2-11-36905/82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2014. a Tartu Tsiviilasja number 2-11-36905 Tsiviilasi AS Nordea Finance Estonia hagi Aiu Põllumajandus OÜ vastu 39 560,40 euro nõudes Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 39 560,40 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 2. juuni 2014. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Nordea Finance Estonia apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja): AS Nordea Finance Estonia (registrikood:

10237140), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katri Tomson;

Vastustaja (kostja): OÜ Aiu Põllumajandus (registrikood:

10124246), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper;

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Maakohtu 2. juuni 2014. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS-i Nordea Finance Estonia hagi Aiu Põllumajandus OÜ vastu 39 560,40 euro väljamõistmiseks.

2.Välja mõista Aiu Põllumajandus OÜ-lt 39 560,40 eurot (kolmkümmend üheksa tuhat viissada kuuskümmend eurot ja nelikümmend eurosenti) AS-i Nordea Finance Estonia kasuks.

3.Rahuldada AS-i Nordea Finance Estonia apellatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotus Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ Aiu Põllumajandus kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 5. augustil 2011 Harju Maakohtule hagi OÜ Aiu Põllumajandus (kostja) vastu 39 560,40 euro väljamõistmiseks. Harju Maakohtu 18. jaanuari 2012 määrusega anti tsiviilasi kohtualluvuse alusel üle Tartu Maakohtule.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Grain Marketing 25. veebruaril 2010 faktooringulepingu nr 182, mille lisa 1 kohaselt on kostja ostjaks (faktooringuvõlgnikuks) võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 tähenduses. Grain Marketing OÜ loovutas hagejale nõude kostja vastu, mis tuleneb kostjale müüdud vilja arvest nr 220037 summas 39 560,40 eurot. Grain Marketing OÜ krediteeris 27. aprillil 2011 arve nr 220037 hagejat informeerimata ja eelneva nõusolekuta. Arvel märgitud kinnitus kauba kättesaamise kohta oli hageja nõude aktsepteerimise ja faktooringuavansi OÜ-le Grain Marketing väljamaksmise aluseks faktooringulepingu p 16.4 kohaselt. Kostja ei ole hagejale tasunud arvel nr 220037 märgitud kauba ostuhinda 39 560,40 eurot. Hageja leiab, et kuna kostja on kinnitanud eelnevalt hagejale arvel nr 220037 märgitud kauba kättesaamist, allkirjastades arve vastavat õigust omava isiku poolt, siis on kostja kohustatud tasuma hagejale arve nr 220037 alusel ning kostjal on õigus esitada lepingu täitmise nõue OÜ Grain Marketing vastu.

Hageja leiab, et tema nõue tuleneb VÕS § 256 lg-st 1. Hageja nõude õigusliku aluse esimene alternatiiv on VÕS § 30 lg 1 p. 1. Teise alternatiivina leiab hageja, et tema nõue tuleneb VÕS §-st 258 lg 1, mida on võimalik kohaldada analoogia korras. VÕS § 258 lg 1 järgi ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringu klient rikub faktooringu kliendi ja faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, kui faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt. Faktooringuvõlgnikul on faktooringu kliendi vastu vastuväide, ent seda pole kasutatud ja rahaline nõue on hageja poolt tasutud. Seadus ei võimalda tagantjärele vastuväiteid faktoori suhtes esitada ega ka uusi vastuväiteid esitada, see on välistatud VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt. VÕS § 258 lg-st 1 võib välja lugeda, et kui faktooringuvõlgnik on oma vastuväidete esitamise õiguse õigeaegselt kasutamata jätnud, ei saa ta neid enam faktoori suhtes tagantjärele esitada, kui ta on faktoori ees juba rahalise kohustuse täitnud. Faktooringuvõlgnik loobus VÕS § 171 lg-s 1 sätestatud vastuväidete esitamise õigusest.

2 Hageja palus alternatiivselt rahuldada hagi VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja/või p 8 alusel ning mõista kostjalt välja õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju 31 648,32 eurot. Kostja käitumine oli tahtlikult vastuolus heade kommetega, eesmärgiga hagejat eksitada ja hagejale kahju tekitada.

2.Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt allkirjastas ta OÜ Grain Marketing poolt kostjale väljastatud 25. veebruari 2011 arve nr 220037 148 tonni odra eest summas 39 560,40 eurot ekslikult.

Tegelikkuses soovis kostja esindaja kinnitada vaid arve kättesaamist. OÜ Grain Marketing ei tarninud arvel kajastatud vilja kostjale ning kostjal ei ole kohustust arvet nr 220037 tasuda.

OÜ Grain Marketing on samuti väljendanud, et tarnet ei ole tehtud. Kostja leiab, et hageja oli teadlik, et kostja ei ole saanud kaupa, mille kohta OÜ Grain Marketing väljastas kostjale arve nr 220037. Hageja käsitlus selle kohta, kuidas arvet allkirjastades lõi kostja esialgsest müügilepingust tulenevast õigussuhtest täiesti eraldiseisva õigussuhte, millest tulenevalt saab hageja nõuda kostjalt VÕS § 30 alusel kohustuse täitmist, ei ole kooskõlas ühegi kehtiva õigusakti ega ka väljakujunenud Riigikohtu praktikaga.

Kuna OÜ Grain Marketing kostjaga sõlmitud lepingut ei täitnud, taganes kostja müügilepingust, mis on hagejale teada, sest OÜ Grain Marketing väljastas kostjale kreeditarve nr 220047. Hagejal on nõue OÜ Grain Marketing mitte kostja vastu, seega on hagi esitatud vale kostja vastu. Hagejal saab faktooringulepingust tulenev nõue olla vaid faktooringu kliendi vastu, mitte isiku vastu, kellega faktooringu klient sõlmis müügilepingu. Viljaäris ei toimu vilja üleandmine mitte kunagi arve alusel. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostja oleks vilja kätte saanud.

Kostjale teadaolevalt on OÜ Grain Marketing esitanud hagejale ka taotluse loovutada arvest nr 220037 tulenev nõue OÜ-le Grain Marketing tagasi, mida hageja ei ole rahuldanud. Nii oma hagiavaldusele eelnevas kirjas kostjale kui ka hagiavalduses avaldas hageja, et ta ei ole andnud OÜ-le Grain Marketing nõusolekut kreeditarve esitamiseks. Hageja leidis sellega, et kostjal on jätkuvalt kohustus arve nr 220037 tasuda. Nimetatu on väär ning kehtiva õigusega vastuolus.

Hageja nõue saab tuleneda vaid OÜ Grain Marketing ja kostja vahelisest müügitehingust, mitte faktooringulepingust, mis on hageja ja OÜ Grain Marketing vaheline õigussuhe.

Väär on hageja käsitlus, mis käsitleb nõude õigusliku alusena VÕS §-i 256. Kostja on seisukohal, et VÕS § 258 lg-s 1 sätestatud põhimõte peab kohalduma ka siis, kui faktooril tekib faktooringu kliendi poolse rikkumise tõttu rahaline nõue faktooringu kliendi vastu, sellisel juhul ei saa faktoor nõuda selle kohustuse täitmist faktooringuvõlgnikult. Hageja seisukoht, et tema faktoorina on kuidagi suuremas ulatuses kaitstud faktooringu kliendi poolsete rikkumiste korral, kui seda on faktooringu võlgnik, on arusaamatu ja põhjendamatu.

Hageja ja kostja vahel leping puudub. Lepinguväliselt ei ole aga kostja hagejale mis tahes kahju tekitanud. Kahju on tekitanud hagejale tema enda lepingupartner, mitte isik, keda see sama lepingupartner teises õigussuhtes samuti pettis. Kostjal ei olnud hageja ees müügilepingu täitmata jätmise informeerimise kohustust, faktooringulepingu p 24. 1 järgi on müüja (OÜ Grain Marketing (pankrotis)) kohustatud teavitama faktoori (hagejat) viivitamatult igast ostja (kostja) pretensioonist, mis on seotud loovutatud nõuete aluste või summadega. OÜ Grain Marketing (pankrotis) on hagejat petnud samaaegselt neljal juhul, müües sama vilja kokku viiele ettevõttele.

3 MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohtu 2. juuni 2014 otsusega jäeti AS Nordea Finance Estonia hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus asus oma otsuses järgmistele põhiseisukohtadele:

3.1. Kostja allkiri arvel nr 220037 ei tähenda konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist VÕS § 30 lg 1 p 1 mõttes. Hageja esitatust ei tulene, et hageja ja kostja tahe oleks suunatud uue iseseisva nõude aluse loomisele, st kostja võla selle tekkimise alusest eraldamisele. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest võiks järeldada kostja soovi teha tahteavaldus abstraktse, iseseisva võlasuhte loomiseks hageja ja kostja vahel, mis välistaks kõik kostja vastuväited kostja ja Grain Marketingi vahelisest müügilepingust. Arve allkirjastamine kinnitusega, et kaup on kätte saadud, ei tähenda seda, et soovitakse luua uus võlasuhe isikuga, kellele on arves märgitu järgi loovutatud arvest tulenev müügitasu nõue.

3.2. Kostjal on VÕS § 171 lg 1 järgi õigus esitada hageja vastu samad vastuväited, mis OÜ Grain Marketing vastu. Seega on kostjal õigus esitada hagejale vastuväide, et ta ei ole kaupa kätte saanud.

Kohus ei nõustu hagejaga, et täitmiseni jõudmine ei ole praeguses menetluses oluline (kd I tl 193), kuna nõue loovutati pangale ning pangal on õigus otsustada, kas ta vaidleb müüja või ostjaga.

Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et vilja üleandmine on vaja selgeks vaielda müüjaga (kd I tl 194). Samas ei ole VÕS § 171 lg 1 järgi võlgniku vastuväited ka uue võlausaldaja vastu mitte ainult siis põhjendatud, kui loovutamise ajal oli kogu nõude alus endise võlausaldaja vastu olemas.

Võlgniku võimalus ennast kaitsta ei tohi halveneda nõude loovutamisega. Seega peaks nõude loovutamise ajal eksisteerima vastuväite õiguslik alus võlasuhtes. Nõude loovutamisega AS-ile Nordea Finance Estonia ei lõppenud OÜ Grain Marketing ja kostja vahel sõlmitud müügileping.

Kui kostja müügilepingus kokkulepitud kaupa ei saanud, oli tal jätkuvalt õigus pöörduda OÜ Grain Marketing poole lepingu täitmise nõudega. Kostja võis vastavalt VÕS § 111 lg-le 1 keelduda ostuhinna tasumise kohustuse täitmisest enne, kui ta oli kauba kätte saanud.

3.3. Pärast nõude loovutamist oli OÜ-l Grain Marketing õigus kreeditarvet väljastada, sest kreeditarve väljastamine ei ole käsitatav nõude käsutamisena (vt RKTK 3-2-1-43-04 p 16), vaid sellel on eelkõige maksuõiguslik ja raamatupidamisarvestuslik tähendus. Maakohus käsitles OÜ Grain Marketingi väljastatud kreeditarvet kui ühte kostja menetluses esitatud tõendit. Hageja ei ole tõendanud, et kreeditarve on väljastatud fiktiivselt ja alusetult (kd I tl 153).

3.4. Kinnitus arvel kauba kättesaamise kohta on tõlgendatav kui täitmise kviitung VÕS § 95 lg 1 järgi, mille väljaandmisel üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (RKTKo 3-2-1-76-11 p 9). Seega pidi kostja tõendama, et vaatamata kostja esindaja kinnitusele arvel, ei ole OÜ Grain Marketing arvel märgitud kaupa kostjale tarninud.

3.5. Maakohus leidis, et kostja on põhistanud, et ta ei ole OÜ-lt Grain Marketing 25. veebruari 2011 arvel nr 220037 märgitud vilja saanud. Hageja ei ole tõendanud vastupidist.

3.5.1. OÜ Grain Marketing juhatuse liikme Aivar Rebase 25. aprilli 2011 kirjas hagejale (kd II tl

175)Aivar Rebase soovis, et hageja loovutaks OÜ-le Grain Marketing tagasi kostjale 25. veebruaril 2011 esitatud arve. Kuigi nimetatud kirjavahetus kajastab hageja ja OÜ Grain Marketing vahelisi suhteid, võib see tõendada kaudselt ka asjaolu, et OÜ Grain Marketing ja kostja vahel olid probleemid müügilepingu täitmisega. Kirja kinnitas hageja faktooringu ja laofinantseerimise tooteüksuse juht K.V. (kd III tl 11 jj). Ka kostja esitatud AS ATC esindaja vastus ning AS ATC ja OÜ Grain Marketing vaheline müügileping (kd II tl 176-188) ei tõenda üheselt kostja ja OÜ Grain Marketing vahelise müügilepingu täitmist. AS-i ATC poolt kostjale 4 väljastatud arvete nimekiri ei tõenda maakohtu arvates OÜ Grain Marketing kohustuste täitmata jätmist kostja ees.

3.5.2. K.V. sõnul on kostja esindaja Alar Põldmaa talle telefonis vaidlusaluse arve kohta kinnitanud, et loomulikult on kaup käes, sest notsud tahavad igapäevaselt süüa (kd III tl 11 jj).

Alar Põldmaa väitel ei saanud ta aga reaalselt kinnitada telefonis, et ta on vilja kätte saanud, kuna saatedokumente ja aruannet ei olnud selleks hetkeks veel tehtud (kd III tl 9 jj). Alar Põldmaa ütluste järgi selgus järgmise kuu 10. kuupäevaks, et OÜ Grain Marketing ei olnud kaupa tarninud.

Seda, et konkreetset kaupa ei ole tarnitud, tehakse kindlaks, kui võrreldakse kõiki kuu jooksul sissetulnuid saatelehti ning kulunud söödakogust ja sissetulnud söödakogust. Võrreldakse konkreetset arvet ja saatelehti või arvet ja üleandmise-vastuvõtmise akti, praegusel juhul oli olemas ainult arve, üleandmise-vastuvõtu akti ega saatelehti ei ole.

Maakohus leidis, et kuna nii tunnistaja kui kostja esindaja vande all antud ütlustes on vastuolu nende vahel peetud telefonikõne sisu üle, saab lugeda kostja poolt tõendatuks asjaolu, et 25. veebruaril 2011 arves nr 220037 märgitud odra suhtes puudusid üleandmis-vastuvõtuakt või saateleht. Kohus luges usutavaks ka selle, et kostjal puudus arvestades pikaajalisi ärisuhteid alus arvata, et kauba tarnega võiks tekkida probleeme ning ta soovis telefonivestluses hageja töötajaga kinnitada, et ärisuhted kostja ja OÜ Grain Marketing vahel on normaalselt kestnud. Kostja väitel oli tal olemas alati piisav varu vilja, mis tagas sigalate varustamise (kd III tl 15 jj). Maakohus leidis, et kostja menetluses esitatu põhjal võib asuda järeldusele, et 25. veebruari 2011 arvel nr 220037 märgitud vilja mittetarnimist võis kostja märgata alles siis, kui ta hakkas kontrollima saatelehti ja kauba üleandmis-vastuvõtuakte. Kostja esindaja kinnitas 8. oktoobri 2013 maakohtu istungil, et tavapäraselt esitatakse esmalt arve, seejärel toimub tarne ja siis toimub maksmine (kd II lk 138-139). Hageja ei ole vastu vaielnud sellele, et arve väljastamine ei pruukinud praktikas alati tähendada ka kauba kätte saamist.

3.5.3. Aivar Rebase 29. novembri 2013 e-kiri (kd II tl 161) on vastuolus tema kirjaga, mida kinnitas hageja töötaja. Maakohus leidis, et kostja arve Lihaühistule Pyhl (kd II tl 163) ei tõenda otseselt, et tegemist on OÜ-lt Grain Marketing saadud viljaga, kuna kostja väitel sõlmitakse igapäevaselt mitmeid viljamüügi tehinguid ja hageja ei ole kostja väitele vastu vaielnud.

3.6. Maakohus leidis, et kuna müügileping OÜ Grain Marketing ja kostja vahel kehtis, ei kaotanud hageja õigust esitada pretensioone kauba tarnimise koguse ja kvaliteedi osas ka OÜ-le Grain Marketing, kelle vastu on tal lepingu nõuetekohase täitmise nõue. Kostja ei saanud rikkuda faktooringulepingut, sest ta ei ole faktooringulepingu pooleks.

Hageja leidis, et kostja on kaotanud oma hagejale vastuväidete esitamise õiguse sellega, et ta ei teavitanud hagejat koheselt mistahes arve alusel tekkinud probleemidest ja VÕS § 258 lg 1 välistab kostja vastuväiteid (I kd, tlk. 153). Maakohus leidis, et VÕS § 258 lg 1 ei välista kostja õiguse hagejale vastuväiteid esitada. Ainuüksi faktooringulepingu sõlmimise tõttu võlausaldaja ja faktoori vahel ei saa võlgniku olukord halveneda. VÕS § 258 reguleerib erandlikku olukorda, praegusel juhul ei ole aga kostja nõudnud hagejalt raha tagastamist, seega ei saaks seda sätet kohaldada.

3.7. Maakohus leidis, et hageja nõue varalise kahju hüvitamiseks õigusvastast kahju tekitamist reguleerivate sätete alusel ei ole põhjendatud. Praegusel juhul puudub hagejal ja kostja vaidlus selle üle, et hageja on omandanud kostja ja OÜ Grain Marketing vahelisest müügilepingust tuleneva müügitasu nõude. Müügilepingu kehtivuse üle poolte vahel vaidlus puudub. Kostja väitel ei ole OÜ Grain Marketing lepingus kokkulepitud vilja tarninud. Seega on vaidlus otseselt ostuhinna nõude üle. Kostja ei ole faktooringulepingu pooleks ja hageja ei ole tõendanud, et kostja 5 oleks käitunud sooviga hagejale kahju tekitada. Kostja esindaja telefoni teel antud kinnituse täpse sõnastuse üle kauba kättesaamise kohta on tunnistaja ja kostja esindaja ütlused vastuolulised.

Kostja on menetluses toonud esile, et tavapäraselt esitati kõigepealt arve ja siis tarniti vilja. Kostja esindaja väitel ei olnud tal telefonivestluse käigus, arvestades varasemaid suhteid OÜ-ga Grain Marketing alust kahelda selles, et kaupa ei tarnita ning ta soovis kinnitada tehingut. Kostja avastas puudujäägi alles hiljem.

Asja materjalide põhjal ei saa ka asuda seisukohale, et kostja sai kasu sellest, kui ta kinnitas enda vastu suunatud alusetut nõuet. Kostja käitumine ei olnud ilmselgelt pahauskne. Hageja ei ole kohtule esitanud ka tõendeid selle kohta, et kostja oleks osalenud või kostja esindajad oleks olnud teadlikud hagejat kahjustavast tegevusest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. AS Nordea Finance Estonia esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 2. juuni 2014 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta menetluskulud OÜ Aiu Põllumajandus kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1)ei ole apellant kordagi võtnud omaks kostja faktiväidet, mille kohaselt ei ole kostja tegelikult kauba müüjalt ehk faktooringu kliendilt arvel nr 220037 märgitud kaupa saanud. Hageja tõi hagiavalduses kauba mittesaamise kui võimaliku arve krediteerimise põhjuse välja üksnes seetõttu, et sellise selgituse oli arve tasutama jätmise kohta esitanud talle kostja ise;

2)ei hinnanud maakohus kauba kättesaamise kinnitust ega teisi toimikus sisalduvaid tõendeid objektiivselt ega kogumis, jättes täiesti ebaõigesti tuvastamata selle, et kostja oli kõnealuse kauba tegelikkuses siiski kätte saanud ja selle omakorda edasi müünud. Kostja on korduvalt kinnitanud hagejale kauba kättesaamist (kd I tl 63) ja tunnistaja A.P. on öelnud, et tema isiklikult kinnitas odra arve digitaalallkirjaga (kd III tl 10). Müüja arvel oli selgesõnaliselt kirjas, et „kaup kätte saadud“. Muud eesmärki peale arvel märgitu tõelevastavuse kinnitamise arve digitaalselt allkirjastamisel ei olnud. Kostja on kinnitanud kauba kättesaamist ka suuliselt hageja ja kostja esindaja vahel toimunud telefonivestluse käigus. Tunnistaja K.V. ütluste kohaselt kinnitas kostja temale vilja kättesaamist (kd III tl 11 jj). Hageja kontrollis täiendavalt kauba saamist kostja poolt ja tegi OÜ-le Grain Marketing väljamakse alles pärast kostjalt tehingu toimumise kohta suulise kinnituse saamist (kõneeristus ja arve, kd I tl 160 jj). Aivar Rebase 25. aprilli 2011 kiri hagejale ei saa kaudselt tõendada asjaolu, et OÜ Grain Marketing ja kostja vahel olid probleemid tarnega. Lisaks on kostja saadud kauba ka edasi müünud Lihaühistule Pyhl, mida kinnitab 4. märtsi 2011 arve nr 62 (kd II tl 163) ja maksedokumendid. Müügitehing toimus ajaliselt vahetult pärast OÜ Grain Marketing 25. veebruari 2011 arvel kajastatud müügitehingut ning ka seda, et tegemist oli vilja edasimüügiga. Vilja liik (oder), kogus (148 tonni) ja vilja müügihind on võrreldavad.

Kohus on nimetatud asjaolud jätnud hindamata. Samuti lähtus kohus otsuse tegemisel kostja seadusliku esindaja Alar Põldmaa 08. jaanuari 2014 kohtuistungil antud vastuolulistest ning hageja tunnistaja ütlustega lausa vasturääkivatest ütlustest;

3)oli kostja arvel näidatud nõude loovutamisest teadlik, kuid ei teatanud hagejale kui uuele võlausaldajale ühestki arvega seotud pretensioonist (sh ka vilja mittekättesaamisest). Arvel olid nõude loovutamisest teavitamise, ostja poolt kauba kättesaamise ja pretensioonide puudumise kinnitamise funktsioonid. Sellega, et kostja oli nõude loovutamisest teadlik, on kostja menetluse kestel nõustunud ning selle üle poolte vahel vaidlus puudub;

4)on kohus vääralt märkinud, et hageja ei ole vaielnud vastu kreeditarve väljastamisele. Samuti on kohus otsuses vastuoluline – ühest küljest leiab kohus, et täitmiskviitungiga kaasneva eelduse ümberlükkamiseks tuleb kostjal tõendada asjaolu, et ta kaupa ei saanud, teisest küljest loeb aga piisavaks selle, kui kostja on kauba mittesaamist pelgalt põhistanud. Kuna nõue oli loovutatud arve väljastamise päeval 25. veebruaril 2011, ei olnud müüjal enam nõude käsutamise õigust ja seega ei võinud ta 27. aprillil 2011 väljastada ostjale kreeditarvet arve nr 220037 suhtes;

5)isegi kui kostja ei ole arvel nr 220037 märgitud kaupa kätte saanud, ei ole sellel asjaolul käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt siiski määravat tähendust. Kostja ei ole kauba mittesaamise vastuväidet õigeaegselt esitanud, mistõttu on kostja kaotanud õiguse sellisele vastuväitele hageja suhtes tugineda. Samas ei eita hageja kostja võimalust esitada kauba mittesaamise vastuväide müüjale. VÕS § 258 lg-st 1 tuleneb, et kui faktooringu klient on -võlgniku suhtes müügilepingut rikkunud, kuid faktoor on oma kohustusi täitnud hoolsalt ning heauskselt, saab faktooringuvõlgnik kasutada õiguskaitsevahendeid üksnes kliendi ehk müüja, mitte aga faktoori, suhtes. Kui faktoor on kontrollinud kauba üleandmist piisava hoolega ja praktikas tavapärasel viisil ning omandanud sellele tuginedes heauskselt müüja nõude ostja vastu, puudub ostjal õigus keelduda faktoori esitatud nõude (arve) tasumisest. Küll aga on ostjal sellisel juhul võimalus kasutada müügilepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid müüja suhtes.

VÕS § 258 lg 1 eesmärgiks ja mõtteks on välistada faktooringuvõlgniku võimalus esitada faktoori suhtes tagantjärgi vastuväiteid, mida faktooringuvõlgnik faktooringu kliendi suhtes õigeaegselt ei esitanud ja millele tuginedes faktoor faktooringu kliendilt nõude omandas ja selle eest faktooringu kliendile tasus. Kuigi nimetatud säte reguleerib olukorda, kus faktooringuvõlgnik on arvel kajastatud summad faktoorile juba tasunud, käesoleval juhul ostja seda aga teinud ei ole, poleks sarnaste situatsioonide (kus faktoor on heauskselt nõuded faktooringu kliendilt omandanud ja nende eest maksnud) erinev käsitlemine põhjendatud.

Poolte vahel oli praktika, mille kohaselt nõuab faktoor oma kontrollikohustuse raames nii arvete müüja- kui ostjapoolset allkirjastamist ning allkirjastatud arvete endale esitamist, mis on faktooringulepingute puhul tavaline ning täiesti aktsepteeritav;

6)on maakohus jätnud piisavalt põhjendamata hageja poolt lepinguvälisel alusel esitatud nõude rahuldamata jätmise. Kostja (ostja) osales kokkuleppel müüjaga „finantseerimisskeemis“, mille eesmärgiks oli saavutada olukord, kus hageja (faktoor) maksab müüjaga sõlmitud faktooringulepingu alusel müüja arvest nr 220037 nähtuva nõude omandamiseks müüjale raha välja, kuid kostja faktoorile arvel kajastatud summat ei tasu, vaid selle asemel väljastab müüja kostjale arve nr 220037 kohta hoopis samas summas kreeditarve nr 220047. Kostja käitumise õigusvastasus seisneb hageja hinnangul käesoleval juhul nii kostja poolt seadusest tuleneva kohustuse rikkumises (VÕS § 1045 lg 1 p 7) kui ka kostja heade kommete vastases käitumises (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Kostja seadusest tuleneva kohustuse rikkumine seisneb TsÜS §-s 138 sätestatud kohustuste rikkumises, sest „finantseerimisskeemis“ osaledes on kostja käitunud hageja suhtes ilmselgelt pahauskselt. K.V. telefoni teel antud kinnituse näol on tegemist krediidiasutusele ebaõigete andmete esitamisega. Seda nii juhul, kui tehing toimus ja fiktiivsele kreeditarvele viidates keeldutakse selle eest tasumast, kui ka juhul, kui kaupa tõepoolest ei saadud, ent sellele vaatamata kauba kättesaamist hagejale kinnitati. Kreeditarve väljastamine näitab ostja ja müüja tegevuse kooskõlastatust. Sisuliselt on tegemist krediidiasutuselt raha väljapetmisega. Kostja pidi olema teadlik sellest, milline tähendus on tema poolt müüjale antavatel kinnitustel. Hageja usaldas kostjat ning veendus viimase poolt antud kinnitustele tuginedes müügitehingu toimumises ja kauba eest tasumise nõude põhjendatuses. Kostja käitumine oli igal juhul õigusvastane ja puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. Hageja lepinguvälise kahju hüvitamise nõue on summas 31 648,32 eurot.

7 5. OÜ Aiu Põllumajandus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsus muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda. Vastustaja jäi kõigi oma varasemate seisukohtade juurde.

Vastuväidete kohaselt:

1)puuduvad allkirjastatud arvel konstitutiivse võlatunnistuse kohustuslikud elemendid. Apellant ei ole väljendanud selget tahet sellise võlatunnistuse sõlmimiseks. Õige on maakohtu seisukoht, et arve allkirjastamine kinnitusega, et kaup on kätte saadud, ei tähenda seda, et soovitakse luua uus võlasuhe isikuga, kellele on arves märgitu järgi loovutatud arvest tulenev müügitasu nõue;

2)ei tekkinud kostjal arve tasumise kohustust, sest Grain Marketing OÜ ei täitnud oma lepingulist kohustust kostja ees. Maakohus on õigesti leidnud, et vastustaja on veenvalt tõendanud, et tema ei ole Grain Marketing OÜ-lt kaupa saanud. Puudub üleandmise-vastuvõtmise akt või saateleht, millest nähtuks vilja üleandmine. Kreeditarve tõendab üheselt, et tehingut ei toimunud. Tarne mittetoimumist tõendab ka Grain Marketing OÜ palve apellandile loovutada arvest tulenev nõue Grain Marketing OÜ-le tagasi. Vastustaja raamatupidamise dokumentide hulgas saabunud teraviljatarnete (oder ja nisu) kohta perioodil veebruarist kuni märtsini 2011 puudub Grain Marketing OÜ tarne. AS ATC on kinnitanud, et Grain Marketing OÜ-l puudus isegi teoreetiline võimalus vastustajale vilja üle anda, sest tehing, millega Grain Marketing OÜ pidi vastustajale müüdava vilja AS-ilt ATC ostma, ei realiseerunud. Kostja seaduslik esindaja on kinnitanud ka vande all, et tehingu alusel ei toimunud vilja tarnet. Grain Marketing OÜ juhatuse liige on kostja esindajale ka kinnitanud, et Grain Marketing OÜ pidi ostma vastustajale müüdava vilja AS-ilt ATC;

3)ei ole VÕS § 258 lg 1 kohaldatav. Vastustaja ei ole apellandile raha tasunud ning vastustaja ei ole apellandi vastu esitanud ka ühtegi nõuet. Analoogia kohaldamiseks puudub ka objektiivne alus, sest vaidlusalust olukorda reguleerivad VÕS § 256 - 258 reguleerimata küsimustes nõuete ülemineku üldsätted;

4)on maakohus õigesti leidnud, et ka apellandi nõue varalise kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud. Kauba müüja käitus pahauskselt ning õigusvastaselt, sest ta ei andnud müügilepingu alusel vastustajale vilja üle, mistõttu müügitehing ei realiseerunud. Vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, sest ta ei teadnud Grain Marketing OÜ kavatsusest jätta täitmata vastustajaga sõlmitud ostu-müügileping ning tekitada sellega apellandile kahju. Apellandi vastupidised väited on paljasõnalised ja alusetud. Apellandile tekkis kahju vaid selle tõttu, et tema lepingupartner rikkus nii faktooringulepingut kui ka müügilepingut.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 2. juuni 2014 otsus tuleb tühistada ja AS-i Nordea Finance Estonia apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul eksinud tõendite hindamisel ning teinud seetõttu ebaõige järelduse, et OÜ Grain Marketing tarnet OÜ-le Aiu Põllumajandus ei ole toimunud ning kostja ei ole OÜ-lt Grain Marketing 25. veebruari 2011 arvel nr 220037 märgitud vilja saanud. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas kogutud tõendite pinnalt saab järeldada, et tegelikult on OÜ Grain Marketing kauba (oder) OÜ-le Aiu Põllumajandus üle andnud ja seetõttu tuleb hageja nõue kostja vastu rahuldada.

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata teha uue otsuse, millega rahuldab AS-i Nordea Finance Estonia hagi OÜ Aiu Põllumajandus vastu 39 560,40 euro väljamõistmiseks.

8 7. Maakohus tuvastas, et hageja on saanud nõudeõiguse OÜ-lt Grain Marketing loovutamise teel, mis toimus läbi faktooringlepingu.

Faktooringulepingu mõiste on sätestatud VÕS §-s 256, mille p-de 1 ja 2 järgi kohustub faktooringulepinguga üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi ja nõude sisse nõudma.

Vastavalt 7. augusti 2013 menetlusdokumendile (II kd lk 114) on hagejal kostja vastu müügilepingust tulenev ostuhinna nõue, mille OÜ Grain Marketing on loovutanud hagejale.

VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kostja on esitanud vastuväitena asjaolu, et ta ei ole saanud kauba valdust, mille eest tasu maksmist temalt nõutakse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal on VÕS § 171 lg 1 järgi õigus esitada hageja vastu samad vastuväited, mis OÜ Grain Marketing vastu.

Kostja tugineb oma vastuväites mh VÕS § 111 lg-le 1, mille kohaselt võib üks lepingupool keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kostja keeldub ostuhinna tasumise kohustuse täitmisest, sest ta ei ole OÜ-lt Grain Marketing kaupa saanud.

8.Maakohus on õigesti leidnud, et arve nr 220037 allkirjastamisega on kostja andnud hagejale täitmise kviitungi VÕS § 95 lg 1 mõttes. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et täitmise kviitungi väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt nt RKTKo 3-2-1-96-11 p 12, 3-2-1-76-11 p 9). Järelikult oli kostjal kohustus tõendada, et vaatamata kostja juhatuse liikme Alar Põldmaa kinnitusele arvel kauba kättesaamise kohta, ei ole OÜ Grain Marketing arvel märgitud kaupa kostjale tarninud.

9.Maakohus on kauba tarne mittetoimumise kindlakstegemisel lähtunud järgmistest kostja esitatud tõenditest kauba mittekättesaamise kohta:

1)27. aprilli 2011 kreeditarve nr 220047 (kd I tl 53), millega OÜ Grain Marketing krediteeris arvet nr 220037;

2)OÜ Grain Marketing seadusliku esindaja Aivar Rebase 25. aprilli 2011 kiri hagejale, milles Aivar Rebase soovis 25. veebruari 2011 arve nr 220037 tagasiloovutamist (kd II tl 175);

3)AS ATC esindaja vastus hageja päringule (kd II tl 188) ning AS ATC ja OÜ Grain Marketig vaheline müügileping (kd I tl 186);

4)kostja juhatuse liikme Alar Põldmaa vande all antud ütlused (kd III tl 9 jj);

5)dokumendid perioodil veebruarist märtsini 2011 toimunud tarnete kohta (kd III tl 18-38).

Hageja on lisaks allkirjastatud arvele nr 220037 esitanud oma väidete tõendamiseks järgmised tõendid:

1)AS-i Nordea Finance Estonia faktooringu ja laofinantseerimise tooteüksuse juhi K.V. ütlused tunnistajana (kd III tl 10 pöördel jj);

2)Lihaühistule Pyhl esitatud arve nr 62, pangakonto väljavõte ja maksekorraldused (kd II tl 163-167);

3)OÜ Grain Marketing pankrotihaldur Tiia Kalause 12. novembri 2013 e-kiri (kd II tl 160);

4)OÜ Grain Marketing seadusliku esindaja Aivar Rebase 29. novembri 2013 e-kiri (kd II tl

161).

9 10. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasjas kogutud tõendid on vastuolulised, kuid ei lükka ümber täitmise kviitungi sisu. Maakohus on õigesti jaganud poolte vahel tõendamiskoormise: kostja pidi tõendama, et OÜ Grain Marketing ei ole temale vilja tarninud. Pärast tõendite hindamist asus maakohus aga väärale seisukohale, et kostja on põhistanud, et ta ei ole OÜ-lt Grain Marketing vilja saanud ja hageja ei ole tõendanud vastupidist. Õige on apellandi etteheide, et maakohus on ebaõigesti lugenud piisavaks seda, et kostja on kauba mittesaamist üksnes põhistanud. Samuti on tõendamiskoormist arvestades põhjendamatu maakohtu etteheide hagejale, et ta ei ole vastupidist (s.o kauba tarnimist) tõendanud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, rikkudes oluliselt TsMS § 232 lg-t 1 ja lg-t 2, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks TsMS § 652 lg 5 alusel tõendeid uuesti hinnata.

11.AS-i Nordea Finance Estonia faktooringu ja laofinantseerimise tooteüksuse juht K.V. on tunnistajana selgitanud, et väljamakse OÜ-le Grain Marketing tehti alles pärast kontrollimist, kas kostja on kauba kätte saanud (kd III tl 10 jj). Isegi kui kostja juhatuse liige Alar Põldmaa oli olukorras, kus tegelikult ei saanud tal vastavalt vilja tarnimise praktikale väidetavalt olla ülevaadet sellest, kas tarne on tegelikult toimunud, piisas Alar Põldmaa kinnitusest, et luua AS-is Nordea Finance Estonia usaldus kauba tarne toimumise osas. Ehkki AS-i Nordea Finance Estonia poolt Grain Marketing OÜ-le 25. veebruaril 2011 tehtud maksekorraldusel (kd I tl 164) ei ole märgitud kellaaega, on usutav, et makse tehti pärast K.V. poolt Alar Põldmaale tehtud kõnesid (kõneeristus, kd I tl 160-161). Nimetatud asjaolu üle ei ole menetluses vaidlust olnud. Alar Põldmaa vande all antud ütlused tema ja K.V. vahel toimunud telefonivestluse sisu osas on täitmise kviitungi sisuga vastuolus. Alar Põldmaa on ise vande all kinnitanud, et „telefonivestlus tõenäoliselt toimus, sest pangad küsivad väga tihti selliste tehingute puhul üle“ (kd III tl 10). Seega arvestades Alar Põldmaa varasemat kogemust, pidi ta teadma, millist tähendust omab faktooringulepingu mõttes tema kinnitus, et kaup on kätte saadud.

Ehkki tunnistaja K.V. ja kostja esindaja Alar Põldmaa vande all antud ütlustes on vastuolu, pidanuks maakohus hindama neid ütlusi, arvestades ka muid tõendeid ja kostja poolt antud kinnituse tähendust faktooringulepingu mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eelnimetatud ütluste vastuolust järeldada seda, et arvel nr 220037 märgitud vilja suhtes puudusid üleandmisvastuvõtuakt või saateleht. Samuti ei ole asjakohane maakohtu järeldus, et kostjal puudus pikaajalisi ärisuhteid arvestades alus arvata, et kauba tarnega võiks tekkida probleeme.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja esindaja Alar Põldmaa teadlikult kinnitas kauba kättesaamist ja pidi teadma, millised on sellise kinnituse andmise tagajärjed faktooringusuhte jaoks.

12.Vahetult pärast OÜ Grain Marketing seadusliku esindaja Aivar Rebase 25. aprilli 2011 kirja hagejale, milles Aivar Rebase soovis 25. veebruari 2011 arve nr 220037 tagasiloovutamist (kd II tl 175), on OÜ Grain Marketing koostanud 27. aprilli 2011 kreeditarve nr 220047 (kd I tl 53).

Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et ei ole juba eluliselt usutav, et kui müügileping oleks tõepoolest jäänud täitmata, ei oleks kostja kaupa OÜ-lt Grain Marketing nõudnud ja oleks nõustunud sellega, et kaupa ei tarnitagi, vaid tehakse kohe kreeditarve. Nimetatut ei lükka ümber ka asjaolu, et väidetavalt on kostjal alati piisav tagavaravili olemas juhuks, kui mõni viljaostu tehing ei peaks realiseeruma (kd III tl 16). Eeltoodud asjaolud ja ka tagasiloovutamise soovi põhjendamata jätmine pigem viitavad kostja ja OÜ Grain Marketing omavahelisele kooskõlastatud tegevusele, varjates tegelikke asjaolusid ja luues hageja jaoks ebaõige ettekujutuse.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendusega, nagu võinuks hageja ja OÜ Grain Marketing vaheline kirjavahetus (kd II tl 175) tõendada kaudselt asjaolu, et OÜ Grain Marketing ja kostja 10 vahel olid probleemid müügilepingu täitmisega. Maakohtu järeldus on oletuslik ega ole kooskõlas faktooringusuhte toimimise põhimõtetega.

13.Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et Aiu Põllumajandus OÜ-lt Lihaühistule PYHL 25. aprillil 2011 väljastatud arvelt nähtuv vili (kd II tl 163 – oder 148 t hinnaga 0,225, s.o 33 300 eurot + 20 % käibemaks = 39 960 eurot) ei pruugi olla sama vili, mille OÜ Grain Marketing on väidetavalt tarninud OÜ-le Aiu Põllumajandus 25. veebruari 2011 väljastatud arve alusel (kd I tl 10 – oder 148 t hinnaga 222,75, s.o 32 967 eurot + 20 % käibemaks = 39 560 eurot). Siiski nõustub ringkonnakohus apellandiga, et vilja liik, kogus, hind ja arvete esitamise aeg annavad alust arvata, et tegemist oli sama viljaga. Maakohtu seisukoht, et igapäevaselt sõlmitakse mitmeid viljamüügi tehinguid, ei lükka ümber vilja koguse ja hinna kokkulangevust kahel arvel.

14.OÜ Grain Marketing pankrotihaldur on tuginedes OÜ Grain Marketing seaduslikult esindajalt Aivar Rebaselt saadud infole 12. novembri 2013 e-kirjas (kd II tl 160) kinnitanud, et OÜ Grain Marketing ostis AS-ilt ATC vilja, müüs selle edasi läbi faktooringu OÜ-le Aiu Põllumajandus, kes müüs vilja edasi PYHL TÜ-le. Nimetatud tehingute toimumist on Aivar Rebase kinnitanud ka 29. novembri 2011 e-kirjas (kd II tl 161). Tehingute järjestikusele viitavad ka arvete maksmise tähtajad (OÜ Grain Marketing arvel OÜ-le Aiu Põllumajandus 26. aprill 2011 (kd I tl 10) ja OÜ Aiu Põllumajandus arvel Lihaühistule PYHL 25. aprill 2011 (kd II tl 163)).

Ehkki AS ATC on kinnitanud, et ei ole Grain Marketing OÜ-le vilja tarninud ja Aiu Põllumajandus OÜ ei ole Grain Marketing OÜ-ga sõlmitud lepingu nr 25022011 alusel AS-i ATC käest vilja saanud, ei tõenda selline kinnitus ringkonnakohtu hinnangul OÜ Grain Marketing ja Aiu Põllumajandus OÜ vahel sõlmitud lepingu täitmata jätmist. OÜ Grain Marketing esindaja Aivar Rebase on ise pankrotihaldurile ja hageja esindajale kinnitanud vilja müümist OÜ-le Aiu Põllumajandus (kd II tl 160).

Seega on Aiu Põllumajandus OÜ vastavalt arvele nr 220037 vilja kätte saanud, selle edasi võõrandanud ja saanud selle eest raha Lihaühistult PYHL. Käesolevas menetluses esitatud vastupidised väited ei ole tõendite kogumiga kooskõlas ja on esitatud ilmse eesmärgiga vältida OÜ Aiu Põllumajandus vastu esitatud nõude rahuldamist. Ringkonnakohus kordab, et käesolevas tsiviilasjas kogutud tõendid on vilja tarnimise osas vastuolulised. Samas need tõendid pigem kinnitavad kui kummutavad vilja tarne toimumist.

15.Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et arvest nr 220037 tulenev nõue on loovutatud AS-ile Nordea Finance Estonia. Samuti on saabunud arve tasumise tähtaeg ja kostja ei ole arvest tulenevat nõuet täitnud. Seega tuleb VÕS § 256, § 164 lg 1 ja § 76 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista arvest nr 220037 tulenevalt 39 560,40 eurot.

16.Maakohus on asunud õigele seisukohale, et hagi ei saa rahuldada VÕS § 258 lg 1 või § 30 lg 1 alusel.

VÕS § 258 lg 1 sätestab, et kui faktooringu klient rikub faktooringu kliendi ja faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügilepingut, millest tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt. Hageja püüe omistada VÕS § 258 lg-le 1 tema poolt soovitud sisu ei ole selle sätte tegeliku mõttega kooskõlas. VÕS § 258 lg 1 eesmärgiks on piirata faktooringuvõlgniku õigusi esitada nõudeid faktoori suhtes tulenevalt nõude aluseks oleva lepingu rikkumisest, kui tal on sellise nõude esitamise õigus faktooringu kliendi suhtes.

Faktooringulepingu efektiivsuse ja käibekindluse tagamiseks on sätestatud piirang võlgniku nõuetele sellisel viisil, et võlgnik saab oma nõude esitada ainult ühe isiku vastu – kas kliendi vastu 11 või selle võimaluse puudumisel faktoori vastu. Kui kliendi käitumine mõjutaks faktoori jaoks nõuete sissenõutavuse võimalusi, vähendaks see faktooringu majanduslikku tähtsust (kuna faktooringu klient on juba saanud tasu nõude eest, siis on tal võimalik rahuldada lepingu rikkumisest tulenevad võlgniku nõuded tema vastu). Praegusel juhul ei ole tegemist faktooringuvõlgniku nõudega faktoori vastu, vaid nõude on esitanud faktoor. Maakohus on õigesti leidnud, et nimetatud sätte kohaldamiseks ei ole alust.

Maakohus on õigesti rõhutanud, et OÜ Aiu Põllumajandus ei ole AS-i Nordea Finance Estonia ja OÜ Grain Marketing vahel sõlmitud faktooringulepingu pool. Ei ole põhjendatud apellandi viide käesoleva kohtumenetluse osaliste vahel toiminud praktikale, mille kohaselt nõuab faktoor oma kontrollikohustuse raames nii müüja- kui ka ostjapoolset arvete allkirjastamist ning allkirjastatud arvete endale esitamist. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et poolte vahel oleks sõlmitud kolmepoolne kokkulepe, mille alusel oleks tagatud ostja kohustus tasuda loovutatud nõuded vastava arve alusel otse faktoorile ja selle kohustuse täitmata jätmisel faktoori õigus esitada ostja vastu täitmisnõue. Ilma sellekohase kokkuleppeta ei saa hageja omistada kostja esindaja allkirjale arvel lepingu tähendust. Seega puudub alus VÕS § 258 lg 1 kohaldamiseks.

Eelnevast tulenevalt on ka põhjendamatu apellandi käsitlus, nagu oleks kostja hea usu põhimõttest tulenevalt kaotanud õiguse esitada faktoorile kauba mittesaamise vastuväidet.

Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja allkiri arvel nr 220037 ei tähenda konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist VÕS § 30 lg 1 p 1 mõttes.

Võlatunnistuse andmise eelduseks on poolte vahel eraldiseisva lepingu sõlmimine, millega luuakse uus abstraktne võlakohustus. Kindlasti on sellise lepingu vältimatuks tunnuseks vastava tahteavalduse selgesõnaline väljendamine, mida kostja antud juhul ei ole teinud. Sellise tahteavalduse olemasolu tõendamise kohustus lasub võlausaldajal. Kostja juhatuse liikme allkiri arvetel ei oma hageja väidetud õiguslikku tähendust.

17.TsMS § 442 lg 8 kohaselt alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi nõude loovutamise ja kohustuse täitmise sätete alusel, ei analüüsi ringkonnakohus nõude rahuldamise võimalusi lepinguvälisel alusel ja jätab selles osas apellatsioonkaebuses esitatud väited ja vastustaja vastuväited käsitlemata.

18.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise kohta ja rahuldab hagi, tuleb vastavalt TsMS § 173 lg-le 3 muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta OÜ Aiu Põllumajandus kanda.

Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ 12 Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.