga võrreldes, ei pruugi elatise suurendamine olla põhjendatud. Kostja võttis 29.06.2011 kodulaenu 35 100 eurot. Igakuine tagasimakse pangale moodustab keskmiselt 200 eurot. Arvestada tuleb, et poolte lahkuminekul pidi kostja soetama endale elamispinna. Istungil on selgunud, et kodulaenuga elamispinna soetamine on odavam kui korteri üürimine. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb kummagi vanema kanda jätta selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Riigikohus on leidnud (3-2-1-127-09), et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma ning et väljamõistetud elatis ei või olla maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Kohus leidis, et kostja ei ole võimeline maksma hagejate ülalpidamiseks elatist taotletud suuruses ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Samas on põhjendatud suurendada elatist K.C. osas. K.C. l on tekkinud täiendavad kulud seoses prillide soetamise vajadusega. Kohus lähtus siinjuures laste võrdse kohtlemise põhimõttest, leides, et mõistlik ja põhjendatud elatis on 150 eurot kuus nagu C.K. lgi. Kuigi elatis kokku 300 eurot katab vaid hagejate elementaarsed hädapärased vajadused, vastab elatis nimetatud määras kohustatud vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda, säilitades kostjale minimaalse toimetuleku ning minimaalselt vajaliku elustandardi. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. C.K. ja K.C. esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
2. märtsi 2012 otsuse tühistamist osaliselt, osas, millega jäeti elatis 155 euro ulatuses kuus välja mõistmata ja menetluskulude jaotuses, ning uue otsuse tegemist, millega suurendada alates hagi esitamisest A. K poolt makstavat elatist C.K. ülalpidamiseks 240 euroni kuus ja K.C.ülalpidamiseks 215 euroni kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni, kohustada A. K kandma elatis Swedbank kontole nr XXX , lisades makse selgitusse elatist saava lapse nime ja kuu, mille eest elatist makstakse, ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohtuotsuses tuvastatud laste põhjendatud kulutusi ja seda, kas kostja suudab maksta. Otsuses puudub arvutuskäik, st hagejate tõendid on jäetud analüüsimata. Uus kohtuotsus vähendas elatist, mitte ei suurendanud; 2) on võrreldes 26.10.2010 kohtuotsusega ilmselgelt juurde tulnud järgmised kulud, mis on jäetud arvesse võtmata ja analüüsimata: - laste trennid ja ringid – muusikakool, sulgpallitrenn, näitering (viidud ema kulule); - elatise miinimumi tõus; - elukallidus; - laste telefonikulud (viidud ema kulule); - internet (viidud ema kulule); - küttesüsteemi regulaarne hooldus (viidud ema kulule); - küttepuud (viidud ema kulule); - korstnate iga-aastane hooldus (viidud ema kulule). 6 Laste tavapärane elulaad on drastiliselt muutunud. Näiteks enne vanemate lahutust käisid lapsed regulaarselt ujumas, pärast lahutust (st kahe aasta jooksul) pole emal olnud võimalik nii palju raha koguda, et lapsed saaksid ujuma. Isa ei ole nõus midagi laste heaks tegema ega mitte ühtegi nädalavahetust või argipäeva õhtut lastega veetma. Isa ei osale mitte üheski laste kasvatust puudutavas küsimuses ega ühelgi laste üritusel. 2010 juulis kinnitas kostja: „Soovin oma lastele kõige julmemat saatust!; 3) leidis kohus, et hagejate seaduslik esindaja saab tulumaksu vähenemise võrra rohkem elatist, kuid see ei olnud seaduse eesmärk ja elatist ei tule seetõttu vähendada; 4) puudub loogiline tõestus väitele, et kostja ei ole võimeline maksma hagejate ülalpidamiseks elatist taotletud suuruses ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Kostja laen ei ole elatise vähendamise aluseks. Ühisvara jagamine ei puutu elatise määramisse ja elamispinda, eriti veel nii suurt (3-toaline kõigi mugavustega korter), ei olnud kostjal üldse tarvis, sest tema elukaaslase Urve Paasi sõnul on naisel maja. Kostja võttis laenu, lootes pääseda elatise maksmisest. Kostja oli enne laenu võtmist teadlik, et teda ootab ees elatise maksmine (seda kinnitab ka U. Paasi internetist kättesaadav blogi). Kohtu seisukoht, et korteri üürimine on kallim kui ostmine, ei vasta tõele ning selle kohta puuduvad tõendid. Kostja kinnitusel on 200-eurone laenu tagasimakse kuus (nagu ka kommunaalkulud) jagatud kolmeks: ühe kolmandiku maksab kostja, teise kolmandiku U. Paas ja kolmanda kolmandiku U. Paasi tütre Jane Kase isa Anti Kask. Kostja ametlik palk (siia pole arvestatud lisasissetulekuid eraviisiliste autoremonditööde eest) on 1200 eurot kuus. Arvestades sellest maha elatise 300 eurot, jääb kostja tarbeks 900 eurot + lisasissetulekud. Kui kostja ametlik palk jagada kolmega (kostja ja lapsed), siis on võimalik kulutada igaühe kohta 400 eurot kuus, mis on kaks korda küsitust rohkem; 5) kasvatab hagejate seaduslik esindaja lapsi üksi ja maksab üksi ka laenu, mille kostja talle sundkorras jättis. Olukord on väljapääsmatu: kui antud asja kohtukulude katteks eluase müüa, siis ei kata müügist saadud raha laenugi ning ilma rahata pole mõeldav ka korterit üürida. Seega on inimlik ja mõistlik, kui lapsed saavad oma kodus edasi elada (pole tarvis tekitada lastele ka oma voodi kaotamise stressi lisaks isa hülgamisele) ning kohustada laste isa katma vähemalt vähem kui pool laste kuludest. Laste ema panustab oluliselt rohkem, kuigi tema palk moodustab kostja palgast 56% ehk on 670 eurot kuus. Meeletud ületunnid, et laste elementaarsed vajadused saaksid kaetud, on tervisele laastavalt mõjunud ja ka lapsed näevad ema järjest harvem. Laste vanaema (laste ema ema) ei jaksa enam kostja osa ulatuses laste kuludesse panustada (ta on 71-aastane pensionär), ehkki oma osa kaaslaenajana (200 eurot) ta veel maksab. Üürnike võtmine on juhuslik sissetulekuallikas ja moodustab alates 01.03.2012 150 eurot kuus. Suvekuudel pole üürilisi kusagilt võtta; 6) paluvad apellandid kohtukulud jätta kostja kanda, sest hagejate seaduslik esindaja võttis advokaadi sotsiaalnõunik Rahel Tamme tungival soovitusel, kes ütles pärast vestlust kostjaga, et „Te peate kindlasti endale advokaadi hankima, te ei tohi mingil juhul üksi kohtusse minna, sest A.K. l on kinnisidee lapsi ja teid hävitada.“ Hagejad soovisid kirjalikku menetlust ning kohtuistungid toimusid kostja soovil.
3. A. K vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtukulude poolte endi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellatsioonkaebuse väited kostja palga, lisasissetulekute jms kohta väljamõeldis ning vale. U. Paasi majanduslik olukord ei puutu asjasse (ja ka see on väljamõeldis); 7 2) peaks apellatsioonkaebuses esitatu põhjal kaaluma laste hooldusõiguse andmist kostjale, sest väitest, et hagejate seadusliku esindaja kuupalk on 670 eurot, millest ta peab ülal ennast, maja ja tasub eluasemelaenu, järeldub, et ta ei suuda lapsi mõistlikult ülal pidada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu otsust osas, millega maakohus suurendas kostjalt K.C. le Tartu Maakohtu 26.10.2010 otsusega väljamõistetud elatist 2175 krooni (139 eurot) kuus kuni 150 euroni kuus. Selles osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis A. K C.K. ülalpidamiseks välja elatise 150 eurot kuus (kohtuotsuse resolutsiooni p 2). C.K. hagi elatise suurendamiseks tuleb jätta rahuldamata ning A. K on kohustatud maksma C.K. ülalpidamiseks elatist Tartu Maakohtu 26.10.2010 otsusega kindlaksmääratud ulatuses (s.o 150,19 eurot kuus), kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast.
6. Nähtuvalt hagiavaldusest palusid hagejad suurendada kostjalt nendele Tartu Maakohtu 26.10.2010 otsusega väljamõistetud elatist ning seejuures tuginesid nad TsMS § 459 lg-le
7. Tartu Maakohtu 26.10.2010 otsusega mõisteti A. K C.K. ülalpidamiseks välja 2350 krooni (150,19 eurot). Kuna maakohtule oli esitatud elatise suurendamise hagi, siis maakohus ei saanud ka hagi osalise rahuldamise korral mõista A. K C.K. kasuks välja väiksemas määras elatist kui oli välja mõistetud Tartu Maakohtu 26.10.2010 otsusega. Antud juhul mõistis maakohus kostjalt C.K. ülalpidamiseks välja elatise 150 eurot kuus. Selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud ning maakohtu otsus tuleb nimetatud osas tühistada. Veel märgib ringkonnakohus, et kuna maakohus vaatas läbi elatise suurendamise hagi, siis pidi kohtuotsuse resolutsioonist nähtuma, kas maakohus suurendas Tartu Maakohtu 26.10.2010 otsusega A. K väljamõistetud elatist (rahuldas hagi täielikult või osaliselt) või jättis hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse resolutsioon, millega mõisteti A. K välja elatis, ei ole täpne, kuivõrd elatis oli välja mõistetud juba 26.10.2010 otsusega.
8. Menetluslikult annab aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS § 459 lg 1 järgi pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, õigus uues hagi nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Riigikohus on 17.05.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11 asunud seisukohale, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud ning kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab tõendama üldjuhul nende Asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad.

§ 99

lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning ka sätetest tuleneb, et esmalt on vaja kindlaks teha lapse esmavajadused. Riigikohus on 24.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 märkinud, et vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse 8 vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud. Eelnevast tulenevalt on esmaseks kriteeriumiks väljamõistetud elatise suurendamiseks lapse mõistlike vajaduste muutumine (kulutuste suurenemine), kusjuures lapse mõistlikud vajadused peavad olema muutunud oluliselt ning lapse vajaduste olulist muutmist peab tõendama hageja. Maakohus on otsuse tegemisel nendest kriteeriumidest lähtunud ning apellandi põhjendused ei anna alust kostjalt väljamõistetud elatist apellatsioonkaebuses taotletud ulatuses suurendada. Tartu Maakohtu 26.10.2010 otsusega mõisteti kostjalt välja elatis C.K. ülalpidamiseks 2350 krooni (150,10 eurot) kuus. Maakohus põhjendas elatise väljamõistmist üle seaduses sätestatud miinimummäära sellega, et C.K. ülalpidamiseks kulub enam raha seoses prillide ostmisega. Sama otsusega mõisteti kostjalt välja elatis K.C. ülalpidamiseks 2175 krooni (139 eurot) kuus, s.o seaduses sätestatud miinimummääras. XXX esitatud hagis tugineti sellele, et eelmise otsusega väljamõistetud elatis ei ole enam piisav laste ülalpidamiskulude katmiseks, sest laste vajadused on suurenenud. Maakohus jättis sisuliselt hagi C.K. ülalpidamise suurendamiseks rahuldamata ja suurendas K.C. kasuks väljamõistetud elatist 150 euroni kuus. Maakohus põhjendas K.C. osas hagi rahuldamist sellega, et tal on tekkinud täiendavad kulutused seoses prillide soetamise vajadusega ning need kulutused on hageja poolt tõendatud. Maakohus on õigesti leidnud, et 26.10.2010 otsuses on maakohus arvestanud kõikide vajalike kulutustega (eluaseme- ja majapidamiskulutused, riided ja jalatsid, meditsiinikaubad ja – teenused, transpordi- ja sidekulud, kulutused spordile ja harrastustele, kulutuuri- ja hariduskulutused, isikliku hügieeni ja hoolduskulutused) ning viidanud seejuures uurimusele „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika“. Hagile lisatud tõendid (I kd, t.l 7-11, 1926, 28-61, 73-74, 88-112, 124-128, 130-136), samuti ringkonnakohtule 24.10.2012 esitatud OptiPRO OÜ tellimus ja Tallinna Optika arstitõend, ei tõenda, et lastele tehtavad kulutused eluasemele, sidele, harrastustele ja haridusele, meditsiinile, transpordile oleks suurenenud võrreldes 26.10.2010 kohtuotsuse tegemise aluseks olevate kuludega. Hageja seisukoht, et pärast 26.10.2010 kohtuotsust kannab tema ainuisikuliselt sidekulud, ei ole täpne. Lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal ning kuna vaidlust ei ole selles, et kostja täidab ülalpidamiskohustust ja lapse elavad ema juures, siis on loomulik, et kulutuste (ka sidekulude) eest maksab ema. Ainus kulutus lapsele, mida ei ole märgitud 26.10.2010 kohtuotsuses ja mille kandmist on laste ema tõendanud, on tema poolt C.K. eest muusikakooli õppemaksu tasumine. Ülenurme Muusikakooli teate (I kd, t.l 21) kohaselt õpib C.K. alates 26.01.2011 muusikakoolis ning õppemaksu 15,98 eurot kuus on tasunud lapse ema. Samas leiab ringkonnakohus, et nimetatud kululiigi lisandumine pärast 26.10.2010 kohtuotsust ei muuda niivõrd oluliselt lapsele tehtavaid kulutusi, mis annaks alust C.K. kasuks väljamõistetud elatist suurendada. Maakohus on õigesti märkinud, et kuna hagejate seaduslik esindaja saab alates 01.01.2011 tulumaksu võrra rohkem elatist, siis see kompenseerib nimetatud kulutuse. Apellatsioonkaebuses märgitud korstnate iga-aastase ja küttesüsteemi regulaarse hooldamise kohustus lasus hagejate seaduslikul esindajal ka varem ja seetõttu ei saa nimetatud kohustuste eest tasumist käsitleda uue kululiigina võrreldes 26.10.2010 kohtuotsuse aluseks olnud asjaoluna. Kuivõrd hagejate seaduslik esindaja ei ole tõendanud, et laste mõistlike vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused oleksid suuremad kui 300 eurot lapse kohta kuus (millest mõlema vanema osa on ½) ning kostja sissetulek kuus (1187,13 eurot) on väiksem hagejate ema sissetulekust kuus (1281,15 eurot), siis puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja kostjalt väljamõistetud elatise suurendamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt maksavad 9 mõlemad vanemad kodulaenu tagasimakseid ning põhjendamatu on apellandi väide, et laenukohustuse asemel peaks kostja maksma rohkem elatist. 10. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning sellest tulenevalt jättis poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. TsMS § 164 lg 3 võimaldab ülalpidamisasjas sõltumata menetluse tulemustest jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku või vara kohta. Selliseid asjaolusid tsiviilasja materjalidest ei nähtu ja sellele ei ole tuginenud ka apellant. See, et apellant võttis endale advokaadi valla sotsiaalnõuniku soovitusel, ei ole seaduse kohaselt asjaoluks, et jätta apellandi õigusabikulud kostja kanda. Eelnevast tulenevalt puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ka menetluskulude jaotuse osas. 11. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse üksnes osas, millega maakohus mõistis kostjalt C.K. ülalpidamiseks välja elatise 150 eurot kuus ning jättis sellest tulenevalt hagi kostjalt C.K. ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurendamiseks rahuldamata. Kostja peab maksma endiselt C.K. ülalpidamiseks elatist 150,10 eurot kuus. Ringkonnakohus leiab, et sellises osas apellatsioonkaebuse rahuldamine ei anna alust jätta mingis osas menetluskulusid ringkonnakohtus kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hagejate kanda. Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 10 Üllar Roostoja