2-13-27270/64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 9. veebruar 2015 Tartu Tsiviilasja number 2-13-27270 Tsiviilasi Kalmer Rahulani hagi Valli Murde ja OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo vastu kahju hüvitamiseks OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo vastuhagi Kalmer Rahulani vastu 1773,60 euro ja viivise väljamõistmiseks Apellatsioonkaebuse hind 8016,30 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 2022,70 eurot Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kalmer Rahulani apellatsioonkaebus OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo vastuapellatsioonkaebus 20. jaanuar 2015 Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja): Kalmer Rahulan (isikukood XXXX), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Vastustaja I (kostja I): Valli Murde (isikukood XXXX) Vastuapellant (kostja II): OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo (registrikood 10515082) Vastustajate/vastuapellandi esindajad vandeadvokaadid Britta Oltjer ja Tambet Laasik RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2.Muuta osaliselt Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus 1. Jätta Kalmer Rahulani menetluskulud maakohtus tema enda kanda ja OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo menetluskulud maakohtus tema enda kanda.

2.Jätta Valli Murde menetluskulud maakohtus Kalmer Rahulani kanda.

3.Jätta Kalmer Rahulani menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda ja OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.

4.Jätta Valli Murde menetluskulud ringkonnakohtus Kalmer Rahulani kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Kalmer Rahulan (hageja) esitas 29. mail 2013 hagi Valli Murde (kostja I) ning OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga I õigusabilepingu hageja esindamiseks tsiviilasjas nr 2-10-45439 (Swedbank Liising AS hagi Kalmer Rahulani vastu). Tartu Maakohus rahuldas 13. juuni 2012 otsusega hagi ning mõistis hagejalt välja 7461,95 eurot ning viivised. Maakohtu 8. märtsi 2012 istungil võttis kostja I omavoliliselt omaks fakti, et liisingulepingu graafikujärgsed maksed on tasumata, avaldas, et ei vaidlusta kindlustusmakseid ning jättis vastu vaidlemata auto müügikulule, mis tõi kaasa Swedbank Liising AS-i hagi rahuldamise vähemalt 4436,21 euro ulatuses. Kostja I on rikkunud VÕS § 620 lg-d 1 ja 2, § 621 lg-t 2 ning AdvS § 44 lg 1 p-i 1.

Kostja I esitas Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu 13. juuni 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille kohus tagastas riigilõivu tasumata jätmise tõttu 3. oktoobri 2012 määrusega. Kostja I oli taotlenud menetlusabi riigilõivu tasumiseks, ringkonnakohus oli 24. augusti 2012 määrusega menetlusabi andnud. Kostja I ei selgitanud hagejale, millal on riigilõivu esimese osamakse tähtaeg, ega ka seda, millised on riigilõivu esimese osamakse tasumata jätmise tagajärjed. Ühtlasi ei tuletanud kostja I hagejale meelde riigilõivu tasumise tähtaega siis, kui see oli saabumas. Sellega, et apellatsioonkaebust ei menetletud, tekitas kostja I 2 hagejale kahju summas 3025,75 eurot. Sellega on kostja I rikkunud AdvS § 44 lg 1 p-i 2 ning Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg-t 4. Kostja II vastustab kostjaga I solidaarselt AdvS § 47 alusel. Hageja nõudeks on 8016,30 eurot, mis on hagiavalduse esitamise seisuga hageja kohtuotsusejärgne kohustus.

2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on ebaõige ning tõendamata hageja väide selle kohta, et maakohus oleks jätnud hagi summas 4436,21 eurot rahuldamata juhul, kui kostja I oleks sellele kohtumenetluses vastu vaielnud. Kostja I ei ole rikkunud AdvS § 44 lg 1 p-st 2 ning Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg-st 4 tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole tõendanud, et ringkonnakohus oleks vaidlusaluses asjas teinud maakohtust erineva otsuse.

3.Kostja II esitas 6. septembril 2013 hageja vastu vastuhagi 1773,60 euro ja viivise väljamõistmiseks. Vastuhagiavalduse kohaselt on hageja tasunud kostjale I esinduse eest tsiviilasjas nr 2-10-45439 kokku 300 eurot. Hageja võlgneb advokaadibüroole 20. detsembri 2012 arve nr 32-KL alusel 1773,60 eurot, millele lisanduvad viivised. 20. detsembril 2012 lõpetasid pooled kokkuleppel õigusabilepingu. Kompromissi korras oli kostja II nõus õigusabitasust loobuma eeldusel, et pooled lahendavad nende vahel tekkinud erimeelduses kohtuväliselt vastastikuste järeleandmiste tegemise teel. Hageja käitumisest tulenevalt ei oma ka lepingu lõpetamise avalduses märgitud deklaratsioon sisulist tähtsust.

4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Vastuväidete kohaselt on kostja II loobunud õigusteenuse osutamise lepingust tulenevast tasunõudest. Vastuhagi p-s 2.4 on kostja II võtnud omaks, et asjaosaliste vahel olid erimeelsused seoses vaidlusaluse õigusteenuse osutamise lepingu täitmisega kostja I poolt. Hageja taotles vastuhagi läbi vaatamata jätmist TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Hagejal on põhjendatud kahtlus, et arvet nr 32-KL ei ole 20. detsembril 2012 väljastatud. Hageja alandas õigusteenuse eest tasumisele kuuluvat hinda nullini.

MAAKOHTU LAHEND 5. Tartu Maakohus jättis 25. juuni 2014 otsusega hagi ning vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis hagi menetluskulud hageja kanda ning vastuhagi menetluskulud kostja II kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kostjad sellele vastu vaielnud, et hageja sõlmis kostjaga I õigusteenuse osutamise lepingu. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kostja I poole ei pöördunud mitte hageja, vaid V. M. Hageja ei vaidle vastu V.M. esindusõigusele. Hageja ei ole menetluses esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et V.M. esindusõigus oleks piiratud ainult teatud informatsiooni vastuvõtmisega ning, et sisesuhtes olevad kokkulepped oleksid kostjale I teada. Põhjendamatu on hageja väide, et kostjad peavad tõendama, et V.M. informeerimisega menetluse käigust on ka hageja informeeritud menetlusest.

Maakohus ei andnud hinnangu Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg 4 rikkumise kohta, kuna eetikakoodeksis sätestatud kutse-eetika nõuete rikkumise eest võib advokaadi suhtes algatada aukohtumenetluse ja määrata advokaadile distsiplinaarkaristuse (Advokatuuri eetikakoodeksi § 2 lg 4).

Maakohtu 13. juuni 2012 otsuse p 4 järgi ei ole kostja tasumata liisingumaksete ja intressi suurusele vastu vaielnud. Maakohus ei ole otsuses asunud seisukohale, et kostja oleks võtnud liisingulepingu tasumata graafikujärgsed maksed omaks. On põhjendatud kostja I vastuväide, et kuna hageja ei avaldanud advokaadile ühtegi tõendit selle kohta, et liisinguandja on esitanud alusetu nõude ning liising ja –kindlustusmaksed on tegelikkuses põhivõlgniku poolt tasutud, ei ole põhjendatud menetluses vaielda vastu asjaoludele lihtsalt selleks, et kasutada oma õigust vastuväidet esitada. Nn „igaks juhuks“ esitatud vastuväide ei pruugi olla hageja huvides ning võib põhjustada üksnes täiendavat menetluskulu. Põhjendamatute vastuväidete esitamine võib olla ka 3 AdvS § 44 lg 1 p-de 1 ja 2 rikkumine. TsMS § 200 lg 1 järgi on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt.

Maakohus leidis, et vastuväidete esitamata jätmisega ei rikkunud kostja I oma kohustusi hageja ees, kuna VÕS § 78 lg 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Maakohtu 13. juuni 2012 otsuse järgi on Swedbank Liising AS-ile läinud üle õigus nõuda hagejalt kindlustusmaksete tasumist VÕS § 455 lg 2 alusel. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja I keelekasutus, formuleering ning tuginemine õiguse allikatele erineb tavapärasest, ei ole põhjendatud väita, et kostja I ei vaielnud vastu auto müügikulule.

Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja I peaks tõendama hageja eest eseme väärtust.

AdvS § 40 lg 2 järgi peab advokaat vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. Kuigi advokaat esindab ja kaitseb reeglina oma kliendi huve ning nende vahel on tugev usaldussuhe, ei ole põhjendatud tavapärase käsunduslepingu raames nõuda üksnes esindajalt oma initsiatiivil teabe kogumist. Maakohus leidis, et osutatava õigusabi kvaliteet ei saa olla sõltuvuses sellega, milline on esindatava majanduslik hetkeolukord. Kostja on rikkunud õigusabi osutamise lepingut ning AdvS § 44 lg 1 p 1 ja 2, jättes hagejale selgitamata võimalust taotleda ekspertiisi läbiviimisel riigipoolset menetlusabi.

Maakohus leidis, et hageja etteheited kostjale I on menetluse käigus olnud vastuolulised: hagis viitab hageja informatsiooni ja selgituskohustuse rikkumisele, hiljem asus hageja positsioonile, et ta ei ole Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määrust menetlusabi taotluse rahuldamise kohta õigel ajal kätte saanud. Hageja ei ole kohtule arusaadavalt ja selgelt põhistanud (teinud usutavaks TsMS § 235 mõttes) omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta ei ole Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määrust kätte saanud, mistõttu ei lasu ka kostjal I vastupidise tõendamise kohustus.

Maakohtu arvates on Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse resolutsioon selge ja arusaadav tsiviilkohtumenetlusteovõimelisele isikule ka ilma õigusalase hariduseta. Hageja ei ole kohtule põhistanud, et kostja I oleks rikkunud selgituskohustust riigilõivu tasumise osas. Ei ole tõendatud, et kostja I ei oleks hagejale eelnevalt menetlusabi saamise võimalusi selgitanud.

Arvestades seda, et maakohus luges tuvastatuks üksnes kostjapoolse lepingurikkumise seoses sõiduki müügihinna suhtes ekspertiisi taotlemata jätmisega, võiks kahju hüvitamisele tulla üksnes ulatuses, milles müügihind jääb alla sõiduki tegelikule väärtusele. Hageja ei ole tõendanud väidetava kahju ja kostja I kohustuse rikkumise vahelist seost (VÕS § 127 lg 4). Eelduslikult võib asuda seisukohale, et hageja oleks järginud kostja I juhiseid ekspertiisi läbiviimiseks menetlusabi saamiseks taotluse esitamiseks. Maakohus leidis, et tal puudub võimalus asuda ka praeguses menetluses teistsugusele õiguslikule positsioonile, kui Tartu Maakohus 13. juuni 2012 otsuses.

Hageja ei ole üheselt arusaadavalt vaielnud vastu sellele, et sõiduauto väärtust tagastamise hetkel ei saa samastada lepingu ülesütlemisel vara graafikujärgse maksumusega. Arvestades tsiviilasjas nr 2-10-45439 ning praeguses menetluses esitatut võib liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinda lugeda liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal VÕS § 367 lg 3 järgi. Hageja nõue varalise kahju hüvitamiseks ei oleks põhjendatud ka õigusvastast kahju tekitamist reguleerivate sätete alusel (VÕS § 1044 lg 2).

Maakohus leidis, et kostja II nõue hageja vastu ei ole põhjendatud. Kostja II ei ole maakohtule põhistanud, et 20. detsembri 2012 kokkulepe hageja ja kostja II vahel välistaks õigusteenuse osutamise lepingust tulenevate õiguskaitsevahendite kohaldamise võimaluse. Maakohus nõustus hagejaga selles, et nimetatud kokkulepe ei sisalda muid õigustlõpetavaid tahteavaldusi, kui õigusteenuse osutamise lepingu alusel tasu saamise nõude suhtes. Maakohus ei nõustunud kostja II väitega, et puudub igasugune elementaarne usutavus selles, et advokaat lihtsalt loobuks tingimusteta ühepoolselt õigusabitasust ning nõustuks esindama klienti kolmes kohtuastmes kokku 4 üksnes 300 eest. Maakohtule on teada juhtumid, kus advokaat on klienti esindades üldse tasust loobunud.

Maakohus jättis hageja taotluse teavitada dokumentide võltsimisest prokuratuuri rahuldamata.

Hageja esitatud õigusteenuse lepingud võivad üksteisest erineda, kuid hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et nendel olevad allkirjad ei ole ehtsad. Maakohus jättis 26. mail 2014 esitatud Riigikohtu määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14 tähelepanuta.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. K. Rahulan esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub jätta kõik menetluskulud vastustajate kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1)on maakohus teinud ebaõige järelduse, et AS Swedbank Liising nõuetele vastuväidete esitamata jätmisega ei rikkunud vastustaja I õigusteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi. Kohus on ebaõigesti sisustanud omaksvõtu mõistet ning jätnud kohaldamata TsMS § 231 lg 4.

Liisinguandja nõuetele vastuväidete esitamata jätmine oli vastuolus pooltevahelise kokkuleppega ning kujutas endast õigusteenuse osutamise lepingu otsest rikkumist. Hagile vastuväidete esitamine ei kujuta endast menetlusõiguste kuritarvitamist, vaid on kostja õigus. Vastuväidete esitamata jätmisega tekitas vastustaja I olukorra, kus kohus rahuldas nõuded vastuväidete puudumise tõttu, mitte ei hinnanud võimalikke vastuväiteid sisuliselt. Apellant ei nõustu sellega, et Advokatuuri eetikakoodeksi rikkumise kohta ei tule käesolevas asjas hinnangut anda;

2)on kohus ebaõigesti hinnanud sõiduauto väärtusega seonduvaid asjaolusid. Apellant on tõendanud, et sõiduauto oli selle liisinguandjale tagastamise hetkel korras. Hageja vastuväidete ja 16. mai 2009 aktiga arvestamata jätmine kujutab endast TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumist.

Ei ole eluliselt usutav, et viie aastaga vähenes sõiduauto hind ca 3800 eurolt 3675 eurole.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et liisingueseme müügihinda saab lugeda liisinguesemeks väärtuseks, mistõttu ei ole kostja I hagejale kahju tekitanud;

3)ei selgitanud vastustaja I apellandile riigilõivu tasumisega seonduvat ega edastanud 24. augusti 2012 määrust. V.M. ütlustega on tõendatud, et ta nägi menetlusabi määrust pärast esimese osamakse tähtaja möödumist, samuti ei mäletanud tunnistaja, et ta oleks määruse kätte saanud.

Maakohtu etteheide vastuoluliste väidete esitamise osas on põhjendamatu. Vastutaja I on vande all kinnitanud, et ta ei saa tõendada määruse saatmist. Maakohus on asunud põhjendamatule seisukohale, et kõneeristused ei tõenda, et kostja I ei oleks hagejale eelnevalt menetlusabi saamise võimalusi selgitanud. Asjaolust, et kostja I selgitas, kuidas menetlusabi taotleda, ei tulene, et ta oleks selgitanud hilisemat menetlusabi andmise määruse täitmist. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse resolutsioon pidi olema apellandile arusaadav. Riigikohtu lahendi valguses on V. Murde poolt käesoleva tsiviilasja raames esitatud seletused ebaõiged ning tervikuna ebausaldusväärsed. Riigikohtu lahend ei tõenda V. Murde hooletut käitumist konkreetsel juhul, kuid näitab, et advokaadi töökorraldus on üldiselt hooletu;

4)on apellandi nõue selge. Kohtu järeldus kahju arvestuse ebaselguse kohta on üllatuslik. Hageja nõude arvestus rajaneb tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud maakohtu otsusel;

5)on maakohus põhjendamatult jätnud rahuldamata apellandi taotluse teavitada dokumentide võltsimisest prokuratuuri. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et üks õigusteenuse osutamise lepingutest ning arve nr 32-KL võivad olla võltsitud. Apellant taotleb, et ringkonnakohus teavitaks dokumentide võltsimise kahtlusest prokuratuuri.

5 7. V. Murde ja OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1)on maakohus asunud õigele seisukohale, et kohtumenetluses perspektiivitute vastuväidete esitamata jätmine ei ole käsitletav lepingu rikkumisena. Tõendid ei kinnita apellandi väidet, et vastustaja I on tsiviilasjas nr 2-10-45439 võtnud omaks, et põhivõlgnik on oma kohustused täitmata jätnud. Riigikohtu praktika kohaselt saab omaksvõtuna käsitleda üksnes poolte tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist faktilise väitega, mis on kohtuotsuses omaksvõtuna ka kajastatud. Hageja ei ole kostjale I kordagi avaldanud, et põhivõlgniku liisingumaksed oleksid tasutud või esineksid muud alused maksete vaidlustamiseks. Menetlusosaliste ja tunnistaja ütlustest ei tulene, et K. Rahulan või V. M oleks andnud V. Murdele juhise vaielda valimatult vastu kõigile panga nõuetele olukorras, kus hageja ei ole avaldanud advokaadile selleks ühtegi õiguslikku või mõistlikku põhjendust. Kõigi võimalike perspektiivitute vastuväidete esitamine menetluses ei oleks K. Rahulani huvides, tekitaks täiendavaid menetluskulusid ning oleks keelatud ka tulenevalt TsMS § 200 lg-st 1. Täiendavate asjaolude vaidlustamine apellatsioonkaebuses ei saa olla aluseks lepingulise esindaja suhtes nõude esitamiseks.

Vastustaja I vaidles vastu auto müügi- ja tagastamisteenuse kuludele. Käesolevas tsiviilasjas ei saa kohaldada Advokatuuri eetikakoodeksit;

2)ei ole kostja I rikkunud oma käsunduslepingust tulenevaid kohustusi ega ole jätnud hagejale selgitamata ekspertiisi ning selleks menetlusabi taotlemise võimalust. Käsunduslepingust tulenevate kohustuste rikkumiseks ei saa pidada olukorda, kus advokaat ei esita perspektiivitut taotlust;

3)on tuvastatud, et liisingueseme müümisel kokkulepitud ostuhinda tuleb lugeda liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal VÕS § 367 lg 3 järgi. Apellant ei ole tõendanud, et sõiduki väärtus selle tagastamise ajal oleks olnud kõrgem. Müügi hetkel valitsenud turusituatsioon mõjutab alati oluliselt sõiduki müügihinda, sõiduk müüdi ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tingimustes. „Keskmine turuhind“ ei tähenda, et kõiki 2001. aasta Volvo S60 sõiduautosid oli 2009. aastal võimalik müüa keskmise turuhinnaga. Sõidukil esinesid mitmed olulised puudused ning oli äärmiselt suur läbisõit;

4)on maakohus õigesti leidnud, et kostja I on selgitanud hagejale riigilõivu tasumisega seotud asjaolusid ning tasumise tähtaega. Kohus on õigesti välja toonud apellandi seisukohtade vastuolulisuse. Maakohus on õigesti leidnud, et Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse resolutsioon on tsiviilkohtumenetlustevõimelisele isikule selge ning arusaadav ka ilma õigusalase hariduseta;

5)on Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14 asjakohatu ega seondu käesoleva vaidlusega;

6)on apellandi poolt esitatud võltsimise süüdistused alusetud ning õiguslikult põhjendamata.

8.OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldatama, ning uue otsuse tegemist, millega vastuhagi rahuldada. Alternatiivselt palus vastuapellant saata kohtotsus tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastuapellant palus jätta kõik menetluskulud K. Rahulani kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1)on maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata jätmise osas ilma põhjendusteta. Otsusest ei ole võimalik aru saada, millist tingimust loeb maakohus tasunõuet lõpetavaks tingimuseks ning miks ta mingit tingimust vastavalt tõlgendab;

2)ei sisalda 20. detsembri 2012 kokkulepe OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo tasu välistavat või lõpetavat tingimust. Juhindudes VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest ning lähtudes asjakohasest Riigikohtu praktikast on vastustaja seisukohal, et apellant on kokkulepet üritanud sisustada vääralt ning meelevaldselt. Maakohus on jätnud vastustaja argumentatsiooni tähelepanuta.

9.K. Rahulan vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1)ei nõustu apellant vastustaja II etteheitega vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puudulikkuse kohta vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, mida vaidlusalune kokkulepe sisaldab. Ebaõige on vastustaja II väide, et maakohus ei ole arvestanud poolte erinevaid seisukohti puutuvalt 20. detsembri 2012 kokkuleppe tõlgendamisse;

2)on tunnistaja V.M. ütlustega tõendatud, et V. Murde ei avaldanud mistahes tingimusi või asjaolu, mille esinemisel tema või büroo hakkab apellandilt nõudma tasu seoses õigusteenuse osutamisega;

3)kinnitab vastustaja II käitumine õigusteenuse lepingu lõpetamisel ning õigusteenuse tasust loobumisel üheselt, et viimane oli teadlik vastustaja I poolsetest olulistest kohustuste rikkumistest, millised välistasid olemuslikult vastustaja II poolt tasu nõudmise osutatud õigusteenuse eest;

4)ei ole vastustaja II tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud õigusabi osutamises 27 tunni ulatuses tunnihinnaga 64 eurot, millele lisandub käibemaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus muudab osaliselt Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse põhjendusi, muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.

Ükski apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse tühistamise aluseks.

11.K. Rahulan on esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus on õigesti jätnud hagi rahuldamata ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:

11.1. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja I, mitte esitades tsiviilasjas nr 2-10-45439 vastuväiteid debitoorse võlgnevuse summale 1 701,24 eurot (sh intressi võlgnevus 750,74 eurot ja osamakse võlgnevus 950,50 eurot), viivisele summas 98,11 eurot, kindlustusmaksetele summas 680,92 eurot, auto tagastamisteenuse kuludele ja müügikulule 2 021,54 eurot, ei ole rikkunud pooltevahelist õigusteenuse lepingut ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Siinkohal on asjasse puutumatud apellandi väited seoses sellega, et V. Murde on vastuväidete esitamata jätmisega võtnud TsMS § 231 lg 4 mõttes eelnevalt nimetatud faktilised asjaolud omaks hageja nõusolekuta ning on sellega rikkunud õigusteenuse osutamise lepingut. Maakohus ei ole tsiviilasja nr 2-10-45439 otsuse tegemisel tuginenud kostja (antud asjas hageja) omaksvõtule ning seetõttu ei oma tähtsust see, kas V. Murde hageja arvates tema esindajana võttis mingid faktilised asjaolud omaks või mitte. Tsiviilasja nr 2-10-45439 otsusest nähtuvalt on maakohus märkinud, et kostja ei vaielnud vastu tasumata liisingumaksete ja intressi summale, viivise summalisele arvestusele ning kindlustusmaksete nõudele ja auto tagastamisteenuse kuludele. Ringkonnakohus 7 nõustub maakohtu seisukohaga, et paljasõnalise vastuväite esitamine ei ole hageja huvides ja võib põhjustada üksnes täiendavaid menetluskulusid. Antud juhul oleks olnud tegemist vastuväitega, mille tõendamiseks ei olnud kostjal I esitada tõendeid. Tsiviilasjas nr 2-10-45439 esitas Swedbank Liising AS hageja vastu nõude ja tõendid nõude olemasolu tõendamiseks. Hageja (tsiviilasjas nr 2-10-45439 kostja) oleks pidanud nõudele vastuväite esitamisel oma vastuväidet tõendama (s.o hageja oleks pidanud oma esindajale teatavaks tegema asjaolu, et nõue on põhivõlgniku poolt kas täielikult või osaliselt rahuldatud ning seetõttu ei ole Swedbank Liising AS-il hageja kui käendaja vastu kas üldse nõuet või on olemas nõue teistsuguses ulatuses) või vähemalt selgitama, miks ei kuulu Swedbank Liising AS nõue rahuldamisele selles ulatuses, millises see oli esitatud.

Hageja ei ole kogu menetluse kestel selgitanud, milles oleks pidanud võimalikud vastuväiteid seisnema. Ainuüksi kostja I poolt nõudele paljasõnaliste vastuväidete esitamine ei oleks viinud maakohut teistsuguse lahendi tegemiseni tsiviilasjas nr 2-10-45439.

Maakohus on vaidlustatud otsuse punktis 11 asunud seisukohale, et kostja I ei rikkunud kindlustusmaksetele vastuväidete esitamata jätmisega oma kohustusi hageja ees. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ning ei korda maakohtu poolt esitatud vastavaid põhjendusi.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et 8. mai 2012 menetlusdokumendist (tsiviilasi nr 2-10-45439, I kd tl 140) ja tsiviilasjas nr 2-10-45439 kostja I poolt maakohtule esitatud seisukohtadest nähtub, et kostja I on vastu vaielnud auto müügikulule.

Apellandi väite kohaselt sõltumata kostja I poolt tsiviilasja nr 2-10-45439 menetluses avaldatust ei ole Tartu Maakohus arvesse võtnud ega analüüsinud võimalikke vastuväiteid auto tagastamiseja müügikulude põhjendatuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud apellandi väide on etteheide maakohtule, kuid asjaolu, et maakohus ei ole apellandi väitel analüüsinud auto tagastamise- ja müügikulude põhjendatust, ei ole etteheidetav kostjale I.

11.2. Õige on maakohtu seisukoht, et Advokatuuri eetikakoodeksis sätestatud kutse-eetika nõuete rikkumise eest võib advokaadi suhtes algatada aukohtumenetluse ja määrata advokaadile distsiplinaarkaristuse (§ 2 lg 4), kuid eetikakoodeksis sätestatud kutse-eetika nõuete rikkumine ei ole iseseisvaks õiguslikuks aluseks advokaadi vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Lähtudes eeltoodust puudub vajadus hinnata seda, kas kostja I on rikkunud Advokatuuri eetikakoodeksi sätteid või mitte.

11.3. Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et kostja I rikkus õigusteenuse osutamise lepingut sellega, et jättis hagejale selgitamata võimaluse taotleda asjas ekspertiisi ja ekspertiisi läbiviimiseks riigipoolset menetlusabi. Nimetatud asjaolu ei ole apellatsioonkaebuses ega vastuapellatsioonkaebuses vaidlustatud ning seega lähtub ka ringkonnakohus asja lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud asjaolust. Ringkonnakohus leiab, et hageja, väites kahju tekkimist seoses sellega, et kostja I ei selgitanud võimalust taotleda asjas ekspertiisi ja ekspertiisi läbiviimiseks riigipoolset menetlusabi, peaks tõendama, et tal selline kahju on tekkinud (s.o hageja peaks tõendama, et ekspertiisiakti kohaselt oleks auto väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel suurem, kui on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud maakohtu otsuses). Antud juhul ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist (ja selle suurust) kostja I kohustuse rikkumise tõttu (kostja I jättis hagejale selgitamata võimaluse taotleda asjas ekspertiisi ja ekspertiisi läbiviimiseks riigipoolset menetlusabi). Kuna ei ole tõendatud kahju tekkimine (ja selle suurus), siis on maakohus õigesti jätnud selles osas hagi rahuldamata.

11.4. Apellandi väitel ei selgitanud kostja I hagejale riigilõivu tasumisega seonduvat ega edastanud 24. augusti 2012 määrust. Selle väite osas on maakohus leidnud, et hageja etteheited kostjale I on menetluse käigus olnud vastuolulised: hagis viitas hageja informatsiooni ja selgituskohustuse rikkumisele, hiljem asus hageja positsioonile, et ta ei ole Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määrust menetlusabi taotluse rahuldamise kohta õigel ajal kätte saanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja selgitused on menetluse kestel olnud vastuolulised. Samas aga on 8 ebaõige maakohtu seisukoht, et kuna hageja ei ole kohtule arusaadavalt ja selgelt põhistanud omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta ei ole Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määrust kätte saanud, siis ei lasu ka kostjal I vastupidise tõendamise kohustust.

Kostja I väitel on ta saatnud Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse lihtkirjaga hagejale.

Hageja vastuväite kohaselt ei ole ta määrust kätte saanud ning ta nägi menetlusabi määrust pärast esimese osamakse tähtaja möödumist (tunnistaja V.M. ütlused).Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja I ei ole tõendanud Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse saatmist hagejale, siis ei ole nimetatud määrus hagejale kätte toimetatud ning kostja I on rikkunud õigusteenuse lepingut, kuna tema käitumise tõttu ei võetud apellatsioonkaebust menetlusse. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse resolutsioon on selge ja arusaadav tsiviilkohtumenetlusteovõimelisele isikule ka ilma õigusalase hariduseta, kuid kuna ei ole tõendatud määruse kättetoimetamine hagejale, siis ei oma nimetatud asjaolu tähtsust.

11.5. Seega on kostja I rikkunud käsunduslepingut, kuna ta jättis hagejale edastamata Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012 määruse, mille tõttu hageja ei tasunud määratud ajaks esimest osamakset ja apellatsioonkaebus Tartu Maakohtu 13. juuni 2012 otsuse peale tagastati Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2012 määrusega.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-175-12 tehtud otsuse punktis 16 asunud seisukohale, et „Hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb maakohtul hinnata seda, kas haldusasjas apellatsioonkaebuse menetlemisel oleks ringkonnakohtul olnud alust tühistada halduskohtu otsust, millega jäeti hageja kaebus vallavalitsuse vastu rahuldamata. Hinnates praeguses tsiviilasjas kahjunõude põhjendatust, tuleb maakohtul sisuliselt asuda positsioonile, nagu ta hindaks apellatsioonkaebust halduskohtu otsuse peale, s.o maakohus peaks hindama halduskohtu otsuse põhjendatust halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse alusel ja halduskohtumenetluse reeglite ja kahju tekkimise ajal kehtinud kohaliku omavalitsuse poolt kahju hüvitamist reguleerinud materiaalõiguse järgi. Maakohus peab halduskohtu otsuse põhjendatust ja halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse perspektiivikust hinnates rakendama ka halduskohtule omast uurimispõhimõtet.“ Lähtudes viidatud Riigikohtu seisukohast, tuleb antud juhul kahjunõude põhjendatuse hindamisel hinnata tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud maakohtu otsuse põhjendatust maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse alusel.

11.6. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud Tartu Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus (I kd tl 30-34) ei oleks kuulunud rahuldamisele ning seega ei ole hagejal kahju tekkinud seoses sellega, et apellatsioonkaebus tagastati.

Apellatsioonkaebuse (esitatud tsiviilasjas nr 2-10-45439) kohaselt on apellant vaidlustanud sõiduauto väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohus on vaidlustatud otsuses lugenud liisinguesemeks olnud auto väärtuseks selle tagastamise hetkel 3 834,70 eurot (käibemaksuta), mis oli auto realiseerimise väärtus. Apellandi väite kohaselt oli sõiduauto väärtuseks selle tagastamise momendil 7 119,88 eurot (lepingu ülesütlemisel vara graafikujärgne maksumus).

Maakohus on analüüsinud tsiviilasjas nr 2-10-45439 ning samuti käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendeid (maakohtu otsuse punkt 18, 19) ning asunud seisukohale, et maakohus on tsiviilasjas nr 2-10-45439 õigesti lugenud liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinna liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal VÕS § 367 lg 3 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Siinkohal on asjakohane ka maakohtu viide Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08 punktile 16, mille kohaselt ei ole välistatud kohtul liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinna lugemine liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal VÕS § 367 9 lg 3 järgi. Sõiduauto väärtuseks selle tagastamise momendil ei ole lepingu ülesütlemisel vara graafikujärgne maksumus.

11.7. Ebaõige on apellandi väide, et ta on tõendanud sõiduauto korrasolekut selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohus on tsiviilasja nr 2-10-45439 otsuses hinnanud 18.05.2009 koostatud üleandmise-vastuvõtu akti ja tuvastanud liisinguesemel selle tagastamise hetkel puuduste esinemine. Hageja ei ole tsiviilasja nr 2-10-45439 menetluses ega käesoleva asja menetluses esitanud selliseid tõendeid, mis tõendaksid liisingueseme korrasolekut selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

11.8. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kindlustusmaksete ning vara realiseerimisega seotud kulutuste väljamõistmist. Kindlusmaksete ebaõigsuse osas ei ole apellatsioonkaebuses esitatud põhjendusi ja seetõttu ei saa ka ringkonnakohus apellatsioonkaebusele selles osas vastata.

Kindlustusmaksetega seonduvat on maakohus käsitlenud vaidlustatud otsuse punktis 11, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Müügikuludele on apellatsioonkaebuses vastu vaieldud põhjusel, et liisinguandja ei teavitanud hagejat (tsiviilasjas nr 2-10-45439 kostja) õigeaegselt vara realiseerimisega seotud kulude sissenõudmise kavatsusest ning need peavad olema põhjendatud.

Maakohus on tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud otsuse punktis 7 käsitlenud vara realiseerimisega seotud kulutusi. Ebaõige on apellandi väide, et puuduvad tõendid müügikulude kujunemise kohta.

Vastavad tõendid on tsiviilasjas nr 2-10-45439 olemas ning maakohus on ka neid analüüsinud.

Apellant ei ole apellatsioonkaebuses täpsustanud, millises osas ei ole vara realiseerimisega seotud kulutused mõistlikud ning seetõttu ringkonnakohus ei analüüsi kulutusi liikide kaupa.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (tsiviilasjas nr 2-10-45439 tehtud otsuse punkt 7), et vara realiseerimisega seotud kulutused on mõistlikud ja hagi on selles osas õigesti rahuldatud.

Apellatsioonkaebuses on ka märgitud, et asjas puuduvad tõendid, et apellanti oleks teavitatud liisingulepingust taganemisest ja liisingueseme müümisest. Tsiviilasjas nr 2-10-45439 (tl 60-61) on Swedbank Liising AS poolt saadetud teatised hagejale võlgnevuse kohta.

11.9. Iseenesest õige on apellandi väide, et hagiavaldusest on arusaadav hageja väidetava kahjunõude suurus ja ebaõige on maakohtu seisukoht, et kahju arvestus on ebaselge. Samas aga isegi kui kostja I oleks rikkunud käsunduslepingust tulenevaid kohustusi sel määral, et hagejal oleks kahju hüvitamise nõue tema vastu, ei saaks olla kahjuhüvitise suuruseks K. Rahulani kohtuotsuse (tsiviilasjas nr 2-10-45439 ) järgne kohustus. Seega ei ole ebaselge mitte kahju arvestus, vaid võimalik kahjunõude suurus üldse.

11.10. Maakohus on õigesti jätnud tähelepanuta asja lahendamisel Riigikohtu määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14. V. Murde käitumine teises tsiviilasjas ei ole ülekantav käesolevasse tsiviilasja ning ei muuda V. Murde seletust ebausaldusväärseks.

11.11. Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata apellandi taotluse teavitada dokumentide (õigusabiteenuse lepingud, arve nr 32-KL) võltsimisest prokuratuuri. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud õigusteenuse lepingud võivad üksteisest erineda, kuid see ei tähenda, et need oleksid võltsitud. Apellandi viide dokumendi intellektuaalsele võltsimisele ei ole antud juhul asjakohane.

12.OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo vastuapellatsioonkaebuses taotleb Tartu Maakohtu 25. juuni 2014 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldatama. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus on õigesti jätnud vastuhagi rahuldamata ning ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Vastuseks vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:

10 12.1. Ebaõige on vastuapellandi seisukoht, et maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata jätmise osas on ilma põhjendusteta. Vastavad põhjendused on esitatud maakohtu vaidlustatud otsuse punktis 21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid.

12.2. Vastuapellandi väitel ei sisalda 20. detsembri 2012 kokkulepe tasu välistavat või lõpetavat tingimust.

Ringkonnakohus märgib, et avaldusel õigusteenuslepingu lõpetamisest tsiviilasjas nr 2-10-45439 (I kd tl 92-93) puudub kuupäev, s.o avaldusest ei nähtu selle koostamise kuupäev ega allkirjastamise kuupäev. Samas ei vaidle pooled selle üle, et avaldus on koostatud 20.12.2012 ning ringkonnakohus lähtub sellest kuupäevast.

Avalduses õigusteenus lepingu lõpetamisest on märgitud, et „Pooled loevad õigusteenuse leping lõppenuks ning õigusteenuse osutamise eest tasumise osas üksteise suhtes pretensioonid ei oma./…/ Pooled kinnitavad, et Õigusteenuse Lepingu lõpetamine vastab nende tahtele ning hakkab kehtima selle allkirjastamisest.“ Avaldus on allkirjastatud hageja esindaja poolt ning kuigi avalduse koostanud V. Murde allkiri toimikus oleval eksemplaril puudub, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et V. Murde ei oleks avaldust ise allkirjastanud.

Ringkonnakohus leiab, et lähtudes avalduse grammatilisest tõlgendusest, leppisid pooled kokku, et õigusteenuse leping lõpeb ning pooltel ei ole teineteise suhtes pretensioone tasu osas. Asjaolu, et avalduse sõlmimisel lähtuti sellest, et V. Murde teenuse osutajana ei nõudnud lisaks tasutule veel tasu maksmist (s.o loobus osaliselt tasunõudest), kinnitas V. Murde ka ringkonnakohtu istungil. Kuna avalduses ei kajastu tasust loobumise tingimuslikkus (kostja I väitel oli tasust loobumine seotud sellega, et kõikvõimalikud erimeelsused lahendatakse kohtuväliselt vastastikuste järeleandmiste teel), siis on õige maakohtu seisukoht, et avaldus ei sisalda muid õigust lõpetavaid tahteavaldusi, kui õigusteenuse lepingu alusel tasu saamise nõude suhtes.

Kuna 20.12.2012 avalduses on loobutud tasu nõudest, siis on maakohus õigesti jätnud vastuhagi rahuldamata.

13.Kuna hagi ja vastuhagi jäävad rahuldamata, siis jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel K. Rahulani menetluskulud maakohtus tema enda kanda ja OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo menetluskulud tema enda kanda ning V. Murde menetluskulud K. Rahulani kanda.

Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata ja seetõttu TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad K. Rahulani menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda ja OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo menetluskulud tema enda kanda, V. Murde menetluskulud jäävad K. Rahulani kanda.

Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 176 lg 4 kohaselt esitatakse igas kohtuastmes menetluskulude nimekiri, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, siis ei ole maakohus menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja küsinud ning on märkinud otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam viidatud säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kuni 01.01.2015 kehtinud TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus 11 selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Siinkohal saab maakohus arvestada menetlusosaliste poolt ringkonnakohtule juba esitatud menetluskulude nimekirjadega. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 12 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.