← Eesti

3-15-1880/6

Obsah (6)§ 28§ 24§ 25§ 26§ 29§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1880 J.P. kaebus Eesti Töötukassa 13.0

) §-st 25 ja § 37 lg-st 3, et abielus olevate abikaasade osa suurus ühisomandis on võrdne, ehk kummalgi 50%. Seega tuleb ettevõtluse alustamise toetuse taotluse lahendamisel lähtuda asjaolust, et J.P.le ühisomandina kuuluv osalus äriühingust OÜ Maren moodustab 50% ning teine pool kuulub J.P. abikaasale. Seega puudub õiguslik alus J.P.le TTTS § 19 lg 4 p 6 alusel toetuse määramisest keeldumiseks. TTTS § 19 lg 4 p 6 eesmärk on välistada isiku võimalik abielust tingitud varaühisuse põhimõtte ebamõistlik kohaldamine. 4. Eesti Töötukassa jättis 30.06.2015 vaideotsusega nr 71 (tl 9 ja pöördel) J.P. vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt tuleneb AÕS § 70 lg-st 1, et mõlemal ühisomanikul on ühisvaraga seotud õiguste ja kohustuste kandmisel 100% otsustusõigust ning abikaasa nõusolekuta ühisvaraga seotud otsuseid langetada ei saa. Tulenevalt

§ 28lg-st 1 on abikaasadel õigus ühisvara hulka kuuluvaid esemeid vallata ühiselt.

Samuti vastustavad ühisomanikud äriühingu tegevusest tulenevate tagajärgede eest ühiselt, st 100% ulatuses. Seega kuulub J.P.le äriühingust OÜ Maren sisuliselt 100%. Vaidlustatud otsus on tehtud J.P. avalduse ja avaldusele lisatud dokumentide alusel, otsus tugineb faktilistele asjaoludele ja on õiguspärane. Vaide läbivaatamisel ei selgunud uusi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid ning ei esitatud uusi tõendeid ja dokumente, mille alusel tuleks vaidlustatud otsus kehtetuks tunnistada.

  1. J.P. esitas 27.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa vaideotsuse nr 71 tühistamiseks. Kohtule laekus 30.07.2015 kaebaja esindaja allkirjastatud kaebus, milles palutakse Eesti Töötukassa 13.05.2015 otsuse nr 7-8.1/15/0615 ning 30.06.2015 vaideotsuse nr 71 tühistamist ja Eesti Töötukassa kohustamist J.P. 24.04.2015 avalduse rahuldamiseks. 12.08.2015 laekus kohtule kaebaja esindaja avaldus, mille kohaselt palutakse kohtul arvestada kaebaja esindaja poolt viimati esitatud kaebuse teksti. Kaebaja on esitanud täiendavad tõendid kohtule 07.09.
  2. Vastustaja esitas 14.09.2015 kaebusele vastuse, milles palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  3. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on õigusvastased ning rikuvad kaebaja subjektiivset õigust ettevõtluse alustamise toetuse saamisele. Vastustajal puudub õiguslik alus TTTS § 19 lg 4 p 6 alusel toetuse määramisest keeldumiseks. Tulenevalt AÕS § 70 lg-test 4-6, § 71 lg-st 1 ning

§-ist 25 ja § 37 lg-st 3 on abikaasade osad ühisvaras võrdsetes suurustes. Kuivõrd ühisomandi esemeks on 100% OÜ Maren osalusest, ei ole kaebaja osa suurem kui 50%. 7. Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on õiguspärased, kuna kaebajale kuulub sisuliselt 100% OÜ-st Maren. Seetõttu ei ole kaebajal õigus saada ettevõtluse alustamise toetust TTTS § 19 lg 4 p 6 alusel. Tulenevalt AÕS § 70 lg-st 4 on mõlemal ühisomanikul ühisvaraga seotud õiguste ja kohustuste kandmisel 100% otsustusõigus ning teise abikaasa nõusolekuta ühisvaraga seonduvaid otsuseid langetada ei saa. Tulenevalt

§ 28lg-st 1 on abikaasadel õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt. Ka osaga seotud õigusi tohib 2

(6)3-15-1880 ühisomandi korral teostada üksnes ühiselt ning sellisel juhul on ühisomanikel osaga seotud kohustuste ees solidaarvastutus (äriseadustiku § 165). Asjaolu, et kaebaja esitatud 26.10.2014 osanike otsus ei ole ÄS § 165 lg 1 mõttes korrektne (tuleb kanda nimekirja ühisomanikena mitte 50% ja 50%) ei muuda kaebajat 50% osa omanikuks sellest tuleneva eraldi häälte arvuga. KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Vaidlus asjas on tekkinud TTTS § 19 lg 4 p 6 kohaldamisest, mille järgi ei anta ettevõtluse alustamise toetust isikule, kellele kuulub või kellele toetuse avalduse esitamisele eelnenud kuue kuu jooksul kuulus osa täis- või usaldusühingust või rohkem kui 50 protsenti muust äriühingust
  2. Vaidlus puudub selles, et OÜ Maren 2500 euro suurune osa (100%) kuulub kaebaja ja tema abikaasa ühisvarasse. Kaebaja leiab, et temale kuulub OÜ-st Maren 50%, kuna äriühingu osa kuulub kaebaja ja tema abikaasa ühisvarasse. Vastustaja hinnangul kuulub kaebajale kõnealusest äriühingust 100%, kuna ühisomandi korral teostavad ühisomanikud varaga seonduvaid õigusi ühiselt ning ühisomanike osade suurus varas ei ole kindlaks määratud. Seega seisneb vaidlus selles, kas kaebaja osaluse suurus OÜ-s Maren moodustab TTTS § 19 lg 4 p 6 mõttes rohkem kui 50%.
  3. TTTS § 19 lg 4 p 6 nägi ka enne 01.05.2014 ette sarnase regulatsiooni, üksnes selle erisusega, et kuuluvuse protsent äriühingus pidi olema suurem kui 51, osalust täis- ja usaldusühingus ei arvestatud ning taotluse esitamisele eelneva kuue kuu kuuluvuse tingimus ei kehtinud. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu 285 SE juurde kuuluva seletuskirja kohaselt on kõnealuse regulatsiooni eesmärk välistada nende äriühingu juhtimis- ja kontrollorgani liikmetele toetuse maksmine, kes juba tegutsevad ettevõtjatena ja kellele kuulub vähemalt 51% äriühingust. Seletuskirjas on selgitatud, et TTTS-i eesmärk on võimalikult kõrge tööhõive saavutamine, mistõttu toetust antakse ettevõtlusega alustamiseks, mitte olemasoleva ettevõtja majandustegevuse toetamiseks või laiendamiseks. 01.05.2014 jõustunud muudatuse osas on vastava seaduseelnõu seletuskirjas täpsustatud, et muudatuse eesmärk on välistada toetuse andmine ka juhul, kui isik on toetuse taotlemisele eelnenud kuue kuu jooksul vähendanud või võõrandanud talle kuulunud osaluse äriühingus.
  4. Eeltoodust nähtub, et seadusandja eesmärk TTTS § 19 lg 4 p 6 kehtestamisel on ettevõtluse alustamise toetuse andmise välistamine isikutele, kes juba tegutsevad ettevõtjatena ning kellele kuulub üle poole vastavast äriühingust. 50% ja väiksema osaluse korral on toetuse määramine lubatav. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul välja selgitada, kas abikaasade ühisomandis olevat äriühingu osa saab TTTS § 19 lg 4 p 6 mõttes lugeda kuuluvaks ühele abikaasale suuremas ulatuses kui 50%.
  5. Äriregistri andmetel on OÜ Maren osakapital 2500 eurot ning äriühingu osanikud on kaebaja ja tema abikaasa K. P. OÜ Maren 2500 euro suurune osa, mis moodustab 100% osaühingu osakapitalist, kuulub kaebajale ja tema abikaasale ühisomandina (ühisvarana). Nende asjaolude üle puudub ka vaidlus.
  6. AÕS § 70 lg-te 1 ja 2 kohaselt on ühine omand kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand ning ühine omand võib olla nii kaasomand kui ka ühisomand. OÜ Maren osa on kaebaja ja tema abikaasa ühisomandis. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Lõike 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
  7. Eeltoodust nähtuvalt on seadusandja ühisomandi korral näinud ette selle kuuluvuse ühisomanikele võrdsetes suurustes, välja arvatud juhul, kui see on teisiti sätestatud. Asjaolu, et AÕS § 70 lg 4 kohaselt kuulub ühisomand isikutele üheaegselt kindlaksmääramata osades, ei 3
(6)3-15-1880 tähenda, et sellisel juhul võrdsuse printsiip ei kohalduks. Ühisvara puhul ei ole ühisomanike osad ühises asjas määratud, kuna ühisvaraga seotud tehinguid saavad ühisomanikud teha üksnes ühiselt. Osade suuruse määramise korral kaoks ühisomandi regulatsiooni mõte, kuna omanikel oleks võimalik oma osasid iseseisvalt käsutada ja valitseda. 15. Abikaasade ühisomandit reguleerib lisaks AÕS-ile ka

.

§ 24

lg 1 kohaselt võivad abiellujad kokkuleppel enne abielu sõlmimist abiellumisavaldusega perekonnaseisutoimingute seaduses ettenähtud korras valida varasuhte

neljanda peatüki teises jaos toodud varasuhete liikide hulgast. Nimetatud tahteavaldus jõustub abielu sõlmimisel.

§ 24

lg-s 2 on sätestatud, et kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele abieluvaralepingut, kui abikaasad valivad varasuhte abiellumisavaldusega ning sõlmivad lisaks ka abieluvaralepingu (vt ka Riigikohtu 04.06.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p-d 14 ja 15). Kohtule esitatud materjalist ei nähtu, et kaebaja ja tema abikaasa oleks abiellumisel (01.03.2012, tl 35) valinud varasuhte ning sõlminud abieluvaralepingu. Vastavat ei väida ka kumbki menetlusosaline. Seega kohaldub kaebaja ja tema abikaasade varasuhtele

-is sätestatud varaühisuse regulatsioon. 16.

§-s 27 on sätestatud juhud, mil ka varaühisuse korral tekib abikaasal lahusvara. Praegusel juhul ei nähtu kohtule esitatud materjalist, et OÜ Maren osa kuuluks kaebaja lahusvara hulka. Seda ei väida ka kumbki menetlusosaline ning osa kuuluvust ühisvara hulka kinnitab nii kõnealuse äriühingu osa võõrandamise leping (tl 32-34) kui ka vastav äriregistri kanne (kaebaja ja tema abikaasa on äriregistris märgitud kui OÜ Maren osa ühisomanikud). 17.

§ 25

kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). Tulenevalt

§ 26

lg-st 1 ei saa abikaasa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikus ühisvarasse kuuluvas esemes. Abikaasal ei ole õigust nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist.

§ 28

lg 1 kohaselt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Abikaasadel on õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt.

§ 29

lg-st 1 tuleneb, et ühisvaraga seotud tehinguid võib teha üksnes ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Tulenevalt

§ 37

lg-test 1 ja 3 jagatakse ühisvara varaühisuse lõppemisel ning kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. 18. Eeltoodud

regulatsioonist nähtub, et varaühisuse kestel on abikaasad ühiselt vara omanikud ning teineteise nõusolekuta või vastava nõusoleku eelduseta varaga tehinguid teha ei saa. Varaühisuse lõppemise korral eeldatakse vara kuuluvust abikaasadele võrdsetes osades. Seega eeldab ka

, et abikaasade ühisvara kuulub neile võrdsetes suurustes. Abikaasade varaühisuse kestuse ajal valitsevad ja käsutavad abikaasad ühisvara küll ühiselt ning reeglina teineteisest sõltumatult varaga tehinguid teha ei saa, kuid varaühisuse lõppemise korral jagatakse neile kuuluv ühine vara võrdsetes osades kaasomandi sätete kohaselt. Seega sisuliselt on varaühisuse korral abikaasade osad ühisvaras eelduslikult 50% ja 50%.

  1. Kaebaja ja tema abikaasa OÜ Maren osa ühisomanikena saavad osaga seonduvaid otsuseid võtta vastu ja tehinguid teha üksnes ühiselt ning varaühisuse lõppemisel (nt abielu lahutamisel) kuulub osa jagamisele. Osaühingu osa ühine valitsemine tuleneb ka ÄS §-st 165 ja § 172 lg-test 4 ja
  2. Kohus ei nõustu vastustajaga, et ühisomanike solidaarvastutus viitab ühisomandi korral osa kuuluvusele 100% ulatuses. Solidaarvastutuse korral on s võlaõigusseaduse § 69 järgi solidaarkohustuse täitnud võlgnikul nõue teise võlgniku (sh abikaasal nõue teise abikaasa vastu). See omakorda kinnitab, et ühisomandi korral ei kuulu osaühingu osa ühele abikaasale 100% ulatuses.
  3. Kohus leiab eeltoodu põhjal, et kaebajat ei saa TTTS § 19 lg 4 p 6 mõttes pidada OÜ Maren osa omanikuks rohkem kui 50% ulatuses. TTTS-i kõnealuse sätte eesmärk on välistada toetuse andmine juba tegutsevale ettevõttele, kui taotlejale kuulub selles ettevõttes rohkem kui 50% osalus. Osa kuuluvuse korral abikaasade ühisvarasse ei saa eeltoodu põhjal ühe abikaasa 4

(6)3-15-1880 osalust selles ettevõttes pidada suuremaks kui 50%. Kohtu hinnangul viiks vastustaja käsitlus ebaõiglase olukorrani, kus näiteks kahe osa korral on kaks osanikku eelistatumas seisus kui abikaasad, kellele kuulub üks osa ühisvarana. Seadusandja eesmärk ei ole olnud sellise ebavõrdsuse tekitamine vaid juba tegutsevale äriühingule nimetatud toetuse andmise välistamine enamusosalust omavale osanikule toetuse mitteandmise kaudu. 21. Kohus ei nõustu vastustajaga, et mõlemal ühisomanikul on ühisvaraga seotud õiguste ja kohustuste kandmisel 100% otsustusõigus.

§-dest 28 ja 29 tulenevalt on see otsustusõigus ühine ning üksteise nõusolekuta või nõusoleku olemasolu eelduseta ei ole võimalik ühisvaraga seotud tehinguid teha, va kui abikaasad ei ole teisiti kokku leppinud. Seetõttu välistab ühine otsustusõigus vara kuuluvuse ühisomandi korral ühele abikaasale 100% ulatuses. Sellest tulenevalt ei saa TTTS § 19 lg 4 p 6 mõttes osaühingu osa üht ühisomanikku pidada ühise äriühingu osa kuuluvuse korral osa omanikuks 100% ulatuses. Tulenevalt

§ 26

lg-st 1 ei saa abikaasa nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist, kuid ühisvara jagamise korral eeldatakse poolte võrdust (

§ 37lg 3).

  1. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja õigusvastaselt keeldunud kaebajale ettevõtluse alustamise toetuse maksmisest TTTS § 19 lg 4 p 6 alusel. Kaebaja osalust ei saa OÜ-s Maren pidada selle sätte mõttes suuremaks kui 50%, mistõttu ei olnud TTTS § 19 lg 4 p 6 kohaldamise eeldus täidetud. Seega tuleb vaidlustatud otsus ja vaideotsus tühistada TTTS § 19 lg 4 p 6 ebaõige kohaldamise tõttu.
  2. Kaebaja taotleb ka vastustaja kohustamist tema avalduse rahuldamiseks. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 3 kohaselt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Halduskohus lähtub kohustamisnõude lahendamisel ka riigivastutuse seaduse § 6 lg-test 4 ja 5, millest tulenevalt võib kohus teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse konkreetse sisuga haldusakti andmiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Ettevõtluse alustamise toetuse määramise ja maksmise otsustamine ei toimu automaatselt. Kuna vastustajal tuleb toetuse määramisel arvestada ka teiste TTTS §-s 19 sätestatud eeldustega, ei saa kohus kohustada vastustajat kaebajale toetust määrama ning saab seega kohustada vastavat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama, arvestades käesolevas kohtuotsuses toodud põhjendusi.
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on palunud jätta menetluskulud vastustaja kanda. 24.
  4. Kaebaja on esitanud riigilõivu tasumist tõendava maksekorralduse (tl 11). Muid menetluskulude suurust ja tasumist tõendavaid dokumente esitatud ei ole. HKMS § 109 lg 1 nõuab nii menetluskulude nimekirja kui ka kuludokumentide esitamist enne kohtuvaidlusi. Halduskohtumenetluse praktikas on välja kujunenud kantud menetluskulude nõue, st teiselt poolelt saab välja mõista vaid tegelikult kantud menetluskulusid (Riigikohtu 29.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-15, p 15, seal viidatud praktika). HKMS § 109 lg 1 ls-te 3 ja 4 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus on 16.09.2015 määrusega asja kirjaliku menetluse määramisel määranud ka tähtaja menetluskulu dokumentide esitamiseks (23.10.2015). Kaebaja esindaja ei ole õigusabikulude koosseisu, suurust ja tasumist tõendavaid dokumente kohtule esitanud. Kohtul puudus vajadus veel täiendava tähtaja andmiseks. Kaebaja advokaadist esindaja õigusteadmistega erialaasjatundjana pidanuks kursis olema väljakujunenud kohtupraktikaga ja teadma kulude suurust ja kandmist tõendavate dokumentide esitamise vajadust. 5

(6)3-15-1880 Seega ei ole kohtul võimalik ilma kulude koosseisu, suurust ja nende kandmist tõendavate dokumentideta kaebaja õigusabikulusid tema kasuks välja mõista. 24.
  1. Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu 15 eurot (tl 11). Riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 järgi on riigilõivu tasumisest vabastatud toetuse taotleja toetussummade maksmata jätmise asjas. HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tuleb enam tasutud riigilõiv tagastada kaebaja pangakontole. 24.
  2. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.