Obsah (5)

§ 180§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine 1. detsember 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2273 Haldusasi K.L.i kaebus Tallinna Vangla 10. juuli 2015 käs

§ 180, 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik andis
2. juulil 2015 käskkirja nr 5-2/947, millega määras K.L.ile distsiplinaarkaristusena 3 ööpäevaks kartserisse paigutamise 4-kuulise katseajaga süüteo eest, mis käskkirja kohaselt seisnes vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 rikkumises seeläbi, et K.L. ei allunud
3. juunil 2015 pärast jalutuskäiku toimunud läbiotsimisel E1 hoone II korrusel vastavas kabiinis vanglateenistuse ametniku korraldusele läbiotsimiseks lahti riietuda. Käskkirjas leiti, et vanglateenistuse ametniku korraldusele mitte allumine on raske süütegu, mis toob tavaliselt karistusena kaasa kartserisse paigutamise, ent K.L.i varasemat käitumist (sh. kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumine) arvestades peaks karistuse määr jääma pigem miinimumi lähedale ning eesmärgipärane on kartserikaristuse määramine katseajaga. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
4. K.L. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla
5. juuli 2015 käskkirja nr 5-2/947 tühistamist. Kaebaja selgitab, et ametnik andis talle korralduse täielikult lahti riietuda, mille peale kaebaja eemaldas jalanõud ja keeldus end täielikult lahti riietamas, seepeale paljastas kubeme ja tuharate piirkonna ja pööras end 360 kraadi ning andis pärast taasriietumist ametnikule loa end läbi otsida riietatult, mida ametnik ka tegi.
6. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on ebaproportsionaalne, selle andmisel ei ole arvestatud seda, et kaebaja ei takistanud ametnikul ei visuaalset ega käsitsi läbiotsimist, suhtles ametnikuga lugupidavalt, samas kui ametnik pöördus tema poole lubamatult sina-vormi kasutades. Samuti toob kaebaja välja, et läbiotsimise eesmärgi täitmiseks oli täielik lahtiriietumine ilmselgelt mittevajalik. VASTUSTAJA SEISUKOHT
7. Tallinna Vangla vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et kaebaja, keeldudes vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest, rikkus üheselt VangS § 67 punktis 1 sätestatud kohustust. Vastustaja viitab sellele, et ametniku õigus isikut läbi otsida tuleneb VangS § 68 lõikest
8. Vastustaja möönab, et kinnipeetava täielik läbiotsimine võib kinnipeetavale põhjustada teatud ebamugavusi, kuid vangla on kohustatud läbiotsimisi teostama üldise julgeoleku tagamiseks, kusjuures läbiotsimise viisi ja läbiotsitava isiku valib vanglaametnik reeglina juhuslikult ning seda ei pea põhjendama. Vastustaja leiab, viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-103-06, et kaebaja pidi igal juhul talle antud korraldust lahti riietumiseks, täitma. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. Vaadanud läbi poolte seisukohad ning Tallinna Vangla poolt esitatud distsiplinaarmenetluse materjalid, leian, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Mõiste "seaduslik korraldus" ei tähenda mitte õiguspärast korraldust, vaid kehtivat korraldust haldusmenetluse seaduse § 61 tähenduses. Haldusakt on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik sõltumata objektiivsest õiguspärasusest. Seega on ametniku seadusliku korraldusega tegemist kõigil juhtudel, kui korraldus pole ilmselgelt kehtetu. Ilmselgelt kehtetu on aga üksnes selline korraldus, millel esinevad ilmsed haldusmenetluse seaduse § 63 lõikes 2 nimetatud tühise haldusakti tunnused (näiteks kui pole võimalik aru saada, kes on korralduse andja või kellele korraldus antakse, kui korraldusega kohustatakse isikut õigusrikkumise toime panemiseks jne). Vastustaja on asjakohaselt viidanud Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-103-06, kus Riigikohus selgitas, et isegi kui hiljem tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud õiguspärane, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 punktis 1 sätestatud allumiskohustust ning kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest.
10. Kinnipeetavale vanglateenistuse ametniku poolt antud korraldus selleks ettenähtud kabiinis läbiotsimiseks täielikult lahti riietuda ei vasta ühelegi HMS § 63 lõikes 2 sätestatud tühise haldusakti tunnusele. Seega oli kaebajal kohustus see korraldus täita. Selle korralduse kohaseks täitmiseks oleks kaebaja pidanud end lahti riietama ehk võtma seljast kõik riided. Kaebaja ei väida, et ta ei saanud korraldusest aru. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja end täielikult lahti ei riietanud. Seega jättis kaebaja korralduse täitmata. Kui kinnipeetavale antakse korraldus käituda mingil kindlal moel, siis tulebki käituda just nii ning korralduse täitmata jätmist ei saa kinnipeetav õigustada sellega, et ta täidab korralduse osaliselt või teeb korraldusega nõutu asemel midagi muud, kui see tema hinnangul korralduse andja jaoks sama eesmärgi täidab. Nagu juba eelpool märgitud, kinnipeetaval on kohustus täita kõik kehtivad korraldused, ka need, mis on õigusvastased. Seetõttu ei saa kaebaja end õigustada antud juhul sellega, et paljastas osa kehast ning pööras end läbiotsimist teostanud ametniku pilgu all 360 kraadi.
11. Sellel, et ametnikul oli võimalik läbiotsimine kaebaja poolt korralduse täitmata jätmisele vaatamata läbi viia ning et kaebajalt mingeid keelatud esemeid ei leitud, pole siinkohal oluline. Kui kaebaja oleks asunud ametniku läbiotsimise toimetamist takistama, oleks tegu veelgi raskema rikkumisega, mis oleks pidanud kaasa tooma oluliselt rangema karistuse. Mis puudutab seda, et ametnik kasutas kaebaja suhtes põhjendamatult familiaarset väljendusviisi (sina-vormi), siis see ei muutnud iseenesest korraldust kehtetuks. Eeltoodu tõttu ei ole vaja hakata analüüsima seda, kas konkreetsel juhul oli korraldus täielikult lahti riietuda, proportsionaalne ja igas muus mõttes õiguspärane või mitte. Igal juhul oli kaebajal kohustus see korraldus täita ning kuivõrd kaebaja seda ei teinud, pani ta toime distsiplinaarsüüteo.
12. Leian samuti, et kaebajale süüteo eest määratud karistus on proportsionaalne. Nõustun selles osas vaidlusaluses käskkirjas esitatud põhjendustega ja pean neid piisavateks. Käskkirjas on õigesti leitud, et ametnike korralduste täitmata jätmine on käsitatav raske rikkumisena. Tegemist on rikkumisega, mille sarnased õõnestavad vanglateenistuse autoriteeti, mille tulemusena muutub raskemaks korra ja julgeoleku tagamine vanglas. Seega on õige, et korraldusele mitteallumine õigustab karistusena kartserisse paigutamist. Kaebajale on selle karistusliigi osas määratud miinimummäära lähedane karistus. Käskkirjas on märgitud, et arvesse on võetud kaebaja käitumist. Seejuures ei ole ilmselgelt arvestatud mitte üksnes varasemate distsiplinaarkaristuste puudumisega, vaid ka konkreetse teo asjaoludega, muuhulgas ilmselgelt sellega, et kaebaja ei hakanud otseselt ametnikule vastu, läbiotsimistoiming oli võimalik läbi viia ning ükski julgeolekuoht kaebaja tegevuse tulemusena ei realiseerunud. Nagu öeldud, siis kui kaebaja oleks läbiotsimist takistanud või lugupidamatult või ebaviisakalt käitunud, oleks karistus pidanud olema märksa rangem, arvestades, et kartserikaristuse ülemmääraks on 45 päeva.
13. Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks kaebajalt menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad kummagi poole menetluskulud

§ 108lg 1 kohaselt nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik