2-15-696/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2015, Tartu Tsiviilasja number 2-15-696 Tsiviilasi M.R. , J.R. , A.R. ja R.R. hagi A.R. ja K.R. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 661,68 eurot + 3510 eurot apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. mai 2015 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.R. ja K.R. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Apellandid (kostjad): A.R. (ik: XXX) ja K.R. (ik: 39108032754) Vastustaja (hagejad): M.R. (ik: XXX), J.R. (ik: XXX), A.R. (ik: XXX) ja R.R. (ik: XXX), eestkostja Jõgeva vald, lepinguline esindaja Elina Madal esindajad RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. mai 2015 otsus osaliselt, s.o kostjatelt tagasiulatuvalt perioodi
5. jaanuarist 2014 kuni
6. jaanuarini 2015 eest väljamõistetud elatise osas ja K.R. lt alates
7. jaanuarist 2015 kuni laste täisealiseks saamiseni väljamõistetud elatise suuruse osas.
8. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagejate nõue kostjatelt tagasiulatuvalt perioodi
9. jaanuarist 2014 kuni
10. jaanuarini 2015 eest elatise väljamõistmiseks rahuldamata ning mõista K.R. lt välja elatis laste J.R. , A.R. ja R.R. ülalpidamiseks alates
11. jaanuarist 2015 kuni laste täisealiseks saamiseni summas 78 eurot ühe lapse kohta kuus.
12. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „2.
13. Rahuldada M.R. , J.R. , A.R. ja R.R. hagi A.R. ja K.R. vastu elatise nõudes osaliselt. 2.
14. Välja mõista A.R. lt laste M.R. , J.R. , A.R. ja R.R. ülalpidamiseks elatis 28 eurot 38 senti (kakskümmend kaheksa eurot 38 senti) ühe lapse kohta kuus alates
15. jaanuarist 2015 kuni laste täisealiseks saamiseni. 2.
16. Välja mõista K.R. lt laste J.R. , A.R. ja R.R. ülalpidamiseks elatis 78 eurot (seitsekümmend kaheksa eurot) ühe lapse kohta kuus alates
17. jaanuarist 2015 kuni laste täisealiseks saamiseni. 2.
18. Jätta rahuldamata M.R. , J.R. , A.R. ja R.R. hagi A.R. ja K.R. vastu elatise saamiseks tagasiulatuvalt perioodi
19. jaanuarist 2014 kuni
20. jaanuarini 2015 eest.“
21. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. MENETLUSKULUDE JAOTUS Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
22. Jõgeva vald esitas alaealiste laste M.R. , J.R. , A.R. ja R.R. seadusliku esindajana 15.01.2015 maakohtule A.R. ja K.R. vastu hagiavalduse, milles palus mõista välja elatise A.R. lt laste M.R. , A.R. a, J.R. ja R.R. ülalpidamiseks alates hagi esitamisest 195 eurot ühe lapse kohta kuus ning K.R. lt laste A.R. a, J.R. ja R.R. ülalpidamiseks alates hagi esitamisest 195 eurot lapse kohta kuus. Samuti palus hagejate esindaja mõista kostjatelt laste ülalpidamiseks välja elatise tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist arvestusega kummaltki vanemalt 187,50 eurot lapse kohta kuus, s.o perioodi 15.01.2014 kuni 14.01.2015 eest mõlemalt vanemalt 2250 eurot lapse kohta. Menetluse käigus vähendas hagejate esindaja A.R. lt nõutavat elatist 2 ning palus A.R. lt välja mõista elatise 12,50% tema pensionist igale lapsele ja edaspidi naise tööleasumisel tema sissetulekust vähemalt 30% igale lapsele. Hagiavalduse kohaselt võeti Tartu Maakohtu 15.05.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-37204 kostjatelt täielikult ära isiku- ja varahooldusõigus laste A.R. a, J.R. ja R.R. suhtes ning A.R. lt lisaks tütre M.A. (nüüd nimega M.R. ) suhtes. Kohtumäärusega määrati laste eestkostjaks Jõgeva vald. Lapsed elavad alates 09.08.2013 asenduskodus. Kostjad laste ülalpidamiskohustust ei täida.
23. Kostjad olid nõus maksma elatist alates hagi esitamisest 10 eurot ühe lapse kohta kuus, väites, et nende sissetulek ei võimalda suuremat elatist maksta. Kostjate ülalpidamisel on 29.08.2014 sündinud laps R.R. . R.R. on riskivastsündinu ning vajab kahe aasta jooksul jälgimist ja järelevalvet eriarstide ja spetsialistide poolt, mis põhjustab täiendavaid kulutusi seoses kord kuus sõiduga Tartusse ja Tormasse. A.R. on imikuga kodus ega saa seetõttu tööl käia. A.R. l on ka püsiv töövõimetus. A.R. sissetulekuks on vanemahüvitis 286,80 eurot, peretoetus 45 eurot, töövõimetuspension 146,68 eurot ja sotsiaaltoetus 16,62 eurot, kokku 495,10 eurot kuus. K.R. on töötu ning temal sissetulek puudub. Kostjate igakuised kulud on järgmised: kommunaalmaksed 35 eurot, elekter 80 eurot, transpordikulud 10–20 eurot, kulutused söögile, majapidamistarvetele ja lapsele kuni 360 eurot, sidekulud 12 eurot, kokku ca 497 eurot. Kostjate omandis on 3-toaline korter XXX külas. Muu vara kostjatel puudub. Juhul kui kohus hagi täielikult rahuldab, oleksid kostjad võrreldes teiste lastevanematega, kes kasvatavad lapsi kodus, ebavõrdses olukorras, kuna riik maksab igakuiseid peretoetusi peredele, kus kasvavad samavanused lapsed, 485,89 eurot. Seadusest tuleneva minimaalse elatisenõude suuruseks perioodi 15.01.2014 kuni 15.01.2015 eest on 2144,19 eurot ühe lapse kohta, mitte 2250 eurot, nagu hagis nõutakse. MAAKOHTU LAHEND
24. Tartu Maakohus rahuldas
25. mai 2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis välja elatise: - A.R. lt laste M.R. , J.R. , A.R. ja R.R. ülalpidamiseks 28,38 eurot ühe lapse kohta kuus alates
26. jaanuarist 2015 kuni laste täisealiseks saamiseni; - A.R. lt laste M.R. , J.R. , A.R. ja R.R. ülalpidamiseks tagasiulatuvalt perioodi
27. jaanuarist 2014 kuni
28. jaanuarini 2015 eest ühe lapse kohta 340,56 eurot, s.o nelja lapse kohta kokku 1362,24 eurot; - K.R. lt laste J.R. , A.R. ja R.R. ülalpidamiseks 140 eurot ühe lapse kohta kuus alates
29. jaanuarist 2015 kuni laste täisealiseks saamiseni; - K.R. lt laste J.R. , A.R. ja R.R. ülalpidamiseks tagasiulatuvalt perioodi
30. jaanuarist 2014 kuni
31. jaanuarini 2015 eest ühe lapse kohta 1680 eurot, s.o kolme lapse kohta kokku 5040 eurot. M.R. , J.R. , A.R. ja R.R. hagi A.R. ja K.R. vastu elatise saamiseks suuremas ulatuses jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades kostjate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostjatel ühised alaealised lapsed A.R. (sündinud XXX), J.R. (sündinud XXX), R.R. (sündinud XXX) ja R.R. (sündinud XX). A.R. l on lisaks veel kolm alaealist last: S.D. (sündinud XXX), A.A. (sündinud XXX) ja M.R. (sünninimi A.; sündinud XXX). Tartu Maakohtu 15.05.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-37204 võeti kostjatelt täielikult ära isiku- ja varahooldusõigus A.R. a, J.R. ja R.R. suhtes. A.R. lt võeti täielikult ära isiku- ja varahooldusõigus ka M.A. suhtes ning varahooldusõigus A.A. i suhtes. Kohus määras A.R. a, 3 J.R. , R.R. ja M.A. eestkostjaks Jõgeva valla. S.D. i ja A.A. i tavahooldamise asjades andis kohus otsustas- ja esindusõiguse M.O. le. A.R. , J.R. , R.R. ja M.R. elavad alates 09.08.2013 asenduskodus. S.D. ja A.A. elavad M.O. juures kasuperes. Kostjate juures elab nende noorim laps, XXX sündinud R.R. . Kostjad teiste laste ülalpidamises ei osale ning neile elatist ei maksa. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1; § 100 lg 2 ja § 96 kohaselt on kostjatel kohustus anda ülalpidamist oma alaealistele lastele, sh A.R. ale, J.R. le ja R.R. le, ning A.R. l M.R. le, kelle suhtes on neilt vanema hooldusõigus ära võetud ja kes elavad asenduskodus. Elatise vajadust elatise alammäära ulatuses ei pea eraldi põhjendama ega tõendama. Riigikohus on leidnud (3-2-1-7-05; 3-2-1-33-11), et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses. Kohus leidis, et põhjendatud on mõista A.R. lt elatis välja PKS § 102 lg 2 alusel alla seadusega ettenähtud alammäära nagu hagejate esindaja seda taotleb. A.R. l on seitse alaealist last, kellest kaks elavad kasuperes ja neli asenduskodus. A.R. sissetulekust ei piisa, et anda kõigile lastele ülalpidamist seadusega ettenähtud alammääras, mis alates 01.01.2015 on 195 eurot ühe lapse kohta kuus. A.R. ei tööta, kuna hooldab 29.08.2014 sündinud poega R.R. at. Vähemalt kuni R.R. a poolteiseaastaseks saamiseni, s.o kuni 29.02.2016, ei ole A.R. l võimalik lapse eest hoolitsemise tõttu tööle minna ja lisasissetulekut teenida. Kuna A.R. l on keskmine puue ja tal on tuvastatud 80% ulatuses töövõimetus, siis võib järeldada, et tal on sobiva töö ja sissetuleku leidmine raskendatud. Samas ei ole A.R. täielikult töövõimetu ning tal tuleb laste huvides teha pingutusi, et leida sobiv töö. Varasematest kohtuasjadest on nähtunud, et A.R. ei käinud tööl ka siis, kui kõik lapsed olid asenduskodus ja tal olid kõik võimalused teenida oma laste ülalpidamiseks vahendeid. Seetõttu tuleb kriitiliselt suhtuda A.R. väitesse, et tema võimalused ülalpidamist teenida on takistatud. Pakutud elatisesumma 10 eurot ühe lapse kohta kuus on ilmselgelt ebapiisav. Kohus leidis, et kostjalt elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda põhimõttest, et kostja sissetulek jaotuks tema ja kõigi alaealiste laste vahel enamvähem ühetaoliselt. Kostja on märkinud, et R.R. on riskivastsündinu, mistõttu on temaga seotud kulud tavapärasest suuremad (nt transpordikulud sõitmiseks Tartusse ja Tormasse). Kostja on esitanud Torma Vallavalitsuse teatise, mis kinnitab, et R.R. on riskivastsündinu, kes vajab kahe aasta jooksul jälgimist ja järelevalvet eriarstide ja spetsialistide poolt, mis põhjustab perele täiendavaid kulutusi. Kohus leidis aga, et nimetatud asjaolu ei põhista vanema sissetuleku jagamist laste vahel ebavõrdselt. Hagejate esindaja on välja toonud, et M, J, A ja R.R. on samuti kõik sündinud enneaegsetena ehk on nn riskivastsündinud ning nende enneaegsusega kaasuvad kõrvalekalded on muutunud kroonilisteks haigusteks ja neil on diagnoositud alaareng. Väljavõttest SA TÜ Kliinikum haigusloost nähtub, et J.R. l on diagnoositud sünniasfüksia. Sotsiaalkindlustusameti otsustest nähtuvalt on M.R. l tuvastatud keskmine puue ning A.R. al ja J.R. l raske puue. Hoolekandeasutuse teatistest nähtub, et nii M.R. , A.R. kui ka J.R. vajavad vähemalt kaks korda aastas eriarsti juures käimist, A.R. ja J.R. logopeediteenust ning M.R. kuuldeaparaati. Hagejate esindaja teatel on R.R. veel liiga väike, et puude raskusastet taotleda, sest eestkostja hakkas lapsega kohe käima eriarstide juures ja haigus ei ole muutunud krooniliseks. Kohus lähtus otsuse tegemisel hetkeseisundist ehk sellest, et A.R. sissetulekuks on vanemahüvitis 286,80 eurot, peretoetus 45 eurot, pension 146,68 eurot ja sotsiaaltoetus 16,62 eurot, kokku 495,10 eurot kuus. Kostjatele kuulub 3-toaline korter Jõgevamaal Torma vallas XXX külas, mida kostjad kasutavad elukohana. Kostjal ei ole vara, mida oleks võimalik suuremate raskusteta elatise maksmise eesmärgil realiseerida. A.R. sissetulekuna on võimalik arvesse võtta vanemahüvitist ja pensioni, mille maksmise eesmärgiks on sissetuleku säilitamine 4 isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu või töövõimetuse korral. A.R. saab alates
32. a vanemahüvitist 286,80 eurot ja pensioni 146,68 eurot, kokku 433,48 eurot kuus. Hagejate esindaja taotles elatist igale lapsele 12,50% A.R. pensionist, summaliselt 28,38 eurot ühe lapse kohta kuus. Hagejate esindaja on arvestanud pensioni suuruse ebaõigesti, lähtudes
33. a makstud pensioni keskmisest summast. Kohus tegi kindlaks, et alates hagi esitamisest on A.R. pension 146,68 eurot kuus ja 12,50% pensionist 18,33 eurot. Kohtu hinnangul on aga võimalik A.R. lt elatis välja mõista hagejate taotletud summas, s.o 28,38 eurot ühe lapse kohta kuus, kuna sissetulekuks on lisaks pensionile ka vanemahüvitis ning sissetuleku jaotamisel A.R. ja tema seitsme alaealise lapse vahel ühetaoliselt oleks A.R. l võimalik maksta elatist 54,18 eurot ühele lapsele. Kohus leidis, et ka K.R. puhul esineb põhjus temalt elatise väljamõistmiseks alla seadusega ettenähtud elatisemiinimumi. K.R. väitel lõppes tema viimane tööleping 31.10.2014 seoses tähtaja lõppemisega ja ta on töötu. Eesti Töötukassa tõend tõendab, et K.R. on alates 26.01.2015 töötuna arvele võetud, talle ei maksta hetkel töötutoetust ega töötuskindlustushüvitist. Riigikohus on leidnud (3-2-1-118-12, p 15), et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. K.R. ei ole põhistanud endal sissetuleku puudumist ega tõendanud, et ta oleks teinud pingutusi töö ja sissetuleku saamiseks. K.R. l ei ole teada tervisehäiret või muud põhjust, mis töö tegemist takistaks. Seega on K.R. l võimalik leida töö ning teenida sissetulekut, mis tagaks tema enda ja laste esmaste vajaduste rahuldamise. K.R. l on neli alaealist last, kellest üks elab tema ja A.R. juures ning kolm asenduskodus. Arvestades seadusega ettenähtud elatisemiinimumi, mis alates 01.01.2015 on 195 eurot ühe lapse kohta kuus, kujuneb minimaalne ülalpidamine nelja lapse kohta 780 eurot kuus. Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk
34. a IV kvartalis 1039 eurot, s.o neto ca 800 eurot. Kui lähtuda sellest, et K.R. l on võimalik teenida Eesti keskmise palgaga ligilähedases suuruses sissetulekut, siis kõigile neljale lapsele ülalpidamise andmisel seadusega ettenähtud miinimumi ulatuses ei jääks vanemal vahendeid enda vajaduste rahuldamiseks. K.R. l on piisava hoolsuse ja pingutuse korral võimalik saada sissetulekut Eesti keskmise palgaga ligilähedases ulatuses, mis tuleks võrdselt jaotada K.R. enda ja tema nelja ülalpeetava lapse vahel. Piisava hoolsuse ja pingutuse korral peab K.R. suutma teenida sissetulekut, mis võimaldab anda igale lapsele ülalpidamist vähemalt 140 euro ulatuses kuus. Kostjate väited, et arvesse tuleks võtta seda, et kui lapsed kasvaksid kodus, siis makstaks vanematele, kelle kasvatada on viis alaealist last, riiklikke peretoetusi ja omavalitsuste poolt vajaduspõhiseid toetusi, on asjakohatud. Riiklike peretoetuste seaduse § 1 lg 1 kohaselt on peretoetuste maksmise eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Kostjatelt on laste (hagejate) hooldusõigus ära võetud ning kostjad ei hoolda ega kasvata lapsi ise. Seetõttu ei ole neil õigust saada ka laste hooldamise ja kasvatamise eest ettenähtud toetusi ega tugineda sellele vastuväitele. Kohus leidis, et tagasiulatuv elatisenõue on PKS § 108 alusel põhjendatud samuti osaliselt. Hagejad elavad alates 09.08.2013 asenduskodus ja kostjad alates sellest ajast elatist maksnud ei ole. Kohus tegi kindlaks, et A.R. l on võimalik praegusel ajal anda lastele ülalpidamist 5 28,38 euro ja K.R. l 140 euro ulatuses ühe lapse kohta kuus. Kohtule esitatust nähtub, et A.R. sissetulek aasta jooksul enne hagi esitamist ei olnud väiksem, pigem oli tema pension
35. a mõnel kuul suurem. K.R. ei ole tõendanud, et tema võime saada sissetulekut oli aasta enne hagi esitamist väiksem kui praegusel ajal. Seega on põhjendatud mõista kostjatelt elatis tagasiulatuvalt välja samas ulatuses ehk A.R. lt 28,38 eurot ja K.R. lt 140 eurot ühe lapse kohta kuus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
36. A.R. ja K.R. esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
37. mai 2015 otsuse tühistamist osaliselt ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista välja elatis A.R. lt laste M.R. , J.R. , A.R. ja R.R. kasuks 10 eurot ühe lapse kohta kuus ning K.R. lt laste J.R. , A.R. ja R.R. kasuks 10 eurot kuus ning jätta tagasiulatuva perioodi elatisenõue rahuldamata. Menetluskulud paluvad apellandid jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus piisavalt arvestanud A.R. töövõimetust ja teise lapse vajadusi ega hinnanud õigesti kostjate varalist seisundit. Kostjate ülalpidamisel on laps R.R. . A.R. on R.R. aga lapsehoolduspuhkusel ja ei saa seetõttu tööl käia. R.R. on riskivastsündinu ning vajab kahe aasta jooksul jälgimist ja järelevalvet eriarstide ja spetsialistide poolt, mis põhjustab perele täiendavaid kulutusi seoses kord kuus sõiduga Tartusse ja Tormasse. A.R. l on töövõimekaotus 80% ulatuses, töövõimetust on pikendatud kuni 31.08.
38. Tal on tuvastatud keskmine puue. Arstid on öelnud, et A.R. ei tohi oma tervise tõttu teha igasugust füüsilist tööd. Vastunäidustatud on raskuste tõstmine seoses songaga. Ka juhul, kui R.R. saab kas 1,5-aastaseks või 3-aastaseks, ei ole A.R. l ilmselt võimalik Torma vallas leida tööd, mis vastaks tema tervislikule seisundile. A.R. peaks oma sissetulekust andma ülalpidamist R.R. ale ja veel kuuele alaealisele lapsele ning saama ka ise sellest sissetulekust osa. A.R. sissetulek moodustab 495,10 eurot kuus. Samas on A.R. l kohustusi, mida tuleb täita – korteri kommunaalmaksed 35 eurot, elekter 80 eurot, sidekulud 12 eurot, transpordikulud 10-20 eurot, seega ühes kuus 147 eurot. Lisanduvad söögikulud (koos majapidamiskuluga) 360 eurot kuus. Vanemahüvitis on ajutine hüvitis. Pensioni saab ta kätte 146,68 eurot. Korteriga seotud makseid tuleb kindlasti tasuda, vastasel korral müüakse korteriomand võlgnevuse katteks. Kostjad soovivad, et nende kodu säiliks ja nad soovivad ka laste hooldusõigust lähiajal taastada. Pensionist tuleks maha arvestada kulud, mida on vaja tasuda seoses eluasemega, sest eluase teenib nii laste kui vanemate huve, kokku 147 eurot, ning jagada järelejääv summa ülalpidamiskuludeks. Kui võtta aluseks pensioni suurus 146,68 eurot ja eluasemega seotud kulud 147 eurot, siis elatise tasumiseks rahalisi vahendeid ei jätku; 2) ei ole kohus arvestanud piisavalt K.R. kasvatada oleva R.R. a vajadusi ja K.R. sissetulekuid, st nii sissetuleku kui ka muu vara, mille arvelt saaks nõudeid rahuldada, puudumist. K.R. l ei ole võimalik teenida Jõgeva maakonnas Eesti keskmist brutopalka. Ta ei saa ka kaugemal tööl käia, sest puudub sõiduauto, millega tööl käia. Kui K.R. leiakski töö, oleks töötasu Jõgeva maakonnas oluliselt madalam kui Eesti keskmine brutopalk. Teadaolevalt maksavad tööandjad ilma spetsiaalsete oskuste ja hariduseta töötajatele, kes teevad lihtsamat tööd, miinimumtöötasu lähedast palka ehk 390 eurot (bruto) kuus. Juhul kui miinimumpalk jagada nelja alaealise lapse ja K.R. enda vahel, oleks ülalpidamisele jäävaks summaks 78 eurot inimese kohta. 6
39. M.R. , J.R. , A.R. ja R.R. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kostjad tsiviilasjas nr 2-13-37204 (vanemaõiguste äravõtmine) kinnitanud, et on laste nimel valmis tegema kõike, kuid apellatsioonkaebuses on nad esitanud arvestused, kuidas nad ka tulevikus ei saa oma kohustusi täita, sest nad ei hakka mitte kunagi saama küllaldast sissetulekut, et tagada oma lastele vähemalt minimaalse elatise maksmine; 2) ostsid kostjad 05.08.2014 sularaha eest korteri. 28.05.2014 on mõlemad kinnitanud avalduses Tartu Ringkonnakohtule, et laste isal on töökoht kindlustatud firmas Mari-Marta OÜ. Kostjate väidetav raske seisukord ei ole tingitud objektiivsetest põhjustest. Vähene sissetulek on põhjustatud kostjate soovimatusest mõista endale võetud vanemakohustuste tähendust, soovimatusest eelistada laste huvisid enda omadele, ebamõistlikest ja ebatervislikest harjumustest, tahtmatusest võtta vastutus enda ja oma laste toimetuleku ees. Kostjad ei kasuta kohaliku omavalitsuse pakutavasid võimalusi toimetuleku kergendamiseks. A.R. l on küll keskmine puue, kuid see ei takistaks tal tööd teha, vajadusel omandada oma tervisliku seisundiga sobiva töö jaoks vajalikke oskusi. K.R. l ei ole objektiivseid (nt tervisest tulenevaid) põhjusi mittetöötamiseks; 3) rõhutavad kostjad, et kodus olev laps on n-ö riskilaps. Kõik hagejad on samuti riskilapsed ja seda suures osas vanemate eluviisi tõttu – ema alkoholi kuritarvitamine, sh raseduse ajal, lastetoetuste mittesihipärane kasutamine, mistõttu lapsed jäid ilma küllaldasest toidust ning õigeaegsest ja asjakohasest ravist. Kuigi asenduskodus elavatel lastel on tagatud riikliku hoolekandena toit ja elukoht, tuleb teha kulutusi laste tervisele ja arengule, mis on eelkõige tingitud kostjate tegematajätmistest. Hagejad on maakohtus selgitanud hagejatele tehtavate kulutuste rahastamist, millest nähtub reaalne vajadus elatise järele. Kostjate pakutud 10 eurot kuus lapse kohta ei taga vajalike kulutuste tegemist; 4) lähtub maakohtu otsus Riigikohtu juhistest lahendis nr 3-2-1-118-12, võtab arvesse kostjate objektiivselt põhjendatavat olukorda ja samuti on maakohus kohelnud kostjate kõiki lapsi võrdselt. Kohtuotsusega on tagatud, et kodus olev laps ei jää elatusvahendite osas halvemasse olukorda kui asenduskodus elavad lapsed, kellel riskilastena on samasugused vajadused. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
40. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 11.05.2015 otsuse osaliselt, s.o kostjatelt tagasiulatuvalt perioodi 15.01.2014 kuni 14.01.2015 eest väljamõistetud elatise ja K.R. lt alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni väljamõistetud elatise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagejate nõude mõista kostjatelt välja elatis tagasiulatuvalt perioodi 15.01.2014 kuni 14.01.2015 eest rahuldamata ning mõistab K.R. lt alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni välja elatise laste J.R. , A.R. ja R.R. ülalpidamiseks summas 78 eurot ühe lapse kohta kuus. Ülejäänud osas, s.o A.R. lt alates hagi esitamisest väljamõistetud elatise suuruse osas, jääb maakohtu otsus muutmata.
41. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kostjad, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kummaltki kostjalt välja elatis 10 eurot ühe lapse kohta kuus ja jätta tagasiulatuva perioodi elatisenõue rahuldamata. Seega ei ole vaidlust selles, et kostjad on kohustatud andma ülalpidamist ka oma nendele alaealistele lastele, kelle suhtes neilt on hooldusõigus ära võetud ja kes elavad asenduskodus. 7 Samuti ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohta, et kostjate puhul on olemas mõjuvad põhjused mõista neilt PKS § 102 alusel elatis välja alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise minimaalmäära. Apellatsioonikohtul tuleb otsustada, kas esineb alus vähendada kostjatelt väljamõistetud elatist veelgi ning kas kostjatelt tuleb elatis välja mõista alates hagi esitamisest või ka tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
42. Ringkonnakohus leiab, et A.R. taotlus vähendada temalt alates hagi esitamisest väljamõistetud elatist 28,38 eurot ühe lapse kohta kuus 10 eurole lapse kohta on põhjendamatu. Maakohus on õigesti lähtunud A.R. ülalpidamisvõime arvutamisel hetkeolukorrast ning põhjendatult leidnud, et A.R. sissetulekuks, mida tuleb lastele ülalpidamise andmisel arvesse võtta, on vanemahüvitis 286,80 eurot ja pension 146,68 eurot, kokku 433,48 eurot kuus. A.R. seisukoht, et sissetulekute arvutamisel tuleb jätta vanemahüvitis arvestamata, kuivõrd tegemist on ajutise hüvitisega, ei vasta vanemahüvitise seaduse mõttele. Vanemahüvitise seaduse § 1 lg 1 kohaselt on nimetatud seaduse eesmärk säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Seega A.R. l on võimalik anda oma alaealistele lastele ülalpidamist 54,18 euro suuruses summas lapse kohta kuus (433,48:8). PKS § 102 lg-st 2 tulenevalt peab vanem, kui ta ei suuda anda oma alaealistele lastele PKS § 101 lg-s 1 ettenähtud suuruses ülalpidamist, kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Hagejad ei ole taotlenud A.R. lt suuremat elatist kui maakohtu väljamõistetud 28,38 eurot lapse kohta kuus. A.R. lt väljamõistetud elatis arvestab kõigi tema laste huve saada oma vanemalt ülalpidamist. Ringkonnakohus nõustub hagejate seisukohaga, et kuigi kostjatel kodus olev laps on Torma Vallavalitsuse tõendi (tl 27) kohaselt riskivastsündinu, kes vajab kahe aasta jooksul jälgimist ja järelevalvet eriarstide ja spetsialistide poolt, siis kõik hagejad (teised lapsed) on samuti erinevate terviseprobleemidega ning kahel hagejal on juba tuvastatud raske puue ja ühel keskmine puue (tl 45–50, 61–66). Seega ei ole ka laste tervislikust seisundist tulenevalt mingit alust pidada kostjate kodus kasvava lapse vajadusi suuremaks ja olulisemaks kui hagejate vajadusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et pärast poeg R.R. a poolteistaastaseks saamist 29.02.2016 on A.R. l võimalik leida oma tervisliku seisundiga sobiv töö (A.R. ei ole täielikult töövõimetu). Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et A.R. oleks üldse kunagi teinud mingeid jõupingutusi tööle asumiseks. Seega ei ole alust asuda seisukohale, et tema puhul on enda ja laste ülalpidamiseks vahendite teenimine objektiivsetel põhjustel võimatu. Kuivõrd A.R. seitsmest lapsest kuue igapäevase kasvatamise ja hooldamisega tegelevad teised isikud, on tal piisavalt aega, et püüda oma laste eest hoolitseda vähemasti neile ülalpidamise teenimise kaudu.
43. K.R. lt väljamõistetud elatise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et lähtudes Riigikohtu poolt elatiseasjades korduvalt antud juhistest (nt 3-2-1-118-12, p 15; 3-21-21-15, p 14) on vanemal lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Maakohus on õigesti leidnud ka seda, et K.R. l ei ole objektiivset põhjust, nt tervisehäiret, mis töötamist takistaks. Samas maakohtu hinnang, et K.R. l on piisava hoolsuse ja pingutuse korral võimalik saada sissetulekut Eesti keskmise palgaga ligilähedases ulatuses, on ringkonnakohtu arvates liialt optimistlik. Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, et maakonna keskusest kaugel asuvas XXX külas Jõgevamaal on võimalus teenida Eesti keskmist töötasu isegi piisava 8 hoolsuse korral ilmselt keerulisem kui see oleks suuremates asulates. Seetõttu on ringkonnakohtu arvates põhjendatud lähtuda elatise väljamõistmisel miinimumtöötasust (
44. a 390 eurot kuus), mida K.R. peab olema suuteline teenima. Jagades 390-eurose sissetuleku K.R. enda ja tema nelja alaealise ülalpeetava vahel, jääb igaühe ülalpidamiseks 78 eurot. Kostjate väited, et K.R. l ei ole võimalik leida isegi miinimumpalgale lähedase töötasuga töökohta, ei ole tõsiseltvõetavad. Asja materjalidest nähtuvalt oli K.R. l ametlik 6-kuulise tähtajaga tööleping kuni 31.10.2014 (tl 22, 41), kuid töötuna võeti ta arvele alles 26.01.2015 (tl 34). Hagejad on esile toonud (tl 41-42), et kuivõrd K.R. ei registreerinud end pärast töölepingu lõppemist töötukassas, jäi ta ilma töötutoetusest, ning lisaks jättis K.R. töötuna arvel olles õigeaegselt, s.o 20.03.2015, töötukassasse pöördumata, mistõttu kaotas ta võimaluse saada töötutoetust ja 27.03.2015 seisuga ta enam töötuna arvel ei olnud. Kostjad ei ole hageja sellistele väidetele vastu vaielnud. Ka eeltoodud asjaolud kirjeldavad ilmekalt, et K.R. töötuse tegelikuks põhjuseks on soovimatus tööle asuda.
45. Kostjatelt tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist väljamõistetud elatise osas leiab ringkonnakohus, et iseenesest on maakohus õigesti leidnud, et kostjad pidid ka perioodil 15.01.2014 kuni 14.01.2015 hagejatele ülalpidamist andma, kuid ei ole seda ilma mõjuva põhjuseta teinud. Samas on ringkonnakohus arvamusel, et kuigi hagejatel on alus PKS §-s 108 sätestatud nõude esitamiseks, esinevad antud juhul sellised erandlikud mõjuvad põhjused, mis õigustavad elatise tagasiulatuvalt väljamõistmata jätmist. Riigikohus on 04.12.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 (p 12) leidnud, et PKS § 108 sätte mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kolleegium on möönnud, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Kolleegiumi arvates saab nimetatud asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. Ringkonnakohus peab erinevalt maakohtust võimalikuks arvestada tegeliku olukorraga. Ehkki kostjad on rikkunud ülalpidamiskohustust pikka aega, ei näe ringkonnakohus reaalset võimalust nõuda kostjatelt sisse elatis tagasiulatuvalt üheaastase perioodi eest, kuna vastavalt kohtuotsusele peaks kostjate rahalistest vahenditest suur osa niigi minema laste igakuise ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning lisaks tuleb kostjatel tasuda alates hagi esitamisest 15.01.2015 tekkinud elatisevõlgnevus (asjas puuduvad andmed, et kostjad oleksid asunud pärast hagi esitamist mingiski osas hagejate ülalpidamise kohustust täitma). Lisaks saab arvestada ka seda, et üks kostjatest on 80% ulatuses töövõimetu. Hagejad ei ole väitnud, et kostjatele kuuluks sellist vara, mille arvelt oleks võimalik saada vahendeid laste ülalpidamise kohustuse täitmiseks. Kõike eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu arvates mõistlik jätta hagejate nõue mõista elatis välja tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi kohtule esitamist mõlema kostja vastu rahuldamata.
46. Ringkonnakohus märgib, et kui on muutunud elatise suurust mõjutavad asjaolud, on pooltel õigus esitada TsMS § 459 alusel hagi käesoleva otsusega väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks.
47. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Maakohtu otsus osas, millega jäeti menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda, tuleb tühistada. 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja