Obsah (10)

§ 438§ 5§ 230§ 367§ 162§ 173§ 174§ 169§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 10. november 2015.a, Kentmanni 13, Tallinn Tsiviilasja number

) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab, et hageja nõuded on põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele.

§ 438

lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 5

lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on seisukohal, et kostja võlgneb hagejale 05.09.2013.a laenulepingust ja 27.09.2013.a käenduslepingust tulenevalt 5 000.00 eurot. Kostja on seisukohal, et kuna laenusumma viimane osamakse oli XXXOÜ-le üle kantud 23.09.2013.a, hageja ja laenusaaja allkirjastasid 05.09.2013.a dateeringuga laenulepingu oktoobris 2013.a, on vaidlusalune laenuleping sõlmitud mitte varem kui 01.10.2013.a. Kostja leiab ka, et kuna laenuleping on sõlmitud mitte varem kui 01.10.2013.a, on 27.09.2013.a käendusleping kehtetu, kuna 27.09.2013.a käenduslepingu punkti 1.1 kohaselt käendas kostja hageja ja laenusaaja vahel 05.09.2013.a sõlmitud laenulepingut. Kohus nimetatud kostja väidetega ei nõustu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste 3 vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Kohtule esitatud 05.09.2013.a laenulepingust (tlk 19) nähtub, et poolte tahe oli ühiselt suunatud laenulepingu sõlmimisele. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et juhul, kui laenusaaja ei oleks olnud laenulepingu tingimustega nõus või tal puuduks tahe laenuleping sõlmida, oleks ta laenulepingu hiljem allkirjastanud. Kohtu hinnangul saavutasid pooled kokkuleppe 05.09.2013.a, vaatamata sellele, et laenuleping allkirjastati hiljem, s.o oktoobris 2013.a. Ka laenulepingu p

1. kohaselt on laenuleping koostatud 05.09.2013.a, mis näitab üheselt poolte tahet sõlmida leping just 05.09.2013.a. Ka kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus peab siinjuures märkima, et kostja seisukohad on olnud vasturääkivad ja seega ebausaldusväärsed, kord väitis kostja, et laenuleping on sõlmitud mitte varem kui 01.10.2013.a (tlk 55), hiljem aga, et vaidlusalune laenuleping sõlmiti 05.09.2013.a (tlk 56). Kohtu hinnangul tuleb ka käenduslepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tahtest. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohtule esitatud 27.09.2013.a käenduslepingust nähtub selgelt, et poolte tahe oli käendada laenusaaja 05.09.2013.a laenulepingust tulenevaid kohustusi (tlk 21-22). Muid laenulepinguid ei ole pooled sõlminud ning vastupidist ei ole ka kostja tõendanud. Käenduslepingule käsitsi tehtud parandusest nähtub ka, et 25.10.2013.a muutsid hageja ja kostja käenduslepingut. Seega igal juhul pidi kostja olema 25.10.2013.a käenduslepingu muudatust allkirjastades teadlik nii enne seda, s.o 01.10.2013.a, laenusaaja poolt allkirjastatud laenulepingu tingimustest, käenduslepingu tingimustest kui ka üle antud laenusummadest, kuna kostja tegutses laenulepingut sõlmides ning laenu saades laenusaaja eest ja nimel. Kohtu hinnangul on seega kostja väited selle kohta, et 27.09.2013.a käendusleping on kehtetu, paljasõnalised ja vastuolus käesolevas menetluses kogutud tõenditega. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Laenusaaja 05.09.2013.a laenulepingust tulenevat kohustustust ei täitnud. Hageja palub 05.09.2013.a laenulepingust tuleneva võlgnevuse välja mõista VÕS § 142 lg 1 alusel kostjalt kui käendajalt. Kuna laenusaaja võlgnevus ületab käenduslepinguga ettenähtud kostja vastutuse piirmäära, palub hageja kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist vaid kostja vastutuse piirmäära ulatuses, s.o summas 5 000.00 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid laenusaaja või kostja poolt kohustuse täitmise kohta. Kohtu hinnangul on hageja nõue summas 5 000.00 eurot kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning hageja on oma nõuet tõendanud. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 05.09.2013.a laenulepingust tulenev võlgnevus summas 5 000.00 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka võlakirja alusel kostjale antud laenu summas 1 500.00 eurot. Kostja on kohtule teatanud, et ta ei ole hagejalt võlakirja alusel laenu summas 1 500.00 saanud, vaid väljastas hageja nõudmisel võlakirja, millega kohustus käenduslepingu alusel tasuma laenusaajaga 05.09.2013.a sõlmitud laenulepingust tuleneva võlga summas 1 500.00, hiljemalt 31.01.2014.a. 4 VÕS § 30 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohtu hinnangul tuleb ka võlatunnistuse tõlgendamisel lähtuda samuti poolte tahtest. Vastavalt võlaõiguse teooriale (Varul, P., jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2006, § 30 kommentaar, punktid 4.1, 4.3.) on konstitutiivse võlatunnistuse eripära see, et luuakse iseseisev abstraktne kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja ning luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, st kehtima jäävad kohustused mõlemast võlasuhtest. Konstitutiivse võlatunnistusega ei asendata täitmist. Lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele võivad pooled kokku leppida deklaratiivses võlatunnistuses, mille eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustada sellega võla sissenõudmist. Võlatunnistuse eesmärgiks on muuhulgas võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (Riigikohtu
2. detsembri 2013.a otsus tsiviilasjas nr 32-1-146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (Riigikohtu
5. aprilli 2014.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1162-13, p 36). Kohus on seisukohal, et kostja väited selle kohta, et võlatunnistusega kinnitati vaid olemasolevat kohustust on ebausutavad ja paljasõnalised. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja oleks sõlminud käenduslepingu maksimumpiirmääraga 5 000.00, kui käendatava laenu summa oleks kõigest 1 500.00 eurot. Teiseks, nähtuvalt laenulepingust (mille käendamiseks käendusleping sõlmiti), oli laenu tagastamise tähtaeg 30.08.2014.a, mistõttu kostja väited, et kuna laenusaaja laenu vastavalt laenulepingu tähtajale hagejale ei tagastanud, lubas kostja võlakirjaga käenduse alusel maksta laenulepingu alusel saadu isiklikult hagejale tagasi hiljemalt 31.01.2014.a, on samuti ebausutavad ja tõendamata. Laenulepingu kohane laenu tagastamise tähtaeg (s.o 30.08.2014.a) ei olnud ei võlakirja väljastamise ajaks ega ka selles lubatud tasumise tähtajaks (s.o 31.01.2014.a) veel saabunudki. Konstitutiivse võlatunnistuse andmise soovile kostja poolt viitab kohtu hinnangul selgelt asjaolu, et kostja võttis siduva ja vastuvaidlematu kohustuse kohustus tervikuna täita ja samuti võeti võlatunnistuse andmisel kohustus täita võlakohustus kokkulepitud tingimustel. Eelnimetatu on kohtu arvates selge viide asjaolule, et poolte tahe oli suunatud abstraktse kohustuse loomisele ja seega konstitutiivse võlatunnistuse andmisele. Asjaolusid kogumis vaadates on kohtu arvates hageja tõendanud, et hageja ja kostja tahe oli võlatunnistuste andmisel suunatud iseseisva kohustuse loomisele (konstitutiivne võlatunnistus). Ka kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kuivõrd kostja ei ole hagejale võlatunnistusest tulenevat võlga summas 1 500.00 eurot tähtaegselt tagastanud, tuleb nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus peab vajalikuks märkida ka, et 30.09.2015.a istungil teatas kostja, et nõustub tasuma hagejale kokku 6 500.00 eurot. Kohtu hinnangul on kostja seega oma võlgnevust hageja ees tunnistanud. 5 Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
6. jaanuari ja
7. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja ei ole hagejale võlatunnistusest tulenevat võlga tähtaegselt tasunud. Hageja on esitanud viivisenõude. Seisuga 10.02.2015.a moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 127.09 eurot. Kohus on seisukohal, et viivisenõue on õiguslikult põhjendatud. Kohus rahuldab viivisenõude summas 127.09 eurot.

§ 367

järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis alates hagi esitamisest, s.o. 11.02.2015.a, kuni põhinõude (kokku 6 500.00 eurot) kohase täitmiseni. Menetluskulud

§ 162

lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

§ 174

lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 2 210.00 eurot (sh asjas tasutud riigilõiv kokku 500.00 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1 710.00 eurot (käibemaksuga)). Hageja tasus hagiavalduse ja hagi tagamise avalduse esitamisel riigilõivu kokku 500.00 eurot (tlk 43). Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 6 747.84 eurot tasumisele riigilõiv 450.00 eurot. Hagi tagamise avalduselt tasus hageja riigilõivu 50.00 eurot. Kohus jättis 11.02.2015.a määrusega hagi tagamise avalduse rahuldamata (tlk 49).

§ 169

lg 3 sätestab, et rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud võib menetluse tulemusest sõltumata jätta menetlusosalise kanda, kes taotluse, väite või tõendi on esitanud. Kohtu hinnangul ei saa olla seega põhjendatud kohtu poolt rahuldamata jäetud taotluse koostamisest tekkinud menetluskulude väljamõistmine vastaspoolelt. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus hageja poolt esitatud hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivu 50.00 euro ulatuses 6 põhjendamatuks ning mittevajalikuks menetluskuluks. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 450.00 eurot. Järgnevalt kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja kasutas esindaja teenust hagiavalduse ja seisukohtade ettevalmistamiseks ning koostamiseks, kohtu määrustega ja kostja vastustega tutvumiseks, kohtuistungiks ettevalmistamiseks ning kohtuistungil osalemiseks jne. Esindaja teenust kasutas hageja kokku 14 tundi ja 15 minutit. Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja palub kostjalt välja mõista õigusabikulud summas 1 710.00 eurot (sh käibemaks). Kohus on seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest summas 100.00 eurot tunnis (lisandub käibemaks) ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 2 160.00 eurot (sh asjas tasutud riigilõiv 450.00 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1 710.00 eurot). Nimetatud summa tuleb kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kasuks välja mõista. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 50.00 eurot (taotletud summa 2 210.00 eurot – taotluse rahuldatud osa 2 160.00 eurot).

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2 160.00 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 7