← Eesti

3-13-2003/67

Obsah (9)§ 40§ 58§ 35§ 36§ 61§ 63§ 54§ 56§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 4. detsember 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-2003 Haldusasi Kristette OÜ kaebus Järva

) § 36 lg 1). 7.4.3. Kaebajale ei antud enne haldusakti andmist võimalust esitada oma arvamust ja vastuväiteid (

§ 40lg 2).

Ärakuulamisõiguse rikkumine toob kehtiva Riigikohtu praktika järgi kaasa haldusakti tühistamise. Antud juhul oli see eriti oluline, sest kitsenduste kehtestamine seiskas täielikult kaebaja mesila töö ja viis selle sisuliselt hävimiseni, põhjustades kaebajale olulist kahju. JVK 31.07.2013 otsus nr 2 ei keelanud küll inimtoiduks kasutatavat mett mesila territooriumilt välja viia, kuid antud juhul ei olnud mee võtmine kärgedest mesila territooriumil kuidagi võimalik, kuna selleks puuduvad seal vajalikud tingimused. Kärgedest mee võtmine saab toimuda üksnes kinnises ruumis. JVK on korduvalt kontrollinud kaebaja tegevust, mistõttu on talle hästi teada, et mesilas ühtegi hoonet ei asu. Mee võtmine toimub nõuetelevastavates ruumides, mis asuvad mesilast 35 km kaugusel. Kuivõrd mesila territooriumilt oli keelatud inventari välja viia, siis ei olnud võimalik välja viia ka meekärgi, mis välistas täielikult mee võtmise ja müügi. Lisaks mee müügile oli kaebaja üheks peamiseks tegevusalaks mesilasemade müük. On ilmselge, et keegi ei osta mesilasemasid ettevõttest, mille 4

(18)3-13-2003 puhul on teada, et seal on tuvastatud ameerika haudmemädaniku olemasolu, kuna nakkus võib ka nendega edasi kanduda. Samuti oli kavas alustada perede müüki. Pärast seda, kui avalikku dokumendiregistrisse ilmus teade kitsenduste kehtestamise kohta, loobusid ostust kõik, kes varem olid selle vastu huvi tundnud. 7.4.
  1. Vaidlustatud otsuses puudub viide, millisele eeskirjale tuginedes on piirangud kehtestatud (LTTS § 451 lg 1). 7.4.
  2. JVK ei ole viinud läbi riskianalüüsi (LTTS § 451 lg 3, VetKS § 21 lg 3). 7.
  3. JVK 31.07.2013 otsus nr 2, VTA 30.08.2013 vaideotsus nr 45 ja JVK 11.10.2013 otsus nr 4 tuleb tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks. 7.5.
  4. Kuigi kitsendused kaebaja mesila suhtes on praeguseks lõpetatud, võib dokumendiregistris kaebaja kohta avaldatud otsustest teha eksliku järelduse, nagu leviks kaebaja mesilas mesilastele ohtlik nakkushaigus. Sellised dokumendid kahjustavad kaebaja mainet ja pärsivad tema äritegevust. Mainet on võimalik taastada vaid kohtuotsusega, millega vaidlusalused haldusaktid tühistatakse ja tunnistatakse koos JVK 11.10.2013 otsusega nr 4 asutusesiseseks kasutamiseks selliselt, et dokumendiregister ei avaks nende sisu. 7.5.
  5. Jääb arusaamatuks, miks JVK 31.07.2013 otsus nr 2 on dokumendiregistris avalik, kui samasisulised otsused nr 1.2-16.2/5 ja 1.2-16.2/7 on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 12 alusel ja otsus nr 1.2-16.5/3 on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p 17 alusel. 7.5.
  6. Samuti on arusaamatu, miks tunnistati asutusesiseseks kasutamiseks 30.08.2013 vaideotsus nr 45 ja 11.10.2013 otsus nr 4, millega kitsendused lõpetati, kuid mitte 31.07.2013 otsust nr 2, millega kitsendused kehtestati. 7.5.
  7. VTA väitel on ameerika haudmemädanik Eestis sedavõrd laialt levinud, et puudub vajadus mesilate tegevusele rakendada piiranguid, mida rakendati kaebaja suhtes. Seega teiste mesilate suhtes, milles ameerika haudmemädanik tuvastatakse pärast 11.10.2013, taolisi haldusakte välja ei anta ja neid ei riputata üles avalikku dokumendiregistrisse. Sellega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet. 7.
  8. JVK 11.10.2013 otsuse nr 4 põhjendus ei kannata kriitikat. Kui 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 tegemisel väideti, et kehtestatud piirangud on asjakohased ja piiranguid ei saa lõpetada, siis vaid napilt kuu aega hiljem leiti, et tegemist on taudiga, mida nagunii ei suudeta piirata ja seetõttu tuleb piirangud lõpetada. Sellisele seisukohale jõuti just siis, kui halduskohus küsis vastustajalt kaebuse suhtes seisukohta. Alles pärast kohtu järelepärimist võeti kaebajaga ühendust ja hakati uurima, mida kaebaja soovib mesilas mesilaste talvituma panemiseks teha. Kahtlemata oli tegemist väga hilinenud püüdega lahendada ebameeldivat olukorda, kuna selleks ajaks peavad kõik toimingud mesilaste talvituma seadmiseks olema tehtud. Ilmselt oli vastustaja aru saanud oma tegevuse õigusvastasusest ja hakkas kiirustades tegutsema, et vältida negatiivset kohtulahendit. Ameerika haudmemädaniku laia leviku kohta andsid väidetavalt kinnitust juulis 2013 võetud proovide tulemused. Jääb arusaamatuks, miks viivitati kitsenduste lõpetamisega kuni 11.10.2013, s.o ligi 2 kuud. Kui otsus oleks tehtud mõistliku aja jooksul, oleks kaebaja saanud oma mesila päästa ja tekitatud kahju oleks olnud oluliselt väiksem.
  9. JVK ja VTA palusid jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused: 8.
  10. JVK 31.07.2013 otsus nr 2 on õiguspärane. Selle faktiliseks aluseks oli, et kaebaja mesilast võetud proovis tuvastati ameerika haudmemädaniku tekitajad. Otsuse õiguslikuks aluseks oli LTTS §
  11. Õiguslik alus võinuks olla täpsem (LTTS § 451 lg 1 p-d 1 ja 2) ja otsuses tulnuks 5
(18)3-13-2003 välja tuua kaalutlused, kuid nimetatud vormivead ei mõjutanud asja otsustamist ja seetõttu kuulub kohaldamisele

§ 58. 8.2.

Kaebaja mesilast võeti haudmeproov eesmärgiga kontrollida, kas mesilas leidub ameerika või euroopa haudmemädanike tekitajaid. Proovide võtmise õiguse veterinaarjärelevalve ametnikule sätestab VetKS § 7 lg 1 p

  1. 8.
  2. Kaebaja väited on tõendamata ja tuleb jätta tähelepanuta. Vastustajad ei nõustu väitega, et VTL uurimisteates nr TA1309792-B kajastatud uurimistulemus ei ole saadud kaebaja mesilast võetud proovi analüüsi tulemusena või et analüüsitulemus ei ole usaldusväärne. Asjaolu, et proovi ID kirjapildis esineb tähistuse erinevus, ei võimalda järeldada, et uuritud proov ei ole sama, mis on võetud kaebaja mesilast. Vastustajatel ei ole alust kahelda selles, et proovi võtmine ja analüüsimine toimus asjakohaste nõuete, rakendatud analüüsimeetodi tingimuste ja parima laboripraktika kohaselt ning analüüsitulemuse selgitamine proovi võimaliku saastumisega laboris ei ole põhjendatud. 8.
  3. Ameerika haudmemädanik on väga ohtlik meemesilaste haudmehaigus, mida põhjustab eoseid moodustav bakter Paenibacillus larvae larvae. Haigus on pikaldase kestusega, salajase, hiiliva levikuga ja raskesti tõrjutava iseloomuga ohtlik mesilaste haudme haigus. See levib kergesti perest peresse ja naabermesilatesse. Kui ei rakendata piisavalt tõhusaid tõrjemeetodeid, siis kliiniliste ameerika haudmemädaniku sümptomitega mesilaspered tavaliselt surevad. Ameerika haudmemädanik levib eoste kaudu ning eosed põhjustavad noorte vastsete haigestumist. Eosed on eluvõimelised väga pikka aega (kümneid aastaid) ja on küllaltki vastupidavad nii kuumusele kui kemikaalidele. Ameerika haudmemädanik on levinud üle maailma ja seda peetakse suurimat majanduslikku kahju põhjustavaks mesilaste haiguseks. Inimtegevusel on ameerika haudmemädaniku levikus väga oluline roll – peamine haiguse leviku meetod on see, et kärgi, mesila inventari või mett viiakse ühest mesilast teise. Kuivõrd ameerika haudmemädanikuga nakatunud mesilaste, mesila inventari ja mesindussaaduste teise mesilasse viimisel on ülisuur oht, et haigus kandub edasi teise mesilasse, on üldiselt tunnustatud esmane abinõu ameerika haudmemädaniku tõrjeks see, et nakatunud mesilast ei viidaks välja midagi, mis võib olla saastunud ameerika haudmemädaniku eostega. 8.
  4. Vaidlust ei ole selle üle, et kontrollkäigu ajal ei tuvastatud kaebaja mesilas ameerika haudmemädaniku kliinilisi sümptomeid ehk vaatluse teel tuvastatavaid haigustunnuseid ei esinenud. See ei kinnita, et haigusetekitajate tuvastamine proovi analüüsitulemusega oli ekslik. Ameerika haudmemädanik on salajase ja hiiliva levikuga, haigusetekitajad (eosed) on elujõulised väga pikka aega (kümneid aastaid) ning need võivad mesilasperes olla tunduvalt varem kui haigust märgatakse. Kui eoseid esineb mesilasperes vaid vähesel määral, siis haudme nähtavat haigestumist tavaliselt ei teki. Kliinilised tunnused hakkavad ilmnema siis, kui eoste määr ületab teatud kriitilise piiri. Ameerika haudmemädaniku kliiniliste sümptomite puudumine ei saa põhimõtteliselt kinnitada haigusetekitajate mitteesinemist. Samuti ei saa hiljem võetud proovide negatiivsed uurimistulemused iseenesest ümber lükata vaidlustatud otsuse aluseks oleva VTL uurimisteates toodut, et proovis on leitud ameerika haudmemädaniku tekitajaid. Hilisemad negatiivsed analüüsitulemused osutavad sellele, et haigusetekitajad ei olnud kaebaja mesilas ühtlaselt ja laialdaselt levinud. 8.
  5. Positiivse uurimistulemuse ilmnemisel teavitas vastustaja sellest koheselt kaebajat ja saatis talle ka uurimisteate ärakirja. Teates oli märgitud, et JVK otsustab järgmisel nädalal, kuidas edasi toimida. Teates ei olnud küll eraldi selgitatud, et haldusmenetluse käigus võidakse kaebaja suhtes vormistada haldusakt ja panna talle sellega kohustusi seoses loomataudi leviku tõkestamisega, kuid see asjaolu on mesilaste pidamise valdkonnas tegutsevale ettevõtjale iseenesest mõistetav ega nõua täiendavat selgitamist. 6

(18)3-13-2003 8.7.

§ 35lg 1 ega § 36 nõudeid ei rikutud.

Kaebaja oli alates 26.07.2013 teadlik nii haldusmenetluse alustamisest kui ka selle käigust ja ta ei väljendanud soovi selgituste saamiseks. Kui kaebaja oleks seda soovinud, oleks need

§ 36kohaselt ka antud.

8.

  1. Haldusakti andmise fakt ega selle sisu ei saanud tulla kaebajale üllatusena, sest selle faktiliseks aluseks olnud asjaolust oli kaebaja teadlik juba alates 26.07.2013 ja selle järgselt oli kaebaja telefoni teel suhelnud vastustajaga. Samuti ei pandud kaebajale haiguse tõrjumiseks ebatavalisi või ebaproportsionaalselt kaebaja huve riivavaid raskeid kohustusi. 8.
  2. Haldusakti andmisel ei rikutud

§ 40lg 1 nõudeid.

Kaebajal oli alates 26.07.2013 võimalus esitada oma seisukoht. Vastustaja möönab, et ärakuulamispõhimõte võis antud juhul olla ebapiisavalt tagatud, sest kaebajale ei selgitanud selgesõnaliselt võimalust esitada oma vastuväiteid ja enne haldusakti andmist ei selgitatud kaebajale võimalike kohaldamisele kuuluvate kitsenduste sisu. Samas ei mõjutanud menetluslikud vajakajäämised ärakuulamisõiguse tagamisel asja otsustamist ja üksnes sellele tuginedes puudub alus haldusakti kehtetuks tunnistada. Ka kohtule esitatud kaebusest ei nähtu, et ärakuulamisõiguse paremal tagamisel oleks kaebaja esitanud vastustajale selliseid väiteid, põhistusi ja/või tõendeid, mis oleksid viinud haldusmenetluses teistsuguse lahendini. 8.

  1. Kaebajale pandud kohustuste seast valiti võimalikest alternatiividest kaebaja huve vähem riivavad meetmed (vrdl LTTS § 451 lg-ga 2). Kuna diskretsiooni teostati kaebaja kasuks, siis ei mõjutanud kaalutluste mittemärkimine asja otsustamist ega ole aluseks haldusakti tühistamisele. 8.
  2. Asjaolu, et vaidlusaluses otsuses ei olnud märgitud, millisele loomatauditõrje eeskirja või asjakohase Euroopa Liidu õigusakti või Rahvusvahelise Episootiate Büroo põhimõtte, meetodi, soovituse või juhendi kohaselt keeld kehtestati, ei ole aluseks haldusakti tühistamisele. See, et ameerika haudmemädaniku eoste avastamisel tuleb esmase tõrjeabinõuna rakendada potentsiaalselt nakatunud objektide mesilast väljaviimise keeldu, on mesilaste pidamisega kokkupuutunud isikutele üldiselt teadaolev ja see tuleneb Rahvusvahelise Episootiate Büroo maismaaloomade tervisekoodeksis sätestatud põhimõtetest. 8.
  3. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal hindas otsuse teinud ametnik ameerika haudmemädaniku ohtlikkust ja selle teistesse mesilatesse levimise riski ning pidas sellest tulenevalt vajalikuks kohaldada kitsendusi. Selline loomataudi ohtlikkuse ja riskide vältimiseks kohaldatavate meetmete valimine on riskianalüüs LTTS § 451 lg 3 tähenduses. Seadusest ei tulene, et riskianalüüs peab olema läbi viidud haldusmenetlusest eraldi ja vormistatud mingi eraldi dokumendina. 8.
  4. Kuivõrd
  5. a juulikuus üle Eesti võetud proovide analüüsid kinnitasid, et ameerika haudmemädanik on arvestataval määral levinud üle Eesti, siis asus vastustaja seisukohale, et algselt erinevatele mesilatele kehtestatud kitsenduste kaudu ei ole enam võimalik haiguse levikut tõkestada. Sellest tulenevalt andis JVK 11.10.2013 otsuse nr 4, millega 31.07.2013 otsuse nr 2 p-s 1.1 nimetatud piirangud lõpetati. Seega on vaidlustatud haldusakti kehtivus lõppenud (

§ 61lg 2) ja nimetatud osas ei ole võimalik haldusakti tühistada.

Vaidlustatud otsuse p 1.2 ei saa kaebaja õigusi rikkuda, sest bioohutusmeetmete rakendamine on üldine loomapidaja kohustus, mis tuleneb LTTS §-st

  1. Vaidlustatud otsuse p 1.2 ei pane kaebajale seadusega võrreldes lisakohustusi. 8.
  2. VTA on vaide läbivaatamisel järginud

-st tulenevaid nõudeid ja vaideotsus on põhjendatud. Vaideotsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 7

(18)3-13-2003 8.
  1. Vaidlusalused dokumendid on õiguspärased haldusaktid ja neile juurdepääsupiirangu kohaldamiseks puudub seaduslik alus. AvTS § 35 lg 1 p 12 kohaldamine on antud juhul välistatud, sest kaebajal äriühinguna ei ole eraelu ja sellest johtuvalt ka õigust selle puutumatusele. AvTS § 35 lg 1 p 17 ei kohaldu samuti, sest kaebaja ei ole väitnud, et vaidlusalused haldusaktid sisaldavad tema ärisaladust. AvTS § 36 lg 1 p 12 kohaselt on riigiasutusel keelatud piirata juurdepääsu riikliku järelevalve korras tehtud jõustunud ettekirjutustele või antud aktidele. KOHTU PÕHJENDUSED 26.07.2013 analüüsitulemuse usaldusväärsus
  2. VTL 26.07.2013 uurimisteate nr TA1309792-B (I kd tl 23) kohaselt tuvastati proovis IDnumbriga EE27174/Su13/5/BR ameerika haudmemädaniku tekitaja Paenibacillus larvae. Kaebaja ei vaidle iseenesest labori tulemusele vastu, kuid leiab, et tulemus ei käi tema mesilast võetud haudmeproovi kohta või kui käib, saastas proovi selle võtnud JVK ametnik ise. Kaebaja kinnitab, et tema mesilas ei ole ameerika haudmemädanikku.
  3. Kaebaja arvates puudus JVK ametnikul alus kaebaja mesilast proovi võtmiseks, sest haudmel puudusid arusaadavad haigustunnused. 10.
  4. Tõepoolest on JVK oma 31.07.2013 otsuses nr 2 selgitanud, et kaebaja mesila külastus toimus 04.07.2013 Mesilasperede terviseuuringute projekti 2012–2013 raames. Programmi kirjeldusest (Application form Estonia surveillance study on honeybee colony losses – I kd tl 32-42; tõlge II kd tl 13-19) nähtub, et kolmanda külastuse ajal võetakse ainult väga arusaadavate haigustunnustega proove. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja mesilas ei olnud silmnähtavaid haigustunnuseid (vt mesila külastuslehte – I kd tl 24-31). Seega eksiti programmi kirjelduse vastu. 10.
  5. Eeltoodu aga ei tähenda, et JVK-l puudus igal juhul seaduslik alus proovi võtmiseks. Proovi võtmise ajal, s.o 04.07.2013 kehtinud redaktsioonis VetKS § 7 lg 1 p 1 järgi oli järelevalveametnikul õigus kontrollida järelevalveobjekte ja võtta järelevalve teostamiseks tasuta proove. Riikliku veterinaarjärelevalve pädevus oli VetKS § 5 lg 1 järgi VTA-l ning põllumajandusministri 14.06.2007 määruse nr 97 „Järvamaa Veterinaarkeskuse põhimäärus“ § 1 lg 1 ja § 6 p 1 järgi VTA kohalikul täidesaatva riigivõimu volitusi omaval asutusel JVK-l. Seega oli JVK ametnikul igal juhul õigus teostada riiklikku järelevalvet ja võtta selle käigus proove. Konkreetset põhjust (nt nakkuse kahtlus) olema ei pidanud. Järelevalvepädevus ei sõltu sellest, kas kontrollitavas mesilas on silmnähtavad haigustunnused või mitte. See, et eksiti programmi juhendi vastu, ei muuda JVK ametniku toimingut õigusvastaseks ega mõjuta asja tulemust.
  6. Kaebaja väidab, et samal päeval erinevatest mesilatest võetud proovid võisid minna segamini. Sellele aitas kaebaja arvates kaasa asjaolu, et tema mesilast võetud proovile ei kirjutatud peale mingit identifitseerimisnumbrit. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja, proovi võtnud ametnik Linda Vooremäe kinnitas, et ta pakendas proovi ajalehe sisse ja kirjutas pakile peale proovi identifitseerimisnumbri, misjärel pani paki autosse termokasti. Kohtul puudub alus tunnistaja selgituse tõelevastavuses kahelda. Kuna tunnistaja sõnul viis ta proovi kohe JVK-sesse ja läks alles seejärel teistesse mesilatesse proove võtma, siis ei ole kuigi usutav, et erinevatest mesilatest võetud proovid said omavahel segamini minna. 8
(18)3-13-2003
  1. Kaebaja viitab, et tema mesilast võetud proovi identifitseerimisnumber erineb uurimistulemusel näidatust. 12.
  2. Tõepoolest on proovi identifitseerimisnumbrites väike erinevus. Kui mesila külastuslehelt (I kd tl 31) nähtub, et kaebaja mesilast võetud proovi identifitseerimisnumber oli 27174/S13/5/BR, siis VTL 26.07.2013 uurimisteatel nr TA1309792-B on analüüsitud proovi ID-numbriks märgitud EE27174/Su13/5/BR (I kd tl 23). VTL 06.10.2015 vastusest kohtunõudele (II kd tl 44-46) nähtub, et proovi identifitseerimisnumbrit muutis labor, sest proovi võtja ei olnud proovile numbri andmisel lähtunud projekti dokumentatsiooni juhistest. Kuna proov oli võetud suvel, siis tuli S13 asemel kasutada kodeeringut Su
  3. 12.
  4. Programmdokumendist Protocol for the EU pilot programme on the surveillance of honeybee colony mortality (II kd tl 20-32p) nähtub proovile identifitseerimisnumbri andmise kord (II kd tl 31p). Selle järgi koosneb proovi identifitseerimisnumber järgmistest osadest: mesiniku number/proovi võtmise aeg/mesilaspere number/lähteaine lühend. Seega näitab proovi identifitseerimisnumber 27174/S13/5/BR, et proov on võetud mesilast, mille või mille omaniku registrinumber on
  5. Nii mesila külastuslehelt (I kd tl 24) kui ka JVK 31.07.2013 otsusest nr 2 (I kd tl 9) nähtub, et EE27174 on kaebaja mesila registrinumber. Kaks E-d on arvatavasti riigi tähis. Ka teised kaebaja mesilast võetud proovid kannavad sama mesila registrinumbrit (vt I kd tl 20). Linda Vooremäe poolt kohtuistungil antud selgitusest ja JVK 31.07.2013 otsusest nr 2 nähtub, et selle numbri on andnud mesilale Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA). Kaebaja ei ole väitnud, et tegemist ei oleks tema mesila registrinumbriga. S13 peab näitama proovi võtmise aega. Kuna viidatud programmdokumendi järgi (II kd tl 21) tuli proovid võtta
  6. a sügisel (Autumn 2012 – A12),
  7. a kevadel (Spring 2013) ja
  8. a suvel (Summer 2013), siis ei ole S13 järgi tuvastatav, kas see võeti kevadel või suvel. Antud juhul on mesila külastuslehelt (I kd tl 24) näha, et proov võeti 04.07.2013, seega suvel. Selle üle ei ole ka vaidlust. VTL selgituse kohaselt tulnuks aga suvel võetud proovid tähistada Su-ga. 5 näitab mesilaspere või taru numbrit ja BR näitab, et tegemist on haudmeprooviga (brood – II kd tl 31p). 12.
  9. Eeltoodust tulenevalt ei saanud numbrite erinevus kodeeringu S13 või EE osas tekitada kahtlust selles, et proov on võetud kaebaja mesilast. Proovi võtmist kaebaja mesilast näitab kodeeringu esimene osa
  11. Seda, et tegemist on kaebaja mesilast võetud prooviga, näitab ka uurimisteatel olev nimi ja aadress. Kuigi kaebaja nimi on kirjutatud valesti (Kristette OÜ asemel Kirstette OÜ), ei saa selline väike ja lihtsasti tekkiv trükiviga tekitada kahtlust, kelle mesilast võetud proovi kohta uuring tehti. Äriregistri andmetel ei ole ega ole olnud olemas ühtegi Kirstette-nimelist äriühingut. Uurimisteatelt nähtuv aadress Mäe 23, Türi on äriregistri andmetel kaebaja registrijärgne asukoht.
  12. Kaebaja viitas, et tema juures pakiti proov ajalehepaberisse, samas kinnitas VTL, et proov oli pakitud pärgamentpaberisse (-ümbrikusse). Kohtuistungil selgitusi jaganud VTL esindaja Liidia Häkkinen kinnitas, et laborisse jõudnud proov oli pakendatud ajalehe sisse ja pandud pärgamentümbrisse. Tunnistaja Linda Vooremäe selgitas, et pakkis kaebaja juurest võetud proovi ajalehe sisse ja võis selle keskuses kohapeal panna lisaks ka pärgamentümbrikusse. Seega ei tõenda kaebaja väide, et tema juures ei pakitud proovi pärgamentümbrikusse, seda, et uuritud proovi ei võetud tema mesilast. VTL esindaja Liidia Häkkinen märkis kohtuistungil hoopis, et labori külastusel oli kaebaja imestunud, kui sai teada, et proov oli pakitud ajalehe sisse. 9
(18)3-13-2003
  1. Kaebaja väidab, et programmdokumendi järgi tulnuks proov panna papist või plastikust karpi. Tõepoolest ütleb programmdokument seda (II kd tl 32; tõlge II kd tl 33). Tunnistaja Linda Vooremäe selgitas kohtuistungil, et pani ajalehe sisse pakitud proovi autosse termokasti. Tunnistaja ütlustest ja VTL esindaja Liidia Häkkineni selgitustest võib järeldada, et laborisse saadetud proovid ei olnud ükshaaval karpidesse pakendatud, seega võisid nad olla ühes termokastis. Samas ei saanud selline asjaolu kaebaja kartusele vaatamata proovi analüüsitulemust mõjutada, sest iga proov oli pakendatud eraldi paberisse ja ümbrikusse, seega ei olnud haigusetekitajate üleminek ühelt proovilt teisele võimalik. VTL esindaja Liidia Häkkinen selgitas kohtuistungil, et haigusetekitaja leiti kaanetatud haudmest mesilase vagla seest, seega ei oleks ainult kokkupuude haigust kandva haudmeprooviga saanud teist haudmeproovi kaebaja kardetud viisil saastada. Sellisel juhul oleksid eosed võinud küll jääda kärjetüki peale, kuid ei oleks saanud kuidagi sattuda vagla sisse. Järelikult ei saanud võimalik menetlusnõuete eiramine asja tulemust mõjutada. Pealegi nähtub programmdokumendist, et karpi või kasti pakendamise eesmärk oli vältida proovi märgumist ja purunemist.
  2. Kuna VTL esindaja Liidia Häkkineni selgitusest nähtub, et ainuüksi haudmeproovi kokkupuude haigusetekitajaid kandva haudmeprooviga ei oleks lõpptulemust mõjutanud, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust ka kaebaja viited JVK ametniku kaitseriietusele. Pealegi nähtub VTA esitatud dokumentidest (II kd tl 59-80), et JVK ametnik Linda Voormäe käis 04.07.2013 lisaks kaebaja mesilale veel kahes mesilas, kust haigusetekitajaid ei leitud. Kellaajaliselt toimus kaebaja mesila külastus kõige esimesena. Seda kinnitas Linda Vooremäe ka kohtuistungil antud ütlustes.
  3. Kaebaja väidab, et labori külastusel talle näidatud haudmeproov ei olnud sellise kuju ja suurusega, nagu kaebaja mesilast võetud haudmeproov, seega ei olnud tegemist kaebaja mesilast võetud haudmeprooviga. 17.
  4. Kaebaja ei ole selle väite tõendamiseks esitanud ühtki tõendit (nt fotosid). Kaebaja soovib oma väidet tõendada juhatuse liikme Priit Paali poolt kohtuistungil vande all antud ütlustega. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Linda Vooremäe kinnitas, et ei muutnud haudmeproovi kuju ega suurust, vaid saatis selle samasugusena laborisse. Samuti ei saanud tema kinnitusel erinevatest mesilatest võetud proovid omavahel segamini minna, sest neile olid identifitseerimisnumbrid peale kirjutatud. Ka VTL on kinnitanud, et uuringute käigus haudmeproovi kuju ja suurust ei muudetud. Proovid olid pakendatud ja neil olid numbrid peal. Ka laboris endas ei saanud proovid segamini minna, sest proovid olid nummerdatud ja iga ametnik tegeles korraga vaid ühe prooviga. Järgmise proovi analüüsimisega alustati alles pärast eelmise proovi tulemuste selgumist. 17.
  5. Olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks muid tõendeid (nt fotosid) ning JVK ja VTL töötajatel puudub igasugune mõistlik põhjus teavet moonutada, samas kui kaebajal oleks selleks põhjust, et vaidlusalusest haldusaktist vabaneda, peab kohus JVK ja VTL selgitusi usaldusväärsemateks. Seejuures esitas kaebaja oma sellekohased väited alles apellatsioonimenetluses. Kaebaja ei olnud sellele väitele tuginenud juba kaebuse esmakordsel läbivaatamisel halduskohtus. Samuti ei juhtinud ta sellele vaideorgani tähelepanu. Ei ole usutav, et kaebajale meenus proovitüki kuju ja suuruse erinevus alles pool aastat hiljem, mitte kohe vaidlusalust haldusakti vaidlustades. 17.
  6. Kuna antud juhul puuduvad ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et kaebaja mesilast võetud proovitükk ja laboris analüüsitud proovitükk olid erinevad kuju ja suurusega, samuti ei ole iseenesest välistatud, et proovitüki kuju ja suurus võisid mingil määral muutuda 10
(18)3-13-2003 transportimise või hoidmistingimuste tõttu (nt purunemine, kokkukuivamine), siis ei saa kaebaja väidetele proovitüki kuju ja suuruse osas omistada määravat tähtsust.
  1. Kaebaja selgitas kaebuses, et võttis ka ise samast tarust meeproovi ja saatis selle analüüsimiseks Sloveeniasse, kuid proovist ei leitud ameerika haudmemädaniku tekitajaid. Kuna kaebaja poolt kohtuistungil antud selgituse kohaselt võeti meeproov sama taru teisest kärjest (mitte samast, millest võeti haudmeproov) ning VTL esindaja Liidia Häkkineni selgituse kohaselt ongi mees kõige vähem eoseid, siis ei saa Sloveenias tehtud uuringu tulemus lükata ümber VTL-s saadud analüüsitulemust. VTL esindaja selgituste kohaselt olid kaebaja mesilast võetud haudmeproovis haigusetekitajad kindlalt olemas, kuigi vähesel määral. Analüüsitulemusi kinnitavad ka Tartu Ülikooli Kliinikumi Ühendlabori 12.03.2014 uuringutulemus (II kd tl 49) ja Sophia-Antipolis Laboratory 07.01.2015 uuringutulemus (II kd tl 51). Seega ei ole VTL haudmeproovi analüüsimisel jõudnud ekslikule tulemusele. Sloveeniast saadud uuringutulemus võib anda kinnitust vaid selle kohta, et haigusetekitajad ei olnud kaebaja mesilas ja isegi mitte samas tarus ühtlaselt ja laialdaselt levinud.
  2. Kaebaja leiab, et kui teistest kaebaja tarudest ei leitud ameerika haudmemädaniku tekitajaid, siis ei saanud haiguse suure nakkuseohtlikkuse tõttu olla haigusetekitajaid ka tarus, kust need väidetavalt leiti. 19.
  3. Eesti Mesinike Liidu poolt välja antud infovoldiku „Ameerika haudmemädanik. Kuidas seda varakult avastada, vältida ja tõrjuda“ (I kd tl 71-76p) kohaselt on ameerika haudmemädanik väga ohtlik meemesilaste haudmehaigus, mida põhjustab eoseid moodustav bakter Paenibacillus larvae larvae. Haigus on pikaldase kestusega, salajase, hiiliva levikuga ja raskesti tõrjutava iseloomuga ohtlik mesilaste haudmehaigus. See levib kergesti perest peresse ja naabermesilatesse. Ameerika haudmemädanik levib haudmele eostega saastatud toidu kaudu. Kannupuhastajad mesilased levitavad bakteri eoseid larvidele (vastsetele). Nakkus levib nii nakatanud haudmekärgede, nakatunud mett sisaldunud meekärgede kui ka saastunud tarude ja muu mesindusvarustusega. On täheldatud, et ameerika haudmemädanik võib tervetele peredele üle kanduda ka õietolmuga toitmise käigus isegi siis, kui tolm pärineb nakatunud, kuid ilma kliiniliste sümptomiteta perest. Täiskasvanud mesilased ise ameerika haudmehaiguse bakterite toimel ei haigestu. Samuti nähtub infovoldikust, et haigust aitab kontrolli all hoida ja selle vastu võidelda mesilaspere tugevus ja tervis. Tugevad ja terved mesilased koristavad haudmest surnud vaklu. VTL esindaja Liidia Häkkinen selgitas kohtuistungil, et tugevad mesilaspered kaitsevad oma taru ega lase sisse võõraid putukaid, kes võiksid nende tarru eoseid tuua. 19.
  4. Kohtu hinnangul võib eeltoodust järeldada, et kui kaebaja mesilas on tugevad ja terved mesilaspered ning haigusetekitajaid leiti vaid väga vähesel määral, siis võib see selgitada, miks kaebaja teised mesilaspered ei olnud haigusetekitajatega nakatunud. Tegemist on algusfaasiga, mis ei pruugigi jõuda taudipuhanguni. Teistes tarudes haigusetekitajate mitte leidmine ei tähenda aga, et VTL analüüsitulemus vaidlusaluse proovi kohta oli ebaõige või et see proov ei pärine kaebaja mesilast. 19.
  5. Kaebaja viitas ka mesila kõrval asuvate põldude pritsimisele leheväetise ja põllumajandusmürkidega. VTL esindaja Liidia Häkkinen selgitas kohtuistungil, et mürgid võivad nõrgestada mesilasperesid, kes ei jõua seetõttu õigel ajal kärgi koristada. Sellest võib järeldada, et mürgikahjustus iseenesest analüüsitulemusi ei mõjuta. Kui eosed on haudmes sees, siis on nad sees. Küll aga võib see aidata kaasa haiguse kliiniliste sümptomite ilmnemisele ja haiguse puhangule, sest nõrgestatud mesilased ei suuda õigel ajal kärgi surnud vakladest puhastada, bakterid hakkavad moodustama eoseid ja need võivad hakata levima. 11
(18)3-13-2003
  1. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebaja väited selle kohta, et analüüsitulemus ei olnud tehtud tema mesilast võetud proovi kohta, ei ole leidnud kinnitust. JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 ja VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 õiguspärasus
  2. Kaebaja leidis, et JVK 31.07.2013 otsus nr 2 on

§ 63

lg 1 p 5 järgi tühine, sest selle tegemisel rikuti menetlusnorme ja selles toodud kohustused on vastukäivad. 21.1. Kohus ei nõustu kaebajaga. Menetlusnormide rikkumine ja vastuolu õigusaktidega võivad mõjutada haldusakti õiguspärasust, kuid ei muuda haldusakti tühiseks. Haldusakti tühisuse aluste loetelu on toodud

§ 63lg-s 2 ja see loetelu on ammendav.

21.2.

§ 63

lg 2 p 5 järgi on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Antud juhul nähtusid JVK 31.07.2013 otsusest nr 2 selgelt kaebajale pandud kohustused – kaebajal oli keelatud viia mesila territooriumilt välja mesilasi, mesila inventari ja mesindussaadusi ning tal oli kohustus kasutada asjakohaseid bioohutuse meetmeid, et vältida haigusetekitaja levimist teistesse mesilatesse. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei ole talle peale pandud kohustustest aru saanud. Viidatud otsusega pandud kohustused ei olnud vastukäivad. Kuigi kaebajal oli viidatud otsuse järgi õigus viia mesila territooriumilt välja inimtoiduks kasutatavat mett, ei olnud tal sellist kohustust, seega ei vasta tõele kaebaja väide, et talle peale pandud kohustused olid vastukäivad. Kaebaja on viidatud otsust ka täitnud, seega ei olnud otsuse täitmine võimatu. 21.3. Kohtu hinnangul ei nähtu antud juhul ka muid

§ 63

lg-s 2 nimetatud aluseid, mis toonuks kaasa JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 või VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 tühisuse. 22.

§ 54

järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 56

lg 1 järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Sama paragrahvi lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

  1. Vaieldamatult oli JVK VTA kohaliku asutusena LTTS § 451 alusel pädev 31.07.2013 otsust nr 2 vastu võtma.
  2. JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 faktilises aluses selgitatakse, et JVK ametnik käis kaebaja mesilas proovi võtmas ja VTL leidis proovist ameerika haudmemädaniku tekitajaid. Seega on haldusaktis viidatud selle andmise faktilisele alusele.
  3. JVK tugines 31.07.2013 otsuse nr 2 andmisel LTTS §-le
  4. Vastustaja on kohtumenetluses möönnud, et selline viide oli ebatäpne. Tegelikult olid otsuse tegemise aluseks LTTS § 451 lg 1 p-d 1 ja
  5. Nende kohaselt võib loomataudi kahtluse või diagnoosimise korral VTA kohaldada loomataudi leviku tõkestamiseks loomatauditõrje eeskirjas või asjakohases Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud või Rahvusvahelise Episootiate Büroo põhimõtete, meetodite, soovituste ja juhendite kohaseid järgmisi kitsendusi: 1) piirang loomataudile vastuvõtlike loomade ja muude loomade veole ning neilt pärinevate loomsete saaduste veole ja käitlemisele; 2) piirang sööda, allapanu, jäätmete, seadmete ja muu nakkust edasikandva eseme või materjali veole ja käitlemisele, inimeste ja veokite liikumisele ning muu asjakohane tegevuse piirang. JVK 31.07.2013 otsuses nr 2 ei ole selgitatud, millisele eeskirjale, põhimõttele, meetodile, soovitusele või juhendile on tuginetud. Vastustaja selgitas, et 12

(18)3-13-2003 konkreetset ameerika haudmemädaniku kohta käivat tõrje-eeskirja ei ole kehtestatud ja kitsenduste kehtestamisel lähtuti üldistest loomatauditõrje reeglitest. Bioohutusmeetmete rakendamist loomataudi kahtluse korral reguleerib LTTS § 453 lg 1 p
  1. Vaidlusaluses otsuses ei ole sellele sättele viidatud. Kuna õiguslik alus haldusakti andmiseks oli iseenesest olemas, ei anna õigele normile viitamata jätmine iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks.
  2. Haldusakti ei ole kirjalikult põhjendatud. Vastustaja sõnul piisas kitsenduste kehtestamiseks vaid haigustekitaja leidmisest. Kuna kohtupraktikas on tunnustatud haldusorgani õigust haldusakti põhjendusi kohtumenetluses täiendada, siis ei ole põhjendamispuudus haldusakti tühistamise vältimatuks aluseks.
  3. Otsusest ei nähtu kaalutlusi, miks otsustati kitsenduste kehtestamise kasuks ning miks kehtestati just sellised kitsendused ja sellises ulatuses. Kohus ei nõustu vastustajate seisukohaga, et JVK-l oli õigus otsustada vaid selle üle, milliseid kitsendusi kehtestada, mitte selle üle, kas kitsendusi kehtestada. LTTS § 451 lg 1 annab vastustajale kaalutlusõiguse kitsenduste kohaldamise üle otsustamiseks. Kui vastustaja ei teostanud siinkohal kaalumist, on tegemist kaalumisveaga.
  4. Eesti Mesinike Liidu infovoldikust nähtub, et ameerika haudmemädanik on väga ohtlik meemesilaste haudmehaigus, mis levib kergesti, on raskesti tõrjutava iseloomuga ja võib põhjustada märkimisväärset majanduslikku kahju nii mesinikele kui ka marjade ja seemnete tootjatele. 28.
  5. JVK 31.07.2013 otsusega nr 2 kehtestatud kitsenduste eesmärk arusaadavalt oli vältida haigusetekitajate levimist teistesse mesilatesse ja takistada taudipuhangut. Tegemist on legitiimse eesmärgiga. 28.
  6. Kitsendused, millega keelati mesilaste, mesila inventari ja mesindussaaduste väljaviimine mesila territooriumilt ning kohustati kasutama asjakohaseid bioohutuse meetmeid haigusetekitajate levimise vältimiseks, olid sobivad eeltoodud eesmärgi saavutamiseks, sest viidatud infovoldiku kohaselt levib nakkus nii nakatunud haudmekärgede, nakatunud mett sisaldunud meekärgede kui ka saastunud tarude jm mesindusvarustusega või ka õietolmuga, mis pärineb nakatunud perest. 28.
  7. Kitsendused on vajalikud, kui puuduvad muud, vähem koormavad kitsendused. Vastustaja selgitas, et enam koormavam oleks olnud, kui vastustaja oleks LTTS § 451 lg 2 alusel nõudnud mesilaste hukkamist ning mesila inventari ja mesindussaaduste hävitamist. Praegusel juhul seda ei tehtud. Samuti ei keelatud kaebajal viia mesila territooriumilt välja inimtoiduks kasutatavat mett. Kaebaja sõnul aga jättis vastustaja tähelepanuta, et mesila territooriumil ei olnud võimalik mett kärgedest välja võtta. Mee võtmine toimub nõuetelevastavates ruumides, mis asuvad mesilast 35 km kaugusel. Samuti takistasid kitsendused mesilaste talvituma seadmist. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja ei ole kitsenduste kehtestamisel kaalunud erinevaid võimalusi ega arvestanud kitsenduste kehtestamisega kaebajale kaasnevaid tagajärgi. Vähemalt ei nähtu sellekohaseid kaalutlusi ja põhjendusi 31.07.2013 otsusest nr 2 ega kohtumenetluses esitatud põhjendustest. Kuna kaebaja tööhooned ei asunud mesila territooriumil, siis esines kaebajal reaalne vajadus selle järele, et tal lubataks transportida mesilasi, mesila inventari ja mesindussaadusi mesila territooriumi ja hoonete vahel. Vastustaja ei ole väitnud, et selline transport võiks haiguse levikule kaasa aidata. Keelatud peaks olema eelkõige kokkupuude teiste mesilatega. Samuti takistavad seatud kitsendused kaebaja võimalusi ise haudmeproove võtta ja 13
(18)3-13-2003 laboriuuringutele saata, aga ka võimalust nt vajadusel nakatunud inventari hävitada. Kaebaja selgitas, et mesila territoorium ei kuulu tema omandisse, seega ei ole tal võimalik seal kohapeal inventari põletada. 28.
  1. LTTS § 451 lg 3 järgi otsustab VTA sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud kitsenduste kohaldamise, võttes arvesse riskianalüüsi tulemusi ja määrates kindlaks kitsenduste kohaldamise ulatuse. Õigusaktid ei sätesta, et nimetatud riskianalüüs tuleb vormistada kirjalikult. Vastustaja ei ole seda kirjalikult vormistanud. Nimetatud riskianalüüsi tegemisel peab aga vastustaja kaaluma taudi leviku ohtu ning erinevate kitsenduste kohaldamise vajadust ja proportsionaalsust. Ilmselt on vastustaja teinud riskianalüüsi tegemisel vea ega ole osanud arvestada kõigi kaebajale kitsenduste kehtestamisega kaasnevate tagajärgedega. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja suhtes kehtestatud kitsendus, mis keelas mesilaste, mesila inventari ja mesindussaaduste igasuguse väljaviimise mesila territooriumilt, proportsionaalne. 28.
  2. Kaebaja ei väida, et bioohutusmeetmete kasutamise kohustus tema õigusi ebaproportsionaalselt riivaks. Kuna VTL tuvastas kaebaja mesilast võetud proovis haigusetekitajad ning tegemist on kergesti leviva, raskesti tõrjutava ja suurt majanduslikku kahju põhjustava haiguse tekitajaga, siis on haigustekitajate levimist takistavate bioohutusmeetmete kasutamise kohustuse panemine eesmärgipärane, proportsionaalne ja õiguspärane.
  3. Kaebaja väidab, et teda ei teavitatud haldusmenetluse alustamisest.

§ 35

lg 1 p 3 järgi algab haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega. Antud juhul algatas JVK järelevalvemenetluse omal initsiatiivil ja see algas kaebaja teavitamisega mesila külastamisest. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja oli teadlik mesila külastusest ja tema esindaja viibis ise samal ajal mesilas kohal. Seega ei saa väita, et menetlust oleks viidud läbi salaja kaebaja selja taga. Kaebusest jääb selgusetuks, millist täiendavat teavitamist kaebaja oleks oodanud. 30. Kaebaja heidab ette selgitamiskohustuse täitmata jätmist.

§ 36

lg-st 1 nähtub, et haldusorgan täidab selgitamiskohustust juhul, kui menetlusosaline avaldab selleks soovi. Antud juhul ei nähtu, et kaebaja oleks JVK-le vastavat soovi avaldanud või oma õiguste ja kohustuste järele pärinud. JVK ametnik suhtles kaebajaga menetluse käigus korduvalt, seega oli kaebajal soovi korral alati võimalik küsimusi esitada või selgitusi paluda. Kaebaja ei ole selgitanud, millised õigused jäid tal haldusorgani poolse selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu kaitseta.

  1. Kaebaja heitis ette ärakuulamisõiguse rikkumist. Vastustaja on seda rikkumist möönnud, kuid leidnud, et see ei mõjutanud asja tulemust, sest kitsenduste kehtestamiseks piisas ainuüksi haigusetekitaja tuvastamisest ja kaebaja ei ole esitanud ei vaide- ega kohtumenetluses väiteid, mis oleksid toonud kaasa kitsenduste kehtestamata jätmise. 31.
  2. Riigikohtu halduskolleegium on 15.05.2013 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-76-12 selgitanud, et

§ 40

lg 1 järgi peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (Riigikohtu 14

(18)3-13-2003 halduskolleegiumi 14.01.2004 otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-03, 10.12.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-10, 22.10.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-12). Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Seega on menetlusosalise ärakuulamise üheks eesmärgiks ka oluliste asjaolude väljaselgitamine, et tagada haldusmenetluses uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine (

§ 4lg 2 ja § 6).

Kuna ärakuulamisõigus haldusmenetluses on isiku menetluslik õigus, võimaldab

§ 58

jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata, kui haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kuid need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Samas on ärakuulamisõigusel eriline roll isiku õiguste kaitsel. Mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusõigus ja mida raskem on ärakuulamisviga, seda tõenäolisemalt mõjutab viga asja otsustamist.

§-st 58 tuleneb, et ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui kohus on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa kaebaja jaoks soodsama haldusakti andmist. Vastav tõendamiskoormus on vastustajal. 31.

  1. Antud juhul nähtub kaebaja ja JVK vahelisest e-kirjavahetusest (I kd tl 54-55), et JVK teavitas 26.07.2013 kaebajat haudmeproovis tuvastatud ameerika haudmemädaniku tekitajast. Kaebajat aga ei teavitatud, mis sellele järgnema hakkab. Kaebajale selgitati vaid, et edasine tegevus otsustatakse sellele järgneval nädalal. 31.07.2013 võeti juba vastu otsus kaebaja mesilas kitsenduste kehtestamise kohta. Kuigi iga mesinik võinuks eeldada, et positiivse leiu korral võidakse võtta tarvitusele meetmed haiguse leviku tõkestamiseks, ei saanud kaebaja ette näha, milliseid meetmeid ja millises ulatuses tema suhtes kohaldatakse. Seega puudus kaebajal reaalne võimalus enne haldusakti andmist oma seisukohti ja vastuväiteid avaldada. 31.
  2. On usutav, et väga nakkava haiguse tekitaja leidmine vajab kiiret reageerimist (

§ 40lg 3 p 1).

Samas ei kehtestatud kitsendusi kohe uurimistulemuse saamisel, vaid mõnepäevase hilinemisega. Ei ole usutav, et veel mõne päevaga viivitamine selleks, et anda kaebajale enne kitsenduste kehtestamist võimalus oma arvamuse avaldamiseks, oleks toonud kaasa pöördumatud tagajärjed. 31.

  1. Kohtu hinnangul mõjutas ärakuulamisõiguse tagamata jätmine asja lahendust. Kui kaebajale oleks antud võimalus oma vastuväiteid esitada, oleks vastustaja saanud otsuse tegemisel arvestada kaebaja väidetega, et kaebaja tööhooned ei asu mesila territooriumil, mis tähendab, et inimtoiduks kasutatava mee kättesaamiseks tuleks mesindussaadusi mesila territooriumilt välja viia. Samuti saanuks vastustaja kaaluda, millised võimalused jäävad kaebajale mesilaste talvituma seadmiseks.
  2. Eelpool toodud põhjendustel leiab kohus, et JVK 31.07.2013 otsus nr 2 on p-ga 1.1 kehtestatud kitsenduste osas kaalutlusvigade, kitsenduste ebaproportsionaalsuse ja kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu õigusvastane ning haldusakt tuleb vastavas osas tühistada. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.1 on juba JVK 11.10.2013 otsusega nr 4 kehtetuks tunnistatud, siis puudub kohtul enam võimalus otsust nr 2 selles osas tühistada. JVK 11.10.2013 otsusest nr 4 nähtub, et JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.1 tunnistati kehtetuks edasi-, mitte tagasiulatuvalt. Kohtu poolne tühistamine mõjutab aga haldusakti kehtivust tagasiulatuvalt. Kohtu arvates oli JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.1 õigusvastane juba selle kehtestamisest alates, mitte alates sellest ajast, mil vastustajani jõudis teadmine, et haigus on liialt levinud selleks, et JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p-s 1.1 kehtestatud kitsendused suudaksid selle levikut enam oluliselt takistada.
  3. Kuna JVK 31.07.2013 otsus nr 2 on osaliselt õigusvastane ja tuleb osaliselt tühistada, tuleb osaliselt õigusvastaseks tunnistada ja osaliselt tühistada ka VTA 30.08.2013 vaideotsus nr
  4. Kui JVK jättis 31.07.2013 otsuse nr 2 tegemisel olulised asjaolud ja kaebaja huvid kaalumata, 15

(18)3-13-2003 siis vaideorgan saanuks vaideotsuses sellised puudused kõrvaldada. Antud juhul ei ole seda tehtud. Kaebaja selgitas 09.08.2013 vaides (I kd tl 48-51), et tal ei ole võimalik mesila territooriumil nõuetekohaselt võtta inimtoiduks kasutatavat mett. VTA ei ole vaideotsuses kaebaja sellele väitele tähelepanu pööranud. Vaideotsus tuleb tühistada osas, milles VTA jättis JVK 31.07.2013 otsuse n 2 p 1.1 kehtetuks tunnistamata.
  1. Kaebaja heidab VTA-le ette ka seda, et vaideorgan ei teinud vaidemenetluses mingeid täiendavaid toiminguid. Kuigi VTA saanuks vaidemenetluses võtta vaidlusalusest tarust täiendavaid proove, ei olnud tal seda kohustust, kui tal puudus alus kahelda varem võetud proovi analüüsitulemuses. See, et kaebaja teistest tarudest ei leitud haigustekitajaid, ei sea iseenesest kahtluse alla tarust nr 5 võetud proovi analüüsitulemust. Ka ühes tarus asuvast väikesest eoste arvust võib lõpuks kujuneda tõsisem taudipuhang. Eesti Mesinike Liidu infovoldikust nähtub, et ühest surnud vaglast moodustub ligi 2 miljardit uut eost. VTL esindaja Liidia Häkkineni kinnitusel piisab ühe vagla nakatumiseks 10 eosest. Seega oli taudioht olemas. Dokumentide asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine
  2. Kaebaja taotleb lisaks, et kohus kohustaks vastustajaid tunnistama tema kohta järelevalvemenetluses tehtud haldusaktid asutusesiseseks kasutamiseks ning keelaks vastustajatel avaldada dokumendiregistris nende haldusaktide sisu. Kaebaja leiab, et haldusaktid, kust nähtub tema mesilas ameerika haudmemädaniku tuvastamine, kahjustab tema mainet ja äritegevust, samuti koheldakse teda ebavõrdselt teiste ettevõtjatega, kelle suhtes tehtud haldusaktid on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks või kelle kohta ei ole üldse ameerika haudmemädaniku tuvastamisele vaatamata haldusakti vormistatud.
  3. AvTS § 28 lg 1 p 14 järgi on teabevaldaja kohustatud avalikustama riikliku või teenistusliku järelevalve ettekirjutused või otsused nende jõustumisest alates. AvTS § 35 lg 1 järgi on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks mh riikliku järelevalve menetluse käigus kogutud teabe kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni (p 2) ja teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust (p 17). AvTS § 36 lg 1 järgi ei tohi riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusest ja avalik-õiguslikust juriidilisest isikust teabevaldaja asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada mh tarbija huvide kaitsest lähtuvat teavet kaupade ja teenuste kvaliteedi kohta (p 7) ja riikliku või teenistusliku järelevalve korras või distsiplinaarkorras tehtud jõustunud ettekirjutusi või antud akte ning andmeid kehtivate karistuste kohta (p 12).
  4. Kuna kohus tühistab JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 ja VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 (kuigi osaliselt), siis puudub vastustajatel alus nende haldusaktide avalikustamiseks (AvTS § 28 lg 1 p 14, § 36 lg 1 p 12) ning nimetatud haldusaktid tuleb tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks (AvTS § 35 lg 1 p 2).
  5. JVK 11.10.2013 otsust nr 4 ei ole kaebaja kohtus vaidlustanud, mistõttu on see jõustunud. Nimetatud otsus ei sisalda kaebaja ärisaladust (kaebaja ei ole seda väitnud), seega puudub AvTS § 35 lg 1 p-st 17 tulenev alus selle otsuse tunnistamiseks asutusesiseseks teabeks. Otsus ei sisalda ka valeteavet, mis võiks tekitada kaebajale põhjendamatut kahju. Kuna kaebaja mesilast võetud proovist leiti riikliku järelevalve menetluse käigus haigusetekitaja, siis on viidatud otsuse dokumendiregistris avalikustamine ilmselgelt avalikes huvides (AvTS § 36 lg 1 p 7). Avalikkusel peab olema teave leitud haigusetekitaja kohta, et isikud saaksid seda teavet arvestades teha enda õigusi kaitsvaid otsuseid. Sellise otsuse avalikustamine 16
(18)3-13-2003 dokumendiregistris aitab tõkestada haiguse laiemalt levikut. Otsuse avalikustamisega ei kahjustata kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. Kaebajal on võimalik võtta tarvitusele meetmeid haiguse tõrjumiseks ja uute analüüsitulemustega tõendada oma kauba ohutust.
  1. VTA dokumendiregistris tehtud otsing (alalahter: ‘Otsus – Üldtegevus’; registreerimise kuupäev: ‘01.07.2013–30.10.2013’; pealkiri (sisaldab): ‘kitsendus’) näitab, et ameerika haudmemädaniku haiguse tekitaja tuvastamise tõttu on kehtestatud kitsendusi ka paljudele teistele mesinikele, kelle kohta tehtud otsused on dokumendiregistris avalikult kättesaadavad. Vaid mõne osas on tunnistatud dokument AvTS § 35 lg 1 p 12 või p 17 alusel asutusesiseseks kasutamiseks. Samuti on avalikult kättesaadavad kitsenduste kehtestamist lõpetavad otsused. Seega ei kohelda kaebajat nende mesinikega võrreldes ebavõrdselt.
  2. Kuna vastustajad on ameerika haudmemädaniku laia leviku tõttu loobunud haiguse tõkestamiseks kitsenduste kehtestamisest, siis võib arvata, et ettevõtjate, kelle mesilas tuvastati/tuvastatakse hiljem ameerika haudmemädaniku haiguse tekitaja olemasolu, kohta ei tehta mingit ettekirjutust ja nende kohta ei ole avalikkusel teavet. Seega on nimetatud ettevõtjad eelistatud olukorras võrreldes nende ettevõtjatega, kelle kohta on otsused tehtud ja VTA dokumendiregistris avalikustatud. Samamoodi on aga eelistatud olukorras need ettevõtjad, kelle mesilaid ei ole vastustajad üldse kontrollinud, kuid kelle mesilas on samuti haigusetekitajad olemas. Samas on ka kõigil neil LTTS § 71 järgi kohustus kasutada taudiohu leviku tõkestamiseks asjakohaseid bioohutusmeetmeid. Kui nad jätavad asjakohased meetmed kohaldamata või müüvad edasi kaupa, mis põhjustab ostjale kahju (nakatab tema mesila), kaasneb sellega võlaõiguslik vastutus ja kahju hüvitamise kohustus. Täielikku võrdsust ei ole võimalik kõigi ettevõtjate osas nõuda. Arvestades Eestis tegutsevate mesinike arvu (4100 – II kd tl 14p) ja mesilasperede arvu (42 000), ei ole arusaadavalt võimalik kõiki mesilaid ja kõiki mesilasperesid kontrollida. See aga ei tähenda, et avastatud juhtumid tuleb salastada. Ainuüksi võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes puudub alus rahuldada kaebust osas, milles kaebaja soovib, et ka JVK 11.10.2013 otsus nr 4 tunnistataks asutusesiseseks kasutamiseks. Kohtu hinnangul puudub selleks antud juhul seadusest tulenev alus. Otsus ja menetluskulud
  3. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt, tühistab JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.1 ja VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 osas, milles VTA jättis JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.1 kehtetuks tunnistamata, ning kohustab vastustajaid tunnistama JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 ja VTA 30.08.2013 vaideotsuse nr 45 dokumendiregistris asutusesiseseks kasutamiseks. Kaebus jääb rahuldamata osas, milles taotleti ka JVK 31.07.2013 otsuse nr 2 p 1.2 tühistamist ja vastustajate kohustamist tunnistama ka JVK 11.01.2013 otsus nr 4 dokumendiregistris asutusesiseseks kasutamiseks.
  4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 2 järgi tuleb kaebuse osalise rahuldamise korral jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas praegusel juhul kaebuse umbes pooles ulatuses, seetõttu tuleb pooled kaebaja menetluskuludest mõista välja vastustajalt. Vastustajad ei ole nende kantud menetluskulude kaebajalt väljamõistmist taotlenud. 42.
  5. Kaebaja on tasunud asjas riigilõivu kokku 60 eurot (kaebuselt 15 eurot – I kd tl 56; esialgse õiguskaitse taotluselt 15 eurot – I kd tl 64; apellatsioonkaebuselt 15 eurot – I kd tl 150; uuelt esialgse õiguskaitse taotluselt 15 eurot – nähtub kohtute infosüsteemist). Kohus mõistab vastustajatelt kaebaja kasuks välja riigilõivu 30 eurot. 17
(18)3-13-2003 42.
  1. Kaebaja esitatud menetluskulu dokumentidest nähtub, et kaebaja on kandnud õigusabikulusid kokku 950 eurot (koos käibemaksuga 1140 eurot) ja tõlkekulusid kokku 93,20 eurot (25,50 + 68). Menetluskulude kandmine on tõendatud maksekorraldustega. Kohtu hinnangul ei ole kulud põhjendamatud ega ebavajalikud. Seetõttu mõistab kohus vastustajatelt kaebaja kasuks välja menetluskulu 616,60 eurot ((1140 + 93,20) ÷ 2). 42.
  2. Vastustajad vastustavad menetluskulude hüvitamisel solidaarvõlgnikena (HKMS § 108 lg 12, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 173 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.