← Eesti

3-14-53258/31

Obsah (5)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 11.12.2015, Tallinn Haldusasja numb

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata 3-14-53258 menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. FIE LP esitas 09.04.2013 Tallinna Transpordiametile taotluse uue taksoveoloa ja sõidukikaardi väljastamiseks sõidukile registreerimismärgiga XXXXXX. Taotlusele oli lisatud 08.03.2012 välja antud taksomeetri kohandamistunnistus nr
  2. Tallinna Transpordiamet väljastas 18.04.2013 taksoveoloa TVL000785, kuid tegi 19.04.2013 LP-le ettepaneku viia taotluse juurde lisatud taksomeetri kohandamistunnistus kooskõlla Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012 määrusega nr 16 kehtestatud Tallinna taksoveo eeskirjaga. Tallinna Transpordiameti arvates oli kohandamistunnistusele lisatud rohkem teenuseid ja tariife, kui seda võimaldas taksoveo eeskiri.
  3. Tallinna Transpordiamet jättis 29.05.2013 käskkirjaga nr 1-1/13/76 LP taotluse rahuldamata ning keeldus sõidukikaardi andmisest sõidukile registreerimismärgiga XXXXXX.
  4. LP esitas Tallinna Transpordiametile uue taotluse sõidukikaardi väljastamiseks, lisades sellele kohandamistunnistuse Tallinna Transpordiameti 19.04.2013 ettepanekule vastava sisuga. Tallinna Transpordiamet väljastas 07.06.2013 LP-le uue sõidukikaardi.
  5. LP esitas 28.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Transpordiameti 29.05.2013 käskkirja nr 1-1/13/76 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks vaatama kaebaja sõidukikaardi taotlus uuesti läbi. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.02.2014 otsusega haldusasjas nr 3-13-1415 kaebuse, tühistas vaidlustatud käskkirja ja kohustas Tallinna linna LP taotlust uuesti läbi vaatama. Kohtuotsus jõustus 05.03.
  7. LP esitas 26.09.2014 Tallinna Linnavalitsusele kahjunõude avaliku võimu kandja tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tallinna Linnavalitsuse esindaja vastas taotlusele 20.11.2014 e-kirjaga, milles märkis, et Tallinna Transpordiamet maksab tagasi LP poolt 04.06.2013 alusetult tasutud riigilõivu summas 19,17 eurot, kuid muus osas ei soovi linn kohtuvälist kokkulepet sõlmida.
  8. LP esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linnalt sõidukikaardi väljastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 3672,14 eurot. 1) Tallinna Transpordiameti õigusvastane tegevus sõidukikaardi väljastamisest keeldumisel tekitas kaebajale varalist kahju, mis seisneb nii otsestes kulutustes kui ka saamata jäänud tulus. Otsene kahju tekkis kaebajale seoses Tallinna Transpordiameti 19.04.2013 ettepanekule vastava sisuga kohandamistunnistuse esitamisega, milleks kaebaja pidi ümber tegema taksoveo hinnakirja, ümber programmeerima veoteenuse hinnad taksomeetris ja teostama taksomeetri adapteerimise. Teistkordse taotluse esitamisega kaasnesid kaebajale lisaks riigilõivule, mille vastustaja kaebajale juba hüvitas, järgmised kulud: uue hinnakirja trükiteenus 8,04 eurot, taksomeetri hindade ümberprogrammeerimise ja kohandamise kulud 38 eurot, Tallinna Halduskohtu otsuse järgselt taksomeetri hindade ümberprogrammeerimise ja kohandamise kulud esialgse olukorra taastamiseks 38 eurot, s.o kokku 84,04 eurot. Lisaks hõlmab kaebajale tekkinud otsene varaline kahju kulusid õigusabile summas 510,50 eurot seoses kahju hüvitamise taotluse esitamisega Tallinna linnale. 2) Ajavahemikul 25.04.2013–07.06.2013 puudus kaebajal vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu võimalus taksoteenuse osutamiseks, mille tulemusena jäi kaebaja ilma sissetulekust. Arvestades, et Tallinna Transpordiamet pidanuks taksoveo eeskirja § 4 lg 4 järgi väljastama 2

(6)3-14-53258 09.04.2013 taotluse alusel sõidukikaardi hiljemalt 24.04.2013, oleks kaebaja saanud teenida taksoveo teenuse osutamisega tulu alates 25.04.
  1. Kaebaja tegutses FIE-na taksoteenuse osutamisega ka
  2. aastal ning seega saab saamata jäänud tulu arvestamisel võtta aluseks
  3. aasta tuludeklaratsiooni andmed kaebaja ettevõtlustulu kohta. Kaebaja arvestuse kohaselt jäi tal saamata tulu kokku summas 396,58 eurot. 3) Lisaks tekkis kaebajale saamata jäänud tulu ka kasu saamise võimaluse kaotamise näol vahemikus 07.06.2013–05.03.2014 (sõidukikaardi väljastamisest kuni Tallinna Halduskohtu otsuse jõustumiseni, mille järel sai kaebaja võtta kasutusele kaks tariifi). Kaebaja esitas koos 09.04.2013 taotlusega kohandamistunnistuse, kuhu olid märgitud tavatariif ja soodustariif. Kuna kaebaja osutab taksoteenust väikebussiga (Honda Shuttle), on tal võimalik teenindada nii tavasõitjaid (soodustariifiga) kui ka gruppe (tavatariifiga). Operaatorfirmas OÜ E on sõiduautodele ja väikebussidele kehtestatud erinevad tariifid selliselt, et väikebusside sõidutariif on sõiduautode tariifist kõrgem. Tallinna Transpordiameti nõudmisel oli kaebaja sunnitud sõidukikaardi saamiseks võtma kasutusele ühe tariifi (soodustariifi) ning loobus teenuse osutamisest tavatariifiga teenuse tellijatele ehk gruppidele (5-6 inimest). Tööpäevadel moodustas tavatariifiga sõitude arv (väikebussi taksoteenus) käibest 20-30% (keskmiselt 10,98 eurot päevas) ning nädalavahetustel, puhkepäevadel, suurüritustel ja riiklikel pühadel 40-50% (keskmiselt 19,76 eurot päevas). Kaebajal tuli loobuda gruppide teenindamisest, sest see oleks majanduslikku kahju veelgi suurendanud, arvestades taksoteenuse hindade konkurentsi ning asjaolu, et gruppide teenindamisest tuleneva käibe osakaal kogukäibes on väiksem. Seega kaotas kaebaja kuus keskmiselt 289,84 eurot (12×10,98 (tööpäevad) + 8×19,76 (nädalavahetuse päevad). Kokku jäi kaebajal ajavahemikus 07.06.2013–05.03.2014 saamata tulu summas 2681,02 eurot.
  4. Tallinna linn vaidles LP kaebusele osaliselt vastu ning palus jätta see saamata jäänud tulu hüvitamise nõude summas 2681,02 eurot osas rahuldamata. 1) Vastustaja ei vaidle vastu otseste kulude summas 84,04 eurot, vahemikus 25.04.2013– 07.06.2013 saamata jäänud tulu summas 396,58 eurot ja õigusabikulude hüvitamisele, kuid vaidleb vastu taotlusele hüvitada saamata jäänud tulu, mis seisneb kasu saamise võimaluse kaotamises perioodil 07.06.2013–13.03.
  5. 2) 09.04.2013 esitatud sõidukikaardi taotluse juurde oli lisatud taksomeetri kohandamistunnistus nr 21712, millele oli lisaks tariifidele 2 ja 22 kantud ka soodustariifid 1 ja
  6. Vastustaja keeldus taotluse rahuldamisest ja sõidukikaardi andmisest põhjusel, et kohandamistunnistusel on rohkem tariife, kui lubab taksoveo eeskirja § 7 lg
  7. Kaebaja esitas vastustajale uue taksomeetri kohandamistunnistuse nr 22958 ning vastustaja väljastas vastavalt sellele 07.06.2013 sõidukikaardi. Seega oli kaebajal alates 07.06.2013 õigus korraldada taksovedu ja teenida äritulu, mistõttu on alusetu saamata jäänud tulu nõue perioodi 07.06.2013– 13.03.2014 eest. 3) Kaebaja väide, et vastustaja ebaseadusliku tegevuse tõttu pidi ta rakendama taksoveol soodustariifi ja see tingis tulu vähenemise, on asjakohatu. Haldusasjas 3-13-1415 vaidlesid pooled soodustariifi kohaldamise võimaluse üle lisaks põhitariifile. Halduskohus leidis, et vedaja võib kasutada lisaks põhitariifile ka soodustariifi. Kaebaja poolt sõidukikaardi taotlemisel esitatud taksomeetri kohandamistunnistusele oli kantud üks kilomeetritariif ja üks ajatariif, mitte soodustariifi. Ühistranspordiseadus (ÜTS) ei kasuta mõistet „soodustariif“. See, millises määras ta taksoteenustele tariifid kehtestab, oli kaebaja otsustada. Vastustaja ei teinud kaebajale takistusi taksomeetri kohandamistunnistusele kantud tariifide kehtestamisel. Taksoteenusele hinna määramisel teostas kaebaja oma ettevõtlusvabadust. Konkreetse hinna määramine on ettevõtja majandusrisk. Kaebaja rakendas teadlikult madalamat tariifi. Seega 3
(6)3-14-53258 vähenes kaebaja saadav tulu tema enda tegevuse tõttu ning vastustaja selle eest ei vastuta. Kaebaja esitatud asjaoludel nõude rahuldamisel rikastuks kaebaja alusetult vastustaja arvel.
  1. Tallinna Halduskohus rahuldas 21.04.2015 otsusega LP kaebuse ning mõistis Tallinna linnalt LP kasuks välja kahjuhüvitise summas 3672,14 eurot ning menetluskulud summas 988,80 eurot. 1) Tulenevalt sellest, et vastustaja võttis õigeks kaebaja nõude summas 991,12 eurot (otsene kahju 594,54 eurot ja vahemikus 25.04.2013–07.06.2013 saamata jäänud tulu 396,58 eurot), tuleb kaebus vastavas osas rahuldada. 2) Vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu pidi kaebaja võtma kasutusele ühe tariifi. Kaebaja selgituse kohaselt valis ta madalama tariifi, kuna kõrgema tariifi kasutamisel oleks tema käive vähenenud veel suuremas ulatuses. Seega vastustab vastustaja kaebajale tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) eest. Vastustaja ei ole kaebaja arvestuste aluseks olevaid andmeid kahtluse alla seadnud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.04.2015 otsus osas, milles mõisteti Tallinna linnalt LP kasuks välja kahjuhüvitis summas 2681,02 eurot ja jätta selles osas kaebus rahuldamata ning jagada menetluskulud vastavalt kaebuse rahuldamise ulatusele. Tallinna Transpordiameti 29.05.2013 käskkirja nr 1-1/13/76 ja kaebajale tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kaebaja selgituste kohaselt kasutab ta taksoteenuse osutamiseks väikebussi ning tema operaatoriks on OÜ E, kellel on sõiduautodele ja väikebussidele kehtestatud erinevad tariifid, mida kaebaja oma teenusele tariifide kehtestamisel ka järgib. OÜ E hinnakirja uurides saab järeldada, et nn soodustariifi all peab kaebaja silmas sõiduautole kehtestatud tariifi. Kaebaja kehtestas teadlikult oma väikebussile sõiduauto tariifi, mis on madalam kui väikebussile kehtestatud tariif. Arvestades, et kaebaja väidete kohaselt on väikebussi tariif kõrgem seoses suuremate kütuse- ja muude kuludega, oli majanduslikult põhjendamatu kasutada väikebussil sõiduautodele kehtestatud tariifi. Vastustaja nõue kasutada ühte tariifi ei saa seega olla kaebajale tekkinud kahju põhjuseks. Halduskohus on vääralt kohaldanud ÜTS § 24 lg-t 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-t
  3. Halduskohus ei ole andnud hinnangut kaebaja tegevusele riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel ega ka vastustaja vastuväidetele.
  4. LP vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu jõustunud otsusest haldusasjas nr 3-13-1415 ei ole vaidlust selles, et soodus- ja tavatariifide samaaegse kasutamise keelamine oli õigusvastane. Seeläbi sekkus vastustaja kaebaja ettevõtlusesse ning välistas kaebajal teenusele hindade paindliku rakendamise. Kaebaja soovis osutada väikebussi teenust gruppidele kõrgema hinnaga kui tavasõitjatele, kuid just vastustaja tegevuse tõttu oli ta sunnitud valima vaid ühe tariifi ning loobuma gruppide teenindamisest. Kui kaebaja oleks valinud kõrgema tariifi ja teenindanud üksnes gruppe, oleks kahju olnud veelgi suurem kui tavasõitjaid teenindades. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
(6)3-14-53258
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on kaebuse õigesti rahuldanud ja mõistnud vastustajalt välja kaebaja nõutud kahjuhüvitise.
  2. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled selle üle, kas vastustaja peaks kaebajale hüvitama ajavahemikus 07.06.2013–13.03.2014 saamata jäänud tulu (kasu) summas 2681,02 eurot. Kõnealune summa põhineb kaebaja arvestusel selle kohta, kui palju oleks ta kasumit teeninud, kui ta oleks lisaks tavasõitjatele teenindanud ka gruppe (kõrgema tariifiga). Kaebaja osutab taksoveoteenust väikebussiga, kuhu mahub lisaks juhile kuni 6 sõitjat. Ajavahemikus 07.06.2013–13.03.2014 ei teenindanud kaebaja gruppe (5-6 inimest), vaid üksnes tavasõitjaid (1-4 inimest), s.o kaebaja osutas väikebussiga sama hinnaga sama teenust, mida osutatakse tavasõidukiga.
  3. aasta tuludeklaratsiooni (tl 28-31) kohaselt oli kaebaja ettevõtluse tulem enne sotsiaalmaksuga maksustamist 3334 eurot ehk kuus keskmiselt 277,83 eurot.
  4. aasta tuludeklaratsiooni (tl 85-90) kohaselt oli kaebaja ettevõtluse tulem -819 eurot. Kaebaja väitel jäi tal ligikaudu 9 kuu eest kasu saamata summas 2681,02 eurot ehk kuus keskmiselt 297,89 eurot. Sisuliselt väidab kaebaja, et kasumit teeniski ta tänu sellele, et sõidutas nii tavakliente (nn soodustariifiga) kui ka gruppe (tavatariifiga) ning ühe kliendigrupi teenindamisest loobumisel ületasid kulud ettevõtlusest saadud tulu. Vastustaja on nii halduskohtus kui ka apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et tema tegevuse ja kaebajal saamata jäänud tulu vahel puudub põhjuslik seos: kaebaja valis ise madalama tariifi, ehkki see ei olnud praegusel juhul majanduslikult põhjendatud.
  5. RVastS § 7 lg 1 kohaselt on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine, vastustaja õigusvastane tegevus, kahju ja vastustaja tegevuse vaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja keeldumine sõidukikaardi väljastamisest kohandamistunnistuse nr 21712 (tl 56) alusel, kus olid eraldi märgitud põhitariifid 2 ja 22 ning soodustariifid 1 ja 11, oli õigusvastane. Halduskohus leidis, et vastustaja tegevuse ning kaebajale tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos: vastustaja tegevuse tõttu oli kaebaja sunnitud võtma kasutusele madalama tariifi ning teenindama üksnes tavasõitjaid, loobudes gruppide teenindamisest, kellele kaebaja oleks rakendanud kõrgemat hinda. Kaebaja ei saanud vastustaja tegevuse tõttu realiseerida ÜTS-st tulenevat vedaja õigust vabalt kehtestada taksoveo teenusele hind ehk praegusel juhul kehtestada erinevad tariifid tavasõitjatele ja gruppidele. Vaba hinnakujundus on oluline osa ettevõtlusvabadusest ning eri kliendigruppidele erinevate tariifide kehtestamise mittevõimaldamisega piiras vastustaja kaebaja ettevõtlusvabadust. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjust kahelda kaebaja väites, et tavakliendid (1-4 inimest) moodustasid tema klientuurist suurema osa ning kõrgema tariifi kehtestamisel oleks ta tiheda konkurentsi tõttu suurema osa tavaklientidest kaotanud, samas kui üksnes gruppe teenindades ei oleks sellest saadud tulu katnud kaotatud tulu tavaklientide osas. Seetõttu ei saa pidada ebamõistlikuks kaebaja otsust teenindada vaid tavakliente olukorras, kus puudus võimalus rakendada eri kliendigruppidele erinevaid tariife. Samuti saab pidada usutavaks kaebaja väidet, et ehkki gruppide (5-6 inimest) osakaal klientidest oli väiksem, moodustas nende teenindamisest saadav tulu tänu kõrgemale tariifile varem siiski olulise osa kaebaja ettevõtlustulust. Arvestades kaebaja selgitust, et tema sõidukis paikneva taksomeetriga ei olnud võimalik anda soodustust protsendina lõpphinnast (mis vastustaja arvates oli taksoveo eeskirja kohaselt lubatav) ning gruppide teenindamine tavahinnaga (nn soodustariifiga) oleks olnud problemaatiline operaatorfirma poolt kindlaks määratud ja avalikustatud hindade tõttu, samuti suuremate kulude tõttu, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebaja tulu vähenemine on põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. Ringkonnakohus ei kahtle, et väikebussi kütuse- ja hooldamiskulud on suuremad kui tavasõidukil ning seega olid kaebaja kulud suuremad kui 5
(6)3-14-53258 tavasõidukitel, samas ei saanud ta kulusid lisaks tavaklientidele gruppe teenindades kompenseerida. Kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid praegusel juhul ei esine. Kaebajat ei saa pidada ei täielikult ega ka osaliselt vastutavaks talle tekitatud kahju eest. Kaebaja selgitas 03.05.2013 kirjas Tallinna Transpordiametile, et tema kasutatava taksomeetriga ei saa anda soodustust protsendina lõpphinnast, mistõttu ei ole üldse võimalik soodushinda rakendada; taksomeetri vahetus kujuneks aga liiga kulukaks. Kaebajaga peetud kirjavahetuse põhjal pidi kahju tekkimine olema vastustajale ettenähtav.
  1. RVastS § 7 lg 3 järgi hüvitatakse kannatanule RVastS § 7 lg-te 1-21 alusel lisaks otsesele varalisele kahjule ka saamata jäänud tulu. Kuna riigivastutuse seadus saamata jäänud tulu mõistet ei sisusta, tuleb selles osas lähtuda võlaõigusseadusest. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Praeguses asjas ei ole saamata jäänud tulu suurust võimalik täpselt kindlaks teha. Majandustegevuses saamata jäänud tulu hindamine ongi reeglina komplitseeritud, kuna kõiki asjaolusid, mis tegelikus elus võinuks ettevõtja kasumlikkust mõjutada, on tagantjärele väga keeruline või lausa võimatu tuvastada. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Hüvitise suuruse määrab sellisel juhul kohus kaalutlusõiguse alusel (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-13-06, p 18). Vastustaja ei ole vaielnud vastu kaebaja kahjuarvestusele ning halduskohus on otsustanud kahju kaebaja taotletud ulatuses välja mõista. Praegusel juhul on ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kui palju on kaebaja tegelikult kahju saanud ning kahju saab määrata vaid hinnanguliselt. Ringkonnakohtu arvates on kaebaja selgitused piisavalt veenvad ning neid
  2. ja
  3. aasta majandusaasta aruannetega kõrvutades saab kaebaja nõuet pidada mõistlikuks. 2681,02 eurot on kõiki asjaolusid arvestades õiglane hüvitis.
  4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab menetluskulud vastustaja. Kaebaja taotleb apellatsiooniastmes 414 euro (sh käibemaks) suuruse menetluskulu (õigusabikulu) väljamõistmist. Ringkonnakohtule on esitatud advokaadibüroo arve (tl 153), spetsifikatsioon (tl 157) ja konto väljavõtted sularaha sissemakse kohta (tl 154-155). Kulud on kantud ja põhjendatud ning tuleb vastustajalt täies ulatuses välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.