← Eesti

2-14-57452/92

Obsah (4)§ 145§ 143§ 134§ 123

Tsiviilasi nr 2-14-57452 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-14-57452 Määruse tegemise aeg ja koht 18.12.2015, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav Ko

§ 145lg 2 ja 3 alusel.

14. Kohus tuvastas menetluse käigus, et HJDM-l on probleeme suhtlemisel kõigi kolmandate isikutega, mitte ainult isaga. Lapsel on paaniline hirm ka perekeskuse ja selle töötajate ees (I kd lk 68) ja ka lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja ei 5

(13)Tsiviilasi nr 2-14-57452 ole HJ-ga kontakti saanud (II kd, lk 6). Harju Maakohus 28.01.2014 määrusega tsiviilasjas 2-13-57233 määratud erieestkoste 28.04.2014 arvamuse (I kd, lk 158 jj) kohaselt oli lapse suhtumine terapeutidesse teenuse osutamisel tõrjuv ja sageli agressiivne. Enamiku ajast ei olnud lapsel valmisolekut koostööks, positiivne areng puudus. Laps jäi tõrjuvaks kogu perioodi jooksul ning terapeutidel ei õnnestunud temaga teraapiaks vajalikku kontakti saavutada. 26.03.2015 kohtus kohtunik lapsega tema ärakuulamiseks XXXXXXXX XXXX XXXXXXXXXXXX (III kd lk 70). Kohtumisel oli laps väga argliku olemisega, oli selgelt häiritud toimuvast ega vastanud häälega ühelegi talle esitatud küsimusele, ainult pearaputusega. Eripedagoog HK avaldas arvamust, et lapse psüühika ja tervis on selgelt kannatanud pidevate käimasolevate kohtumenetluste tõttu.
  1. Kohus leidis, et olukorras, kus vanemate omavahelised suhted on halvad, on hetkel ebamõistlik eeldada konfliktideta suhtlust lapse kasvatuse küsimuses. XXXXXXXXXXXXX 30.01.2013 tõendist nähtuvalt avaldas psühhiaater PV-B arvamust (I kd lk 166), et lapse paranemise huvides on vajalik peatada kohtumised isaga kuni laps käib rehabilitatsiooniteenusel. Kui isaga kohtumistes on olnud paus, siis on laps vastuvõttudel olnud rahulikum, paremini kontaktis. Samuti leiab Tallinna Lastehaigla, et isa ja lapse vahelise suhtluspausi nõudmine on põhjendatud, kuna see võib nurjata lapse raviplaanis püstitatud eesmärgid (I kd lk 160).
  2. Kohus, tuginedes spetsialistide professionaalsetele arvamustele ja võttes arvesse lapse tervist, leidis, et on mõistlik peatada SNA ja HJDM vaheline suhtlus kuni HJDM 10aastaseks saamiseni, s.o kuni 18.09.
  3. Kohus leiab, et lapse kümne aastaseks saamiseni on piisav aeg lapse tervist parandada, mis on eelduseks kõigile probleemidele seonduvalt lapsega mh erieestkostja määramiseks isa ja lapse suhte taastamiseks tulevikus või ilma selleta ning annab võimaluse keskenduda erialaspetsialistidel paremini lapse tervise parandamisele ning annab rahu lapsele keskenduda tema eakohastele tegevustele. Samuti on kümne aastane laps eelduslikult arenenum ja otsustusvõimelisem, julgem oma arvamuste avaldamistes ning vastuvõtlikum ettepanekutele isa ja lapse suhtlemise taastamise küsimuse otsustamiseks. Lisaks, et tulevikus isa ja lapse vaheline suhtlemine õnnestuks paremini, tuleb SNA-l läbida pereteraapia (positiivse vanemliku rolli kujunemiseks, mis aitab tal mõista lapse elu, tema suhteid) ning läbida emotsioonide juhtimise kursus (viha juhtimine, agressiivsuse asendamise treening). Tulemuslik psühhoteraapia täiskasvanu isiksuseprobleemide puhul on tavaliselt mitu aastat kestev (I kd, lk 143). Samuti on lapse psüühika ravi pikaajaline, laps vajab rahu ja tema jaoks turvalist stressivaba elukeskkonda. Samas peab lapse isal säilima õigus saada lapse emalt EDM-lt mistahes teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade kohta. Erieestkostja määramine ei ole hetkel selle lapse tervist arvestades probleemi lahendus, sest varasemate kogemuste pinnalt see abinõu ei tööta (III kd, lk 76 istungiprotokoll). Kohus selgitas, et suhtlemise peatamine ei lõpeta isa õigust lapsega suhelda, sest

§ 143kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Nimetatud säte aga eeldab lapse soovi oma isaga suhelda. Lapse ja isa vahelise suhtlemise peatamine teatud ajaks on käsitatav samuti suhtluskorra määramisena. Määruskaebus 17. SNA esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 1 (SNA avalduse osaline rahuldamine), p 3 (SNA avalduse suhtluskorra osas alaealise lapse HJDM suhtes osaline rahuldamine selliselt, et peatada SNA ja HJDM vaheline suhtlus kuni HJDM 10-aastaseks saamiseni s.o kuni 18.09.2017 aastani) ja p 4 (SNA kohustamine läbima pereteraapia kursused ning 6

(13)Tsiviilasi nr 2-14-57452 emotsioonide juhtimise kursuse hiljemalt ühe kalendriaasta jooksul kohtumääruse jõustumisest), teha uus määrus, millega rahuldada SNA nõue hooldusõiguse muutmiseks või esitatud alternatiivnõuded, võtta asja juurde tsiviilasja nr 2-13-57223 materjalid ning jätta menetluskulud poolte eneste kanda.
  1. Määruskaebuse esitaja põhjendas, et varasemate kohtulahendite põhjendused (Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-10-50766, Harju Maakohtu 28.01.2014 määrus tsiviilasjas nr 2-13-57223, Tallinna Halduskohtu 21.11.2014 otsus haldusasjas nr 2-13-51884) ja ametiasutuste arvamused (Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkli 01.08.2011 määrus, XXXXXXXX XXXXXXXXXX 30.01.2013 aruanne, tsiviilasjas nr 2-10-50766 lapse esindaja advokaat Helen Tombergi väited 27.02.2013 Tallinna Ringkonnakohtus toimunud istungil), mis on esitatud pärast isa ja lapse suhtlemise lõppemist EDM tegevuse tulemusel, lükkavad täies mahus ümber kõik Harju Maakohtu 11.05.2015 kohtulahendi väited, nagu käitunuks SNA EDM ja/või HJDM suhtes vägivaldselt või isa ja lapse kohtumised poleks lapse tervisest tulenevalt võimalikud või et nad poleks lapse huvides ja kahjustaksid last. Küll aga on nimetatud lahendid tuvastanud üheselt, et avaldaja I vanema õiguste teostamist takistab lapse huvide vastaselt EDM. Uusi ja asja oluliselt muutvaid tõendeid pole EDM käesolevas menetluses kohtule esitanud ja ka kohus pole neid iseseisvalt kogunud.
  2. Peaaegu kõik EDM väited käesolevas tsiviilasjas kattuvad varasemalt esitatud väidetega tsiviilasjades nr 2-10-50766 ning 2-13-57223 ja nendele väidetele on kohtud juba hinnangu andnud. Enamus EDM poolt esitatud menetlusdokumentide lisasid (kirjalikke tõendeid) pärinevad samuti aastatest 2010-2013, maakohus ja ringkonnakohus on neid analüüsinud ning nende põhjal kujundanud senistes jõustunud lahendites oma seisukoha. Maakohus võttis vastu EDM poolt uuesti esitatud dokumendid ja asus sama tõendikogumit eelmistes kohtulahendites analüüsinud maa- ja ringkonnakohtu lahenditega diametraalselt erinevale seisukohale. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohtud on senistes pooltevahelistes kohtumenetlustes samasisulist tõendikogumit käsitletud hoopis teisiti.
  3. Määruskaebuse esitaja põhjendas, et seni ei ole ükski kohus ega uurimisorgan tuvastanud, et „2011 aastal toimus lapse isa poolt vägivalla intsident, kus lapse isa lõi lapse emale rusikaga näkku, olles eelnevalt püüdnud last ema käest ära sikutada“. Pigem on prokuratuur intsidenti käsitlenud lapse ema poolt väljamõeldud provokatsioonina. Samuti pole tuvastatud isa agressiivset käitumist. Ebaõiged on ka kohtumääruse väited (p 16), et isa pole suhelnud lapse kooliga. Lisaks viibimisele
  4. septembri avaaktusel on lapse isa 2014 novembris vestelnud pikemalt lapse klassijuhataja ja õppealajuhatajaga, samuti on hiljem pidevalt vahetanud e-kirju lapse klassijuhatajaga lapse käekäigu asjus. Kooli ja lapse isa vahelist suhtlust kinnitas 27.04.2015 istungil ka lastekaitsetöötaja Kadri Pettai. Meditsiinilised uuringud ei ole ühelgi juhul tuvastanud, et lapse puue oleks seotud isast tuleneva posttraumaatilise kahjustusega (määruse p 13), samuti pole lõplikku selgust lapse tegeliku diagnoosi osas. Seda, et lapse puude tegelikke põhjusi pole tagantjärele võimalik tuvastada, väitis lastearst PV-B ka last esindavale advokaadile.
  5. SNA ja PV-B vahelise vestluse käsitlemine vanemliku sobivuse uuringuna on meelevaldne, sest lapse isa pole kunagi andnud nõusolekut enda allutamiseks meditsiinilisteks (psühhiaatrilisteks) uuringuteks. Senine kohtupraktika on ka asunud seisukohale, et perekonnaseadusest ei tulene kohtule õigust kohustada vanemat minema psüühilise ravi asutusse konsultatsioonile või võtta osa teraapiatreeningutest (RKTKm 3-2-1-118-09, TrtRK 2-07-50659 jm), mistõttu on asjakohatu maakohtu viide

§ 134lg-le 3, mis käsitleb hoopis hooldusõiguslikke juhiseid vanemale. 7

(13)Tsiviilasi nr 2-14-57452
  1. Kohtud on seni õigesti märkinud, et võimalikud kallutatud seisukohad põhinevad vaid lapse ema poolt esitatud teabel. Lapse raviarst PV-B on varasemalt mitmel korral keeldunud lapse isale lapse tervise kohta teavet andmast. Lisaks on ta esitanud alusetuid ja ebaõigeid andmeid lapse isa isikuomaduste ja toimunud sündmuste kohta. Samuti edastab EDM lapse raviarstile teadlikult valeinfot last kahjustavate kohtumiste toimumise kohta ning viimane on seda valmis kohe raviasutuse blanketil meditsiinilise tõendina kohtus esitamiseks vormistama. Senises õiguspraktikas ei ole ka ühtegi juhtumit, kus hooldusõiguslikul vanemal ei lubata lapsega suhelda ja last kasvatada ainuüksi põhjusel, et lapsel on diagnoositud valikuline mutism või mingi muu lapseea suhtlushäire (psüühiline puue).
  2. Määruskaebuse esitaja juhtis tähelepanu lapse käitumisele kohtumisel maakohtu kohtunikuga ja hilisemale eripedagoog HK poolt (ilmselt pärast tema ja EDM vestlust) esitatud taotlusele 26.03.2015 ärakuulamise protokolli täpsustamiseks. Eripedagoog väitis, et laps oli talle kohtumiseelselt oma vaikimise põhjendusena selgitanud, et „ema oli pahandanud, kuna ta oli kellelegi valesid asju rääkinud“. Hilisemalt (pärast ilmselget „mäluvärskendamist“ eripedagoogi hilisemas teravas vestluses lapse emaga) eripedagoog väidab, et „laps ei soovinud kohtunikuga rääkida seetõttu, kuna kartis, et protokolli kantakse valesid asju“. Ükskõik kumb lapsepoolse ütluste versioon ka tõeks osutuks, on see tõendiks sellest, et lapse vaikimine ei olnud tingitud tema tervislikust seisundist, vaid oli teadlikult valitud käitumisviis, vältimaks ütluste võimalikke tagajärgi, sh konflikti emaga.
  3. Lisaks määruskaebuse esitaja rõhutas, et lapse ema ei täida ühtegi hooldusõiguse/suhtluskorra lahendit ja kuritarvitab järjepidevalt vanema õigusi. Eesti Vabariigis puuduvad igasugused täitmismeetmed suhtluskorra lahendite sundtäitmiseks ja see on tekitanud SNA-le märkimisväärse mittevaralise kahju ning toonud esmakordselt selleliigilises küsimuses kaasa riigivastutuse kohaldamise (Tallinna Halduskohtu 21.11.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-51884). Kõnesolevas asjas erieestkostjaks määratud lapse elukohajärgne eestkosteasutus ei täida oma ülesandeid mitte ühelgi moel (ei suutnud tuvastada isegi lapse elukohta) ning toonitab korduvalt oma hirmu ja suutmatust/soovimatust terava probleemiga tõsiselt tegelda. Tsiviilasjas nr 2-10-50766 esitas Põhja Tallinna valitsus isegi Riigikohtule määruskaebuse, et mõne isa ja lapse esimese kohtumise juures viibimine põhjustab nende töökoormuse lubamatut tõusu. Menetluse edasine käik
  4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse.
  5. Põhja-Tallinna Valitsus vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta määruskaebuse rahuldamata, kuid muuta maakohtu määruse resolutsiooni p 4 selliselt, et mõlemad vanemad oleksid kohustatud osalema teraapiates ja perelepituses.
  6. EDM vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud SNA kanda.
  7. HJDM-le määratud esindaja leidis, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega peatati SNA ja HJDM vaheline suhtlus kuni HJDM 10-aastaseks saamiseni s.o kuni 18.09.2017 aastani. Puudutatud isiku esindaja palus kinnitada suhtluskorra selliselt, et iganädalaselt oleks tagatud lapse ja avaldaja I võimalikult tihe suhtlemine, välistades seejuures EDM viibimise kohtumiste juures. Puudutatud isiku esindaja on seisukohal, et lapse ema ja avaldaja I viibimine kohtumiste juures tekitab lisapingeid, mis oluliselt raskendavad lapse ja avaldaja I vahelise kontakti loomist. Eeltoodust tulenevalt on ilmselt vajalik suhtluskorra täitmisesse kaasata erieestkoste, milleks määratud esindaja soovitas määrata elukohajärgse lastekaitse. Muus osas palus 8
(13)Tsiviilasi nr 2-14-57452 puudutatud isiku esindaja jätta määruskaebus rahuldamata ja kohtumääruse muutmata.
  1. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  2. 10.07.2015 esitas SNA Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse täienduse taotlusega vaadata asi läbi kohtuistungil.
  3. Tallinna Ringkonnakohtus 03.12.2015 toimunud kohtuistungil jäi SNA oma nõuete juurde ja avaldas valmidust lepitusmenetluseks. HJDM-le määratud esindaja jäi oma seni esitatud seisukohtade juurde ning leidis, et mõlemad lapse vanemad peaksid läbima teraapia ning ka lapse ühel hetkel teraapiasse kaasama. EDM avaldas valmidust lepitusmenetluseks, kuid leidis, et antud hetkel ei ole laps valmis isaga suhtlemiseks. Põhja-Tallinna Valitsus jäi seni esitatud seisukohtade juurde, leides lisaks, et vanematele peaks olema kohustuseks lepitusmenetluses osalemine.
  4. 07.12.2015 teavitas EDM Tallinna Ringkonnakohut, et on pöördunud ühe varasema lepitaja poole lepituse jätkamiseks, millele SNA vastas 09.12.2015, et ei pea kujunenud olukorras järjekordset eelduslikult tulutut perelepitust mõistlikuks. Ringkonnakohtu põhjendused
  5. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 656 lg 2 2.lausele, § 657 lg 1 p-dele 1,2,3, § 659, § 667 lg-le 2, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb tühistada osas, millega kohustati SNA läbima pereteraapia kursused ning emotsioonide juhtimise kursuse hiljemalt ühe kalendriaasta jooksul kohtumääruse jõustumisest ning osas, millega rahuldati osaliselt SNA avaldus suhtluskorra määramiseks alaealise lapse HJDM-ga selliselt, et peatati SNA ja HJDM vaheline suhtlus kuni HJDM 10 (kümne) aastaseks saamiseni so kuni 18.09.
  6. SNA avaldus suhtluskorra määramise nõude osas tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Harju Maakohtu määrus, millega maakohus jättis rahuldamata SNA avalduse alaealise HJDM suhtes vanema ainuhooldusõiguse andmiseks, alternatiivselt otsustusõiguse andmiseks, jätta muutmata. Maakohtu määruse peale ei esitatud määruskaebust osas, millega maakohus jättis EDM vastuavalduse rahuldamata ja osas, millega kohustati EDM igakordselt ja viivitamatult andma SNA`i pöördumistele teavet HJDM tervise, hariduse ja huvialade kohta.
  7. Käesolevas tsiviilasjas on nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses tuvastamist leidnud asjaolu, et vaatamata avaldaja I ja puudutatud isiku (edaspidi ka laps) suhtes tsiviilasjas nr 2-10-50766 määratud suhtluskorrale, mis kehtis lapse 7-aastaseks saamiseni so kuni 18.09.2014, on avaldaja I puudutatud isikuga viimati suhelda saanud 2011 aasta augustikuus (III kd, lk 74 pöördel, lk 196 pöördel).
  8. Seega puudub avaldaja I ja puudutatud isiku vahel igasugune suhtlus rohkem kui neli aastat. Lisaks ei oska avaldaja I eesti keelt, mis on lapse suhtlemiskeel ega ole kursis puudutatud isiku igapäevategemistega. Vanema hooldusõiguse aktiivne teostamine eeldab tihedat suhtlemist lapsega, tema juhendamist, tema eest hoolitsemist ning tema arvamuse ärakuulamist. Hooldusõigust aktiivselt teostav vanem peab lapsele suutma selgitada oma otsustusi lapse hooldamisel ja tema arengu suunamisel. Lapse poolt vanema otsustuste aktsepteerimine eeldab vanema autoriteeti lapse suhtes ja hingelise sideme olemasolu. Avaldaja I ja lapse vahelise suhtlemise puudumise tõttu rohkem kui 4 aasta jooksul ei ole eelnimetatud eeldused lapse igapäevaseks kasvatamiseks ja tema igakülgseks arendamiseks täidetud. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu 9
(13)Tsiviilasi nr 2-14-57452 hinnangul avaldaja I poolt esitatud põhinõue (ainuhooldusõiguse üleandmiseks avaldajale I) ja ka esimene alternatiivnõue (otsustusõiguse üleandmiseks avaldajale I puudutatud isiku viibimis- ja õppekoha suhtes) põhjendatud. Määruskaebus jääb nende nõuete osas rahuldamata.
  1. Määruskaebus tuleb rahuldada suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõude osas. Avaldaja I esitas suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõude selliselt, et laps viibiks isaga iganädalaselt kolmapäeviti koolivälise aja alates peale koolitöö lõppu, kuni kella 19.00-ni, kui isa viib lapse tema elukohta ja laps viibiks isaga üle nädalavahetuse alates reedest peale õppetöö lõppu kuni pühapäeva õhtuni kell 19.00, kui isa viib lapse tagasi tema elukohta jne. Maakohus otsustas rahuldada osaliselt avaldaja I avalduse suhtluskorra kindlaksmääramise osas alaealise lapse suhtes selliselt, et peatas avaldaja I ja lapse vaheline suhtluse, kuni lapse 10 aastaseks saamiseni, so kuni 18.09.
  2. Ringkonnakohus leiab, et õige ei ole maakohtu seisukoht selles, et juhul, kui kohus jätab suhtluskorra teatud tähtajani kindlaks määramata, saab seda lugeda suhtluskorra kindlaksmääramise nõude osaliseks rahuldamiseks. Avaldaja I suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõude eesmärgiks oli tagada lapsega aktiivne suhtlemine. Kui maakohus otsustab, et suhtluskorda ei pea määrama, siis tuleb avaldus jätta rahuldamata.
  3. Vanema ja lapse suhtlemist korraldades määrab kohus vanema suhtlemisõiguse ulatuse ning täpsustab, mil viisil peab vanema ja lapse suhtlemine

§ 143lg 1 mõttes toimuma.

Kohtul tuleb määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates tuleb kohtul arvestada vanemate hooldusõigust, vanemate õigust ja huvi lapsega suhelda, lapse vanust ja huvi vanematega suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid. Kohtu ülesandeks on vanema ja lapse suhtlemise korda reguleerides lõpetada vanemate vaidluse lapsega suhtlemise korra üle. 38. Käesolevas asjas on maakohus avaldaja II poolt esitatud tõendite alusel tõendatuks lugenud nii avaldaja I vägivaldsuse puudutatud isiku suhtes, selle, et lapse hirm isa ees on põhjendatud ja tingitud võimalikust vaimsest või füüsilisest vägivallast lapse vastu (p 14, 15), kui ka selle, et avaldaja I vajab psühholoogilist ravi psühhoteraapia näol (p 49). Asjas on esitatud avaldaja II poolt erinevaid tõendeid isa käitumise kohta lapse suhtes ja lapse käitumise kohta lapse suhtlemisel erinevate isikutega, kes püüdsid parandada lapse ja isa suhtlemist ning samuti on esitatud tõendeid lapse tervisliku olukorra kohta. Maakohus on määrust tehes neile viidanud, kuid jätnud tähelepanuta selle, et avaldaja I on väitnud, et avaldaja II poolt esitatud tõendid pärinevad aastast 2009-2012 ning need tõendid esitati ka tsiviilasja nr 2-10-50766 menetlemise käigus. Asja materjalidele lisatud 19.03.2013 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega (I kd, tlk 18-37) määrati avaldaja I ja lapse suhtlemiskord. Kohtuinfosüsteemi andmetel jõustus nimetatud määrus Riigikohtu 10.06.2013 määrustega. Samuti jäeti 10.06.2013 määrusega Riigikohtu poolt rahuldamata avaldaja II taotlus tsiviilasjas nr 2-10-50766 Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2013 määruse täitmise peatamiseks. Kuna avaldaja II jõustunud määrust ei täitnud, siis piiras Harju Maakohus avaldaja II hooldusõigust ja määras lapsele erieestkostja, mh lapse ja isa suhtlemise tagamiseks (I kd, tlk 38-46). Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.03.2014 määrusega Harju Maakohtu 28.01.2014 määruse muutmata (II kd, tlk 96107). Maakohus leidis, et avaldaja I ja lapse suhtlemiskorda ei tule käesoleval ajal määrata. Samas on maakohus oma seisukoha suures mahus rajanud tõenditele, mis pärinevad ajast, millele järgnevalt on kohtud asunud seisukohale, et avaldaja I ja lapse suhtlemiskord tuleb tagada. Maakohus ei ole avaldaja I väidetele, et esitatud tõendid pärinevad aastast 2009-2012 ning need tõendid esitati ka tsiviilasja nr 2-10-50766 10

(13)Tsiviilasi nr 2-14-57452 menetlemise käigus, vastanud.
  1. Asja menetluses esitati ka tõendeid, mis pärinevad aastast 2014 (II kd, tlk 112-122) ja mis on vormistatud lapsega tegelenud isikute, sh psühholoogi ja psühhiaatri poolt. Nimetatud tõenditest ei nähtu, et lapse võimalik soovimatus isaga suhelda on põhjustatud isa käitumisest. Lapse raviarsti(de)le esitati ka konkreetsed küsimused lapse ja isa suhtlemise võimaliku taastumisega seoses, kui nendele küsimustele sisulist vastust ei antud ( II kd, tlk 118-119). SA Tallinna Keskhaigla arvamuse kohaselt on suhtluspausi nõudmine isa ja lapse suhetes põhjendatud (II kd, tlk 121 pöördel), samas eelnevalt on korduvalt väljendatud, et konkreetse lapsega antud küsimustele vastata ei osata, sest puuduvad terviklikud objektiivsed andmed isa käitumise kohta.
  2. Käesolevas asjas nähtuvad järgmised asjaolud: - Avaldaja I ja puudutatud isiku vaheline otsene suhtlus lõppes 2011 aastal, mis tähendab, et avaldaja I väidetav kahjulik mõju puudutatud isikule on võimalik sel perioodil välistada. - Tsiviilasjas nr 2-10-50766 oli määratud suhtluskord kuni 18.09.2014, mida avaldaja II ei täitnud, põhjendades seda sellega, et puudutatud isikul puudus tahe avaldajaga I kohtumiseks, kuna isa on lapse suhtes olnud agressiivne ja lapsel on tekkinud selle tulemusel traumad (III kd, tlk 197). - Puudutatud isiku enda tegelik tahe on käesolevas menetluses jäänud välja selgitamata. Puudutatud isikuga ei saanud kontakti tema ärakuulamisel maakohus, lapsele RÕA korras määratud esindaja ega eestkosteasutus. Sealjuures on tähelepanuvääriv asjaolu, et puudutatud isik ei ole aastate jooksul soovinud suhelda (või on nendega suhtlemisel olulisi probleeme) just ühegi otseselt või kaudselt isaga suhtlemiskorda tagama seatud isikuga (sh oli raskendatud F terapeutide suhtlemine lapsega 15.08.2012-28.03.2013, II kd, lk 116), samas teiste võõraste isikutega suhtlemisel esineb küll probleeme, kuid need on ületatavad (näit II kd, tlk 112-113). Laps õpib XXXXXXXX XXXX XXXXXXXXXXXX ning käib karate trennis (kontaktne spordiala), mida kinnitas avaldaja II ringkonnakohtu istungil ning see viitab samuti, et lapse suhtlusprobleemid on seotud isaga võimaliku suhtlemisega. Arvestades lapse vanust ja seda et laps ei ole isaga suhelnud 4 aastat, oleks maakohus pidanud välja selgitama, millel põhineb lapse väidetav hirm isa suhtes.
  3. TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti (RK 3-2-1-83-11).
  4. Puudutatud isiku tegelikku tahet avaldaja I suhtlemisega seoses on maakohtul võimalik välja selgitada ekspertiisi määramisega või asjatundjalt arvamuse küsimisega. Kuivõrd mõlemad avaldajad on esitanud teise suhtes väiteid vanemaks sobimatuse ja lapse huvide kahjustamise kohta, annaks ekspertiis või asjatundja arvamus vastuse ka puudutatud isiku mõlema vanema poolsetele kahtlustele teise vanemlike oskuste ebapiisavuse osas. Ringkonnakohus märgib, et 03.12.2015 istungil ei võtnud kumbki puudutatud isiku vanematest vastutust oma käitumise eest, leides, et lapse terviseprobleemides on süüdi üksnes teine vanem. Ka see fakt on üks indikatsioon eksperdi või asjatundja arvamuse küsimiseks. Arvamuse küsimisega on võimalik välja selgitada seegi, kas ja millisel viisil on suhtlus puudutatud isiku ja avaldaja I vahel võimalik või kui suhtluskorra määramine pole lapse huvides, siis millistel põhjustel. Lisaks selguks täpsemalt ka puudutatud isiku tervislik seisund, millega tuleb maakohtul arvestada suhtluskorra määramisel (vajadusel määrates selle astmelisena, RK lahend 3-2-1-113-114).
  5. Tulenevalt TsMS § 561 lõikest 1 peab kohus last puudutavas menetluses nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel 11
(13)Tsiviilasi nr 2-14-57452 lahendama. Kuigi lepitusmenetluse läbiviimise kohustuslikkusele viitab TsMS § 563, ei tähenda see seda, et eelnevas menetlusetapis ei peaks kohus vaidlevaid vanemaid kas ise lepitama või tegema neile ettepanekut pöörduda nõustaja või kohtuvälise lepitaja poole. Ringkonnakohtu istungil väljendasid mõlemad avaldajad valmidust lepitamiseks. Avaldaja I esindaja poolt ringkonnakohtule istungijärgselt esitatud seisukohta lepitamisega mittenõustumise kohta ei tohiks käsitleda lõpliku seisukohana ega teha järeldust, et avaldaja I mitte mingil juhul lepitusega ei nõustuks. Tallinna Ringkonnakohtule teatas ka varem vanemate lepitust läbi viinud Helle Niit, et vanemate valmisoleku korral on ta nõus lepitusmenetlust läbi viima. Käesoleval juhul võib lapse võimalik soovimatus oma isaga suhelda tuleneda just sellest, et lapsega kooselav vanem väljendab teise vanema suhtes negatiivseid hinnanguid. Sellisel juhul on isa ja lapse suhtlemise õnnestumiseks vaja vanemate omavaheliste erimeelsuste lahendamine, mis saab toimuda kolmanda erapooletu isiku kaasabil. Nõustamise käigus saab asjatundja vanematele ka selgitada, milliseid pikemaajalisi negatiivseid tagajärgi võivad lapsele kaasa tuua vanemate omavahelised jätkuvad erimeelsused. Seega tuleks maakohtul asja uuel läbivaatamisel alustada kõigepealt poolte suunamisest võimalikule kokkuleppele ning sellest keeldumise korral kaaluda ekspertiisi läbiviimist ja asjatundjalt arvamuse küsimist. 44. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus valesti kohaldanud

§ 134

lõikes 3 sätestatut, kohustades avaldajat I läbima pereteraapia kursused ning emotsioonide juhtimise kursuse hiljemalt ühe aasta jooksul kohtumääruse jõustumisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna viidatud õigusnorm kohtule õigust määrata kohustuslikus korras teraapiaid.

§ 134

lg 3 mõtte kohaselt saaks kohus teha küll vanemale ettekirjutusi, kuid seda vaid lapse, mitte tema enese suhtes kohustavalt. Kohus saab TsMS § 561 lg 1 kaudu teha vanemale ettepaneku osaleda vajalikuks peetavas teraapias või nõustamises ning TsMS § 561 lg 2 alusel menetluse selleks ajaks peatada. Kui vanem ise seda vajalikuks ei pea, kuid asja materjalidest nähtub, et see oleks ainus võimalus, lapse heaolu arvestades, suhtluskorda määrata, siis tuleb seda suhtluskorra kindlaksmääramise nõude lahendamisel arvestada. 45. Maakohtul tuleb suhtluskorra määramisel tagada, et see oleks tehtud esmajoones lapse huvides lähtuvalt (

§ 123lg 1), arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

  1. Maakohus on jätnud suhtluskorra nõudes asja õigeks lahendamiseks vajaliku menetluse läbi viimata, välja on jäänud selgitamata olulised asjaolud, kogumata on jäänud vajalikud tõendid. Samas on maakohus teinud asjas järeldused suures osas nendele tõenditele tuginedes, mille ajakohasus on küsitav. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et suhtluskorra nõudes tuleb asi maakohtule uueks läbivaatamiseks saata.
  2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse osaliselt ja asi saadetakse maakohtule suhtluskorra nõude osas uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi selle nõude osas menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.
  3. Arvestades, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada, tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta poolte endi kanda, va riigi õigusabi tasu ja kulud, mis tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda.
  4. TsMS § 696 lg 3
  5. lause kohaselt on määrus edasikaevatav menetlust lõpetavas ja sellega seotud menetluskulude jaotuse osas, so punkti 1, 2, 4 ja 5 osas.
  6. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav TsMS § 696 lg 3
  7. lause alusel. RK lahendi 3-2-1-46-14 kohaselt puudub menetlust mittelõpetava määruse peale edasikaebeõigus, välja arvatud juhul kui see on seaduses otseselt sätestatud. 12

(13)Tsiviilasi nr 2-14-57452 Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.