KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-38557 T

§ 97

p-le 1 on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist.

§ 100

lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid elatise maksmise kohta. Poolte vahel on vaidlus elatise suuruse üle. H. I nõudis elatist kahe lapse peale kokku 319.56 eurot (5000 krooni) kuus ja kostja on nõus maksma laste ülalpidamiseks 3000 krooni (191.73 eurot) kuus. Vastavalt

§-le 99 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ja seejuures arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 90 on alates 01.07.2009 ühe kuu töötasu alammääraks kehtestatud 4350 krooni. Seega peab lapsele makstav elatis olema vähemalt 2175 krooni (139 eurot) kuus. H.I. nõuab lastele elatist 159.78 eurot (2500 krooni) kuus, mis on ligilähedane seadusega ettenähtud elatise alammäärale. H.I. on hagis toonud välja laste vajalike kulutustena ühes kuus kokku 11 050 krooni: 5950 krooni vanemale lapsele K. (eluasemele 1500 krooni, toidule 1500 krooni, transpordile 300 krooni, sidele 250 krooni, tervishoiule 200 krooni, hügieenitarvetele 100 krooni, koolikohustuseks 200 krooni, riietele-jalanõudele 1500 krooni ja muud kulud 400 krooni) ja 5100 krooni H (eluasemele 1500 krooni, toidule 1500 krooni, transpordile 300 krooni, sidele 100 krooni, tervishoiule 200 krooni, hügieenitarvetele 300 krooni, koolikohustuseks 700 krooni ja riietele-jalanõudele 500 krooni). Kohus leidis, et kulud on põhjendatud osaliselt. Ülemäärased on kulud eluasemele. H. I on märkinud, et tema kulud eluasemele (üür, kommunaalkulud, elekter) on kokku keskmiselt 2850 krooni. Selle põhjal kujuneb eluasemekuluks ühe lapse kohta 950 krooni (60.72 eurot). Liialdatud on ka kulud K riietele-jalanõudele igakuiselt 1500 krooni, s.o 18 000 krooni aastas ja kulud H koolikohustuse täitmiseks 700 krooni kuus ja hügieenile 300 krooni kuus (ei käi lasteaias, ei ole teada ka mingeid erivajadusi). Arvestades laste vanust ja nende eluvajadusi on põhjendatud kulutused ühele lapsele umbes 4500 krooni (287.60) kuus. H.I. töötab Tartu kaupluses Walking ja tema netotöötasu on 3800 krooni (242.86 eurot) kuus. Lisasissetulekuks on riigi poolt makstav lastetoetus. Lastetoetuse määr esimesele ja teisele lapsele kuni 16-aastaseks saamiseni on 19.18 eurot (300 krooni). Seega on H. I igakuiseks sissetulekuks kokku 281.21 eurot (4400 krooni). H. I on märkinud enda kohustusteks ühes kuus: eluasemekulud ca 2850 krooni (182.15 eurot), sideteenused 285 krooni (18.21 eurot). Ülejäänud rahast tuleb katta laste ülalpidamise ja muud kulud. Seni on H. I rahaliselt aidanud perekond (õed ja ema). Kostja töötab Sisekaitseakadeemias ja tema sissetulekuks on 12 500 krooni (798.90 eurot). Kostja on märkinud enda kohustusteks ühes kuus: korteri üür 4000 krooni (255.65 eurot), autoliising 5600 krooni (357.90 eurot), laste sülearvuti liising 889 krooni (56.82 eurot). Järgi jääb kostjal muudeks kuludeks 2000 krooni (127.82 eurot). H.I. on avaldanud, et käsitleb kostja poolt tasutud sülearvuti järelmaksu elatisena. Eeltoodust lähtudes saab järeldada, et kostja majanduslikud võimalused on oluliselt paremad kui H. I omad. Kostja kulud on küll suured, kuid samas ei saa lugeda näiteks autoliisingut (5600 krooni kuus) vältimatuks kuluks. Esikohale tuleb seada laste huvid ja laste ülalpidamiskulud. Hagejate nõue (elatis 319.56 eurot/5000 krooni) moodustab laste põhjendatud ülalpidamiskuludest (575.20 eurot/9000 krooni) 55,55 %. Arvestades vanemate majanduslikku seisu on põhjendatud, et kostja kanda jäävad ülalpidamiskulud suuremas ulatuses. Selline jaotus arvestab ka asjaolu, et ema, kelle juures lapsed igapäevaselt kasvavad, panustab laste kasvatamisse igapäevaselt mittemateriaalsel kujul (erinevalt isast). Ema hoolitseb lapsehoiu eest, 3 tütar H on 2-aastane ning vajab pidevat järelvalvet. Seni on last hoidnud ema H. I osaliselt ise ja teda on aidanud õed ning ema. Nii väikese lapse kasvatamise kõrvalt ei ole ilmselt H. I võimalik suurendada enda töökoormust ja seeläbi sissetulekut. Eeltoodu alusel mõistis kohus kostjalt laste ülalpidamiseks välja elatise summas 319.56 eurot (5000 krooni) kuus (2 x 2500 krooni/159.78 eurot). Kohus mõistis kostjalt elatise välja alates hagi esitamisest, s.o alates 10.08.2010 kuni laste täisealiseks saamiseni. Sissenõutavast elatisest tuleb maha arvestada sel perioodil kostja poolt juba tasutud elatis. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. J. K esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. märtsi 2011 otsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata, kuid välja mõista J. K elatis alates ringkonnakohtus otsuse tegemise hetkest K.K. ülalpidamiseks 139.01 eurot kuus kuni K.K. täisealiseks saamiseni ning elatis H.K. ülalpidamiseks 139.01 eurot kuus kuni H.K. täisealiseks saamiseni; juhul, kui kohus leiab, et ei saa asja ise lahendada, tühistada Tartu Maakohtu
3. märtsi 2011 otsus ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks; menetluskulude jaotamisel jätta kõik käesoleva asja läbivaatamisega seotud menetluskulud hagejate kanda ning välja mõista hagejatelt kostja kasuks kõik menetluskulud, sealhulgas kohtuvälised kulud õigusnõustaja abi eest. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus laste põhjendatud vajaduste hindamisel lähtunud H. I tõendamata väidetest. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul on H. I väited laste ülalpidamiskuludest jäänud paljasõnaliseks. Need laste ülalpidamise kulud, mis ületavad seadusega ettenähtud minimaalset elatise summat, tuleb nõude esitaja poolt tõendada. Kohtupraktikas väljendatud seisukohta, et seadusandja on eeldanud, et tavapäraselt kuulub lapse ülalpidamiseks teatud summa ja määranud lapsele tehtavateks mõistlikeks kulutusteks vähemalt miinimumpalga suuruse summa (s.o 278.02 eurot), mis moodustub mõlema vanema panusest lapse ülalpidamiseks. Juhul, kui hageja ei ole tõendanud suuremaid kulusid lapsel, siis tuleb lugeda, et mõistlikud kulud on lapsele seadusandja poolt ettenähtud miinimumpalga suuruses. H.I. ei ole tõendanud laste ülalpidamiskulusid elatise minimaalmäära ületavas summas. Apellandi hinnangul on mõlema lapse igakuiseks põhjendatud ülalpidamiskuluks summa 278.02 eurot, millest apellant on nõus tasuma kummagi lapse eest igakuiselt 139.01 eurot. Maakohus on otsuses põhjendatult leidnud, et liialdatud on H. I kulud K riietele-jalanõudele igakuiselt 1500 Eesti krooni, s.o 18 000 Eesti krooni aastas, H kulud koolikohustusele summas 700 Eesti krooni kuus ja hügieenile summas 300 Eesti krooni kuus ning et H. I poolt välja toodud kulud eluasemele on ülepaisutatud, lugedes ühe lapse eluasemekuluks 950 Eesti krooni kuus. Samas jääb arusaamatuks, millisest arvutuskäigust lähtuvalt on jõudnud kohus järeldusele, et laste põhjendatud kuludeks on just 4500 Eesti krooni (s.o 287.60 eurot) kuus ja millistest kaalutlustest on kohus sellist järeldust tehes lähtunud. Märgituga on kohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, jättes otsuse nimetatud osas põhjendamata (TsMS § 442 lg 8); 2) on kohus jätnud arvestamata, et apellant on kandnud H. I arveldusarvele igakuiselt laste elatist, asunud maksma vanema lapse telefoniarved umbkaudselt summas 28 eurot kuus ja tasunud lastele ostetud arvuti järelmaksu igakuiselt keskmiselt summas 56.85 eurot. Kohus on jätnud kõrvale apellandi poolt lastele igakuiselt tehtavad kulutused, leides tõenditele tuginemata, et on põhjendatud hageja kulutused kummalegi lapsele kuus summas 4500 krooni, s.o 287.60 eurot. Samas hageja kulude arvestuses sisalduvad kuluartiklid, mis on tegelikkuses apellandi poolt kantud ja mida apellant kannab ka tulevikus. Märgitu omab suurt tähendust ka elatise väljamõistmisel tagasiulatuvalt. Tegelikkuses oligi poolte vahel vaidlus selle osas, milliseid apellandi poolt tasutud summasid tuleks käsitleda elatise tasumisena; 3) on kohtuotsuses jäetud kindlaks tegemata, palju on apellant tegelikult elatist tasunud. Käsitlemata on jäetud apellandi väited, et apellandi kingitust vanemale lapsele summas 6995 4 Eesti krooni, so 447.06 eurot (krossi mootorratas) tuleks samuti käsitleda elatise tasumisena. Nimelt oli antud kink apellandile suur väljaminek, mistõttu kingi tegemisele järgnevatel kuudel tuli lapse ülalpidamiskulusid muus osas mingil määral teiste kulude osas vähendada. Seega tuleb ka antud kingitust käsitleda apellandi näol elatise osalise tasumisena tagasiulatuvalt. Lisaks elas H.I. koos lastega apellandile kuuluvas korteris veel terve 2010 augusti, millise aja eest tasus apellant ka laste eluasemekulud. Kuivõrd 2010 augusti laste ja ka H. I eluasemekulud tasus täies ulatuses apellant, siis ei olnud tal võimalik antud kuu eest laste elatist summas 3000 Eesti krooni, so 191.73 eurot tasuda. Samas tuleb augusti laste eluasemekulusid käsitleda samuti apellandi poolt tasutud elatisena. Apellant leiab, et tal puudub kohustus lastele elatist tagasiulatuvalt tasuda, kuivõrd on nimetatud ajaperioodil tasunud lastega seotud kulutusi, mis katsid täies ulatuses laste põhjendatud vajadusi; 4) ei ole kohus kindlaks teinud, milline on hagejate seadusliku esindaja tegelik majanduslik seisukord. Maakohus on otsuses märkinud, et H. I töötab Tartu kaupluses Walking ja tema netotöötasu on 3800 Eesti krooni (242.86 eurot), millele lisandub lastetoetus kokku 600 Eesti krooni (38.36 eurot). Samas on märgitud asjaolu tõendamata. Apellant on käesoleva tsiviilasja menetluses esitanud kõikvõimalikud dokumentaalsed tõendid oma sissetulekute ja kulude tõendamiseks. H.I. ei ole esitanud ühtegi tõendit oma sissetulekute kohta. Märgitud tõendamata asjaolu on samas kohus võtnud aluseks, tehes järelduse, et kuivõrd H.I. hoolitseb kaheaastase tütre H lapsehoiu eest, kes vajab pidevat järelvalvet, siis nii väikese lapse kasvatamise kõrvalt ei ole ilmselt H.I. il võimalik suurendada enda töökoormust ja seeläbi sissetulekut, millest tulenevalt on põhjendatud mõista apellandilt laste elatis suuremas osas, kui tasub H.I. ; 5) on andnud H.K. perearst apellandile teada, et laps on ja jääb hoopis pikemaks ajaks Põltsamaale oma vanaema juurde elama, mitte ei ela emaga Tartu linnas. Seega on H.I. jätnud noorema lapse oma ema hoolde, mis tähendab seda, et H.I. il ei ole mingit takistust suurendada oma töökoormust või leida endale töö, mis võimaldaks oma lapsi vastavalt laste vajadustele ülal pidada. Apellant sai asjaolust, et H eest on alates eelmise aasta lõpust hoolitsenud ja hoolitseb edaspidiselt pikema aja jooksul hoopis lapse vanaema, teada alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus, mistõttu palub apellant ringkonnakohtul antud tõendit apellatsioonimenetluses arvestada. Antud tõendi valguses on põhjendamatu jätta apellandi kanda laste ülapidamiskulud suuremas ulatuses kui H.I. ile, mistõttu tuleb kohtu poolt kindlaks tehtud põhjendatud ülalpidamiskulud jätta mõlema lapsevanema kanda võrdses ulatuses. Seega kui apellatsioonmenetluses peaks saama kinnitust, et laste põhjendatud kulud siiski moodustavad 287.60 eurot, siis kuulub apellandilt väljamõistmisele maksimaalselt 2250 Eesti krooni (143.90 eurot). Samas leiab apellant, et põhjendatud laste igakuiseks ülalpidamiskuluks on kummagi lapse puhul 278.02 eurot, millest apellant on nõus tasuma kummagi lapse eest igakuiselt 139.01 eurot; 6) on põhjendamatu ja ebaõiglane jätta hagejate menetluskulud kostja kanda, kuivõrd hagejate seaduslik esindaja alustas kohtumenetlust juba 10 päeva pärast poolte kooseluliste suhete lõppemist, võimaldamata saavutada kostjaga kokkulepe kohtuväliselt, mida apellant oleks ilmselgelt soovinud teha ja teinud kõik endast oleneva sellele kaasaaitamiseks; 7) on kohus jätnud menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel, mille kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, põhjendamata seejuures, miks on jäetud kohaldamata TsMS §
4. TsMS § 164 lg 1 tulenevalt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama paragrahvi lg-s 3 on sätestatud, et ülalpidamisasjas võib kohus menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Kuivõrd apellant ei põhjustanud menetlust seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta, mis on TsMS § 164 lg 2 kohaselt kostjalt menetluskulude väljamõistmise aluseks, siis on apellandilt hagejate menetluskulude väljamõistmine igal juhul põhjendamatu ja seadusevastane. 5
5. K.K. ja H.K. paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
6. märtsi 2011 otsuse muutmata ning kõik menetluskulud J.K. kanda. Vastustajate vastuväidete kohaselt: 1) ei nõustu vastustajad apellandi seisukohaga, et mõlema lapse põhjendatud ülalpidamiskulud on samas suurusjärgus

§ 101lg-s 1 sätestatud minimaalse ülalpidamise määraga.

Maakohus on õigesti leidnud, et laste põhjendatud vajadused on 287.60 eurot mõlemale lapsele. Apellant ei seadnud maakohtus kordagi kahtluse alla laste põhjendatud vajaduste katmiseks kuluvat rahasummat. 10.11.2010 arvamuses seadis apellant kahtluse alla H.I. i sissetuleku suuruse ning tegi samas ettepaneku laste kulutusi vähendada ja neid kohendada vastavalt H.I. i sissetulekule. Maakohtu menetluse jooksul on apellant laste kulutuste osas seega sisuliselt väljendanud omaksvõttu TsMS § 231 lg 4 mõttes, kuna ei ole lastele tehtud kulutusi vaidlustanud. Samuti ei ole maakohus kordagi vastustajatelt taotlenud kulutuste tõendamist, kuna apellant neile vastu ei vaielnud; 2) on apellant apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et tegelikkuses oligi poolte vahel vaidlus selles, milliseid apellandi poolt tasutud summasid tuleks käsitleda elatise tasumisena. Apellant väidab apellatsioonikaebuses, et on tasunud lastega seotud kulutusi, mis katsid täies ulatuses laste põhjendatud vajadusi. Selline väide on paljasõnaline ja tõendamata. Apellant on välja toonud järgmised kuluartiklid, mida ta väidetavalt tasub ning mida tuleks elatisena arvestada: sülearvuti järelmaks, telefoniarve, taskuraha, kooselu ajal tehtud kingitus mootorratas ja elamiskulud 2010 augustis. Vastustajad apellatsioonis toodud seisukohtadega ei nõustu ja vaidlevad nendele vastu alljärgnevalt. Oma 08.12.2010 vastuses arvamusele aktsepteerisid vastustajad, et sülearvuti järelmaksu on võimalik käsitleda elatisena, kuid ainult juhul, kui apellant täpsustab järelmaksu jäägi ja maksegraafiku. Apellant nimetatud andmeid ei esitanud, kusjuures seda ei ole tehtud ka apellatsioonkaebuses. Vastustajate andmetel on apellant Elionilt ostnud järelmaksuga ka televiisori, mistõttu ei ole siiani aru saada, mille eest apellant täpselt maksnud on. Eeltoodud põhjustel ei ole kohtul ega vastustajatel võimalik tugineda järelmaksu summadele elatise väljaarvutamisel. Eluliselt ei ole usutav, et järelmaksu tasutakse laste täisealiseks saamiseni. Sülearvuti osteti 2009 juunis ning eeldades arvuti kuumakse 56.85 euro õigsust on praeguseks ajaks tasutud arvuti eest minimaalselt (eeldades, et arvuti ostmisel muud sissemakset ei tehtud) 1307.55 eurot, mis on juba äriklassi sülearvuti hinnaklass. Seetõttu on põhjendatud vastustajate kahtlused, et järelemaksust ei ole enam palju tasuda ning edasise elatise väljamõistmisel kuumakset arvestada ei saa. Arusaamatu on apellandi viide vastustajate interneti maksmise kohta augustis ja oktoobris

1. Uues elukohas oli H.I. il uus internetiühendus, mille eest maksis ta isiklikult ning mille kulude kandmist ei ole apellant tõendanud. Kuna apellant maakohtu ettepanekule täiendavate tõendite esitamiseks ei reageerinud, tuleb arvuti järelmaks elatise väljamõistmisel jätta tähelepanuta. Nähtub apellatsioonkaebuse lisast, et apellant ei ole varasematel kuudel vanema lapse telefoniarveid tasunud. Tegelikkuses tasub lapse telefoniarveid lapse ema. Apellatsioonile lisatud telefoniarve tasumine on toimunud 04.03.2011, st samal päeval (võimalik, et ajaliselt ka hiljem), kui tehti antud asjas maakohtus otsus. Maakohus ei saa otsuse tegemisel lähtuda asjaoludest, mis on toimunud ajaliselt hiljem ning mille kohta ei ole esitatud mingeid tõendeid. Apellant ei ole maakohtus tuginenud asjaolule, et laste sidekulud on tema kanda. Seetõttu paluvad vastustajad jätta telefoniarve tasumise apellandi poolt tähelepanuta ja uued tõendid vastu võtmata. Elatisena saab käsitleda ülalpidamiseks vajalikke ja põhjendatud kulutusi. Uue telefoni ostmine ning kõnepaketi vahetamine olukorras, kus vanemal lapsel oli juba telefon olemas, ei ole vajalik ega põhjendatud kulutus. Eeltoodule tuginedes ei vasta tõele apellatsioonkaebuses toodud väide, et tegelikkuses on vanema lapse telefoniarved apellandi kanda. Krossi mootorratas osteti kingitusena, mida möönab ka apellant. Sealhulgas toetasid kingi ostmist ka lapse sugulased. H.I. i poolt toetasid ostu kokku 1300 krooniga onu, tädi, vanaema ja 6 vanaisa ning apellandi poolt toetas ostu vanaema 1000 krooniga. Raha anti üle sulasrahas. Mootorratas osteti kooselu ajal 2010 juulis. Apellatsiooni lisas on apellant kingituse maksumuse 20-euroste osadena alates lahkuminekust järgmise 2 aasta peale laiali jaganud. Apellatsiooni loogika kohaselt peaks kingituse maksumus katma seega osaliselt järgmise 2 aasta vanema lapse ülalpidamiskulusid, millisele loogikale vaidlevad vastustajad vastu. Kooselu ajal ostetud kingitus ei mängi elatise määramisel mingit rolli. Elatis on mõeldud eelkõige lapse ülalpidamiskulude katmiseks ning see tuleb maksta last kasvatavale vanemale, kes lapse eest hoolitseb. Elatist makstakse reeglina lapse vanemale, kes on lapse seaduslik esindaja ning hoolitseb lapse ülalpidamise eest. Taskuraha ei ole vastustajad nõus käsitlema elatise maksmisena. Vastustajad ei nõustu apellandi väidetega, et H.I. elas koos vastustajatega apellandile kuuluvas korteris veel terve 2010 augusti, millise aja eest tasus apellant laste eluasemekulud. Maakohtu menetluses on tõendina esitatud apellandi SMS, kus viimane käsib H.I. il ja vastustajatel korterist välja kolida hiljemalt
2. augustiks 2010, mida H.I. ka tegi, kolides esmalt mõneks ajaks elama ema juurde Põltsamaale. Põltsamaalt koliti elama Tartusse esmalt H.I. i õe H.I.S. juurde. Maakohus on elatise välja mõistnud alates 10.08.2010, mis on mitu päeva pärast apellandi korterist väljakolimist ning seetõttu jääb vastustajatele arusaamatuks, milliseid elamiskulusid on apellant nimetatud päevast alates nende eest tasunud; 3) tõi H.I. oma töökoha Walkingus välja alles 08.12.2010 vastuses, millele apellant oma seisukohta tähtaegselt enam ei andnud, vaid esitas taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks. H.I. asus kaupluses Walking tööle 13.10.
3. H.I. i ühe kuu sissetulek oli keskmiselt 257.07 eurot ehk ligikaudu 4022 krooni. H.I. on ka menetluse kestel tegutsenud aktiivselt parema töökoha otsimiseks ning
4. maist 2011 on H.I. il uus töökoht Tartu lasteaed Sirel, kus tema brutopalk on 352 eurot, mis teeb netopalgaks 297.75 eurot. Samas suureneb H.I. il märkimisväärselt ka tööaeg – vahetustega töö asemel on tööaeg igapäevane, mis raskendab veelgi koduse lapse hoidmise küsimust. Õnneks on töökohast mõista antud, et kohtade vabanemise korral saab noorem laps hiljemalt augustis 2011 Sireli lasteaeda lasteaiakoha. H.I. i sissetulek ei ole menetluse käigus eriliselt muutunud ning kuigi selle suurus tänu uuele töökohale pisut tõuseb, ei ületa see siiski märkimisväärselt miinimumpalka. Apellandi enda sõnul on tema sissetulek 12 500 krooni kuus, millele tema väidete kohaselt lisandub veel lisatööst saadud sissetulek ning mitteametlik sissetulek. Viimastele on apellant viidanud oma 10.11.2010 arvamuses. Samas ei ole apellant arusaadavalt esitanud andmeid sealt saadud sissetulekute suuruste kohta; 4) on Külli Paal vastustajate perearst, kelle nimekirjas on terve vastustajate pere. Jõgeval elades registreeris H.I. tütre mugavuse mõttes perearst T. Pruusi nimekirja, kuna vastsündinud lapsega tuli tihti kontrollis käia ning H.I. il puudus auto kasutamise võimalus. 27.12.2010 läks H.I. koos tütrega perearst K. Paali juurde last vaktsineerima ning teda oma perearsti nimistusse tagasi registreerima. Jõulupühade ja uue aasta vahel oli kogu perekond (H.I. i vanemad, mõlemad õed koos perega ning vastustajad) maal vanaema juures Luige külas Põltsamaa külje all. Lisaks ei saa asjaolu, et lastehoiuga tegeleb muuhulgas ka vanaema, olla apellandile uus. Vastustajad on maakohtus oma 08.12.2010 vastuses viitanud, et H.I. i tööloleku ajal vaatavad last tema õed S.I. ja H.I.S. ning hageja ema H.I.. Apellant on perearst K. Paali kirja kontekstist välja rebinud. Vastustajate andmetel ei ole apellant perearst K. Paaliga suhelnud, vaid tegemist on K. Paali kirjaga perearst T. Pruusile, kelle perearsti õde on apellandi ema J.K.. Kirjast ei saa teha järeldust, nagu jääks noorem laps vanaema juurde elama ja ei elaks emaga Tartu linnas. K. P on vastustajate esindajale kinnitanud, et tal puudub teadmine, kui kaua ja kus laps viibib. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti J.K. lt välja elatis H.-L. K kasuks 159,78 eurot kuus alates 10.08.2010 kuni tema täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue 7 otsuse, millega mõistab J.K. lt välja elatise H.-L. K kasuks 139,01 eurot kuus alates 10.08.2010 kuni tema täisealiseks saamiseni. Ühtlasi täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni ning mõistab J.K. lt välja K.-H. K ja H.-L. K kasuks elatise ühekordse summana 01.03.2011 seisuga 271,55 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
6. Põhjendatud on apellandi see väide, et maakohus on ebaõigesti teinud kindlaks noorema lapse H.-L. K põhjendatud vajadused ühes kuus (s.o 4500 krooni e 287,60 eurot). Kui hageja nõuab elatist üle seaduses sätestatud alammäära (s.o 139,01 eurot kuus), siis lasub tal tõendamiskoormis tõendada suuremaid vajadusi. Hageja ei ole seda teinud ning seetõttu puudus maakohtul alus mõista nooremale lapsele H.-L. K välja elatist seaduses sätestatud alammäärast suuremas ulatuses. Ringkonnakohtu istungil 29.11.2011 kinnitas hageja esindaja, et ta vähendab elatise nõuet H.-L. K osas 2175 kroonini (s.o 139,01 eurot). Seetõttu tuleb J.K. lt välja mõista elatis H.-L. K kasuks alates 10.08.2010 139,01 eurot kuus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vanema lapse K.K. põhjendatud vajadused on ühes kuus 4500 krooni. Asja materjalidest nähtub, et K.-H. K käib EMÜ Spordiklubis saalihoki treeningutel ning hageja ema H.I. on tasunud lapse eest õppemaksu 235 krooni kuus. Nimetatud asjaolu ei ole kostja vaidlustanud. Seega on vanema lapse põhjendatud vajadused võrreldes noorema lapsega suuremad ning põhjendatud vajaduste suurus 4500 krooni kuus on mõistlik. Arvestades vanemate varalist seisundit - isal palk 12 500 krooni kuus, lisaks mitteametlikud sissetulekud (t.l 38), sõiduauto liisingu kuumakse tasumine summas 5635 krooni; emal palk ca 5500 krooni kuus – oli maakohul põhjendatud alus jätta isa kanda K.K. ülalpidamiskuludest suurem osa. Seetõttu puudub alus tühistada maakohtu otsust osas, millega mõisteti J.K. lt välja vanema lapse ülalpidamiseks 2500 krooni (s.o 159,78 eurot) kuus. Apellatsioonkaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.
7. Hagejad on nõustunud kostja seisukohaga, et kostja poolt sülearvuti järelmaksu tasumist on võimalik käsitleda elatisena ja seda ainult juhul, kui kostja täpsustab järelmaksu jäägi ja maksegraafiku. Kostja on 16.12.2011 teatanud ringkonnakohtule, et sülearvuti kuumakse suurus on 38,12 eurot ning ta maksis seda kuni 2011 juunikuuni. Kostja on teinud alates 2010 augustist 11 makset a`38,12 eurot, s.h kuni 2011 märtsini 7 makset kogusummas 266,84 eurot ning alates 2011 märtsist 4 makset kogusummas 152,48 eurot. Ringkonnakohus arvestab nimetatud maksed kostja poolt maksmisele kuuluva elatise hulka. Ülejäänud kostja poolt kuluartiklite tasumist ei saa käsitleda elatisena ning ringkonnakohus nendega ei arvesta.

§ 100lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega.

Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt võivad vanemad omavahelisel kokkuleppel maksmise viisi täpsustada. Nimetatud sätetest tuleneb, et ülalpidamist tuleb anda raha perioodilise maksmisega ning kui vanematel puudub kokkulepe, siis kostja poolt lapsele kooselu ajal kingitud mootorratta maksumust, antud taskuraha, ühe telefoniarve tasumist (t.l 97) ning 2010 augustikuu eest eluasemekulude tasumist ei saa arvestada maksmisele kuuluva elatise hulka. Pooltel puudub vaidlus selles, et vanemale lapsele osteti kooselu ajal mootorratas. Kuna mootorratta ostmise ajal puudus kostjal elatise maksmise kohustus ning selle ostmist toetasid rahalised ka teised lapse sugulased, siis ei saa mootorratta maksumust tasaarvestada hiljem tekkinud elatise kohustusega. Kuivõrd vanematel puudus vastavasisuline kokkulepe, et ei saa ka kostja poolt vanemale lapsele raha ülekandmist (nn taskuraha andmist) lugeda tema poolt maksmisele kuuluva elatise hulka. Ringkonnakohtu istungil ei vaielnud kostja esindaja vastu sellele, et hagejad lahkusid koos emaga Jõgeval asunud korterist 06.08.
2. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja poolt 2010 augusti eest tasutud eluasemekulusid käsitleda kostja poolt tasutud elatisena. Asjaolu, et noorem laps oli pärast vanemate lahkuminekut mõnda aega Põltsamaal vanaema juures, ei ole aluseks kostjalt elatise väljamõistmata jätmiseks. 8
3. Kuivõrd kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja üheselt pooltele arusaadav, siis on põhjendatud märkida kohtuotsuse resolutsioonis kostjalt väljamõistetav elatise summa kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kostja on kohustatud maksma elatist K.K. le summas 159,78 eurot kuus ja H.-L. K 139,01 eurot kuus, s.o kokku 298,79 eurot kuus. Maakohus tegi otsuse 04.03.2011 ning otstarbekas on arvestada kostjalt ühekordselt väljamõistetava elatise suurust 01.03.2011 seisuga. Arvestades seda, et elatis mõisteti välja alates 10.08.2010, siis tuleb 2010 augustikuu elatise suurust 1/3 võrra vähendada. Seega tuleks kostjalt välja mõista elatis 01.03.2011 seisuga kokku 6 kuu eest täies ulatuses ja 1 kuu eest 2/3 ulatuses (6x298,79 + 1x200,19 = 1992,93 eurot. Kostja on nimetatud perioodil maksnud lastele elatist kokku 1454,54 eurot (t.l 94) ning tasunud sülearvuti järelmaksu 266,84 eurot. Seetõttu tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista elatis 01.03.2011 seisuga 271,55 eurot (1992,93-1454,54-266,84). Hageja esindaja on 01.03.2012 ringkonnakohtule esitatud seisukohtades kinnitanud, et pärast maakohtu otsust on kostja maksnud hagejatele elatist kokku 1800 eurot. Lisaks on kostja maksnud pärast maakohtu otsust sülearvuti järelmaksu 152,48 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kohtuotsuse täitmisel tuleb kostja poolt tasutud elatisega summas 1952,48 eurot arvestada.
4. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et menetluskulude jaotusele tulnuks kohaldada TsMS § 164 lg-t
5. Riigikohus on 28.09.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11 asunud seisukohale, et ülalpidamisasjade puhul ei kohaldu menetluskulude jaotusele TsMS § 164 lg
6. See, et hagejad alustasid kohtumenetlust 10 päeva pärast vanemate kooselu lõppemist, ei ole aluseks menetluskulude hagejate kanda jätmiseks. Kuigi hagi rahuldati ühe hageja osas osaliselt, tuleb menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda TsMS § 162 lg 1 ja lg 4 alusel. Arvestades antud tsiviilasja faktilisi asjaolusid, oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik jätta menetluskulud osaliselt alaealiste laste kanda. Viivi Tomson Andra Pärsimägi 9 Üllar Roostoja