Obsah (8)

§ 315§ 319§ 311§ 313§ 317§ 389§ 175§ 187

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. november 2015. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-15-4401 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Meelika Aava, Ivi

§ 315lg-test 3, 4, 5, 6, 7 ja § 319 lgst 1 ning põhjendas oma seisukohta järgmiselt.

4.1. Vastavalt

§ 319

lg-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest.

§ 315

lg 5 p 2 alusel saab apellatsiooniõigusest loobuda ka kohe (peale kohtu vastavasisulisi selgitusi), mis vastavalt

§ 315

lg-le 6 kantakse kohtuistungi protokolli, kusjuures kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul.

§ 315

lg 7 kohaselt kui apellatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või kui

§ 315

lõike 5 punktis 2 sätestatud 7-päevase tähtaja jooksul ei ole ükski kohtumenetluse pool teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, märgitakse kohtuotsuses üksnes

§-des 311 ja 313 või § 314 sätestatu. 4.

1. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise järgselt, s.o
2. augustil 2015.a, loobus süüdistatav apellatsiooniõigusest, mida kinnitas S. Semenukha isiklikult allkirjaga. S. Semenukha ei saa seega apellatsiooniteadet esitada, kuna ta on loobunud apellatsiooniõiguse kasutamisest. 4.
3. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et mõiste "apellatsiooniõigusest loobumine" tähendab seda, et isik kaotab õiguse kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada (Riigikohtu määrus nr 3-1-1-61-05). S. Semenukha oli teadlik allkirja andmise tähendusest ning selle andmine oli tema vaba tahte avaldus. Sisuliselt kaotaks kohtupraktikas

§ 315

lg 7 rakendamine oma mõtte, kui süüdistatav saaks igal hetkel allkirja teel väljendatud tahteavaldust tagasi võtta või seda muuta. Ka Riigikohus on väljendanud seisukohta, et piisavalt mõistlik alus on eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda tagasi võtta igal enesele sobival hetkel (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-6-07). 4.4. Kuivõrd süüdistatav loobus apellatsiooniõigusest, märkis kohus kohtuotsuses üksnes

§ 311

ning

§ 313, 314 sätestatu.

1. septembri 2015.a kohtumääruse koostamise ajaks ei olnud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud ka kannatanud ja prokurör. Seega, kuna apellatsiooniõigusest on kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise järgselt süüdistatav loobunud, on loobutud nii apellatsiooniteate esitamise õigusest kui ka apellatsioonikaebuse esitamise õigusest. 2 MÄÄRUSKAEBUS
2. Harju Maakohtu
3. septembri 2015.a määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatava S. Semenukha kaitsja Merike Allikmäe, kes taotleb nimetatud määruse tühistamist. 5.
4. Kaitsja märgib, et kuigi S. Semenukha on teadlik, et loobumise korral kaebust enam esitada ei saa, on ta palunud määruskaebuse esitamist, kuna ta oli kohtuistungil eksituses. S. Semenukha sõnul oli ta istungil elevil ja kohtuotsuse ootuses. Saalis viibis pereliige, allkirja andes ta kiirustas. S. Semenukha ei andnud endale aru, et selliselt toimides piirab ta oma kaebeõigust. Ta ei saanud päriselt aru, mis kaasneb allkirja andmisega. S. Semenukha’le esitati kahtlustus KarS § 199 lg 2 p 7, 9; § 200 lg 2 p 4, 7; § 349, § 213 lg 1, § 209 lg 2 p 1, 4 § 25 lg 2 ja § 121 lg 2 p 2 järgi ning tal oli raske jälgida läbi tõlgi tegelikku karistuse pikkust. Samuti tuli allkiri anda enne seda, kui ta sai süveneda kohtuotsuse resolutiivosasse. Vanglas olles ei saanud S. Semenukha aga nõustuda, et tema apellatsiooniteade jäeti läbi vaatamata ja tagastati apellandile. Kohtuistungil osalemine on pingestatum kui tavaolukord. S. Semenukha tahteavalduse tagasivõtmine on tingitud inimlikust eksitusest. S. Semenukha on varasemal kohtuistungil kogenud seda, et kuigi ta andis allkirja loobumisest, võeti tema kaebus menetlusse. On usutav ka see, et otsuse resolutiivosa oli pikk ja keeruline ning S. Semenukha eeldas leebemat karistust kui mõistis kohus. 5.
5. Riigikohtu otsuse 3-1-1-99-06 kohaselt peab kogu karistusõiguslik regulatsioon olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See tähendab, et karistusõiguse mistahes sätete puhul on võimalik tõstatada küsimust selle sättega võimaldatava põhiõiguste riive kohasusest, tarvilikkusest ja mõõdukusest. PROKURÖRI SEISUKOHT
6. Tallinna Ringkonnakohtu
7. oktoobri 2015.a. määrusega määrati süüdistatava S. Semenukha kaitsja M. Allikmäe määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohtumenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
8. novembrini
9. Tähtaja jooksul esitas ringkonnakohtule oma seisukohad Põhja ringkonnaprokuratuuri abiprokurör A. Vanatoa. Prokurör nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja peab neid põhjalikuks. Vastuseks kaitsja määruskaebuse väidetele osutab prokurör, et süüdistatava näol on tegemist täiskasvanud isikuga, kes on varasema kohtukogemusega. Seetõttu ei saa prokuröri hinnangul kuidagi olla eluliselt usutav, et süüdistatav ei saanud aru antud allkirja tähendusest, eriti kui talle on selgitatud tagajärgi kaitsja juuresolekul. Kohtuotsuse resolutiivosa pikkus ei saa samuti olla aluseks või põhjenduseks, et süüdistatava antud allkirja ja sellega väljendatud seisukoha saab nn tagasi võtta endale sobival ajal. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on seaduslikult ja põhjendatult jätnud süüdistatava apellatsiooniteate läbi vaatamata.
11. Ringkonnakohtule jäävad määruskaebuse väited mõneti vastuolulisteks. Ühest küljest väidab kaitsja, et süüdistatav oli teadlik apellatsiooniõiguse loobumise tähendusest – s.o sellest, et loobumise korral ta enam edasi kaevata ei saa. Samas aga väidab kaitsja, et süüdistatav oli loobumist väljendades siiski eksimuses, mis aga peaks osundama seda, et tegelikkuses ta ei mõistnud adekvaatselt loobumise tähendust. Ringkonnakohus leiab, et S. Semenukha on 3 apellatsiooniõigusest loobunud seaduses sätestatud viisil ning puudub alus tagantjärele pidada tema loobumisel väljendatud tahteavaldust tühiseks. 9.

§ 315

lg 7 kohaselt, kui apellatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või kui edasikaebe tähtaja jooksul ei ole ükski kohtumenetluse pool teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, märgitakse kohtuotsuses üksnes sissejuhatus ja resolutiivosa. Seejuures peab apellatsiooniõigusest loobumisel silmas pidama

§ 315

lgtes 5 ja 6 sätestatud menetlusnõudeid.

§ 315

lg 5 p 2 kohaselt pärast resolutiivosa kuulutamist teatab kohtunik kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja ning selgitab

§-s 318 sätestatud edasikaebamise korda ja apellatsiooniõigusest loobumise võimalust.

§ 315

lg 6 kohaselt kantakse apellatsiooniõigusest loobumine kohtuistungi protokolli ning kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul.

1. Käesoleval juhul toimus resolutiivotsuse kuulutamine
2. augustil 2015, istungil osalesid süüdistatav ja tema kaitsja.
3. augusti 2015.a istungi protokollist nähtuvalt kuulutas kohtunik otsuse resolutiivosa, teatas edasikaebamise tähtaja, selgitas edasikaebamise korda ja apellatsiooniõigusest loobumise võimalust (

§ 315lg 5 p 2; IV kd, tl 140).

Istungi protokolli on kantud, et süüdimõistetu ja kaitsja loobusid apellatsiooni esitamisest (

§ 315lg 6).

27. augusti 2015 kuupäeva kandval dokumendil on S. Semenukha oma allkirjaga kinnitanud, et on otsuse koopia kätte saanud ja edasi kaevata ei soovi. Sinna juurde on lisatud kaitsja M. Allikmäe omakäeline täiendus, milles kaitsja on allkirjaga kinnitanud, et ta ei soovi edasi kaevata (IV kd, tl 149). Seega on apellatsiooniõigusest loobumine toimunud vastavalt

§ 315lg-tes 5 ja 6 sätestatud nõuetele.

Ükski teine kohtumenetluse pool ei ole apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7-päevase apellatsioonitähtaja jooksul kohtule teatanud. Vaatamata

1. augustil 2015 antud nõuetekohasele apellatsiooniõigusest loobumisele, teatas S. Semenukha otsuse vaidlustamise soovist
2. augustil
3. Maakohus on õigesti osutanud Riigikohtu määruse nr 3-1-1-61-05 p-le 6, milles on selgitatud, et mõiste "apellatsiooniõigusest loobumine" tähendab seda, et isik kaotab õiguse kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada. Arvestades, et süüdistatav S. Semenukha loobus igati seaduslikult oma edasikaebeõigusest
4. augusti 2015.a istungil, leiab ringkonnakohus nõustuvalt maakohtuga, et tal ei olnud võimalik hiljem apellatsioonitähtaja jooksul asuda oma apellatsiooniõigust realiseerima.
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust kaitsja väited selle kohta, et süüdistatav oli istungil eksistuses. Nagu märgitud, osales
6. augusti 2015.a istungil süüdistatava kaitsja. Protokollist nähtuvalt võttis istungist osa ka tõlk. Lisaks nähtub protokollist, et kohtunik kuulutas otsuse resolutiivosa ja küsis S. Semenukhalt, kas otsus on temale arusaadav. S. Semenukha kinnitas istungil, et otsus on arusaadav ning ta ei vaja täiendavat selgitust. Seega olid S. Semenukhal otsuse kuulutamisel kõik võimalused küsida eksimuste vältimiseks ja otsusest arusaamiseks abi oma kaitsjalt, tõlgilt või paluda kohtult selgitusi, et kahtluste esinemise korral mitte loobuda apellatsiooniõigusest. Kohtu küsimuse peale kinnitas S. Semenukha otsusest arusaamist. Määruskaebuse väited, et S. Semenukha oli otsuse kuulutamise ajal ärevuse tõttu ebaadekvaatne või ei olnud otsus talle tegelikkuses jälgitav, ei ole eelpooltoodud asjaolude tõttu tõsiseltvõetavad. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist S. Semenukha’le endale etteheidetava käitumisega, kui ta suhtus kohtuotsuse kuulutamisse ja kohtu selgitustesse kergemeelselt, vähese tähelepanelikkusega. S. Semenukha tahteavaldus apellatsiooniõigusest loobumise kohta on protokollitud ning lisaks tema poolt allkirjaga kinnitatud. Õige on maakohtu osundus Riigikohtu
7. mai 2006.a. otsuse nr 3-1-1-607 p-le 6, milles on selgitatud, et on piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Võimalikud on ka erandid, näiteks juhtumid, mil isikut on 4 kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust. Käesoleval juhul millestki sellisest rääkida ei saa. Vastuseks kaitsja väidetele märgib kolleegium, et kuna apellatsiooniõigusest loobumine on võimalik üksnes isiku enda tahteavalduse tulemusena, mis peab olema antud seaduses sätestatud nõudeid järgivalt, on

§ 317

lg-s 7 sätestatud isiku edasikaebeõiguse piirang proportsionaalne, tagamaks kriminaalasjas õigusrahu. Määruskaebuse motiivid ei anna seega alust maakohtu määruse tühistamiseks ning see jääb täielikult rahuldamata.

1. Määruskaebuse piiridest väljuvalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Toimikumaterjalide hulgas on S. Semenukha
2. oktoobri 2015.a taotlus, milles ta märgib, et soovib vaidlustada
3. augusti 2015.a otsust menetluskulude osas. Nimetatud dokumendist nähtub, et see on Harju Maakohtu kantseleis registreeritud
4. oktoobril
5. Süüdistatava kaitsja määruskaebus on Harju Maakohtus registreeritud
6. oktoobril 2015 ja sellel on kohtupoolne
7. oktoobri 2015.a märge selle kohta, et kaitsja määruskaebus edastataks ringkonnakohtule. Süüdistatava
8. oktoobri 2015.a taotlusel niisugune kohtupoolne märge puudub. Kohtuotsuse puhul on isikul võimalik menetluskulusid vaidlustada määruskaebekorras, mistõttu tuleb
9. oktoobri 2015.a taotlust käsitleda süüdistatava määruskaebusena menetluskulude peale.

§ 389

lg 2 kohaselt vaatab määruskaebuse esmalt läbi kohtumääruse teinud kohtukoosseis. Kuivõrd süüdistatava määruskaebusel puudub kohtupoolne märge, see on üksnes kaitsja kaebusel, on ringkonnakohtul alust arvata, et kohus ei ole süüdistatava kaebusega tutvunud.

§ 389

lg-t 2 silmas pidades ei ole ringkonnakohtul seetõttu võimalik võtta süüdistatava kaebust menetlusse, vaid see tuleb saata

1. augusti 2015.a otsuse teinud kohtukoosseisule vastava seisukoha võtmiseks.
2. S. Semenukha kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Tasu suurus on taotluse kohaselt määruskaebuse esitamise eest 20 eurot (0,5 tundi), millele lisandub käibemaks 4 eurot. Taotletavad summad on kokku 24 eurot. Ringkonnakohus peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale tasu summas 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot). Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3,

§ 175

lg 1 p-st 4 ja § 187 lg-st 2 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse korrast, tuleb OÜ-le Arkins Advokaadibüroo välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 24 eurot.

§ 187

lg 2 kohaselt, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Arvestades asjaolu, et kaitsja esitas määruskaebuse S. Semenukha huvides, tuleb kaitsjatasuna väljamõistetud summa 24 eurot jätta süüdimõistetu S. Semenukha kanda. 14. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Pavel Gontšarov /allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava /allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/ 5