3-13-2065/49

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi 01.12.2015, Tartu 3-13-2065 Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 24.07.

1. a otsuse nr 6-10/24813-2 tühistamiseks ja Viru Vangla kohustamiseks kaebaja 12.07.
2. a taotluse osas uue otsuse tegemiseks Tartu Halduskohtu 16.09.
3. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
4. Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldada.
5. Tühistada Tartu Halduskohtu 16.09.
6. a otsus ja teha uus otsus, millega Romeo Kalda kaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt
7. detsembril 2015 (HKMS § 212 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Kinnipeetavale Romeo Kalda saabusid 27.05.2013 Viru Vanglasse kaks erinevate esemetega maksikirja Poola Vabariigist. Maksikirjadel puudusid saatja andmed. Viru Vangla 27.05.
9. a aktiga nr 388 (tl 23) võeti R. Kaldale saabunud kirisaadetistest ära järgmised vanglas mittelubatud esemed: harilikud pliiatsid 2 tk, pliiatsid 3 tk, kummipael 1 tk, korrektor 1 tk, kustutuskumm 1 tk, aluspüksid 1 tk, kiletaskud 1 pakk, plätud 1 paar, sokid 5 paari.
10. 12.07.2013 esitas R. Kalda Viru Vanglale taotluse (tl 24), milles palus talle saadetud maksikirjadest ära võetud esemed väljastada H.B. , kes tuleb juulis temaga lühiajalisele kokkusaamisele Viru Vanglasse. Viru Vangla 24.07.
11. a haldusaktiga nr 610/24813-2 (tl 25) jäeti R. Kalda taotlus rahuldamata ja selgitati, et keelatud esemeid ei tagastata taotluses märgitud isikule, kuna vanglal pole võimalik välja selgitada, kas antud isik saatis R. Kaldale 27.05.2013 saabunud kirisaadetised. Keelatud esemed hävitatakse ettenähtud korras.
12. R. Kalda esitas vaide Viru Vangla 24.07.
13. a haldusakti nr 6-10/24813-2 kehtetuks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kaebaja 12.07.
14. a taotluse uuesti lahendamiseks. Viru Vangla 29.08.
15. a vaideotsusega nr 6-12/205-4 (tl 28-29) jäeti R. Kalda vaie rahuldamata.
16. R. Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid Viru Vangla 24.07.
17. a otsuse nr 6-10/24813-2 tühistamine ja Viru Vangla kohustamine kaebaja 12.07.
18. a taotluse osas uue otsuse tegemiseks, millega lubada asjad vanglast välja anda. Kaebuse kohaselt avati kaebajale saabunud maksikirjad tema juuresolekul ja talle anti kätte maksikirjades olnud postkaardid, kiri, fotod, pakk valget A-4 paberit, dokumendimapp, joonlaud ja pliiatsiteritaja. Kaebajale selgitati, et ära võetud esemeid kaebaja ise välja saata ei saa, kuid asjadele saab lasta järgi tulla. 23.07.2013 käis H.B. Viru Vanglas asju küsimas, kuid talle keelduti asju andmast. Vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigane ja kohaldatud on vääralt seaduse normi. Vastustaja rikkus uurimisprintsiipi, kuna enne keelduvat otsust ei kuulatud kaebajat ära ning ei arvestatud olulisi asjaolusid. Kaalutud ei ole kaebaja põhjendatud huve. Keelduvas otsuses ei võetud seisukohta, et R. Kalda teatas inspektor-kontaktisikule, et maksikirjade saatjaks oli H.B. . Seega asus vastustaja ebaõigesti seisukohale, et menetluse ajal ei selgunud maksikirjade saatja. HALDUSKOHTU LAHEND
19. Tartu Halduskohus rahuldas 16.09.
20. a otsusega kaebuse (resolutsiooni p 1), tühistas Viru Vangla 24.07.
21. a otsuse nr 6-10/24813-2 (resolutsiooni p 2), kohustas Viru Vanglat kaebaja 12.07.
22. a taotluse uueks otsustamiseks (resolutsiooni p 3) ja jättis menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ning kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 4). Halduskohtu otsuse kohaselt nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kui postisaadetise saatja ei ole saadetisele märkinud enda andmeid, kannab saatja tõendamiskoormust, et just tema oli antud postisaadetise saatja ja seejärel on tal võimalus need saadetised endale tagasi saada. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal, s.o 24.07.2013 pidi olema vastustajale teada, et 23.07.2013 käis H.B. Viru Vangla pääslas asju küsimas, kuid talle keelduti asju andmast. Samuti nähtub kolmanda isiku vastusest, et ta tundis ära vangla pakiruumi riiulil läbipaistvas kilekotis Ameerika lipu värvides plätud, mis ta oli lisanud kaebajale saadetud kirjale. Antud asjaolule ei ole vastustaja vastuväiteid esitanud ning vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks antud asjaolusid arvestanud ja kaalunud. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et vastustaja oleks enne haldusakti andmist kaebajale andnud võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40). Kaebaja vabastati 13.02.
23. a määrusega (tl 56-60) riigilõivu tasumisest. Muude menetluskulude väljamõistmist kaebaja taotlenud ei ole. Viru Vanglalt menetluskulusid Eesti Vabariigi kasuks välja ei mõisteta. Kolmas isik märkis, et Saaremaalt Viru Vanglasse sõiduks esemete järgi, mida vangla ei väljastanud, kulus 70 eurot ja palub menetluskulud jätta Viru Vangla kanda. Kaebaja 12.07.
24. a taotlusest ja kolmanda isiku vastusest kaebusele nähtub, et 23.07.2013 käis kolmas isik kaebajal Viru Vanglas lühiajalisel kokkusaamisel. Lühiajalise kokkusaamise sõidukulud ei kuulu hüvitamisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
25. Viru Vangla esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja jätta R. Kalda kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas halduskohus materiaalõigust ebaõigesti. Halduskohus menetles kaebust, mis oli suunatud sellele, et kohustada Viru Vanglat välja andma maksikirjaga vanglasse kaebaja nimele saadetud esemed kolmandale isikule. 2 Nõustuda ei saa halduskohtu etteheitega, et vangla rikkus uurimiskohustust. Haldusmenetlus viidi läbi õiguspäraselt. Põhiküsimuseks on tsiviilõiguslik omandiküsimus. Kohus leidis õigesti, et tõendamiskoormis, et kolmas isik saatis maksikirjad kaebajale, lasub kaebajal, kuigi sellise tõendi esitajaks võib olla ka kolmas isik ise. Tõendiks sobivad kõik tsiviilkohtumenetluses kasutatavad tõendid, nt ostutšekid, maksekorraldused. Vaidlust ei ole, et selliseid tõendeid ei ole esitatud. Halduskohtu märgitu, et vangla ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud, et kolmas isik tundis väidetavalt ära vangla laos olnud plätud, ei ole asjakohane tõend, millega tulnuks menetluses arvestada. Olukorras, kus ei ole teada, kes oli kaebajale maksikirjaga esemete saatja, ei ole ka teada, kas esemete omand on üle läinud. Seetõttu ei saa eeldada, et kinnipeetaval on õigus kirjas olnud, kuid talle kätte andmata jäetud esemeid käsutada. Kohtu etteheide vastustajale, et vangla ei andnud kaebajale täiendavat võimalust omapoolseid selgitusi esitada, ei ole materiaalõigusega kooskõlas. Vangla lahendas kinnipeetava taotlust tema enda esitatud andmete alusel. Kaebajal oli võimalus esitada tõendeid nii taotluse menetluses kui ka vaidemenetluses. R. Kalda taotles vanglalt toimingu sooritamist, mitte haldusakti andmist. HMS § 40 lg 2 on mõeldud juhuks, kui initsiatiiv toimingu sooritamiseks tuleb haldusorganilt. Kaebajale anti menetluse algusest peale teada, et taotluse positiivseks lahendamiseks tuleb tal esitada tõendid maksikirja saatja ning esemete omaniku kohta.
26. R. Kalda palub vastuses Viru Vangla apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastuse kohaselt on vastustaja etteheited halduskohtule pigem otsitud kui asjakohased. Kaebaja nõustub halduskohtu põhjendustega ning jääb kõikide varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Küsimus ei saa olla tsiviilõiguslikus omandiküsimuses. Kirjadele oli märgitud kaebaja nimi ja järelikult kuulub kiri koos esemetega kaebajale. Kui lähtuda vastustaja seisukohtadest, ei saanud vangla anda kaebajale kätte ka neid esemeid, mis vanglas keelatud ei olnud ja tegelikkuses kätte anti. Hea halduse tavaga, õiguspärase ootuse ja õiguskindlusega ei ole kooskõlas Viru Vangla tegevus, kus kätte antud asjade osas ei väidetud, et kaebaja pole nende omanik, kuid asjade osas, mida kätte ei antud, väidetakse, et kaebaja ei ole nende omanik. Saades kaebajalt teada, et maksikirjade saatja oli H.B. , ei andnud vastustaja teada, et see vastus neid ei rahulda ning H.B. i saatjaks olemist on vaja tõendada muude tõenditega. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et saatja nime avaldamisega rohkem tõendeid esitama ei pea. Vastustaja oleks saanud kontrollida, et kaebajale on ka varasemalt Poolast kirju saadetud, mille ümbriku taha on märgitud H.B. Vastustaja eksitab ringkonnakohut väitega, et kaebajale anti menetluse algusest peale teada, et taotluse positiivseks lahendamiseks tuleb esitada tõendeid maksikirja saatja kohta. Kaebaja rõhutab, et midagi sellist pole talle menetluse algusest peale teada antud. Kaebaja teadis, et tema taotlus rahuldatakse, kuna pärast H.B. i nime teada saamist ei olnud vastustajal rohkem küsimusi seoses taotluse menetlemisega.
27. Kolmas isik ei ole Viru Vangla apellatsioonkaebusele vastust esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
28. Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 16.09.
29. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab Romeo Kalda kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
30. Ringkonnakohtu arvates puudub asjas vaidlus selle üle, et kaebajale saadeti 27.05.2013 kaks maksikirja erinevate esemetega, millel puudus saatja aadress ja märgitud oli vaid Poola (tl 21). Samuti ei ole vaidlust selle üle, et saatjat ei olnud võimalik tuvastada ka maksikirjade avamisel. Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus selles, kas asjas kogutud tõendite alusel on tuvastatud, et kaebajale saadetud esemed saatis H.B. . Kaebaja on alles 12.07.2013 avaldanud vastustajale, et antud esemed saatis talle H.B. ja seoses sellega palub ta need talle üle anda (tl 24). Juhul, 3 kui kaebaja juba maksikirjasid saades oleks olnud teadlik nendes saadetud esemete kuuluvusest H.B. ile, siis oleks ta koheselt sellest pidanud teavitama ka vastustajat. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus õigesti leidnud, et esemete omaniku tuvastamisel on tõendamiskoormis kaebajal või siis kolmandal isikul. Käesoleval juhul ei ole kaebaja ega ka kolmas isik esitanud vastustajale ja halduskohtule mingeid tõendeid selle kohta, et maksikirjadest leitud keelatud esemed kuulusid H.B. ile ja tulnuks talle tagastada. Vastustaja on õigesti leidnud, et tõenditeks oleks praegusel momendil tsiviilkohtumenetluses kasutatud tõendid. Näiteks oleks olnud võimalik esitada kviitungid maksikirja saatmise kohta või siis selliste esemete ostmise kohta olevad ostutšekid või tõendid selle kohta, et H.B. viibis sellel ajal Poolas.. Kuna sellised tõendid puuduvad, siis on vastustaja õigustatult keeldunud neid äravõetud esemeid tagastamast H.B. ile. Ringkonnakohus ei saa omandiõiguse tõendamise aluseks võtta H.B. i antud seletust (tl 65-66), kuna see on koostatud pärast seda, kui H.B. kohtus lühiajalisel kokkusaamisel kaebajaga ja siis oli ta teadlik maksikirjade saatmisega seotud asjaoludest ja nendest leitud esemetest. Samuti ei olnud vastustajal võimalik arvestada selle seletusega vaidlustatud haldusakti andmise ajal. VsKE §-de 50 lg 3 ja 70 lg 2 sätestab, et kui paki saatjat ei õnnestu kindlaks teha, siis maksikirjas saadetud keelatud esemed hävitatakse. Ringkonnakohtu arvates on alusetu ka halduskohtu seisukoht, et kaebajale ei antud võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kaebajal oli võimalus esitada tõendeid nii taotluse esitamisel kui ka vaidemenetluses. Eeltoodu alusel puuduvad alused Viru Vangla 24.07.
31. a otsuse nr 6-10/24813-2 tühistamiseks ja Viru Vangla kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi