Obsah (4)

§ 97§ 86§ 98§ 99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2015, Tartu Tsiviilasja number 2

) § 86 sätestas, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kohtupraktikast (3-2-1-140-07, p 30) tuleneb, et heade kommete vastaseks tuleb eelkõige pidada ebamoraalset (üldiselt hukkamõistetud) ja ebaõiglast tehingut. Heade kommete vastasuse sisustamisel on kostja tuginenud põhiliselt enda teadmatusele ja kogenematusele, sundolukorra ära kasutamisele hageja poolt seoses kostja makseraskustega ning kokkulepete äärmiselt ebasoodsatele tingimustele, mille tulemusena on poolte vastastikuste kohustuste väärtus ebamõistlikult tasakaalust väljas. Kostja esile toodud asjaolud olid kokkulepete sõlmimise ajal kehtinud

§ 97alusel tehingu tühistamise aluseks.

Riigikohus on toonitanud, et tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige

§-d 92; 94; 96 ja 97) on erinormiks

§ 86

suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (3-2-1-140-07, p 32). Kostja esitatud asjaoludel tulnuks seega kõne alla kokkulepete tühistamine kostja poolt

§ 97alusel.

Selleks pidanuks kostja esitama hagejale tühistamisavalduse (

§ 98

lg 1) kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas (

§ 99

lg 1 p 1).

§ 99

lg 2 kohaselt ei või raskete asjaolude ärakasutamisel sõlmitud tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Tegemist on õigust lõpetavate tähtaegadega. Võlgnevuse ümbervormistamine uueks laenuks ei ole iseenesest õiguskorras taunitav ega too kaasa tehingu tühisust heade kommete vastasuse tõttu. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Laenu refinantseerimine ei pea tingimata toimuma võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel. Võlgnevuse ümbervormistamise kokkulepetes nr 2, 3 ja 4 tingis lepingu rikkumine. Heade kommete vastane ei ole see, kui lepingu rikkumisega ei kaasne lepingut rikkunud poolele kasulikud tagajärjed (3-2-1-72-01). Krediidiandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta krediiti annab, seadus siin piiranguid ei tee. Kostja on tarbijakrediidilepingut ja kokkuleppeid sõlmides hageja intressimääradega nõustunud. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama 4 oma õiguste ja kohustuste üle. Kohtupraktika järgi ei saa ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes lugeda vähemalt üldjuhul laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada (vaidlustada) raskete asjaolude ärakasutamise tõttu (3-2-1-137-06, p 22). Kostja ei ole hagejale tähtaegselt tühistamisavaldust esitanud. Kuigi pooled on vabad leppima kokku intressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intressi arvestatakse, on antud juhul pooled leppinud kokku vaid intressimääras (tuleneb lepingu ja kokkulepete põhitingimustest), mitte selle arvutamise viisis (tuleneb üldtingimustest). Tarbijakrediidilepingu järgi oli intress 29,28% krediidisummast aastas, kokkuleppe nr 1 järgi 26,34% uuest krediidisummast aasta kohta, kokkuleppe nr 2 järgi 26,21% uuest krediidisummast aasta kohta, kokkuleppe nr 3 järgi 29,42% uuelt krediidisummalt aasta kohta ja kokkuleppe nr 4 järgi 29,2676% uuelt krediidisummalt aasta kohta. Hageja krediidiasutusena on sätestanud oma lepingu üldtingimustes S (mõisted), s.o tüüptingimustes, et tarbijakrediidilepingutes arvestatakse intressi krediidisummalt, mitte krediidisumma jäägilt. Tarbijakrediidilepingutes tuleb pidada üldjuhul lubatavaks arvestada intressi krediidisaaja kasutusse antud krediidisumma jäägilt. Hageja tüüptingimuse kasutajana ei ole tõendanud, et pooled rääkisid lepingus ja kokkulepetes sätestatud intressi arvestamise tingimused eraldi läbi ning et kostjal oli võimalik nende sisu mõjutada. Tüüptingimus, mille kohaselt peab tarbija kokkulepitud aja jooksul laenumakseid osamaksetena tasudes maksma intressi ka sellelt summalt, mille ta on pangale juba tagastanud, kahjustab tarbijast krediidivõtjat ebamõistlikult. Kuigi intressi arvestamine krediidisummalt on tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine, jääb leping VÕS § 41 järgi kehtima ja intressi tuleb tasuda protsendimääras, milles pooled kokku leppisid, kuid seda tuleb arvestada krediidisumma jäägilt. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõude lahendamisel nii põhi- kui kõrvalnõuete osas lähtuda alternatiivnõudest II. Poolte vahel sõlmitud lepingu ja kokkulepete alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Kostjale on antud krediiti 3259,49 eurot, millest põhinõudena on tagastamata 2946,83 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuab alternatiivnõudes II lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 325,37 eurot. Kostja on hagejaga lepingut ja selle muutmise kokkuleppeid sõlmides nendes märgitud intressimääraga nõustunud. Seega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi katteks 325,37 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud (63,90 eurot) on hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulu. Hageja hinnakirjas määratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur. Seega on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Mõistlik ja põhjendatud meeldetuletuskirja, lepingu ülesütlemise hoiatuse ja ülesütlemise teate maksumus on 100 krooni ehk 6,39 eurot, mistõttu tuleb kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude katteks välja mõista 25,56 eurot (4×6,39). Viivise arvutamisel on hageja lähtunud intressimäärast 29,26% aastas ja perioodist 01.09.2011 kuni 09.02.2015 ning võtnud aluseks võlgnetava krediidisumma 2946,83 eurot. Seega nõuab hageja viivist põhinõudega samas ulatuses. Kohtupraktika kohaselt viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (3-2-1-120-08, p 12). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, milles on kokku lepitud kokkuleppes nr 4, s.o 29,26% suuruses intressimääras. Kuivõrd kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist vaatamata kohtu selgitusele, et kohus saab viivist vähendada üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel, mõistis kohus kostjalt välja 09.02.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 2946,83 eurot. 5 Kohus leidis, et viivisenõue on põhjendatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast endast (kohustuste mittekohane täitmine). Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt rikkus hageja krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus on leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (3-2-1-136-12, p 25). Kohus selgitas kostjale, et saab tema sellekohase väitega arvestada juhul, kui kostja esitab rikkumisest tuleneda võiva kahju hüvitamise nõude hageja rahalise nõudega tasaarvestamiseks. Kuivõrd kostja kohtu nõuet ei täitnud, ei pidanud kohus vajalikuks hinnata, kas hageja on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud või mitte. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Katrin Silvet esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 23. veebruari 2015 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus ebaõigesti kohaldamata

§-i 86. Alates 01.05.2009 kehtiva

§ 86

lg 1 redaktsiooni kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine.

§ 86

lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuni 01.05.2009 kehtinud

§ 86

kohaselt oli heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine.

§ 97

järgi võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kehtiv

§ 86

lg 2 redaktsioon avab tehingu heade kommete vastasuse mõiste.

§ 86

lg 2 p 1 koosseisus on ka varemkehtinud

§ 97sisu.

Lisandunud on alternatiivina tingimus, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Viimatinimetatu ei kuulunud varasemalt kehtinud

§ 97regulatsiooni alla.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 365 SE III seletuskirjas on lahti kirjutatud, mida mõeldakse ebasoodsatel tingimustel sõlmitud lepingu all ning mida tähendab tehing, kus vastastikuste kohustuste väärtus on tasakaalust väljas. Kuni 01.05.2009 oli tehingu heade kommete vastasuse mõiste määratlemata ja oli praktika kujundada. Alates 01.05.2009 on see mõiste ühemõtteliselt lahti kirjutatud. Eelnõu seletuskirjas on antud ka suunis, milline tehing on vastastikuste kohustuste väärtuste tõttu tasakaalust väljas. Nimetatud kriteeriumite alusel tuleks hinnata ka käsitletavaid lepinguid. See ei tähenda

§ 86

lg 2 p 2 normi kohaldamist, vaid seadusandja väljendatud põhimõtete kohaldamist 6 tehingule hinnangu andmisel. Aja möödudes muutuvad hinnangud ka õigussuhetele. Seetõttu ei saa praegu lähtuda hinnangutest, mida seadusandja avaldas 2006.,

1. või
2. a. Kuna antud juhul erinevad poolte kohustuste väärtused peaaegu kolmekordselt, ei ole poolte kohustused tasakaalus. Ülaltoodust tulenevalt on kohaldatav lepingute sõlmimise ajal kehtinud

§ 86, mille järgi on heade kommete vastane tehing tühine.

Sel juhul kohalduvad intressi arvestamisel VÕS § 97 ja viivise arvestamisel VÕS § 113 lg 1 sätteid. Kuna kohus on lähtunud heade kommete vastasest intressimäärast, on kostjalt väljamõistetud summa ebaõige. Kohaldades aastatel 2006–2009 kehtinud EKP intressimäära, kostjal võlgnevus puudub; 2) arvatakse hageja laenulepingu tüüptingimuste järgi lepingu täitmisel laekunud summad esmalt võla sissenõudmisega seotud kulude, teises järjekorras viivise ja muude kohustuste, seejärel intressi ja lõpuks laenusumma katteks. VÕS § 415 lg 2 kohaselt oleks hageja pidanud laekunud summadest esmalt kustutama võla sissenõudmise kulud, seejärel võlasumma ning alles siis intressi ja viivise. Kostja väites VÕS § 415 sätete kohaldamise kohta ei ole kohus seisukohta võtnud. Ei ole arusaadav, millisest põhimõttest kohus hagisumma arvestamisel lähtus. Võib oletada, et kohus lähtus üldtingimustest, mis on vastuolus seadusega. Võlgnevuse esinemisel on võla arvestus ebaõige, sest see on vastuolus VÕS § 415 sätetega; 3) pidi kohus hindama, kas hageja rikkus krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus heitis asjas nr 3-2-1-169-13 kohtutele ette kostja väidete käsitlemata jätmist selles, et laenulepingu sõlmimisel pidi hagejale kui krediidiasutusele olema selge, et kostja ei suuda laenu tagastada ja et täiendava intressikohustuse, lepingutasu maksmise ja käsunduslepingute järgi tasu maksmise kohustuse panekuga kostjale suurendas hageja tema võlakoormust, teades, et kostja ei suuda lepingut täita. Hagejale olid kokkulepete sõlmimisel teada kostja makseraskused, sest kostjal oli tekkinud võlgnevus. Hagejal oli võimalus laenulepingut mitte pikendada ja mitte koormata kostjat täiendavate kohustustega. Kõrge intressiga laenu andmisel on käibes vajalikuks hooleks vähemalt teise poole majandusliku olukorra tuvastamine. Kui jätta see tegemata (või teha lohakalt), siis on käibes vajalikku hoolt olulisel määral rikutud ning tehing on seetõttu tühine.

1. BIGBANK AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on sõlmitud lepingud kooskõlas heade kommetega ja kostjale täitmiseks kohustuslikud. Hageja nõustub kohtu seisukohtadega ja jääb 03.02.2014 vastuse punktis 5 toodu juurde. Lisaks on Riigikohus korduvalt asunud seisukohale, et kõrge intress iseenesest, isegi kui see on laenusaaja suhtes ebaproportsionaalne, ei tingi veel tehingu tühisust heade kommete vastasuse tõttu (Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura,
2. Lk 275). Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et heade kommete vastaseks ei muuda lepingut selle vähene kasulikkus tarbijale (3-2-1-72-01). Intressikokkulepe on pooltevaheline kokkulepe. Pooltel on õigus otsustada, millises tasus raha laenamise eest kokku lepitakse. Viivise ja võla sissenõudmisega seotud kulude tekkimine on otseses seoses kostja tegevuse/tegevusetusega, kuna on tekkinud kostja poolsest lepingu rikkumisest; 2) on hageja arvestanud kostja maksed võla katteks kooskõlas nii seaduses kui ka hageja üldtingimustes tarbijakrediidilepingute kohta sätestatuga; 3) ei too vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kaasa tehingu tühisust. Kohus on selgelt öelnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab kostja esitada kahju 7 hüvitamise nõude, mida kostja teinud ei ole. Teiseks, kuna asjas on esitatud kohtule ja kostjale alternatiivsed nõuded, siis ei ole käesolev vaidlus asjakohane; 4) on hageja teinud kostjale kompromissettepaneku, mille järgi kuuluks maksegraafiku alusel tasumisele alternatiivse nõude põhisumma 2946,83 eurot ja menetluskulud 310 eurot, kokku 3256,83 eurot. Kostja kompromissettepanekuga ei nõustunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. veebruari 2015 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
5. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud osaliselt BIGBANK AS alternatiivnõude (s.o alternatiivnõue II) 6282,93 euro väljamõistmiseks. 7.
6. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§-i 86. Maakohus on õigesti kohaldanud vaidlusaluste tarbijakrediidilepingu ja kokkulepete sõlmimise ajal (kuni 01.05.2009) kehtinud

§-i 86 ning põhjendatult asunud seisukohale, et nimetatud tehingud ei ole vastuolus heade kommete või avaliku korraga ega seetõttu tühised (maakohtu otsuse p 6). Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega. Apellandi väide, et kuna 01.05.2009 oli tehingu heade kommete vastasuse mõiste määratlemata ning puudus ka vastav kohtupraktika, oleks maakohus pidanud vaidlusaluseid tehinguid hindama alates 01.05.2009 kehtiva

§ 86lg-s 2 sätestatust tulenevalt, on ekslik.

Ringkonnakohus märgib, et ka enne 01.05.2009 oli tehingu heade kommete vastasuse mõiste määratletud ning seda kinnitas ka kohtupraktika. Maakohus on siinjuures viidanud ka vastavale Riigikohtu praktikale (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-140-07). Samuti on kooskõlas kohtupraktikaga maakohtu seisukoht, et ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega. Riigikohus on 14.01.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 märkinud, et VÕS § 415 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist (intressi) lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Maakohus on vaidlustatud otsuses nimetatud Riigikohtu seisukohast juhindunud. 7.

1. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 415 lg-t 2 ning maksete arvestamisel lähtunud tüüptingimustes sätestatud maksetingimustest. Hageja tüüptingimuste p 2.4 (I kd, t.l 26) teise lause kohaselt tarbijaga sõlmitud lepingu täitmise käigus krediidiandjale laekunud summade arvelt loetakse esmalt tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel krediidisumma, seejärel krediidisumma intress ning lõpuks viivis ja muud tasumisele kuuluvad kohustused. Nimetatud regulatsioon ühtib VÕS § 415 lg-s 2 toodud regulatsiooniga ning apellandi väide, et „võib oletada, et maakohus lähtus üldtingimustes sätestatud korrast (ilmselt pidas apellant silmas tüüptingimuste p 2.4 esimest lauset) , mis on vastuolus seadusega“, on põhjendamatu. 8 Vastuses ringkonnakohtu 25.06.2015 nõudele vastas hageja 20.07.2015 menetlusdokumendis, et ta on alternatiivnõude II esitamisel lähtunud VÕS § 415 lg-s 2 ja tüüptingimuste p 2.4 teises lauses sätestatust. Sellele hageja seisukohale ei ole apellant vastuväidet esitanud ega omapoolset võlaarvestust esitanud. 7.
2. Õige ei ole apellandi väide, et maakohus on jätnud käsitlemata tema vastuväite hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta. Maakohus on nimetatud vastuväidet käsitlenud vaidlustatud otsuse p-s
3. Riigikohus on 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 asunud seisukohale, et lepingu tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ega hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu 27.11.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 on Riigikohus märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel on krediidisaajal õigus nõuda kahju hüvitamist ning võimalik kahju tasaarvestada krediidiandja krediidi tagastamise nõudega. Kuna kostja ei ole vastunõuet kahju hüvitamiseks esitanud, siis ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise hindamisel asjas tähendust.
4. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda. BIGBANK AS on kinnitanud, et tal apellatsiooniastmes menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohus vabastas K. Silveti 01.04.2015 määrusega riigilõivu 450 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb K. Silvetilt tasumata riigilõiv 450 eurot TsMS § 190 lg 2 alusel mõista välja riigituludesse. Tartu Maakohtu 06.12.2013 määrusega anti K. Silvetile menetlusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seetõttu tuleb riigi õigusabi kulud, mis on seotud K. Silveti esindamisega, jätta riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja