3-15-2331/12

KOHTUMÄÄRUS Menetlusosalised ja nende esindajad Tallinna Halduskohus Sirje Kaljumäe

1. november 2015, Tallinn 3-15-2331 E.L.i kaebus Harku ja Murru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks Kaebaja – E.L. Vastustaja – Harku ja Murru Vangla Menetlustoiming Kaebuse tagastamine Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi RESOLUTSIOON
2. Tagastada kaebus selle esitajale läbivaatamatult.
3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale on õigus esitada Tallinna Halduskohtu kaudu määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harku ja Murru Vangla karistas 30.04.2015 käskkirjaga nr 101-d kinnipeetav E.L.i vangla kodukorra p 12.5 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks (resolutsiooni p 1). Sama käskkirjaga pööras vangla vangistusseaduse § 65 lg 3 alusel täitmisele Harku ja Murru Vangla 21.11.2014 käskkirja nr 335-d, millega määrati kaebajale 10 ööpäeva kartserit 6-kuulise katseajaga (resolutsiooni p 2).
5. Tallinna Halduskohus võttis 10.08.2015 määrusega menetlusse E.L.i kaebuse Harku ja Murru Vangla 30.04.2015 käskkirja nr 101-d resolutsiooni punkti 1 tühistamiseks ja resolutsiooni punkti 2 õigusvastasuse tuvastamiseks ning 05.05.2015 vastuse nr 5-11/15/2-2 õigusvastasuse tuvastamiseks (haldusasi nr 3-15-1372).
6. 18.06.2015 registreeriti Harku ja Murru Vanglas kinnipeetav E.L.i mittevaralise kahju hüvitamise nõue ja 30.06.2015 nõude täpsustus summas 1300 eurot seoses E.L.i ebaseadusliku kartserisse paigutamisega, talle kartseris madratsi mittevõimaldamisega ning meedikute vastuvõtule mittelubamisega.
7. Harku ja Murru Vangla jättis 20.07.2015 otsusega nr 5-9/15/220-4 kinnipeetav E.L.i kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
8. E.L. esitas 27.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Harku ja Murru Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1300 eurot kaebajale ebahumaanse karistuse määramisest ja kartseris valitsevatest tingimustest (kartserisse ei antud päeval madratsit ja kaebajat ei viidud seljavaludega meedikute juurde) tekitatud kahju eest. Kohus registreeris esitatud kaebuse haldusasja numbriga 3-15-
10. 05.08.2015 määrusega haldusasjas nr 3-15-1900 selgitas kohus, et mõistab esitatud kaebust selliselt, et kaebaja taotleb 30.04.2015 käskkirja nr 101-d alusel tema poolt 04.05.-16.05.2015 kantud kartserikaristuse eest hüvitise 1300 eurot välja mõistmist põhjusel, et karistus oli määratud õigusvastaselt, kaebaja ei ole rahul kartseri olmetingimustega ja tal ei võimaldatud pöörduda meedikute vastuvõtule. Kohus palus kaebajal kohtu tõlgendusega mittenõustumisest teatada.
11. Kohus eraldas 15.09.2015 määrusega haldusasjas nr 3-15-1900 haldusasjast E.L.i nõude seoses 30.04.2015 käskkirjaga nr 101-d tekitatud kahju hüvitamisega. Eraldatud haldusasja numbriks sai 3-15-2331 (käesolev haldusasi). Haldusasjas nr 3-15-1900 jäi menetletavaks nõudeks kahju väljamõistmine seoses kartseri halbade olmetingimustega ja kaebaja meedikute vastuvõtule lubamata jätmisega.
12. Kohus jättis eraldatud haldusasjas (3-15-2331) kaebuse 17.09.2015 määrusega käiguta ning andis E.L.ile tähtaja nõude täpsustamiseks, paludes kaebajal selgitada, milles tema kahju seisneb ja tuua välja kahjunõude suurus.
13. 30.09.2015 saabus kohtule kaebaja taotlus temale kaitsja määramiseks (riigi õigusabi taotlus) seoses nõude täpsustamise vajadusega. Kaebaja märgib, et ei saa aru, mida kohus temalt nõuab.
14. Kohus jättis 01.10.2015 määrusega E.L.i riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Sama määrusega jättis kohus E.L.i kaebuse käiguta ja andis talle tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus palus kaebajal välja tuua, milles seisnes tema kahju seoses õigusvastase karistuse määramisega ning tekitatud kahju hüvitise suuruse. Kohus osundas ka, et kui kaebaja leiab, et kahju tekkis talle ainult madratsi mittevõimaldamisest ja meedikute vastuvõtule mittelubamisest, tuleb tal seda kohtule kinnitada.
15. 20.10.2015 esitas E.L. kohtu 01.10.2015 määrusele vastuse, milles E.L. kirjeldab ja põhjendab kahju tekkimist seoses talle kartserisse madratsi mittevõimaldamisega ning meedikute vastuvõtule mittelubamisega. KOHTU PÕHJENDUSED
16. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada, kuna kaebusega ei ole ilmselgelt võimalik selle eesmärki saavutada. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist keeruka õigusliku küsimusega, mis eeldaks kaebuse menetlusse võtmist ning selle küsimuse täiendavat analüüsimist.
17. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja taotleb õigusvastase kartserikaristusega tekitatud kahju hüvitamist, leides, et kahju on tekitatud talle kartserisse madratsi mittevõimaldamisega ning tema meedikute vastuvõtule mittelubamisega. Kohus selgitab, et E.L.i mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses talle kartserisse madratsi mittevõimaldamisega ning tema meedikute vastuvõtule mittelubamisega menetles kohus haldusasjas nr 3-15-
18. Nimetatud haldusasjas on kohus 25.11.2015 määrusega kaebuse E.L.ile tagastanud, kuna E.L. ei tasunud kohtu määratud tähtajaks kaebuse esitamise eest 2 tasumisele kuuluvat riigilõivu. Käesolevas asjas jäi menetletavaks nõudeks E.L.i kahju seoses õigusvastase distsiplinaarkaristuse määramisega. E.L. ei ole käesolevas asjas esitanud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et talle on kahju tekkinud õigusvastase kartserikaristusega.
19. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja on talle Harku ja Murru Vangla 30.04.2015 käskkirjaga nr 101-d määratud distsiplinaarkaristuse kohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-15-1372) ning saab seega väidetavalt õigusvastase distsiplinaarkaristuse vastu oma õigusi kaitsta selles menetluses ning kasutades esmase õiguskaitse vahendeid RVastS § 7 lg 1 mõttes. Õigusvastast tagajärge, kui see on tekkinud, saab kõrvaldada tühistamiskaebusega. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et kartserikaristuse määramine oleks tema väärikust alandanud (välja arvatud kartserikambri olmetingimused, mida kohus menetles haldusasjas nr 3-15-1900). Seega ei ole õigusvastase kartserikaristuse määramisega tekitatud kahju hüvitamise nõue kohtu hinnangul eesmärgipärane. Kohus selgitab ka, et kohtupraktika kohaselt ei saa hüvitamisele kuuluvat mittevaralist tekitada igasugused üleelamised ja ebameeldivused vaid selleks peab olema ületatud piisav künnis (nt Riigikohtu seisukohad haldusasjades nr 3-3-1-18-12 (p 25); nr 3-3-1-70-14 (p 23); nr 3-3-1-10-14 (p 12.2). Üksnes distsiplinaarkaristuse õigusvastasuse sedastamine kaebaja poolt ning kahju sisuks olevate asjaolude märkimata jätmine ei veena kohut, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus riivas tema õigusi määral või ületas kannatuste taset selliselt, mis kujutaks endast väärikuse alandamist ning tekitaks mittevaralise kahju, mida riigil tuleks hüvitada.
20. Eelnevast tuleneb, et kaebajal ei ole kohtule esitatud kaebusega tema soovitud eesmärgi saavutamine võimalik ning kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 3