Obsah (8)

§ 40§ 67§ 98§ 60§ 46§ 12§ 57§ 136

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-267 Haldusasi T.T.i kaebus Maksu- ja Tolliame

§ 40ja § 96 alusel vastutusotsuse koostamine OÜ T.A.M.

maksuvõla tasumiseks. 12.01.2015 tegi MTA kaebajale korralduse nr 13-7/511-30, millega kohustas kaebajat andma teavet perioodil 2010 juuli- kuni detsembrikuu (k.a) esitatud käibedeklaratsioonil kajastatud andmete kohta vastates kirjalikult korralduse lisas olevatele küsimustele. Teabe esitamist nõuti kaebajalt hiljemalt 21.01.2015 MTA tulude osakonna sissenõudmise erimenetluse talituse juristi Aliina Aabla e-posti aadressile aliina@aabla@emta.ee või posti teel aadressil Lõõtsa 8a, Tallinn. 20. Korraldus sisaldas hoiatust, et korralduse täitmata jätmisel on maksuhalduril õigus vastavalt

§ 67lg-le 1 rakendada kaebaja suhtes sunniraha 640 eurot.

Korraldus edastati kaebajale elektrooniliselt digitaalselt allkirjastatuna ja samasse ümbrikusse olid lisatud kaebaja õigused ja kohustused ning maksukohustuslase kirjalike seletuste protokoll, mis sisaldas küsimusi, mille kohta maksuhaldur teavet vajas. Kaebaja sai korralduse kätte e-maksuameti kaudu 16.01.2015 (MTA 18.03.2015 seletuse lisad 1 ja 2).

1. 19.01.2015 kell 9:45 saatis kaebaja A. Aablale elektronkirja, milles teatas, et MTA peaks kõigis T.A.M. OÜ küsimustes halduri poole pöörduma. 19.01.2015 kell 10:28 selgitas jurist A. Aabla 4 kaebajale e-posti teel, et teabe saamiseks ei ole võimalik pankrotihalduri poole pöörduda, kuna kaebaja oli OÜ T.A.M. juhatuse liige ajal, mil OÜ T.A.M. maksudeklaratsioone esitati ning et 12.01.2015 korralduses nr 13-7/511-30 määratud kohustus tuleb kaebajal täita hiljemalt 21.01.
2. 19.01.2015 kell 11:03 saatis kaebaja A. Aablale e-posti teel kirja, mis muuhulgas sisaldas teksti: Teie palvele kirjutada mingeid selgitusi perioodist mida silmas peate – vastan nii nagu ka tookord Lõõtsa „vestlusel“. Kui mina, T.T. oli T.A.M. OÜ tegevjuht mingeid rikkumisi ei olnud, kõik kulutused n varade või kohustustega kaetud, raha keegi ei omastanud vaid vastupidi finantseeriti lisaks T. ja T. L. (R.I.P.) poolt. Samasisuline kiri oli manusena lisatud kaebaja e-kirjale. Kiri oli pealkirjastatud küll vastusena korraldusele nr 13-7/511-30, kuid tegelikult kaebaja 12.01.2015 korraldusega nr 13-7/51130 nõutud teavet ei andnud. 23.01.2015 tegi MTA kaebajale korralduse nr 13-7/511-33 sunniraha tasumise kohta ja andis kaebajale uue tähtaja 12-01.2015 korralduse nr 13-7/511-30 täitmiseks. 23.01.2015 saatis kaebaja vastuseks MTA 23.01.2015 korraldusele nr 13-7/511-33 õigusabi taotluse ja vastuse MTA 12.01.2015 korraldusele nr 13-7/511-30 tabeli vormis. 26.01.2015 vastas MTA peajurist Triin Kutberg kaebaja õigusabi taotlusele e-posti teel. Kaebaja teatas 26.01.2015 vastuses, et talle edastatud 12.01.2015 korraldusele ei olnud lisatud manusena lisa MTA küsimustega. Vastustaja kontrollis kaebajale 12.01.2015 korralduse nr 13-7/511-30 edastamist ning veendus, et korraldus nr 13-7/511-30 edastati kaebajale koos lisadega (MTA 17.03.2015 seletuse lisa 10).
3. Kuigi käesoleval juhul väidab kaebaja, et tema on 19.01.2015 saadetud e-kirjaga 12.01.2015 korralduse täitnud, vastustaja sellega ei nõustu. Maksuhalduril ei ole võimalik täita

§-s 10 loetletud kohustusi juhul, kui lugeda mistahes maksukohustuslase poolt maksuhaldurile edastatav vastus maksuhalduri teabe nõudmise korralduse täitmiseks.

§-des 56 ja 60 lg 1 sätestatud kohustused on maksukohustuslane täitnud siis, kui ta on maksuhaldurile esitanud sellise teabe, mida temalt maksuhalduri haldusaktiga on nõutud. Seetõttu ei saa pidada kaebaja 19.01.2015 kell 11:03 saadetud e-kirja 12.01.2015 korralduse nr 13-7/511-30 nõuetekohaseks täitmiseks, kuna sellega ei täidetud korralduse eesmärki. Kaebaja sai aru, millist teavet temalt nõutakse ja millises vormis teave maksuhaldurile tuli esitada. Sellist seisukohta kinnitab kaebaja 23.01.2015 edastatud õigusabi taotlusele manustatud digitaalselt allkirjastatud fail „Maksukohustuslase kirjalike seletuste protokoll“. 23.01.2015 korralduse 13-7/511-33 täitmise kiirus (vastus saabus kaebajalt juba samal kuupäeval) ja korralduse manusena edastatud protokolli täidetuna maksuhaldurile tagastamine annavad tunnistust sellest, et kaebaja sai aru, millist teavet temalt küsitakse ja kuidas tuleb teave maksuhaldurile edastada. Kaebajal olid korraldusele vastamiseks ka vajalikud tehnilised võimalused. Kui kaebaja sai teisel korral vastata sedavõrd kiirelt, ei ole tegemist tema jaoks ülemääraselt koormava ülesandega.

1. Vastustaja ei pea usutavaks kaebaja väidet, et MTA 12.01.2015 korralduse nr 13-7/511-30 esimesel korral avamisel oli seal vaid korraldus ise, mingeid tabeleid ei olnud, so korralduse nr 137/511-30 lisa 1, kus sisaldus kaebajalt nõutav teave küsimustiku ehk nn tabeli vormis. MTA 12.01.2015 korraldus nr 13-7/511-30 edastati kaebajale digitaalallkirjastatuna nii, et samas digikonteineris sisaldus ka korralduse lisa 1 pealkirjaga „Maksukohustuslase kirjalike seletuste protokoll“, mille täidetuna tagastamist maksuhaldur korralduse täitmisena eeldas. Kuna kaebaja sai kätte 12.01.2015 korralduse, sai ta kätte ka korralduse lisad. 12.01.2015 korralduse kättesaamist on vastustaja kohtule tõendanud ja MTA jääb selle juurde, et välistatud oli olukord, et kaebaja sai kätte küll korralduse, kuid mitte samas digikonteineris asunud kirjalike seletuste protokolli. 5
2. 12.01.2015 korraldusega nr 13-7/511-30 kohustati kaebajat andma teavet perioodil 2010 juulikuni detsembrikuu (k.a.) esitatud käibedeklaratsioonil kajastatud andmete kohta vastates kirjalikult korralduse lisas olevatele küsimustele. Kaebusest võib aru saada, et kaebaja peab MTA 12.01.2015 korraldusega nr 13-7/511-30 nõutud teabe andmist liigselt koormavaks seetõttu, et äriühingu kulutuste tegemisest oli möödunud ligikaudu viis aastat. Kaebaja poolt nõutava teabe puhul oli tegemist OÜ T.A.M. kulutustega ja MTA vajas kulutuste koha selgitusi, millised neist olid tehtud kaebaja isiklikeks vajadusteks ja millised ettevõtluse tarbeks. Eesmärgiks oli saada teada, millised loetletud väljamaksetest olid kajastatud OÜ T.A.M. käibedeklaratsioonidel ja millises ulatuses. Seega puudus maksuhalduril võimalus saada teavet muul viisil, kui üksnes kaebaja enda seletustest. Asjaolu tõttu, et kaebaja tegi OÜ T.A.M. pangakontolt muuhulgas ka isiklikke kulutusi, ei saa pidada temalt nõutavat teabe mahtu liigselt koormavaks ega ebaproportsionaalseks.

§ 98lg 1 sätestab maksusumma määramise aegumistähtaja.

Nimetatud sättest tuleneb, et üldjuhul peab maksukohustuslane täitma kaasaaitamiskohustust maksusumma määramise aegumistähtaja, s.o kolme või viie aasta jooksul. Järelikult oli vastustaja poolt kaebajalt teabe nõudmine õiguspärane, see ei olnud kaebaja jaoks ebamõistlikult koormav. MTA 23.01.2015 korraldusega 13-7/511-33 sunniraha määramine oli abinõuks, mille tõttu kaebaja asus maksuhalduri poolt nõutud teavet andma. Kaebaja suhtes sunniraha rakendamine täitis oma eesmärgi ning sundis kaebajat maksuhaldurile teavet andma. Järelikult oli sunniraha rakendamine proportsionaalne ja vajalik. 25. Eeltoodust tulenevalt ei esine vaidlustatud korralduse puhul sunniraha rakendamist keelavaid või välistavaid asjaolusid ning kaebaja suhtes sunniraha rakendamine on toimunud kooskõlas ATSS § 2 lg-s 1 ja § 8 lg-s 1 ning

§ 67lg-s 2, § 135 lg-s 1 ja §-s 136 sätestatuga.

1. Kohtuistungil avaldatu põhjal leiab esindaja, et MTA ei saanud kuidagi kaebajat abistada vastamisel, kuna MTA ei saanud kuidagi aimata, et kaebaja oli avanud dokumendid mobiiltelefoniga ja selliselt jäi tal tabeli vormis lisa kätte saamata. Kaebaja on küll selgitanud, et ta selliselt ei saanud dokumendi olemasolust teada, kuid seda ei kinnita tema vastuse saatmise andmed ja MTA saab lähtuda vaid sellest, et kaebaja on vastanud tema kasutusel oleva arvuti kaudu, millega pidi olema kaebajal võimalik kõik dokumendid avada. Kaebaja võis olla Soomes, kui ta avas dokumendid, ent vastamise ajal pidid olema kõik dokumendid nähtavad. Kaebaja ei täitnud hoolsuskohustust ja MTA puudus vastuse saamisel, millele olid lisatud kõik väljastatud dokumendid, võimalus kontrollida, et kaebaja ei olnud kõigi dokumentidega tutvunud. MTA-le esitatud etteheide, nagu oleks pidanud MTA töötaja ise aru saama, et kaebaja sooviks on vastata, kuid ta tabelit ei näinud või et ta seda täita ei oska, ei ole õigustatud. Niisugused asjaolud ei ole kaebaja vastuse alusel aimatavad ja kui kaebajal oleks tõepoolest esinenud probleem vastuse esitamisega või ka tabeli täitmisega, siis oleks saanud seda selgelt küsida. Kaebaja e-kirjadest ei saa järeldada, et ta vastamiseks või tabelit täitmiseks abi ja juhist vajab.
2. MTA arvates on kaebaja jätnud asjakohatult tähelepanuta selle, et MTA on ülesse näidanud head tahet mitte jätkata ebaefektiivseks muutunud menetlust ja et MTA arvesta kaebaja enda pakutud kompromisslahendusega ning kaebajal ei saa olla tekkinud materiaalset kahju. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb ning kaebaja on seda nüüdseks taotlenud, kuid kaebaja on ise eksitanud MTA-d. MTA arvates ei saanud ta kaebajale varalist kahju tekitada. Mittevaralise kahju nõuet on kaebaja mitmel korral küll üritanud formuleerida ja seda väita, kuid see on jäänud ebaselgeks. Menetluse ökonoomia seisukohalt oli MTA omalt poolt kõik teinud, 6 kuid kaebaja nõuab ikkagi asja arutamist ning algatab veel uusigi menetlusi, mistõttu tuleb asi kohtulikult lahendada.
3. MTA palub jätta kaebus rahuldamata ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja esitatud tõendid leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
5. Kuigi asja menetluse kestel on MTA lõpetanud sunnivahendi rakendamise menetluse ja tagastanud kaebajale ka sissenõutud sunniraha, on kaebaja pidanud vajalikuks menetluse jätkamist.
6. Halduskohtumenetluse seadustiku § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kaebaja taotleb asja menetlemist ja leiab, et see on tema õiguste kaitseks edasiselt vajalik ja ta on juba esitanud mittevaralise kahju nõude ja soovib kaaluda veel varalise kahju nõude esitamist. Kohus ei saanud ebaselges olukorras välistada koheselt mittevaralise kahju nõude esitamist ja käesolevalt võib aru saada, et kaebaja soovib endiselt esitada mittevaralise kahju nõude, tal on ka rehabiliteeriv huvi, kuna ta on jätkuvalt seisukohal, et oli teinud kõik õigesti, mistõttu sunniraha määramisega teda kahjustati. Mittevaralise kahju nõude esitamise võimalikkust kohus eitada ei saa ning rehabiliteerivat huvi on kohtupraktikas tunnustatud. Antud juhul maksumenetlus lõpetati ja kaebaja leiab, et esinevad olulised asjaolud, mille ilmnemisega vastustaja ei ole arvestanud, mistõttu kohus lahendab asja sisuliselt. 32.Kaebajale oli esmalt jäänud ebaselgeks, miks oli vaja temale neid küsimusi esitada, mis tal jäid esmakordsel vastamisel vastamata, kuid kohtule nähtub, et kaebajale said need asjaolud piisavalt selgeks ning ta veendus, et küsimused, mis talle olid esitatud, olid kokkuvõttes vastatavad. MTA tõi näiteks, et kui oli tellitud ajakirju, ajalehti (I kd, tl 132), siis saanuks kaebaja seda selgitada, kas see kasutati ettevõtluseks või oma pere tarbeks. Kaebaja möönis, et küsimustik oli vähemalt osaliselt täidetav. Kuigi kaebaja oli algul selgelt seisukohal, et temalt nõutavat teavet ei pidanud ta mäletama ilma raamatupidamisdokumentideta, nõustub kohus MTA-ga, et küsimustiku täitmine ei olnud liigselt koormav ja nähtub, et kaebaja ei vajanud selleks pikemat täitmise aega, kuna ta täitis selle teisel korral kiirelt. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega, justkui oleks pidanud MTA hakkama ise uurima kaebajaga tihedalt seotud erinevate ostude või teenuste kasutamise asjaolusid, kuna esmalt oli MTAl vajalik saada ülevaade raha kasutamisest, mille kohta sai anda vahetut informatsiooni vaid kaebaja ise. Kohus etteruttavalt märgib, et sunniraha määrati kokkuvõttes põhjusest, et kaebaja ei olnud küsimustikku üldse täitnud, mitte aga põhjusest, kuipalju või kui õigesti ta küsimustiku täitis ning et takistuseks võinuks olla raamatupidamis dokumentide puudumine. Kaebaja lõppeks ka tunnistas, et küsimustik jäi tal täitmata ettenähtud tähtajaks ning ta täitis selle alles 23.01.
7. Kaebaja märkis ka, et teistkordselt nn tabeli vormis küsimuste saades helistas ta kohe MTA nõuandetelefonile, seega oli kaebajal põhimõtteliselt abi kättesaadav ka juhul, kui mõni konkreetne ametnik tema meelest ei oleks teda juhendanud. T.T. leiab, et esinevad uued asjaolud, millega MTA pidanuks arvestama, kuid ei arvestanud. Ta andis juba esimesel vastamisel selgitusi, kuid ei teadnud, et lisaks tuleks täita küsimustik nn tabeli kujul. Kaebaja soovib, et kaebus rahuldataks, kuna korraldused olid täidetud nii nagu kaebaja oskas ja ta ei oska aimata, mida ta saanuks teha teisiti. Tegemist ei ole tahtliku korralduse täitmata jätmisega ja kaebaja palub lugeda revidendiga suhtlemist korralduse täitmiseks, sellises olukorras oli sunniraha 7 väljanõudmise nõue ülemäärane. Kaebajale tekitas olukord nii varalist kui mittevaralist kahju, see olukord kahjustas tema töötamist, häiris teda psüühiliselt ja koos sellega ka perekonna heaolu. 33.Sunnivahendi rakendamine on reguleeritud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (edaspidi ATSS) § 2 lg-ga 1 ja § 8 lg-ga
8. Sunniraha rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Sunniraha kui sunnivahendi rakendamise eelduseks on adressaadile teatavaks tehtud kehtiv ettekirjutus, mida ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. HMS § 61 lg 1 järgi hakkab haldusakt kehtima adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates ning haldusakt kehtib sama paragrahvi lg 2 kohaselt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Maksukorralduse seaduse (

) § 135 lg 1 kohaselt kohaldatakse maksuseaduses ette nähtud sunniraha ja asendustäitmise suhtes ATSS-is sätestatut, arvestades

-is ja maksuseaduses sätestatud erisusi.

§ 67

lg 2 sätestab sarnaselt ATSS-ile, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Kaebaja suhtes rakendati sunniraha, kuna ta jättis täitmata MTA 12.01.2015 korralduse nr 13-7/51130, mille MTA oli kaebajale 16.01.2015 teatavaks teinud ja kohtuasjas on veenvalt tõendatud, et kaebaja sai kogu materjali kätte. 12.01.2015 korraldus nr 13-7/511-30 sisaldas hoiatust, et kohustuse täitmata jätmise korral rakendatakse kaebaja suhtes sunniraha 640 eurot. Kaebajale teistkordselt sunniraha ei määratud. Kohus leiab, et tagantjärgi ei ole selgunud ühtegi asjaolu, millega MTA saanuks arvestada, kuid jättis selle tegemata. Kuigi kaebaja leiab, et ta täitis korralduse, ei saa antud juhul seda määratud tähtajaks täidetuks lugeda. Kaebaja on seisukohal, et ta püüdis kokkuvõttes vastused anda, kuid küsimustik jäi täitmata eksituse tõttu. Kaebaja möönis, et vastustajale oluline küsimustik jäi esimesel vastamise tähtajal MTA-le esitamata ja täitmata, kuna selle täitis ta teise vastamise ajaks. MTA on esitanud dokumendid, mis kinnitavad, et kaebaja ei olnud täitnud dokumentide konteineris asunud küsimustikku. Et kaebajale olid väljastatud vastamiseks kõik dokumendid, kinnitab asjaolu, et ta on ise saatnud MTA-le vastuse, millega koos liikusid MTA-ni kõik digikonteineris olnud dokumendid. Kui küsimustikku ei oleks MTA poolt väljastatud, poleks saanud need lisanduda ka kaebaja saadetud vastuse juurde. Kaebaja on nüüdseks küll möönnud enda seletustega, et küsimustik jäid vastamata ja see oli talle saadetud, mitte vastupidi, jääb ometi kaebaja selle juurde, et MTA on jätnud kohustused täitmata. Kohus leiab, et MTA ei saanud ette aimata, et kaebaja jätab kohustuse täitmata ega ole hoolas. MTAl puudus kohustus saata enne täitmise tähtaega välja eraldi teade või meeldetuletus või ka teade, et korraldusele on lisaks saadetud välja vastamiseks mõeldud küsimustik. MTA ametnik sai kohustuse tähtaja saabumisel kontrollida, kas kohustus on täidetud või on see täitmata ning ta ei pidanud kuidagi aimama, et kaebaja avas saadetise nii, et üks dokument oli avamata. MTA-l ei ole kohustust üle küsida isikult, kas ta kavatseb ülesande täita tähtajaks või kas isik vajab vastamiseks pikemat tähtaega. Kuigi kaebaja leidis veel, et MTA saanuks arvestada antud juhul tema tahtega vastata, kuna ta suhtles ametnikuga, ei ole kohtu arvates MTA-le etteheidetav ka see, et viimane oleks pidanud mõistma, et need e-kirjad, mille saatis kaebaja juristile, on hea tahte väljenduseks ja peavad kinnitama tema soovi anda vastuseid või et need on piisavad. MTA ei saanud ega pidanudki piirduma oma nõudmistes selliste vastustega, mis teda maksumenetluses edasi ei viinud ning milles kaebaja pigem viitas, et ta ei kavatse rohkemat vastata, ehkki ta märkis ka seda, et tal on teavet, mida ta aga nähtuvalt vastustest ei avaldanud. Kaebajale ei saanud kuidagi jääda arusaamatuks, et MTA-le saabunud vastuseid ei ole ametnik pidanud korralduse täitmiseks, kuna ametnik viitas selgelt vajadusele vastata ja vastamise tähtajale. Lisaks märgib kohus, et kui uurida kaebaja vastuseid ametile, siis nähtub selgelt ennekõike soovimatus koostööks, mitte vastupidi. MTA ei oleks saanud seotult kaebaja enda suhtumisest veelgi enam sekkuda mõttetusse kaebaja enda algatatud sõnavahetusse. Selline suhtlus ei ole MTA-le kahtlusteta vajalik ja kuna kaebaja ise märkis, et ta ei hakka ametnikuga (blondidega) suhtlema (tlk 8 6 I kd), siis loomulikult ei saa selline vastus ajendada kedagi kaebajale veelgi enam juhiseid jagama või üle kontrollima, kas kaebaja on ikka aru saanud, mida ta peab tegema. Ka ei ole sellisest vastusest kuidagi äratuntav, et kaebaja vajab üldse mingit täiendavat abi ja juhendamist ning et talle on takistuseks teadmatus või oskamatus küsimustikule vastust esitada või et kaebaja pole üldse küsimustikku avanud. Ametnik rõhutas täitmise tähtaega, seega ei saanud kaebajal jääda märkamata, et 21.01.15.a. tuleb tal vastus anda sõltumata sellest, et kaebaja oli e-posti kaudu MTA-ga suhelnud. Kohus ei saa kaebajaga nõustuda, et kohustus teabe esitamiseks oli täidetud määratud tähtajal. Sunniraha rakendamise formaalsed eeldused olid selliselt saabunud ning MTA töötaja ei ole kohtu arvates hinnanud olukorda kallutatult lähtudes enda huvitatusest kaebaja huvide kahjustamiseks või olnud kuidagi subjektiivsetest ajenditest kaebajale vaenulik. Kohustuse täitmine on objektiivselt kontrollitav ning nagu nähtub, ei ole tegelikke asjaolusid MTA poolt kajastatud moonutatult. 34. MTA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et mistahes vastust, mida haldusakti adressaat kohustuse täitmiseks saadab, saab lugeda nõutud viisil teabe andmiseks, et välistada sunniraha määramine. MTA viitab õigustatult kohtupraktikale ning

§-le 56, mis sätestab maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse: lg 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust; lg 2 järgi peab maksukohustuslane arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit; lg 3 järgi ei või maksukohustuslane takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel. MTA oli antud juhul määranud vastamise viisi ja nagu nähtub, oli arvestatud, et vastamine peaks olema lihtsam, kui MTA on juba ise koostanud küsimustiku, millele oleks vajalik vastata. Kuigi kaebajale jäi väidetult ebaselgeks, milleks MTA küsitud andmeid tegelikult vajab, on kohtu arvates ka seda ettekirjutuses asjakohaselt kajastatud.

§ 60

lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet.

§-des 56 ja 60 lg 1 sätestatud kohustused on maksukohustuslane täitnud siis, kui ta on maksuhaldurile esitanud sellise teabe, mida temalt maksuhalduri haldusaktiga on nõutud.

§ 46

lg-te 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud.

§ 46

lg 3 p 5 järgi peab haldusaktis sisalduma selle andmise faktiline ja õiguslik alus. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud korralduses on küsitud kaebajalt andmeid, mis seonduvad justnimelt kaebaja tegevusega OÜ- s T.A.M ja puudutas vahetult tema enda tegevust, see oli selgelt esile toodud. Nõutav teave puudutas OÜ T.A.M. kulutusi ja MTA vajas kulutuste kohta selgitusi, nt selle kohta, millised neist kulutustest olid tehtud kaebaja isiklikeks vajadusteks ja millised ettevõtluse tarbeks. Eesmärgiks oli saada teavet, millised loetletud väljamaksetest olid kajastatud OÜ T.A.M. käibedeklaratsioonidel ja millises ulatuses. Kaebaja ise oli deklaratsioonid täitnud, seega ei saanud MTA eeldada, et kaebaja ei ole äriühingu tegevusest teadlik. Kulutuste kohta oli kaebajal võimalik anda teavet, kuna oli nähtav, et OÜ T.A.M. pangakontol kajastus kulutuste tegemine ka isiklikuks otstarbeks. Kuigi kaebajale jäi ebaselgeks, miks ta uuesti pidi mitu aastat hiljem hakkama vastama küsimustele ja kas see on õiguspärane, nõustub kohus vastustaja selgitustega, et see oli vajalik vastutusotsuse tegemise menetluseks ja see oli ajaliselt võimalik, sest maksukohustuslane peab täitma kaasaaitamiskohustust maksusumma määramisel aegumistähtaja (kolme või viie aasta) jooksul (

§ 98lg 1 sätestab maksusumma määramise aegumistähtaja).

Küsimustik ei hõlmanud ulatuslikku perioodi. Kohus kuulanud ära kaebaja täiendavad selgitused nõustub MTA esindajaga, et lisaks sellele, et kaebaja oli jätnud küsimustiku täitmata ning ei olnud kuidagi äratuntav, et ta soovinuks veel midagi vastata, ei pidanud MTA hakkama üle kontrollima, kas kaebaja on jätnud vastused esitamata 9 hooletusest või meelega. Subjektiivsed põhjused, mis takistasid kaebajal väidetult MTA-le vastamast, kinnitavad, et kaebaja oli vähemalt hooletu, kui ei avanud digikonteinerit ja teadis, et mobiiltelefoniga avades ei pruugi dokumentatsiooni kätte saada. Muus osas on kohus seisukohal, et kaebaja suhtlust MTA-ga ei saa pidada tavapärase ega ka hea tahte avalduseks ning kui MTA pidanuks piirduma vaid kaebaja vastustega, siis ei saa kirjavahetusest väljaloetavat informatsiooni lugeda soovitud nõude täitmiseks, mis aidanuks MTA menetluses edasi. Nagu nähtub, on kaebaja suhelnud MTA-ga enne kohustuse täitmise tähtaega ja 19.01.2015 (kell 9:45) saatis kaebaja elektronkirja A.Aablale, milles märkis, et kõigis T.A.M. OÜ küsimustes pöörduge MTA halduri poole. Kaebajale oleks võinud ehk jääda ka mulje, et tema vastus on ammendav, kui jurist poleks vastanud 19.01.2015 (kell 10:28), miks seda tuleb teha justnimelt kaebajal (kaebaja oli OÜ T.A.M. juhatuse liige ajal, mil OÜ T.A.M. maksudeklaratsioone esitati). Jurist kordas selgelt nõuet, et 12.01.2015 korralduses nr 13-7/511-30 määratud kohustus tuleb kaebajal täita hiljemalt 21.01.

1. Antud episoodides ei kohtul põhjust arvata, et kaebaja oleks teatanud, et ta tegelikult soovib abi ja informatsiooni. Kaebajal ei saanud seejärel tekkida ka arusaama, et tema vastamise kohustus on täidetud või et vastamise tähtaeg oleks muutunud. Kuigi kaebaja saatis veel järgmise kirja, so 19.01.2015 (kell 11:03), ei saa ka sellest järeldada, et kaebajal on vastamiseks vajalik saada abi või juhtnööre või et kaebajal esineb vastamiseks objektiivne takistus. Arvestades, et vastamise tähtaeg ei olnud veel saabunud, oli pigem eeldatav, et kaebaja saadab nõutud vastuse, seda enam, et võis aru saada, et kaebaja on teadlik, kes ja mida finantseeris (Kui mina, T.T. oli T.A.M. OÜ tegevjuht mingeid rikkumisi ei olnud, kõik kulutused n varade või kohustustega kaetud, raha keegi ei omastanud vaid vastupidi finantseeriti lisaks T. ja T. L. (R.I.P.) poolt). Nagu kohus juba märkis, ei saanud antud tingimustel MTA-lt eeldada, et ta pidanuks ära tundma, et kaebaja ei saa tähtajaks vastata. Kokkuvõtteks kujunes nii, et 12.01.2015 korraldusega nr 13-7/511-30 nõutud teavet kaebaja ei andnud ja selleks puudusid mõjuvad põhjused.
2. MTA esindaja selgitas istungil, mida küsimustik sisaldas ja millist vastamist eeldati. Nagu selgub, olid küsimused vastatavad ja kaebaja möönis lõppeks seda ka ise. Kuigi kaebajale oli üllatuseks, et vastamisel oli võimalus jätta need lahtrid täitmata, mida ta ei oleks osanud vastata, ei muuda see kohtu arvates olukorda, sest nagu selgus, oli kaebaja jätnud küsimustiku üldse tähelepanuta (enda hooletusest). Kohus ei nõustu kokkuvõttes ka seisukohaga, et korraldusega nõutavaid andmeid ja dokumente ei oleks pidanud üldse küsima põhjusest, et kaebaja meelest oli ta teabe juba varem maksuhaldurile esitanud ja et esines olukord, mil maksuhaldurile olid niigi kõik andmed teada. MTA on selgitanud, et kaebaja varasemalt ei olnud esitanud küsitud andmeid ja küsimustik seda ka kajastab. Kohus nõustub, et ATSS § 2 lg 1 eesmärgiks ei ole sunnivahendi kohaldamine olukorras, kus haldusorganile jäetakse esitamata teave, mis haldusorganil on endal olemas. Praegu siiski sellise olukorraga tegemist ei olnud.
3. Kuigi kaebaja ei ole selgelt ette heitnud vastustajale, et korralduse täitmise tähtaeg oli ebaproportsionaalselt lühike ja antud asjaoludel ei olnud tähtaeg ka vastamata jätmise põhjuseks, märgib kohus siiski, et korralduse täitmise tähtaja mõistlikkusest saaks avaldada vaidlustatud sunniraha rakendamise korraldusele mõju juhul, kui esineksid objektiivsed takistused, mis ei võimaldanud kaebajal korraldust täita. Nagu selgus, kaebajal neid ei olnud ja ta oli täitmisel olnud hooletu. Siinkohal on MTA nimetanud asjakohaselt, et teise täitmise tähtajal on kaebaja kulutanud sellele vastamiseks vähese aja, mistõttu ei saa eeldada, et kaebajal oleks esimesel korral samaks tööks kulunud rohkem aega. Määratud tähtaeg ei olnud täitmiseks selliselt ebareaalne. Pealegi nähtub, et kaebaja ei esitanud sellist palvet, et täitmise tähtaega tuleks pikendada, ka see oleks olnud võimalik. Korralduse lisas ei sisaldunud sellise teabe esitamise nõuet, mis sõltunuks vahetult raamatupidamisja maksuarvestust pidava isiku üksikasjalist raamatupidamisliku dokumentatsiooni kontrollimist. MTA-le ei oleks võimalik ette heita, et ta sellise dokumentatsiooni olemasolu seadusest tulenevalt kaebajal eeldas olevat. Kaebaja enda seletustest nähtub, et ta jättis laua-arvuti endisesse elukohta ja põhimõttelist takistust ei olnud seda kaasa võtta ka kriitiliseks muutunud olukorras,; kaebaja 10 selgitustel oli kolimisel asju palju ja ta jättis osa neist maha. Ka nähtub, et ajaliselt oleks maksumaksjal pidanud selline dokumentatsioon olema, mistõttu ei ole MTA-le etteheidetav, et ta asus kohustusi täitma. Andmete periood, mida tulnuks kaebajal kajastada, ei olnud samuti pikk, so periood 2010 juuli kuni detsember ja oli seotud kaebaja tegevusega. Eeltoodust tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et MTA korraldust ei olnud objektiivselt võimalik täita. Kohus leiab, et teabe nõudmine kaebajalt oli lubatud ja põhjendatud, isegi kui nõutud teave võis varem olla osaliselt maksuhaldurile esitatud. Lisaks saab märkida, et kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud ka tegelikku dokumentide mahtu, mis tema majandustegevuse ulatust arvestades korralduse alusel esitamisel tulnuks üle vaadata.
4. Käesoleval juhul on MTA leidnud, et sunniraha määramine täitis oma eesmärgi, kuna peale selle määramist kaebaja esitas nõutud teabe, mistõttu teistkordselt sunniraha ei nõutud. Kohus nõustub MTA-ga, et kui kaebaja ei täitnud korraldust ettenähtud tähtajaks, siis tuli määrata uus täitmise tähtaeg. Sunniraha pole karistuslik meede, kuigi on mõeldud kohustuse täitmisele sundimiseks ja kui kohustus oli täitmata, siis määratakse täitmiseks uus tähtaeg.

§ 12

sätestab, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (vt RKHK 14.10.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03 p 38). Vaidlus puudub selles, et korraldus sisaldas ka hoiatust, et korralduse tähtajaks täitmata jätmise korral on maksuhalduril õigus vastavalt

§-le 67 rakendada sunniraha, esimesel korral kuni 640 eurot. Teisel korral määratakse sunniraha suuremas ulatuses põhjusest, et kui senises menetluses kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist ignoreeritakse, siis võib eeldada, et maksumenetlus hakkab venima. Kaebajale oli teada ja põhjendatud korralduses, miks MTA vajab soovitud olulist teavet maksumenetluses seotult OÜ T.A.M majandustegevusega. Maksukohuslasel tuleb arvestada

§ 57

lg-ga 3, mille kohaselt tuleb raamatupidamis-ja maksuarvestust korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise sisukohalt tähendust omavate asjaolude kohta, st tuludest, kuludest, kahjudest, varast jne. Kui oluline informatsioon jääb andmata, siis ei saa MTA täita temale pandud kohustusi ning menetluse ei jõua edasi. Kaebajale oli tehtud eelnevalt sunniraha rakendamise hoiatus (

§ 136

) ning sunniraha ei ületa esimesel korral rakendamisel lubatud ülemmäära 640 eurot. Kaebajale teistkordselt sunniraha ei kohaldatud ja see pole selliselt ka asjakohane. MTA on selgitanud, et arvestades sunniraha eesmärki, oli vajalik saavutada olukord, et isik asuks täitma talle pandud kohustust. Väheses suuruses sunniraha määramine ei tagaks kohustuste efektiivset täitmist, sunniraha suuruse määramisel ei saa seda määrata sõltuvuses kohustuste mahust vaid arvestada tuleb eesmärgi olulisust. Kohtule ei nähtu, et MTA-l oleks olnud põhjust arvata, et maksumenetlus oli antud juhul vähetähtis ehkki ta hiljem menetluse lõpetas. Sunniraha suurus ei ületanud seaduses märgitud piirmäära ja seadus ei näe ette, et kui isikul on tekkinud maksuvõlg, siis tuleks sunniraha jätta määramata. Kaebaja suhtes ei olnud võimalik MTA-l kavandada tahtlikult olukorda, mil isiku maksevõime väheneks, sest kui isik kohustuse täidab, siis ei järgneks üldse sunniraha tasumist. Põhimõtteliselt võib väita, et hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsus, mis vältimatult tingiks sunniraha rakendamise ja välistaks kaalutlusõiguse, sest MTA võib sunniraha rakendada ka hoiatusest vähemas määras. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 1 sätestab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui 11 adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Antud juhul ei vastanud kaebaja MTA küsimustikule ega teatanud vajadusest pikendada vastamise tähtaeg, ka ei vajanud ta juhiseid ega teatanud muust objektiivsest takistusest, miks kohustus jääb täitmata, puudus alus arvata, et korraldus ei ole kehtiv. Seega ei nähtu kohtule, et esineks põhjusi, miks MTA oleks pidanud loobuma kallutamast kaebajat korralduse täitmisele ja hiljem vähendama määratud sunniraha. Nagu nähtus, oli MTA omalt poolt andnud piisavalt selgitusi ja talunud kaebaja e-kirju, mis kahtlusteta olid MTA autoriteeti õõnestavad ega viidanud soovile kohustusi täitma asuda. Kaebaja ilmselgelt asus tegutsema alles siis, kui sunniraha asuti tegelikult sisse nõudma ning kui kaebajat ähvardas teistkordne sunniraha. Kohus saab hinnata haldusakte ja toiminguid nende andmise aja alusel. Kaebaja kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis annaks alust veendumuseks, et sunniraha suurused olid ebaproportsionaalsed ja et MTA oleks pidanud veel midagi ette nägema sunniraha suuruse kaalumisel ja prognoosimisel, so millises suuruses mõjutusvahend sunnib kaebajat kohustust tegelikult täitma ja kas sunniraha tuleks rakendada korduvalt. Kohus kokkuvõtteks veelkord rõhutab, et ei näe kaebaja kaebuse alusel põhjuseid, mis lubaks pidada MTA otsustust ebaproportsionaalseks, sunniraha määramine ei ole antud juhul õigusvastane ja ei esine olukorda, et sunniraha määramiseks puudusid alused, sest sunnivahendi eesmärgiks on haldusorgani ettekirjutuse täitmise tagamine. Vaidlust ei ole küsimuses, et kui isikule, keda on ettekirjutusega kohustatud nõutavat tegu tegema või keelatud teost hoiduma, tuleb teha sunniraha hoiatus (ATSS § 7,

§ 136

) ja see oli tehtud ning kuna kohus asus seisukohale, et korraldus jäi hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata, siis esitas maksuhaldur kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude (

§ 67lg 2).

Kaebaja ei olnud teisel korral enam hooletu ja ta sai koheselt kontrollida, mis dokumendid olid talle saadetud esimesel täitmise tähtajal ja ei esinenud olukorda, et talle olid dokumendid edastamata või kättesaamatud. Korraldus ja hoiatus täitsid eesmärgi. Kaebajal lasus hoolsuskohustus. Konkreetse juhtumiga seotud erandlikke asjaolusid, millest tulenevalt ei ole sunniraha tasumisele kohustamine (hoiatuses märgitud mahus) eesmärgipärane või otstarbekas, ei esine. Ettekirjutuse adressaat peab sunniraha hoiatust kätte saades arvestama, et ettekirjutuse täitmata jätmisel rakendatakse üldreeglina just hoiatuses märgitud suuruses sunniraha. Vastupidist käsitlust ei saa lugeda vastavuses olevaks sunniraha hoiatuse ja laiemalt sunnivahendi olemuse ja eesmärgiga. Kuna sunniraha kaebajal teistkordselt tasuda enam ei tulnud, ei ole eraldiseisvalt vajalik hinnata teisena märgitud sunniraha suuruse põhjendatust. Kaebajalt ei ole seda keegi sisse nõudnud ega asu enam nõudma. Kaebaja oleks ilmselgelt saanud vältida ka käesoleva asja edasist menetlust ning talle ei saanud jääda tähelepanuta, et MTA oli oma vastuses koheselt juhtinud kaebaja tähelepanu tõendile, millest nähtub, et tõendatud on kaebaja poolt dokumentide kättesaamine. Kohus tahab eraldi rõhutada, et digitaalselt allkirjastatud dokumendist nähtub (tl 121), et T.T. pidi nägema kõiki dokumente või vähemalt need kätte saama, seega eeldas MTA täit vastust. Kaebaja vastupidist ei asunud tõendama ega ole teinud seda senimaani ning asjas on tõendtaud, et objektiivselt oli kaebajal võimalik küsimustik tähtajaks täita. Kohus jääb selle juurde, et nõutava teabe esitamine ei olnud ülejõukäiv, arvestades, et küsitud oli kaebaja endaga seotud rahaliste kulutuste kohta. Kaebaja asja menetluses ja suulisel arutamisel kohtuistungil vastupidist ei tõendanud. MTA korralduses nimetatud info küsimine ei ole vastuolus õigusaktidega ning samuti ei ole andmete esitamine ebamõistlikult koormav. Seega andis maksuhaldur kaebajale võimaluse korralduse täitmiseks ning sunniraha kohaldamise vältimiseks. Kohustuse täitmiseks määratud tähtaja möödumisel tuleb seletused või dokumendid esitada esimesel võimalusel liigse viivituseta. 12 Kuna kaebaja üldjoontes ikkagi jäi seisukohale, et tegemist oli MTA pahatahtliku või sihipärase isikut kahjustava tegevusega, saab kohus märkida, et MTA ei saanud kuidagi ette näha ja planeerida, et isik kavatseb korraldust mitte täita ja kui MTA ei saa seda ette kavandada, et isik jätab korralduse täitmata, ei ole kaebaja kahtlus loogiline. MTA ei saanud ega saa kavandada aktsioone, millega kaebajale pahatahtlikult ebameeldivusi tekitada. Korralduse täitmine hoiab ära sunniraha määramise vajaduse. Kaebaja käsutuses oli teave, mida maksuhaldur küsis. Kuigi kohtul ei ole tuua näidet samasuguselt tekkinud olukorrast, saab kohus siiski märkida, et Riigikohus on andnud selgitusi, kuidas peab postiaadressile saabunud teabe kättesaamise eest hoolitsema. Nii on nt haldusasjas nr 3-3-1-65-09 Riigikohus leidnud, et juriidiline isik peab registrijärgsel aadressil hoolitsema posti pideva vastuvõtmise eest. Viidatud Riigikohtu praktikast tuleneb ka, et posti pideva vastuvõtmise korraldamata jätmisel võtab juriidiline isik enda kanda riski, et maksuhalduri haldusaktid isikuni ei jõua. Riigikohus on 03.03.2004 kohtumääruses selgitanud: ” Seda tuleb arvestada ka puhkuste korraldamisel. Juhatus peab tagama ka puhkusteperioodil juhatuse liikmete kohaloleku või volitama mõne töötaja tähitud saadetisi vastu võtma.” Seega võib märkida, et posti vastuvõtmise nõuetekohane korraldamata jätmine toob kaasa tagajärgi ja riski tasuda ka sunniraha kohustuste tähtajaks täitmata jätmise eest, kui isik ei ole ise hoolas. Kaebajal oli posti korraldus seatud nii, et tal oli võimalus kodusel arvutil kogu post avada, MTA-l ei olnud kuidagi võimalik takistada ega kavandada kaebajale dokumendi avamist ja kättesaamist. Kaebaja ei vaielnud vastus sellele, et tema oli korraldanud posti saamise e-posti kaudu. 38. HMS § 61 lg 1 järgi hakkab haldusakt kehtima adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates ning haldusakt kehtib lg 2 kohaselt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Kuigi kaebaja pidi tasuma 640 eurot, on selle sissenõudmine toimunud õiguspärastel alustel. Asjaolu, et vastustaja on hiljem otsustanud kaebaja suhtes maksumenetluse lõpetada, ei muuda kohtu arvates kaebaja kaebust perspektiivikaks subjektiivsed momendid, mis on seotud kaebajaga, kuna sunniraha rakendamist keelavaid või välistavaid asjaolusid (mh ATSS § 2 lg-s 3 ja § 8 lg-s 3 sätestatud alused) ei esinenud ning sunniraha rakendamine on toimunud kooskõlas ATSS § 2 lg-s 1 ja § 8 lg-s 1 ning

§ 67lg-s 2, § 135 lg-s 1 ja §-s 136 sätestatuga.

39. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis kannab tehtud kulutused kaebuse esitaja. T.T. on tasunud kaebuselt riigilõivu 19,20 eurot, mis jääb tema kanda. MTA ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise nõuet, seega jäävad tema tehtud kulutused MTA kanda. Karin Kalmiste kohtunik 13