3-13-2392/34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

1. november 2015, Tartu 3-13-2392 Haldusasi Veikko Ahvenaineni kaebus Tartu Vangla
2. oktoobri
3. a käskkirja nr 6-1/394 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
4. aprilli
5. a otsus Veikko Ahvenaineni ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Veikko Ahvenainen Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta Veikko Ahvenaineni ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
6. aprilli
7. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
8. detsember 2015). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Tartu Vangla
10. oktoobri
11. a käskkirjaga nr 6-1/394 kohaldati Veikko Ahvenaineni suhtes vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna vangla oli kindlaks teinud, et V. Ahvenainen omab osade kaaskinnipeetavate üle mõjuvõimu ning õhutab neid käituma teiste suhtes negatiivselt, see omakorda seab ohtu nii tema enda kui kaaskinnipeetavate julgeoleku. V. Ahvenainen esitas mainitud otsusele vaide, mis jäeti Tartu Vangla
12. novembri
13. a otsusega nr 1-11/473-2 rahuldamata. Kaebaja suhtes pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist
14. novembril ja
15. detsembril
16. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati Tartu Vangla
17. jaanuari
18. a käskkirjaga nr 6-1/
20. V. Ahvenainen esitas Tartu Halduskohtule kaebuse eelnevalt nimetatud käskkirja tühistamiseks. Kuna kaebaja suhtes lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine Tartu Vangla
21. jaanuari
22. a käskkirjaga nr 6-1/19, läks kaebaja tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele. Kaebuse kohaselt: 2.
23. Tartu Vangla on kaebaja suhtes põhjendamatult rakendanud VangS § 69 ning sellega seoses piiranud ebaseaduslikult kaebaja liikumisvabadust, ebaseaduslikult ta eraldatud kambrisse paigutanud, ebaseaduslikult piiranud tema suhtlemisvabadust ning ebaseaduslikult keelanud kaebajale kehakultuuriga tegelemise. 2.
24. Kaebaja sõnutsi ei mõjuta ta teisi kinnipeetavaid negatiivselt ega oma neid oma mõju all. Kaebaja on vangistust kandnud küllaltki lühiajaliselt, tal ei ole sidemeid erinevate grupeeringutega. 2.
25. Kaebaja on ise soovinud minna julgeolekuosakonna ametnike jutule, kuid talle ei ole seda võimaldatud.
26. Tartu Halduskohtu
27. aprilli
28. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt järgmistel põhjendustel: 3.
29. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb lähtuda VangS § 69 lg-des 1 ja 2 sätestatust. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisab, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustumisest, st meetmeid võib kohaldada tõkestaval või preventiivsel eesmärgil. Kaastööteatisest nr KT1350000304 nähtuv informatsioon ühes varasemate intsidentidega lõi vastustajale põhjendatud kahtluse, et kaebaja on oma tegevusega loonud ohu teistele isikutele, selle kaudu ka endale ja vangla julgeolekule üldiselt. Kaaludes, kas isiku suhtes tuleb kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid või mitte, ei tule läbi viia menetlust, mis lähtuks süüteomenetluses kehtivatest reeglitest, mistõttu kaebaja sellekohased väited ei ole asjakohased. 3.
30. VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära VangS § 69 lg-s 1 nimetatud alused.
31. oktoobri
32. a käskkirjas, millega otsustati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, on märgitud, et nende abinõude kohaldamise jätkamise vajaduse küsimus otsustatakse iga järgneva kuu
33. päevaks.
34. jaanuari
35. a käskkirjaga nr 6-1/19 lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Vastustaja selgituse kohaselt langes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus ära seetõttu, et kaebaja oli võimalik ümber paigutada elusektsiooni E3 ning kinnipeetavad, kellele kaebajal mõju oli, on vanglast vabanenud. Selle võimaluse kaalumist ei nähtu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel, kuid see on põhjendatud, sest vastav otsustus tuleb teha piiratud ajaressursi tingimustes. Kuid hiljemalt esimeseks pikendamise otsustamiseks pidi vastustaja välja selgitama, millised on võimalused kaebaja ümberpaigutamiseks ja vastavalt nende võimalustega arvestama täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamisel. Ümberpaigutamise võimaluse kaalumata jätmine on oluline kaalumisviga, kuna see võib kaasa tuua olukorra, kus jääb kasutamata kaebaja õigusi oluliselt vähem piirav meede, mille kaudu saavutada kinnipeetavate ja vangla julgeoleku tagamise eesmärk. Kui ümberpaigutamine ei olnud võimalik või antud ajahetkel põhjendatud, oli vastustaja kohustatud esitama vastavad põhjendused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise protokollis ning tutvustama neid ka kaebajale. Selle nõude rikkumise tõttu on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsused vastuolus haldusmenetluse seaduse § 4 lg-ga 2, kuna ei ole arvestatud kõigi asjas tähtsust omavate asjaoludega ja seega on need otsused õigusvastased. 3.
36. Halduskohus leidis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine otsustati õiguspäraselt ning abinõude kohaldamine oli õiguspärane kuni
37. novembrini
38. Vangla
39. novembri ja
40. detsembri
41. a otsustused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta on õigusvastased. Seega oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine
42. novembrist kuni
43. jaanuarini 2014 õigusvastane. 2 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
44. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 1 ls 2 sätestab, et kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud. Kaebaja oli halduskohtule esitanud kaebuse nõudes tuvastada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õigusvastasus, nende abinõude täiendava jätkamise õiguspärasuse kontrolli kaebaja ei taotlenud. Riigikohus on
45. novembri
46. a lahendis nr 33-1-78-06 märkinud, et kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normi olulise rikkumisega. Antud juhul on halduskohus laiendanud omaalgatuslikult kaebuse ulatust ning kontrollinud ka nende otsustuste õiguspärasust, mida vaidlustatud ei ole.
47. V. Ahvenainen esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldataks täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 5.
48. Vangla väide, et kaebaja omas teatud kinnipeetavate üle mõjuvõimu, tugineb pelgalt kaastööteatisele, milles on antud väärinformatsiooni. Tartu Vangla ei ole kohtule esitanud tõendit nende kinnipeetavate isikute osas, kelle üle kaebaja väidetavalt kontrolli omas. Seega need väited ei ole kontrollitavad. 5.
49. Vangla ei teinud täiendavate julgeolekuabinõude pikendamisel kaebajale pikendamist tingivaid asjaolusid teatavaks. Seega on halduskohus vastupidist väites eksiarvamusel. 5.
50. Vangla rikkus distsiplinaarmenetlust läbi viies selle nõudeid.
51. Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt: 6.
52. Vangla on oma seisukohtade kinnitamiseks esitanud Tartu Vanglas
53. oktoobril 2013 koostatud kaastööteate nr KT 1320000304 ning selle sisuga tutvumise kohta koostatud protokoll on edastatud teadmiseks ka kaebajale. Asjaolu, et kaebaja ei pea vastustaja esitatud tõendit usaldusväärseks, ei tähenda, et tegemist ei oleks tõendiga. 6.
54. Asjakohatud on väited, mis puudutavad kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustuse vaidlustamist, kuna halduskohus rahuldas selles osas kaebuse. 6.
55. Kuna kaebaja oli
56. oktoobri
57. a käskkirja, millega kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, ei pidanud halduskohus otsuse tegemisel arvestama vastustaja väidetavaid rikkumisi, mis tehti kaebaja suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluses.
58. V. Ahvenaineni vastuses palutakse Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt ei kinnita Tartu Vangla esitatud tõendid seda, et oleks esinenud alus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Vangla ei ole kontrollinud kaastööteadet ja selle tõepärasust. Tartu Vangla ei ole kaebajale selgitanud, miks tema suhtes nimetatud meedet kohaldati. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
59. Apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust.
60. Ringkonnakohtu menetluses on nii V. Ahvenaineni kui ka Tartu Vangla apellatsioonkaebused. Kaebaja on seisukohal, et halduskohtu otsus ei ole õige osas, milles halduskohus andis hinnangu Tartu Vangla
61. oktoobri
62. a käskkirjale, millega kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja hinnangul ei ole nimetatud meetmete kohaldamisel õige tugineda kaastööteatele ja seal edastatud informatsioonile, mis tõi kaebaja suhtes kaasa eelnevalt mainitud meetme kohaldamise. Kaebaja väidab, et nimetatud tõend ja selles sisalduv teave ei ole kontrollitavad. 3
63. Tartu Vangla apellatsioon tugineb asjaolule, et halduskohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme, kuna halduskohus on otsuse teinud nõuete osas, mille osas kaebust ei ole esitatud ja mida halduskohus ei ole sellest tulenevalt ka menetlusse võtnud.
64. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse eseme ja nõuete osas.
65. Kaebaja esialgses kaebuses paluti Tartu Vangla
66. oktoobri
67. a käskkirja tühistamist. Pärast seda, kui
68. jaanuaril 2014 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati, palus halduskohus kaebajalt seisukohta, kas viimane soovib tühistamisnõudelt õigusvastasuse tuvastamise nõudele üle minna (Tartu Halduskohtu
69. jaanuari
70. a kohtunõue, tl 50). Kaebaja vastuses (tl 54) kohtunõudele mainiti, et kaebaja on nõus üle minema tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele. Kaebaja märkis lisaks, et
71. jaanuaril 2014 lõpetatud piirangute kohaldamine tema suhtes oli alusetu. Tartu Halduskohtu
72. veebruari
73. a määrusega (tl 59–60) rahuldati kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks. Nimetatud määruse põhjenduste p-s 5 mainis halduskohus, et kõige efektiivsemaks nõudeks on
74. oktoobri
75. a käskkirja nr 6-1/394 õigusvastasuse tuvastamine. Sama määruse resolutsiooni p-ga 8 kohustati Tartu Vanglat esitama kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsused.
76. märtsil 2014 toimunud kohtuistungil (kohtuistungi protokoll, tl 74–75p) käsitati ka neid asjaolusid, mis puudutasid kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamist.
77. märtsil 2014 kohtule esitatud taotluses (tl 78–79p) on kaebaja endiselt seisukohal, et käskkirjaga kohaldatud piirangud ning sellest tulenevalt kolm kuud eraldatud kambris viibimist olid õigusvastased. Halduskohus on kaebuse rahuldanud osaliselt, leides, et
78. oktoobri
79. a käskkiri on õiguspärane, kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamine aga õigusvastane. Ringkonnakohus leiab, et kuigi halduskohtu seisukoht sellest, mis on halduskohtu menetluse ese, ei ole menetluse käigus ehk kõige selgemini esitatud ning kohtu määrustest ja kohtunõuetest jääb esmapilgul mulje, et kohus on menetlenud kaebust vaid
80. oktoobri
81. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamise osas, on ringkonnakohtu hinnangul õige siiski lähtumine kaebaja tegelikust tahtest ning sellele tahtele tuginedes ka kaebuse tõlgendamine ja selle menetlemine selliselt, et kaebaja soovib siiski terve selle perioodi ja selle perioodi vältel tehtud otsustuste õigusvastasuse tuvastamist, mil tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Seega ei jaga ringkonnakohus vastustaja seisukohta, et halduskohus on eksinud menetlusreeglite vastu ning see eksimus peaks kaasa tooma halduskohtu otsuse tühistamise.
82. Järgnevalt hindab ringkonnakohus sisuliselt vaidlusalust
83. oktoobri
84. a käskkirja ja kohaldatud meetme pikendamisi
85. novembril ja
86. detsembril
88. Ringkonnakohus nõustub hinnanguga, mille halduskohus andis
89. oktoobri
90. a käskkirjale. Kaebaja väidab, et kaastööteatises esitatud teave, millele on tuginetud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel, ei ole tõene ning seetõttu ei saa mainitud abinõude kohaldamist kaebaja suhtes õiguspäraseks lugeda. Kaastööteatisega tutvumise protokollist (tl 56) nähtub, et kaebaja omab teatud mõjuvõimu teatud kaaskinnipeetavate suhtes ning nimetatud isikute grupp kiusab vanglas nõrgema staatusega kinnipeetavaid. Ringkonnakohtul ei ole alust kaastööteatises esitatud informatsiooni tõelevastavust kahtluse alla seada. Samuti ei oma tähtsust see, kes on nimeliselt need kinnipeetavad, kelle rühma liidriks kaebaja on. Piisab teabest, et 4 kaebaja suhted kaaskinnipeetavatega võivad viia konfliktide tekkeni ning nende vältimiseks võib kohaseks pidada VangS § 69 lg-s 2 sätestatud meetmete rakendamist.
91. Kaebaja suhtes pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kahel korral –
92. novembril ja
93. detsembril 2013 (vt tl 69). Halduskohus leidis, et vastustaja on täiendavate julgeolekuabinõude pikendamisel arvestanud seda, et kaebaja käitumisest meetmete kohaldamise ajal järeldub, et tema tegevus on jätkuvalt suunatud vastuolude tekitamisele ning ta ei ole oma suhtumist parandanud. Samas leidis halduskohus, et kui täiendavate julgeolekuabinõude esmasel kohaldamisel tegutsetakse prognoosist lähtudes, siis meetme pikendamisel tuleb arvesse võtta ka muid variante, mis tooksid kaasa sarnase tulemi. Kaebaja suhtes lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine
94. jaanuari
95. a käskkirjaga nr 6-1/19 (tl 47) põhjusel, et meetme kohaldamist tinginud asjaolud olid ära langenud, sest vanglal tekkis võimalus paigutada kaebaja teise sektorisse ning enamus kinnipeetavaid, kelle suhtes kaebaja mõjuvõimu omas, olid tolleks ajaks vanglast vabanenud (vt ka tl 69). Halduskohus leidis, et kaebaja ümberpaigutamise võimalust oleks pidanud arvestama juba esimese pikendamise otsustamisel. Kuna nimetatud kaalutlus jäi arvesse võtmata, tunnistas halduskohus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õigusvastaseks perioodi
96. november 2013 kuni
97. jaanuar 2014 osas. Tartu Vangla ei ole apellatsioonis eelnevalt mainitu osas sisulisi vastuväiteid esitanud, mistõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks halduskohtu otsust selles osas muuta. Apellatsioonis esitatud väide, milles kaebaja heidab vastustajale ette seda, et pikendamise asjaolusid ei tehtud kaebajale teatavaks, ei oma eelnevat arvesse võttes tähtsust. Kuigi Tartu Vangla on apellatsioonkaebust esitades soovinud kaebuse rahuldamata jätmist täies ulatuses, ei ole vastustaja ülalpool nimetatud asjaoludele sisulisi vastuväiteid esitanud. See kinnitab ka eelnevalt ringkonnakohtu esitatud tõlgenduse õigsust kaebuse eseme kohta ning seda, et vastustajal ei ole antud kaebuse eseme kohta vastuväiteid ning olemasolevad seisukohad on ta saanud esitada juba esimese astme menetluses.
98. Kaebaja seisukohad distsiplinaarmenetluse läbiviimisel asetleidnud väidetavate rikkumiste kohta ei ole antud vaidluse eseme seisukohalt asjassepuutuvad, kuna kaebaja ei ole vaidlustanud tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisel teostatud toiminguid (vt tl 12 ja 12p). Seda järeldust ei väära seegi, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjas (tl 15 ja 15p) on mainitud distsiplinaarmenetluse protokollis kirjeldatud intsidente.
99. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
100. aprilli
101. a otsus muutmata. Nii kaebaja kui vastustaja olid apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene