← Eesti

2-14-53329/26

Obsah (8)§ 657§ 392§ 435§ 438§ 436§ 351§ 658§ 173

Tsiviilasi nr: 2-14-53329 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu Otsuse tege

§ 657lg 1 p 3 alusel täielikult tühistada ning saata 4

(8)Tsiviilasi nr: 2-14-53329 tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 16.

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab

§ 435

lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 392

lg 3 järgi võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda. Kohtul tuleb eelmenetluses pooltele vajadusel selgitada, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama.

  1. Hageja on praegusel juhul sisuliselt palunud tuvastada kostja ees võlgnevuse puudumise 10.04.2014 seisuga. Maakohus on järeldanud, et
  2. jaanuariks 2011 kujunenud võlgnevusest (749 eurot) tulenev võimalik nõue hageja vastu oli vaidlustatud arve nr 04-74 esitamise ajaks (10.04.2014) aegunud. Seetõttu oli maakohtu hinnangul põhjendamatu arvestada selliselt nõudelt ka viivist ning arvestada hageja poolt tasutud makseid sellise viivise katteks, mis viis kumulatiivselt kuni 10.04.2014 võlgnevuse tekkimiseni. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selliste õiguslike järelduste tegemiseks vajalikke asjaolusid menetluses nõuetekohaselt tuvastanud. Maakohus on asunud poolte poolt esitatu põhjal iseenesest põhjendatud seisukohale, et kui korteriomandi suhtes ei oleks seisuga 01.01.2011 võlgnevust 749 eurot arvestatud poleks seisuga 09.04.2014 võlgnevust summas 1406,31 eurot saanud tekkida, samuti oleks põhjendamatu arvestada viivist summas 56,12 eurot. Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et 01.01.2011 seisuga korteril tegelikult võlgnevus puudus või vähemalt ei ole kostja suutnud nimetatud võla olemasolu tõendada. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooltel iseenesest vaidlust selles, millises summas on ajavahemikul 01.01.2011-10.04.2014 kostja hagejale arveid esitanud ning milliseid summasid on hageja kostjale samal perioodil tasunud. 12.01.2015 eelistungil on hageja kinnitanud, et kostja poolt esitatud arvestus (I kd, tl-d 57-58) kajastab makstud summasid ja maksete tasumise aega õigesti (I kd, tl 152pöördel).
  3. Küll on pooltel erimeelsus selles, kas 01.01.2011-10.04.2014 tasutud summasid võis kostja arvestada enne 01.01.2011 tekkinud väidetava võla katteks. Seega omab ringkonnakohtu hinnangul vaidluse lahendamise seisukohalt keskset tähtsus küsimus, kas 01.01.2011 seisuga korteril võlgnevus (749 eurot või väiksemas summas) tegelikult eksisteeris või mitte. Samuti omab vähemalt VÕS § 88 lg-s 9 ja § 113 lg-s 6 sätestatud piirangute rakendumise seisukohalt tähtsust see, kas tegu oli põhivõlaga või viivisevõlaga. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud, kas 01.01.2011 seisuga 5

(8)Tsiviilasi nr: 2-14-53329 vaidlusalune võlgnevus eksisteeris või mitte. Kostja poolt ajavahemiku 01.01.201110.04.2014 kohta esitatud arvestus (I kd, tl-d 57-58) ei ole kolleegiumi arvates piisav nimetatud võla tõendamiseks.
  1. Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks istungitel (I kd, tl-d 151-153 ja 157-159) või kirjalikult palunud kostjal selgitada, millest vaidlusalune 749 euro suurune võlgnevus korteril 01.01.2011 seisuga oli tekkinud, millise perioodi eest esitatud arveid see hõlmab ning kas tegemist on osaliselt või täielikult viivisevõlaga. Samuti ei ole kohus selgitanud pooltele tõendamiskoormist.
  2. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
  3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda kostjale võimalus täpsustada vastuväiteid selle kohta, millise perioodi eest esitatud arveid 01.01.2011 seisuga tekkinud väidetav võlgnevus hõlmab. Kostjale tuleb anda ka võimalus neid väiteid tõendada. Juhul kui tegu on viivisevõlga, tuleb kostjal esitada kohtule kontrollitav viivisearvestus (01.01.2011 eelnenud perioodide kohta). Tõendamiskoormise jaotuse osas kolleegium iseenesest nõustub maakohtu otsuse p-s 12 väljendatuga, et eelkõige kostjal tuleb praegusel juhul tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas). Kostja peab tõendama ka täitmata kohustuste olemasolu 01.01.2011 seisuga. Lõpuks tuleb maakohtul vormistada

§ 436lg-le 1 ja §-le 442 nõuetele vastav otsus.

22. Maakohtus toimunud viimasel istungil 28.01.2015 on hageja asunud asja materjalidest nähtuvalt tuginema ka aegumisele (I kd, tl 158). Samas ei ole võimalik istungi protokollist üheselt järeldada, millise perioodi võlgnevuse osas on hageja soovinud aegumise kohaldamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus aegumise kohaldamisega seonduvaid asjaolusid pooltega faktilisest ja õiguslikust küljest piisavalt arutanud, rikkudes sellega

§ 351lg-s 1 sätestatut.

Seetõttu võib maakohus olla teinud pooltele üllatusliku otsuse, mida sisuliselt väidab ka kostja esitatud apellatsioonkaebuses. 23. Hageja poolt esitatud aegumise väidete puhul tuleb arvestada, et nõude aegumine annab TsÜS § 142 lg 1 järgi kohustatud isikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest. Seega nõue aegumisega iseenesest ei lõpe ning võlgnik võib kohustuse täita ka pärast nõude aegumist. Seda tuleb arvestada mh VÕS § 88 sätete kohaldamisel. VÕS § 88 lg 1 järgi võib eelkõige võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksab, seda saab võlgnik teha nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg-te 2 ja 3 mõttes (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 36

(8)Tsiviilasi nr: 2-14-53329 2-1-166-13, p 14). Seega, juhul kui korteril oli 01.01.2011 seisuga võlg tekkinud, on nõuete aegumise seisukohalt oluline tuvastada, kas hageja on perioodil 01.01.201110.04.2014 esitatud arvete tasumisel määranud, millise kohustuse täitmiseks ta kostjale raha maksab. Kui hageja soovis maksta alates 01.01.2011 igakuiselt üksnes arvel märgitud arvestusperioodi (n-ö jooksva kuu) eest ning see soov oli kostjale äratuntav, oleks
  1. jaanuariks 2011 sissenõutavaks muutunud kohustused 10.04.2014 seisuga TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Sellisel juhul ei oleks hagejal senises menetluses tuvastatu põhjal 10.04.2014 seisuga kohustusi, mille täitmist kostja saaks nõuda. Juhul kui hageja ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võis VÕS § 88 lg 4 kohaselt määrata selle kostja. Kui kumbki pooltest ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks tasutud summad arvestatakse, loetakse VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Juhul kui 01.01.2011 seisuga oli korteril viivisevõlg, tuleb arvestada asja lahendamisel täiendavalt VÕS § 88 lg-st 9 lähtuva piiranguga, mille kohaselt ei saa võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks sama paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda.
  2. Ülalmärgitut arvestades tuleb maakohtul anda (lisaks käesoleva otsuse p-s 21 märgitule) aegumise väidete täpsustamise tulemustest sõltuvalt pooltele võimalus esitada täiendavaid seisukohti ja tõendeid selle kohta, kas hageja on ajavahemikus 01.01.2011-10.04.2014 esitatud arvete tasumisel määranud, millise kohustuse täitmiseks ta kostjale raha maksab ning kas hageja soov maksta alates 01.01.2011 igakuiselt üksnes arvel märgitud arvestusperioodi eest oli kostjale mõislikult äratuntav.
  3. Vastuseks apellatsioonkaebuse eelpool käsitlemata väidetele, märgib kolleegium, et asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kostja väidetavate nõuete kohta aegumise väite siiski eelmenetluse käigus 28.01.2015 istungil. Samal istungil on maakohus küll eelmenetluse lõpetanud ning arutanud asja eelistungi jätkuna ka sisuliselt. Seetõttu ei ole iseenesest õige apellatsioonkaebuse väide, et aegumisele on hageja asunud tuginema alles kohtuvaidluse käigus. Samas jääb kolleegium ülalesitatud seisukoha juurde, et aegumise väite osas on jäänud eelmenetluse ülesanded maakohtul osaliselt täitmata ning aegumisega seonduvalt asjaolusid ei ole kohus pooltega piisavalt arutatud.
  4. Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist.

§ 658

lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Kolleegium siiski märgib, et maakohtu ette toodud asjaolud ei andnud alust TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks. Kohustuse tahtliku rikkumisega selle sätte mõttes on tegemist juhul, kui lepingupool 7

(8)Tsiviilasi nr: 2-14-53329 soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole sätte kohaldamiseks piisav (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Selliseid asjaolusid ei ole senises menetluses esitatud. Eelmärgitu samas ei välista maakohtu teistsuguseid õiguslikke järeldusi, kui kohus tuvastab asja uue läbivaatamise käigus uusi asjaolusid. Menetluskulude jaotus 27. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.