) § 94 lg-st 2 ja § 84 lg 1 p-st 1 tõendatuks, et hageja põlvneb kostjast ning kostja on hageja isa. 2 Kohus esitas päringu Maksu- ja Tolliametile. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse teatise kohaselt andmed kostja sissetulekute kohta puuduvad. Kohus tuvastas, et kostjal on tütar P. G ja luges pangakonto väljavõttega tõendatuks, et kostja tasub tütrele elatist 100 eurot kuus (tl 61). Kohus oli seisukohal, et kostja esitatud asjaolusid (kostjal töötasu puudumine ja teise lapse (P. G) olemasolu, kellele kostja maksab elatist 100 eurot kuus), ei ole võimalik lugeda mõjuvaks põhjuseks
lg 2 mõttes, mistõttu kohus ei vähendanud elatisesummat alla
a 139,01 eurot kuus, alates 01.01.2012. a 145 eurot kuus). Kohus viitas
; § 97 p 1; § 100 lg-te 1, 2, 4; § 108 ja § 101 lg 1 sätetele ning Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-36-08 ja 3-2-1-57-03 ning leidis, et hagi tuleb rahuldada ning kostjalt välja mõista hageja kasuks igakuine elatis 145 eurot, kuid mitte vähem kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär, alates 01.01.2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni, s.o 22.10.
G, vajadused. Kostja teine laps osutub elatise väljamõistmisel kuupalga alammääras materiaalselt vähem kindlustatuks kui laps, kelle kasuks elatis välja mõistetakse.
lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla
Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduses sisaldus samasugune põhimõte § 61 lg-s 5. Riigikohus on tuginedes Eesti Vabariigi lastekaitse seadusele ja ÜRO Lapse õiguste konventsioonile märkinud (3-2-1-21-07), et vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate laste vajadusi vanemaga koos elavate laste vajaduste arvel. Lapsi tuleb kohelda võrdselt. Nimetatut kinnitab ka
lg 5, mille järgi võib kohus elatise suurust vähendada alla kehtestatud elatise miinimummäära, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps; 2) oleks kohus lisaks kostja esitatud väidetele ja tõenditele saanud vajadusel TsMS § 230 lg 3 alusel koguda tõendeid omal algatusel. Kohus on seda ka osaliselt teinud, esitades päringu Maksu- ja Tolliametile kostja sissetuleku kohta. Samas ei ole kohus saadud teavet ega kostja esitatud andmeid teise lapse olemasolu ja talle 100 euro suuruse elatise maksmise kohta otsuse tegemisel arvesse võtnud, kuigi on lugenud vastavad asjaolud tuvastatuks; 3)
lg-test 1 ja 2 tulenevalt, kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist 3 ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Tuginedes eeltoodule taotleski kostja elatise vähendamist 60 euroni. Taotluse rahuldamisel oleks kostja kasutanud oma vahendeid enda ja mõlema lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ning vastavalt vähendanud ka praegu teisele lapsele vabatahtlikult makstava elatise summat 100 eurolt 60 eurole. 5. M. B vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohtuotsus seaduslik ja piisavalt põhjendatud ning vastab eelkõige lapse huvidele. Kostja põhjendus, et ta ei oma sissetulekut ja tal on teine laps, keda ta ülal peab, ei anna alust hageja kasuks välja mõistetava elatise suurust vähendada. Kostja omab sissetulekut, kuna ta märkis, et maksab esimesele lapsele elatist 100 eurot kuus. Kostja teab, et tal on kaks last ning ta peab tegema kõik endast oleneva, et tagada lastele ülalpidamine. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta on töövõimetu. Riigikohus on märkinud (3-2-1-33-11), et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Riigikohus on märkinud ka (3-2-1-52-07), et kohustatud isikul üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta teda
alusel elatise maksmisest; 2) juhul kui kostja ei täida kohtuotsust, siis on hagejal õigus pöörduda kohtu poole avaldusega elatiste väljamõistmiseks kostja vanematelt (ka kostja esimesele lapsele maksavad elatist kostja vanemad). Riigikohtu seisukoha järgi (3-2-1-75-11) tekib vanavanemal asenduskohustus eelkõige juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg-te 1 ja 2 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Tulenevalt
lg-st 1 igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning nähtuvalt asja materjalidest nõudiski hageja elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummääras. Riigikohus on 24.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 asunud seisukohale, et lapsele elatisnõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust.
lg 3 sätestab, et mitu sama astme sugulast täidavad ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga. Kostja puhul on tegemist osavõlgnikuga
lg 3 tähenduses ning seega tuleb kostjalt väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestada eelkõige kostja võimalusi sissetulekut saada ning mitte vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike.
lg-st 1 tuleneb eeldus, et vanemad peavad andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses ning seda ka oma halvast varalisest seisundist hoolimata.
sätestab kohustatud isiku varalise seisundi arvestamise ülalpidamiskohustuse kindlaksmääramisel ning sama paragrahvi lg 2 kolmanda lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada väljamõistetavat elatist alla
Mõjuvaks põhjuseks on
lg 2 neljanda lause järgi muu hulgas olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel
lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Nimetatud asjaolule on tuginenud käesolevas menetluses ka kostja. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab kostja käesolevas menetluses tõendama eelkõige oma varalise seisundi ning alles seejärel saab kohus otsustada, kas kostja teine laps jääb hagejale miinimummääras elatise väljamõistmisel vähem kindlustatuks või mitte. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma varalist seisundit tõendanud ning seetõttu puudus maakohtul alus
lg 2 järgi hagejale väljamõistetavat elatist vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära. Asja materjalidest nähtuvalt maksab kostja teisele lapsele (P.G.) elatist igakuiselt 100 eurot ning ta on nõus maksma hagejale elatist 60 eurot kuus. Samuti peab kostja tegema kulutusi enda minimaalse elustandardi säilitamiseks. Eelmärgitust tulenevalt ei ole tõene kostja väide, et ta on töötu ning ei ole seetõttu võimeline hagejale miinimummääras elatist maksma. Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid enda sissetuleku kohta (jätnud sellega enda tõendamiskoormise täitmata), siis puudub ka ringkonnakohtul võimalus anda hinnangut kostja tegelikule varalisele seisundile ning seetõttu puudub ka võimalus
Üksnes Maksu- ja Tolliameti tõendist (t.l 73) selle kohta, et kostja ei ole aastatel 2010-2011 deklareerinud maksuametis tulusid, ei saa järeldada sissetulekute puudumist kostjal. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et ta peab kohtlema lapsi võrdselt, on iseenesest õige. Samas ei anna asjaolu, et kostja maksab 5 teisele lapsele vabatahtlikult elatist alla miinimummäära, alust mõista hagejale välja elatis alla seaduses sätestatud miinimummäära. 9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 6 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.