3-14-50981/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits 26.11.2015, Tartu 3-14-50981 Andrus Lutsu (endine nimi Kaldre) kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes seonduvalt ebainimlike tingimustega kaebaja transportimisel Tartu Halduskohtu 03.10.

1. a otsus Andrus Lutsu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Andrus Lutsu Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.10.
3. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
4. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 28.12.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tartu Vangla saatmisosakond transportis kaebajat arestimajade ja vangla vahelises liikumises etapibussiga Volkswagen Crafter järgnevatel aegadel ja marsruutidel: - - 20.03.2012 Lõuna Prefektuuri Valga kambrist Tartu Vanglasse saatemasina ühekohalises kambris, mille mõõdud on järgmised: kõrgus 1,49 m, laius 0,6 m, pikkus 0,84 m. Kambri pindala 0,51 m
6. Saatmine kestis 1 tund ja 4 minutit. 13.08.2013 Tartu Vanglast Lõuna prefektuuri Võru kambrisse, Lõuna prefektuuri Võru kambrist Lõuna prefektuuri Valga kambrisse, Lõuna prefektuuri Valga kambrist Lõuna Prefektuuri Viljandi kambrisse saatemasina ühekohalises kambris, mille mõõdud on järgmised: kõrgus 1,49 m, laius 0,6 m, pikkus 0,84 m. Kambri pindala 0,51 m
7. Saatmine kestis 3 tundi ja 14 minutit. 16.08.2013 Lõuna Prefektuuri Viljandi kambrist Tartu Vanglasse saatemasina neljakohalises kambris, kus kaebaja viibis üksi ning mille mõõdud on järgmised: kõrgus 1,49 m, laius 1,76 m, pikkus 0,9 m. Kambri pindala 1,584 m
8. Saatmine kestis 1 tund ja 7 minutit.
9. 10.03.2014 esitas kaebaja vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 25-29), milles nõudis vanglalt seoses ebainimlike tingimustega tema transportimisel kolmel korral saatebussis Volkswagen Crafter (20.03.2012, 13.08.2013, 16.08.2013) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) määratud hüvitistega proportsionaalset hüvitist. Tartu Vangla jättis 22.05.
10. a otsusega nr 1-13/355-2 (tl 5-5p) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
11. 29.05.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-3, 38-39), milles palus Tartu Vanglalt välja mõista õiglane kahjuhüvitis selle eest, et teda transporditi 20.03.2012, 13.08.2013 ja 16.08.2013 ebainimlikes tingimustes. Kaebuse kohaselt rikuti kaebaja transportimisega ebainimlikes tingimustes tema õigusi ja alavääristati tema inimväärikust. Kaebajal ei olnud bussis võimalik end liigutada ega sirutada ning ta pidi istuma nii, et tema põlved olid vastu ees olevat vaheseina. Olukord ei ole võrreldav sõiduauto või ühistranspordi bussiga sõitmisega, kuna sel juhul on võimalik teha väiksemaid peatusi või kasutada bussis olevat tualetti. Kaebajal on haige põlv, mistõttu peab ta saama aeg-ajalt jalga sirutada, et põlve ei tekiks krampi. Kaebaja sõnul teavitas ta jala sirutamise vajadusest ka konvoitöötajaid. Samuti oli sõidu ajal tagumine neljakohaline boks tühi. Pärast seda sõitu on kaebajal põlvega tõsised probleemid ning ta on saanud vastavat ravi. Kaebaja sõnul on ta tema transportimise tagajärjel tekkinud meditsiinilisi probleeme käsitlenud ka vanglale esitatud kahjunõudes, mistõttu ei ole tegemist nõude laiendamisega halduskohtusse kaebuse esitamisel. Bussis puudus korralik ventilatsioon ning kaebaja pidi ühekohalises bussiboksis istuma õhupuuduse käes. Bussis puudus turvavarustus ja selle uksed lukustati väljastpoolt boksi tabalukkudega. Lisaks seadis bussijuhi sõidumaneer kurvilisel teel tõsiselt ohtu kaebaja elu ja tervise. 13.08.2013 toimunud transportimise ajal, mil sõidu ajal tehti peatused enne Viljandisse jõudmist nii Võrus kui Valgas, soovis kaebaja kasutada tualetti, kuid talle seda ei võimaldatud. Sõidu alguses ei öelnud talle keegi, kuhu sõidetakse ja kui pikk on sõit. Pärast korduvaid palveid tualeti kasutamise võimaldamiseks, anti talle vanglateenistujate poolt kaks musta prügikotti. Kaebaja sai tualetti alles lõpp-peatuses ehk Lõuna prefektuuri Viljandi kambris. Viljandi kambri turvakaamera salvestiselt on võimalik tuvastada, et kaebaja sisenes kõveras olekus arestimaja tualetti ning alles seejärel võttis saatebussist oma asjad. Selleks ajaks olid kaebajal tekkinud valud alakõhtu ning pärast seda intsidenti on kaebajal probleemid urineerimise kinnihoidmisega. Ka tingimused Valga ja Viljandi kambrites ei vastanud seadusega kehtestatud nõuetele ning olid inimväärikust alandavad. Kaebaja palub neid asjaolusid arvestada kumulatiivse mõjuna. Kaebaja tugineb Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, taotledes õiglast kahjutasu alandava ja piinava kohtlemise eest, mis oleks proportsioonis Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt määratud kahjutasudega. 2
12. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl 19-20) jätta see rahuldamata.
13. Tartu Halduskohus jättis 03.10.
14. a otsusega (tl 42-44) kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole Tartu Vangla transportinud kaebajat 20.03.2012, 13.08.2013 ja 16.08.2013 ebainimlikes tingimustes, mis oleksid tema inimväärikust alandanud. Justiitsministri 30.05.
15. a määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord" (määrus nr 17) § 11 kohustab üldjuhul saatmist teostama alarmsõidukiga, milleks Tartu Vangla saatebussid ka on. Samas ei sätesta ükski Eestis kehtiv õigusakt täpselt, kui suured peavad olema saatebussi kambrid. Seega tuleb kohtu arvates lähtuda kambrite suuruse hindamisel vangistusseaduse (VangS) § 41 lõikest 1 tulenevast inimväärikuse austamise põhimõttest. Inimväärikuse austamise põhimõtte hindamisel saab arvesse võtta Euroopa Inimõiguste kohtu (EIK) praktikat. EIK on EIÕK artikli 3 rikkumised tuvastanud, lähtudes konkreetsetest asjaoludest, mis ei ole halduskohtu hinnangul ühelgi juhul võrreldavad Tartu Vangla saatmisosakonna tegevusega. Samuti ei ole Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) kohtule teadaolevalt Eestile saatebussidega seonduvalt etteheiteid teinud. On ilmselge, et kinnipeetava etapeerimisel tuleb tagada tema ohutus ning väärikust austav kohtlemine. See ei tähenda aga seda, et etapeerimine peab toimuma tingimustes, mis ületab ka ühistranspordis sõitmiseks pakutavad tingimused. Ka tavalises sõiduautos ei ole tagaistmel istudes kaassõitjal ülemäära ruumi enda liigutamiseks, rääkimata võimalikust püsti tõusmisest, et ennast sirutada. Seega on iseenesest mõistetav, et kui sõidukis ei ole võimalik oma koha pealt püsti tõusta ning ringi liikuda, tekitab sundasend ebamugavust. Seda ei saa aga käsitleda inimese väärikust alandava kohtlemisena. Kohtu arvates ei saa pidada kaebaja paigutamist saatmisbussi ühekohalisse kambrisse õigusvastaseks, kuna kaebaja tervisekaardi andmetel ei ole tal meditsiinilist näidustust eritingimuste võimaldamiseks saatmise ajal. Kohus leiab, et kuna kaebaja ei ole vanglale
16. aastal esitanud vahetult pöördumisi seoses saatmise tingimustega või ebainimliku kohtlemisega (sh tualeti kasutamise võimaluse puudumisega), siis ei ole vangla ka haldusmenetluse raames kirjeldatud asjaolude kohta tõendeid kogunud, mistõttu pole tõendatud, et kaebajale ei võimaldatud tualeti kasutamist. Kaebaja etteheide, et saatemasinas puudus turvavarustus ning boksi uksed lukustati väljastpoolt tabalukkudega, ei ole põhjendatud. Liiklusseaduse § 30 lg 1 sätestab turvavöö kinnitamise nõude üksnes turvavöö olemasolul. Tartu Vangla saatebussides ei ole kinnipeetavate saatmiseks ettenähtud boksides turvavöösid paigaldatud. Saatemasin on eriotstarbeline alarmsõiduk ja turvariskidest tulenevalt ei pea saatemasinas olevad istmed olema varustatud turvavöödega. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-st 1 ei ole võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist elu või tervise ohtu seadmise eest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
17. 03.11.2014 saabus ringkonnakohtule kaebaja apellatsioonkaebus (tl 50-50p) Tartu Halduskohtu 03.10.
18. a otsuse peale, milles kaebaja palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus või saata asi tagasi halduskohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. Halduskohus on otsust tehes rikkunud põhjendamiskohustust. Otsuse punktis 19 on kohus eiranud EIK otsuses Retunscaia vs. Rumeenia (asi nr 25251/04) toodud analoogiat, tuues põhjenduseks, et EIÕK artikli 3 rikkumine tuvastati selles asjas kumulatiivselt koos kinnipidamistingimustega kohtumajas. Halduskohus ei ole täitnud tal lasuvat uurimiskohustust, sest ka Valga ja Viljandi kambrites, kus kaebaja viibis, on Tartu Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-11-1656 tuvastatud EIÕK rikkumised. Ka kaebaja 3 on esitanud vastavasisulise kaebuse Lõuna prefektuuri vastu (haldusasi nr 3-14-52899), mistõttu on ka antud asjas alust rääkida kumulatiivsest mõjust. Kaebaja selgitab, et ei esitanud vanglale
19. aastal pärast vaidlusalust intsidenti pöördumisi seoses tualeti kasutamise mittevõimaldamisega, kuna oli kuni kaebuse esitamiseni arvamusel, et see, et kaebajale anti tualeti võimaldamise asemel vanglateenistuse ametniku poolt ihuhädade rahuldamiseks prügikotid, ongi normaalne protseduur. Kuigi kohtu poolt esitatud väide selle kohta, et CPT ei ole teinud Eestile etteheiteid seoses saatebussidega, oleks pidanud kohus ka uurima, kas CPT on kõnealuseid busse üldse näinud või inspekteerinud. Antud juhul ei ole CPT kõnealust bussi näinud, mistõttu pole saanud teha ka etteheiteid. Seega on kohtu vastavad põhjendused ennatlikud ega põhine faktidel.
20. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 65-66) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, põhjendades oma taotlust järgmiselt. Halduskohus on õigesti jätnud kohaldamata kaebaja viidatud EIK otsuse asjas Retunscaia vs. Rumeenia (nr 25251/04), kuna tegemist ei ole analoogse olukorraga. Tartu Vangla teostas üksnes saatmisi ning kinnipidamistingimused erinevates Politsei- ja Piirivalveameti kambrites ei ole seotud vangla tegevusega. Samuti ei ole kaebaja viidanud ühelegi dokumendile või kohtulahendile, milles oleks tuvastatud Valga või Viljandi kambri kinnipidamistingimuste õigusvastasus just tema suhtes. Vastab tõele, et CPT ei ole Eesti külastuste ja kontrollkäikude raames kontrollinud saatemasinaid. Siiski ei muuda see fakti, et saatemasinate osas ei ole Eestile ettekirjutusi ega märkusi tehtud. Halduskohus on õigesti viidanud, et CPT raportid on individuaalsed igale riigile ning need ei ole kasutatavad abstraktsete normidena. Kinnipeetava õigusi ei saa rikkuda saatmistingimused põrandapinna osas, kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik. Kaebajale oli lähtuvalt saatemasina kambrite mõõtmetest ja istme asukohast tagatud pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ning sellises kambris saatmine ei saanud põhjustada talle iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Apellatsioonkaebuses esitatud väidetest saab järeldada, et kaebaja pidaski saatmise ajal ihuhädade rahuldamist tema poolt kirjeldatud viisil normaalseks ning see ei tekitanud temale selliseid üleelamisi, mis kvalifitseeruksid väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes. Hilisem kohtupraktikaga tutvumine ning hinnangu muutus olukorrale ei tähenda seda, et sündmuste ajal kaebaja tundiski end alavääristatuna. Käesoleval ajal ei ole võimalik tagantjärele ka kontrollida, kas kaebaja kirjeldatud asjaolud üldse on aset leidnud ning kas ta üldse soovis tualetti kasutada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesolevas otsuses esitatud põhjendustega.
22. Kaebaja on käesolevas asjas esitanud kahju hüvitamise kaebuse, milles palub hüvitada talle Tartu Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju seoses tema transportimisega 20.03.2012, 13.08.2013 ning 16.08.2013 vangla ning arestimajade vahel. Tegemist on kahju hüvitamise nõudega RVastS § 9 lg 1 mõttes, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vanglale esitatud kahjunõudest ning kaebusest halduskohtule saab 4 järeldada, et mittevaraline kahju, mille hüvitamist kaebaja soovib, seisneb tema väärikuse alandamises. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kaebaja on nii vanglale kui kohtule esitatud taotlustes esitanud ka enda tervislikku seisundit puudutavaid väiteid, on kaebaja nende asjaolude ära toomisega soovinud pigem illustreerida seda, millisesse olukorda ta oli tema saatmise ajal asetatud ning et asjaolude koosmõjus oli tegemist tema inimväärikuse alandamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul kehtib RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud üldreegel, millest tulenevalt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Kuivõrd kinnipeetavate saatmine on vangistuse täideviimisel objektiivselt vältimatu ning iseenesest õiguspärane tegevus, saab kaebaja transportimine vangla saatebussiga olla õigusvastane üksnes juhul, kui saatmisega tekitati talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipeetava saatmisega kaasnevad. Selliseid kannatusi või ebameeldivusi saavad saatmisel põhjustada eelkõige tingimused, mis on oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega (nt järelevalve teostamise või kinnipeetavate eraldihoidmise eesmärgil kohaldatavad tingimused).
23. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et saatebussis valitsenud tingimused kogumis ei saanud ühelgi kaebaja etapeerimise korral mõjuda talle inimväärikust alandavalt, ning ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 tuginedes käesolevas otsuses korrata. Järgnevalt vastab kohus kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidetele ning esitab oma täiendavad põhjendused.
24. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, et halduskohus on vaidlustatud otsuses ebaõigesti jätnud EIK lahendist asjas Retunscaia vs. Rumeenia (asi nr 25251/04) järeldamata, et asjaolude analoogsuse tõttu on ka käesolevas asjas tegemist EIÕK art 3 rikkumisega. Kaebaja on endiselt seisukohal, et nii nagu EIK võttis selles lahendis kumulatiivse mõjuna arvesse kinnipidamistingimusi kohtumajas, tuleb käesolevas asjas võtta arvesse tingimusi Lõuna prefektuuri Viljandi ja Valga kambrites, kuhu kaebajat saatebussidega transporditi. Kaebaja on osutanud kohtu tähelepanu ka sellele, et nimetatud arestimajades olevad tingimused on teise isiku poolt esitatud kaebuse pinnalt ringkonnakohtu otsusega õigusvastaseks tunnistatud ning ka kaebaja on nendes arestimajades valitsenud tingimustega seoses kohtule kaebuse esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need väited alust käesolevas asjas Lõuna prefektuuri Viljandi ja Valga kambrites valitsenud tingimuste arvesse võtmiseks. Kohus selgitab, et erinevate kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude kumulatiivse mõju hindamisel ei saa kohus väljuda kaebuse piiridest. Kuigi käesolevas asjas esitatud kaebuses on kaebaja toonud välja ka asjaolud seoses kinnipidamistingimustega Valga ja Viljandi kambrites, on kaebus esitatud Tartu Vangla vastu ning seoses kaebaja transportimisega Tartu Vangla saatebussis. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja seoses viibimisega Lõuna prefektuuri Valga ja Viljandi kambrites esitanud kaebuse haldusasjas nr 314-51899 ning selles asjas on vastutajaks Politsei- ja Piirivalveamet. Sellest, et arestimaja tingimustega võimalikult tekitatud kahju hüvitamise nõudes ei ole vastustajaks Tartu Vangla, on kaebaja ka ise aru saanud, kuna ei ole käesoleva asja kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahjunõudes arestimajaga seonduvatele asjaoludele viidanud ning on esitanud selle kohta eraldiseisva vaide Politsei- ja Piirivalveametile. Seega väljuvad arestimajas valitsenud tingimustega seonduvad asjaolud käesolevas asjas esitatud kaebuse esemest ning puudutavad teise haldusorgani poolt võimalikult tekitatud kahju, mida hinnatakse teises haldusasjas. Kaebaja poolt viidatud asjas Retunscaia vs. Rumeenia kuulusid aga nii tingimused saatebussis kui kohtuhoones kaebuse esemesse. Eelnevast tulenevalt puudus halduskohtul võimalus võtta antud asjas esitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel ühe kahju tekitanud kumuleeriva mõjuna arvesse 5 kinnipidamistingimusi Valga ja Viljandi kambrites.
25. Alusetud on ka apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et halduskohtu otsuses esitatud väited CPT etteheidete puudumise üle on ennatlikud ning põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub siinkohal vastustajaga, et asjaolu, et CPT ei ole Eestisse tehtud kontrollkäikude käigus saatemasinaid kontrollinud, ei muuda fakti, et Eestile pole selles osas märkusi ega ettekirjutusi tehtud. Olenemata ettekirjutuste ning CPT poolt soovitatud standardite olemasolust, ei saa EIK-i seisukohtadest tulenevalt need standardid olla otsustava kaaluga (vt EIK 19.07.
26. a otsus asjas Trepashkin vs. Venemaa, nr 36898/03, p 92). Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas kinnitanud, et CPT aruannetes esitatud ettepanekud ei ole siduvad (RKHKo 07.04.2010, nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka ainuüksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada saatmistingimuste õigusvastasust.
27. Ringkonnakohus peab vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi täiendada osas, milles halduskohus ei ole otsuses käsitlenud kaebaja poolt kohtule esitatud täiendavates seisukohtades (tl 38-39) esitatud viidet kaebaja väiteid kinnitavale tõendile. HKMS § 59 lg 1 sätestatu kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kohtule esitatud täiendavates seisukohtades on kaebaja märkinud, et talle 13.08.2013 saatmise ajal tualetti pääsemise mittevõimaldamise tuvastamiseks on tõendina kasutatavad Viljandi arestimaja videosalvestised. Kaebaja sõnul saab salvestistelt tuvastada, et ta sisenes Viljandi arestimajja nn kõveras olekus ning alles pärast tualetis käimist võttis bussist oma asjad maha. Kuigi halduskohus ei ole otsuses sellele kaebaja poolt osutatud tõendile tähelepanu pööranud, ei oleks selle tõendi väljanõudmine olnud ringkonnakohtu hinnangul ka võimalik ega vajalik. Kaebaja on tõendile viidanud 26.08.2014 kohtule saabunud avalduses ehk rohkem kui aasta pärast kõnealuse intsidendi toimumist. Vastavalt 13.08.2013 kehtinud politsei ja piirivalve seaduse § 720 lg-le 2 säilitatakse jälgimisseadmestiku salvestist vähemalt üks kuu salvestamise päevast arvates, kuid mitte rohkem kui üks aasta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei olnud kaebaja poolt tõendile viitamise ajal vastavat tõendit enam säilinud. Samuti ei olnud kohtu poolt selle tõendi väljanõudmine asja lahendamise seisukohast vajalik, kuivõrd kaebaja väited tema väidetavate kannatuste kohta ei ole usutavad. Nõustuda tuleb vastustajaga, et kui kaebaja oleks tajunud tema inimväärikust alandavat kohtlemist ning ebainimlikke kannatusi, oleks ta nende asjaoludega seonduvalt juba varem vastustaja poole pöördunud. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab ka apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kaebaja oli kuni kaebuse esitamiseni arvamusel, et talle prügikottide andmine oli normaalne protseduur, pigem seda, et kaebaja ei tajunud 13.08.2013 toimunud saatmise ajal vanglateenistuse tegevuse inimväärikust alandavat toimet. Seega ei saanud ka halduskohtu poolt kaebaja viidatud tõendi tähelepanuta jätmine tuua kaasa asja ebaõiget lahendamist ning kaebaja kaebus on õigesti jäetud rahuldamata.
28. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.10.
29. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu puudub vajadus selles osas seisukoha võtmiseks. Kaebaja on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega jäävad vastavalt HKMS § 118 lg-le 3 kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda. 6 Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/