KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 04.12.2015 Tallinnas 2-10-57687 LL hagi TL vastu lahusvara ühisvaraks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks ja TL vastuhagi tekitatud kahju hüvitamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 9898,48 eurot Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 17.10.2014 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik TL apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja/vastuhagis kostja LL (IK XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras esindaja adv Margus Viira Kostja/vastuhagis hageja TL (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Andres Tamm Kirjalik menetlus Menetluse liik RESOLUTSIOON: Pärnu Maakohtu 17.10.2014 otsus tsiviilasjas nr. 2-10-57687 tühistada LL hagi rahuldamise osas ja teha selles osas uus otsus. Jätta LL hagi TL vastu ühisvara jagamiseks ja rahalise hüvitise saamiseks enamsaadud ühisvara arvel rahuldamata. Ülejäänud osas (TL vastuhagi osas kahju hüvitamiseks) jätta maakohtu otsus muutmata. TL apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Poolte meneltusklud mõlemas kohtuastmes jäta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-147-14 tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Asjaolud LL esitas 17.11.2010 Pärnu Maakohtule hagi TL vastu lahusvara ühisvaraks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks. Menetluse käigus hageja täpsustas ja täiendas nõuet ning palus tunnistada kinnisasi XXXX LL ja TL ühisvaraks ning jagada poolte ühisvara koguväärtuses 49 616,82 eurot järgmiselt: jätta TL omandisse kinnisasi XXXX väärtuses 20 000 eurot ja abielu kestel soetatud vallasvara koguväärtuses 7285,93 eurot ning XXXXXX Vallavalitsuse poolt eraldatud toetused koguväärtuses 3464,14 eurot ja kindlustushüvitis 18 866,75 eurot. Jätta LL omandisse kostja poolt tasutud hüvitis 9586,75 eurot. Mõista TL-lt LL kasuks enamsaadud ühisvara arvelt välja rahaline hüvitis 15 221,66 eurot. Poolte abielu kestis 27.05.1981 - 21.05.
- Abielu ajal, s.o enne tulekahju eelset aega, renoveerisid pooled täielikult kostjale lahusvarana kuulunud kinnisasja XXXX elamu, XXXX külas XXXXXX vallas Saaremaal. Kostja kinkis kinnisasja pärast abielu lõppemist poolte ühisele pojale. Asjaolu, et pooled täielikult renoveerisid eelnimetatud elamu, tõendavad IF P & C Insurance AS-ile kostja poolt avaldatud andmed kindlustuspoliisis nr.
- Elektrisüsteeme renoveeriti 1998.a, küttesüsteemid renoveeriti 1997.a, elamu fassaad renoveeriti 1995.a ja siseviimistlus tehti 1998.a. Samuti ehitasid pooled abielu ajal majale juurdeehitused - WC ja esik, krohvisid elamu fassaadi, 2004.a rajati elamusse vee- ja kanalisatsioonisüsteem. Samuti ehitasid pooled abielu ajal alljärgnevad hooned: laut ehitusaluse pinnaga 47 m2, kelder ehitusealuse pinnaga 35 m
- Hoonete olemasolu tõendab ehitisregistri väljavõte. Pooled ehitasid abielu ajal aiapaviljoni, kasvuhoone ja puukuuri. Teostati kinnistu kõrghaljastus, hariti maad ja rajati puu- ja aedviljaaed. Tulekahjust tekkinud kahju hüvitati kindlustuspoliisi nr. 9119787 alusel 295 200 krooni. Nimetatud summast andis kostja hagejale 150 000 krooni. XXXXXX Vallavalitsus toetas seoses tulekahjuga pooli ühekordse sotsiaaltoetusega 1000 krooni ja tasus hoone tulekahjust tingitud remonttöid 53 202 krooni. Vallavalitsus tasus remonttööde maksumuse otse ehitajale OÜ S. Kokku XXXXXX Vallavalitsuse toetus oli 54 202 krooni. 2 Kostja valdusse ja kasutusse jäi pärast abielu lõppemist alljärgnev abielu ajal soetatud vallasvara, mis hageja hinnangul on alljärgneva väärtusega: küttepuud 25 000 krooni; ehitusmaterjal 40 000 krooni; sõiduauto 8000 krooni; jalgrattad 7000 krooni; elektripliit 2500 krooni; külmkapid 3000 krooni; köögikapid 2000 krooni; nurgadiivan 3000 krooni; köögitarbed 2000 krooni; laud 500 krooni; roostevaba kraanikauss 1500 krooni; elektriboiler 1000 krooni; elektripumbad ja kaev 6000 krooni; mootorsaag 5000 krooni; muruniitjad 2500 krooni; televiisor 3000 krooni; pesumasin 2000 krooni. Poolte ühisvara väärtus, mis on jagamata, on kokku (330 000+114 000+54 202) 498 202 krooni (saadud kindlustushüvitis on poolte vahel jagatud), millest kummagi abikaasa osa on PkS § 19 lg 1 järgi 249 101 krooni. Eksitav on kostja väide, et ta omandas XXXX talu elamu, lauda ja sauna vallasvarana kinke teel 1981.a. Abielu lõppemise aja seisuga oli kostja omandis kinnisasi XXXX, millel asusid alljärgnevad hooned ja rajatised: elamu ehitusaluse pinnaga 79 m2, laut ehituse alusepinnaga 47 m2; kelder ehitusaluse pinnaga 35 m2; puurkaev; kuur; aiapaviljon; kasvuhoone. 17.03.1981 EL kinkis kostjale elamu koosseisus: elumaja ja laut; ait, laut ja laut ühe katuse all ning saun ja köök ühe katuse all. Kingitud hooneid ei ole poolte abielu lõppemise seisuga olemas, kuna need oma halva seisukorra tõttu lammutati poolte abielu alguses, s.o enne 1987.aastat. Pooled ehitasid abielu ajal lauda, keldri, aiapaviljoni, kasvuhoone ja puukuuri. Seega abielu lõppemise aja seisuga kinnisasjal XXXX asuvad hooned, välja arvatud elumaja, on ehitatud poolte abielu ajal. Ka elumaja renoveerisid pooled abielu ajal täielikult. Tulekahju järgselt hävis elamumaja katus ja üks tuba. Asjakohatu ja tõendamata on kostja väide, et hageja raske hooletuse tõttu sai alguse elamu põleng. Kindlustushüvitist ei olnudki õigust saada täies ulatuses, kuna hoone ei põlenud täielikult. Eeltoodu ei ole aluseks poolte võrdsusest kõrvale kaldumiseks. Abielu lõppemise aja seisuga oli vallasvara väärtus kokku 114 000 krooni ehk 7285,93 eurot, millele lisanduvad KOV-ilt saadud toetused 54 202 krooni ehk 3464,14 eurot ja kindlustuselt saadud hüvitis 295 200 krooni ehk 18 866,75 eurot, millest kostja on hagejale tasunud 150 000 krooni ehk 9586,75 eurot. Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna kinnisasi on kingitud pojale, ei ole võimalik XXXX talu tunnistada poolte ühisvaraks. Asjakohatu on kostja väide, et elamu ülesehitustööd on poeg teinud pärast 20.04.
- Ebaõige on ka kostja väide, et pooled on sõlminud ühisvara jagamise kokkuleppe enne abielu lahutamist. Pooled jagasid kindlustusest saadud hüvitise, kuid mitte
- abieluaasta jooksul soetatud ühisvara. Kostja vastus ja vastuhagi Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ja hageja sõlmisid aprillis 2010.a ühisvara jagamise kokkuleppe, mille alusel sai hageja kostjalt 150 000 krooni. Kostja leidis, et nimetatud summa oli hagejale õiglane kompensatsioon abielu kestel tekkinud ühisvara eest. Kostja maksis hagejale nimetatud summa tulekahjus hävinud elamu kindlustushüvitise (295 200 krooni) arvelt. Elamu oli tulest ja kustutusvetest tekkinud kahjustuste tõttu hävinud. Kostja peab kahju tekitajaks hagejat. Kostja omandas kinnisvara koostisosaks oleva elamu, lauda ja sauna 1981.a oma emalt kinkelepingu teel, seega ei ole elamu abikaasade ühisvara. Hoonete aluse maa omandas kostja omandireformi käigus. Hageja poolt esitatud kinnisvaraspetsialisti arvamuse kohaselt on 3 kinnisvara hinna sisse arvestatud maa maksumusega 130 000 krooni - see on kostja lahusvara. Kinnisvara hindamisel oleks pidanud hindama kinnistu väärtust (turuhinda) tervikuna, kinnistu olulisem päraldis - elamu - jäeti hindamisest põhjendamatult välja, mis kahtlemata moonutas hinnangut. Hagiavalduses loetletud kostja valdusse ja kasutusse jäänud vallasvara on märgitud ebatäpselt ja deklaratiivselt. Esemete maksumuse määramisel on oluline ühikuline kogus ja ühiku tavaline hind. Ei ole võimalik kontrollida kalkulatsiooni õigsust, kui vähemalt kaheksa positsiooni juures ei ole märgitud ühisvaraks olevate esemete hulka. Ei ole teada, kui suurele küttepuude kogusele tugineb väärtus 25 tuhat krooni või milline on küttepuude kvaliteet. Ei ole teada, milline on ehitusmaterjali koosseis ja kogus. Ei ole teada, mitmele jalgrattale, külmkapile, köögikapile, elektripumbale ja muruniitjale tugineb hageja kalkulatsioon. Nimetatud esemed loetleti hageja poolt kõik mitmuses ja hageja oleks sellisel juhul pidanud märkima ka arvu ja iga ühiku tavalise hinna. Hageja ei ole märkinud, millest koosnevad kostja kätte jäänud köögitarbed. XXXXXX vallalt saadud toetus kogusummas 54 202 krooni ei ole abikaasade ühisvara, mida jagada. See oli kogukonna sihtotstarbeline realiseeritud toetus tulekahju ohvrile ja väljendus ehitusteenusena hageja tekitatud tulekahju tagajärgede taastamiseks. Tulekahjus hävis XXXX elamu täielikult, seega pole praegusel ajal elamus midagi ühiselt tehtut. Hageja väidab, et abielu ajal olevat pooled ehitanud lauda pinnaga 35 m², keldri pinnaga 35 m², aiapaviljoni, puukuuri ja kasvuhoone. Kui suures ulatuses nimetatud hooned lahusvara osa vähendasid ja väidetava ühisvara osa suurendasid, seda ei tea, hageja soovib selle tõttu kogu lahusvara tunnistamist ühisvaraks. 16.06.2010 kinkis TL kinnistu poolte ühisele pojale, kes elab samuti XXXX talus, seega pole kostja omanduses kinnistut, mille ühisvaraks muutmist hageja soovib. Kuna hageja pani elamu põlema, siis elamu enamuses taastamine on toimunud poja rahaliste vahendite arvel sel ajal, mil see oli poja omanduses. Juhul kui ka kinnisasjal asuv elamu oleks renoveeritud poolte abielu ajal ning seetõttu oleks muutunud TL lahusvara mingis osas poolte ühisvaraks, siis hageja poolt hooletuse tõttu maha põletatud elumaja väärtus vähendaks kindlasti väidetava ühisvara osa suurust, kuna ka kindlustushüvist seetõttu saadi hageja poolt raske hooletuse eest 20 % vähem, kui oleks pidanud saama. Hageja on poolte vallasvara väärtuseks hinnanud 114 000 krooni, seega ühele abielupoolele langeva vara väärtuseks oleks 57 000 krooni. Hageja sai vara jagamisel hüvitist poole rohkem. TL esitas 08.02.2013 vastuhagi LL-lt kahjusumma 4716,68 euro saamiseks. 14.02.2010 läks põlema elumaja XXXX talu. Ainsana oli sel hommikul kodus kostja LL, kelle tegevuse tulemusena tulekahju tekkis. Väärteomenetluse lõpetamise määrusega on tuvastatud, et tulekahju põhjuseks oli LL hooletu suitsetamine sündmuskohal magamistoa voodi piirkonnas. Seega oli kostja LL poolt toimepandud süüline ja õigusvastane tegu, mis tõi endaga kaasa kahju hagejale. Kuigi elamu oli kindlustatud, hüvitas AS If P&C Insurance kindlustus hüvisest 80 % Kodukindlustuse tingimuste THHV 20061 ohutusnõuete p.146 alusel. Nimelt peab kindlustusvõtja, aga samuti kindlustatud vara seaduslik valdaja ja isik, kes teostab selle vara üle tegelikku võimu, käituma tavapärase hoolikusega, et vältida kahju tekkimist. Kuna THHV 20061 ohutusnõuete p.163 keelab voodis suitsetamise, oli LL poolt seda nõuet rikutud ning seetõttu vähendati kindlustushüvist 20 % - 372 000 x 0,2 = 73 800 krooni ( 4716,68 euro) võrra. 4 XXXX kinnistu elamu hävis hageja põhjustatud tulekahju tagajärjel, mistõttu poolte poja KL poolt ülesehitatud XXXX kinnistu elamu ei ole poolte ühisvara. LL ei ole vaidlustanud väärteomenetluse lõpetamise määrust ning seetõttu on tuvastamist leidnud tema poolt tulekahju põhjustamine. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. 14.02.2010 toimus tulekahju XXXX talus. Hooned olid kindlustatud ning kindlustusandja hüvitas 80% kahjust 295 200 krooni, vähendades kindlustushüvitist 73 800 krooni ehk 4716,68 euro võrra. Vastuhagile lisatud materjalidest ei tulene, et tulekahju põhjustas kostja. Vastavalt tulekustutustööde aruandele päästetööde teostaja ei tea, mis põhjustas tulekahju, põhjuste väljaselgitamiseks ei ole teostatud ekspertiisi. Väärteo lõpetamise määruses juhtivinspektor VI poolt tehtud järeldus, et tulekahju on tekkinud kostja hooletust suitsetamisest voodis, ei põhine faktidel ja on oletuslik. Eeltoodust tulenevalt ei vastuta kostja hageja ees kindlustushüvise vähendamise eest 4716,68 euro võrra. Maakohtu põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas 17.10.2014 otsusega hagi osaliselt ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus tunnistas TL-le lahusvarana kuulunud XXXX kinnistu poolte ühisvaraks osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud 10 300 eurot. Kohus jättis XXXX kinnistu TL omandisse ja mõistis TL-lt LL kasuks välja hüvitise enamsaadud vara arvelt 5150 eurot ja pool abielu ajal tulekahju järgselt saadud toetusest 32 eurot. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2010, tuleb PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest rakendussätetest ei tulene teisiti. Kohus leidis, et enne
- juulit 2010 omandatud vara kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne
- juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Kohus juhindus PKS § 14 lg-st 1 ja 2, § 15 lg-st 1, § 18 lg-st
- Abikaasade ühisvara hulka kuulus vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhte lõppemiseni. Ühisvara väärtust hinnatakse abielusuhte lõppemise aja seisuga. Poolte vahel puudus vaidlus, et poolte abielu kestis kuni 21.05.
- Abikaasad elasid koos TL omandis oleval kinnistul XXXX, XXXXXX vallas XXXX külas asuvas elamus kuni 14.02.2010, kui toimus tulekahju abikaasade ühiskasutuses olnud elamus. Tule, suitsu ja kustutusvee kahjustusi sai kogu elamu. Pärast abielu lahutamist maksis kostja hagejale enamsaadud vara arvel hüvitist 150 000 krooni. Kostja käsitles seda hüvitisena tulekahjus säilinud vallasvara eest. Ühisvarana käsitles hageja küttepuid väärtuses 25 000 krooni. Kohus leidis, et hageja ei ole märkinud küttepuude kogust, arvestades nende hinda, peaks kogus küündima ca 100 m3 , mida ei saa pidada usutavaks, mistõttu ei võtnud kohus seda arvesse ühisvarana. Ehitusmaterjali väärtusega 40 000 krooni osas vaidles kostja vastu, sest määramata on, millistest ehitusmaterjalidest on jutt ja mis võiks olla nende hinnaks. Kas selline kogus ehitusmaterjale ka tegelikult olemas oli, ei ole tõendamist leidnud, mistõttu seda ühisvarana arvesse võtta ei saa. Hageja leidis, et ühisvaraks on sõiduauto väärtusega 8000 krooni; jalgrattad - 7000 krooni; elektripliit - 2500 krooni; külmkapid - 3000 krooni; köögikapid - 2000 krooni; nurgadiivan 3000 krooni; köögitarbed - 2000 krooni; laud - 500 krooni; roostevaba kraanikauss - 1500 krooni; elektriboiler - 1000 krooni; elektripumbad ja kaev - 6000 krooni; mootorsaag - 5000 krooni; muruniitjad - 2500 krooni; televiisor - 3000 krooni; pesumasin - 2000 krooni. Haginõude täpsustuses märkis hageja ühisvara hulka kuulunud vallasvara väärtuseks 114 000 5 krooni ehk 7285,93 eurot. Sellele ei ole kostja vastuväiteid esitanud ja seetõttu võttis kohus selle vallasvara väärtuse hindamisel arvesse. Kummagi poole osa oli seega 57 000 krooni. Arvesse võttes hagejale kostja poolt makstud hüvitist, millega kostja andis hagejale üle poole saadud kindlustussummast, leidis kohus, et nimetatud summad tuleb tasaarvestada. Hagejal puudub alus täiendava hüvitise nõudeks, seda enam, et hageja ei ole tõendanud, et nimistusse kantud vallasvara ka tegelikult abielu lahutamise ajal alles oli ja et see jäi kostja kätte. Esitatud nimekirjas olevate esemete olemasolu, nende soetamise aja ja väärtuse kohta tõendid puuduvad. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hageja nõude vallasvara jagamiseks rahuldamata. Hageja esitas nõude kostjale kuuluva kinnistu XXXX tunnistamiseks ühisvaraks. Hageja leidis, et tegemist on ühisvaraga, kuna kinnisasi kanti registrisse abielu ajal, kuid kohus sellega ei nõustu. Omandireformi käigus tagastatud maa ei saa olla ühisvaraks ka siis, kui registrisse tehakse kanne abielu ajal, sest maad ei ole soetatud abikaasade ühiste vahendite arvelt. Esialgses hagis soovis hageja kinnistu tunnistamist poolte ühisvaraks põhjusel, et poolte kooselu ajal oli täielikult renoveeritud kinnistu osaks olev elamu. Kõik kõrvalhooned lammutati ja ehitati uued, kinnistut hooldati kogu kooselu aja. Kohus leidis, et selleks on vaja välja selgitada, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega ning milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud, ehk siis on vaja välja selgitada kinnisasja väärtus koos abielu ajal tehtud töödega ja ilma nendeta. Hageja esitas hinnangu kinnisasjale seisuga 24.08.
- Hindaja andis hinnangu kinnistule koos hoonetega ja ilma hooneteta. Arvesse ei ole võetud elamut. Hindaja sai hoonestatud kinnistu väärtuseks 330 000 krooni ja hoonestamata kinnistu väärtuseks 130 000 krooni. Kostja vaidles sellele vastu põhjusel, et tegemist ei ole pädeva hinnanguga ja arvesse ei ole võetud elamut. Samas ei saa hoonetele määratud hinda pidada mõistlikuks. Elamu sai enne poolte abielu lahutamist toimunud tulekahjus tule, suitsu ja veekahjustusi, mille tulemusena kindlustusfirma AS If P&C Insurance luges hoone hävinuks ja võttis kahjusumma arvestamisel aluseks kindlustussumma 372 000 krooni. Hüvitist vähendati 20% võrra. Kindlustusjuhtumi uurimise käigus tuvastati, et tulekahju tekkis hooletusest suitsetamisel. Tulekahju puhkemise ajal oli elamus vaid hageja. Sellest tulenevalt leidis kohus, et hageja väited parenduste kohta elamus, mis annaks hagejale õiguse nõuda kinnistu tunnistamist abikaasade ühisvaraks, on kohatud ja põhjendamata, sest pärast tulekahju, abielu lahutamise ajal, neid enam ei olnud. Hoone tuli uuesti üles ehitada, mis on tõendamist leidnud kindlustusjuhtumi materjalidega. Kohus leidis, et lähtuda tuleb kindlustusfirma andmetest, kes asjale konkreetse hinnangu andis. Hageja väitel on kinnistul olnud ja kinkelepingus märgitud kõrvalhooned ait, laut ja laut ühe katuse all ning saun ja köök ühe katuse all lammutatud ja kinnistule on ehitatud uued hooned, mis nähtub ka 1987.a kindlustushindelehelt, millel hoonetena on märgitud elamu, kelder, laut ja puurkaev. Ka on kinnistu saanud poolte kooselu vältel kõrghaljastuse. Kostja leidis, et kinnistu on kostja lahusvara, sest kinnistu väärtus ei ole poolte kooselu ajal oluliselt suurenenud poolte rahaliste vahendite või nende tegevuse tulemusena. Kohus määras kinnistu väärtuse suurenemise kindlaks tegemiseks kompleksekspertiisi. Ekspertideks määras kohus TS ja AT, kes kumbki andis kinnisasjale iseseisva hinnangu. AT koostatud ekspertiisiakti järgi hindas ekspert kinnistu väärtust koos abielu ajal lisandunud väärtusega enne elamu tulekahju, kui kinnistu koosseisu kuuluks vaid elamu ja saanud objekti väärtuseks 293 000 krooni (18 700 eurot). Teine hinnang on antud kinnisasjale enne tulekahju, 6 kui selle koosseisu kuuluks ainult elamu ja seda ei oleks renoveeritud. Väärtuseks sai ekspert 152 000 krooni (9700 eurot). Renoveeritud elamu väärtuse suurenemine seega 141 000 krooni ehk 9000 eurot. Kolmandaks hindas ekspert kogu kinnisasja väärtust, arvestades kõiki kinnisasjal asuvaid hooneid seisuga 21.05.2010 ja hindas turuväärtuseks 314 000 krooni ehk 20 000 eurot. Arvestades sellest maha abielu ajal tehtud parendused, leidis ekspert, et kinnistu väärtus oli 9500 eurot ehk siis 10 500 eurot vähem, mille võrra on kinnistu väärtus abielu ajal suurenenud. TS leidis, et abielu ajal tehtud parenduste jääkväärtuseks on 224,98 eurot, mis väidetavalt moodustab 1,2 % kinnistu väärtusest. Kohus ei pidanud nimetatud hinnangut objektiivseks ja põhjendatuks, sest ekspert tunnistas tehtud parandused sisuliselt moraalselt hävinuks. Seetõttu võttis kohus aluseks AT hinnangu. Arvestades kinnisasja väärtusest koos tehtud parendustega maha kinnistu väärtuse ilma parendusteta 20 000 – 9700 = 10
- Samas võttis ekspert arvesse elamu väärtuse, mis abielu lahutamise ajaks oli muutunud täiesti kasutuskõlbmatuks. Tehtud oli vaid hädapärased renoveerimistööd (katus, aknad), mis tehti vallalt saadud remonditoetuse arvelt. Kohus leidis, et abielu ajal tehtud parenduste arvel on kostja kinnisasja väärtus oluliselt tõusnud, mis võimaldab tunnistada kinnisasja abielu lõppemise seisuga poolte ühisvaraks, kuid asjaolu, et tegemist oli kostja lahusvaraga, annab aluse kalduda ühisvara jagamisel poolte osade võrdsusest kõrvale. Omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kohus määras hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse põhimõttel: parendustega kinnisasja väärtus lahutada ilma parendusteta, kostja lahusvaraks olnud kinnisasja väärtus ilma abielu ajal tehtud parendusteta, jagades abielu ajal tehtud parenduste väärtuse poolte vahel võrdsetes osades: 20 000 – 9700 = 10 300 : 2 = 5150 eurot. Kohus jättis vaidlusaluse kinnistu abielu lõppemise aja seisuga kostja omandisse. Kinnisasja võõrandas kostja kinkelepinguga poolte pojale, kes hoone oma kulul pärast tulekahju renoveeris. Hageja taotles kostjale XXXXXX Vallavalitsuse poolt makstud toetuse ja remondihüvitise, kokku 54 202 krooni, väljamõistmist kostjalt. XXXXX Vallavalitsuse kirja kohaselt maksis vald TL-le ühekordset sotsiaaltoetust 1000 krooni ja toetas tulekahjust tingitud remonttöid 53 202 krooniga, mis tasuti OÜ-le S vastavalt esitatud kalkulatsioonile. Kohus leidis, et omandatud sotsiaaltoetused 1000 krooni ehk 64 eurot peaks jagunema poolte vahel võrdsetes osades, seega hageja osa omandatud toetuses on 32 eurot. Toetus 53 202 krooni maksti välja otse tulekahju tagajärgi likvideerinud firmale ja kohus ei pidanud mõistlikuks ja põhjendatuks selle väljamõistmist kostjalt hageja kasuks. Kohus arvestas, et kindlustusandja otsustas vähendada kindlustushüvitist just põhjusel, et tulekahju võis tekkida hageja hooletuse tõttu. Kindlustushüvitist vähendati 73 800 krooni võrra ja kostja esitas nõude vähemmakstud hüvitise väljamõistmiseks hagejalt. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et nõuded tuleb tasaarvestada. Kohus leidis, et vastuhagi ei ole põhjendatud. Vaidlust ei olnud selles, et pooled elasid TL-le kuuluvas elamus kuni 14.02.2010 majas puhkenud tulekahjuni, mil elamu muutus elamiskõlbmatuks. Hooned olid kindlustatud If P&C Insurance AS-is ja kindlustusandja hüvitas 80% kahjust ehk 295 200 krooni. Kahjuhüvitist vähendati 73 800 krooni võrra ehk 4716,68 eurot põhjusel, et tulekahju tekkepõhjuseks oli LL hooletus suitsetamisel. LL oma süüd tulekahju tekkimises ei tunnistanud. Kohus ei nõustunud vastuhagis kostja väidetega. Päästekeskus tuvastas kindlustusjuhtumi menetluse käigus, et põlengu põhjustas hooletus 7 suitsetamisel. Kuna tulekahju puhkemise ajal oli majas ainsana LL ja tulekahjustused olid kõige suuremad just tema voodi piirkonnas, leidis menetleja, et just LL hooletus oli tulekahju põhjuseks. Väärteomenetlus lõpetati põhjusel, et otsuse tegemise ajaks kehtima hakanud tuleohutuse seadus ei näinud ette vastutust isiku kohustustest tulenevate nõuete rikkumise eest. Kohus jõudis järeldusele, et vastuhagis kostja süü ei ole üheselt ja selgelt tõendatud. Väärteoasja materjalidest lähtuvalt ei oleks kostja suhtes võimalik teha süüdimõistvat otsust. XXXXXX Vallavalitsus hüvitas suures osas saamata jäänud hüvitise osa remondi maksumusest - 53 202 krooni. Kohus leidis, et põhjendatud ei ole vähemsaadud hüvitise väljamõistmine vastuhagi kostjalt. Kohus arvestas, et tõendatud ei ole kostjapoolne tahtlus teo toimepanemisel, tema süü ei ole üheselt tõendamist leidnud ja kostja ise sai tulekahjus rängalt kannatada. Apellatsioonkaebus TL palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega jätta rahuldamata hagi kogu ulatuses ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus leidis, et TL lahusvara XXXX kinnistu on abielu jooksul oluliselt suurenenud ühise töö arvel ning seetõttu luges ühise suurenemise rahalise väärtuse 10 300 eurot ühisvaraks. Sellise otsuse aluseks võttis kohus kinnisvaraeksperdi AT antud arvamuse, kus oli arvesse võetud nii elamus tehtud parendused kuni 14.02.2010 toimunud tulekahjuni, kui ka pärast seda KL poolt taastatud elamu. Apellant leiab, et eelkõige oleks pidanud kohus ära määrama aja, mis seisuga ühisvara tuleks jagamisel arvestada. Asjaoludest nähtub, et pooled elasid koos kuni 14.02.2010, mis ajast polnud enam võimalik koos elada - LL viidi haiglasse ravile, ning ka ühist eluaset, XXXX talu elamut, enam ei olnud. Abikaasade ühise töö tulemusena tehtud parendused elamu juures, v.a veetorustik, hävisid tulekahjus. Seetõttu on õige ekspert TS arvamus, et ühiselt lahusvarale tehtud parendustest on säilinud üksnes 1,2 %, mis ei moodusta olulist osa ning mille tõttu ei ole võimalik tunnistada TL lahusvara ühisvaraks. Kohus pole põhjendanud, miks ta ei võta ekspert TS arvamust arvesse. Kohus võttis hageja poolt esitatud vallasasjade osas kindla ja põhjendatud seisukoha - hageja pole suutnud tõendada ei vallasasjade olemasolu, nende jäämist TL-le ega ka nende väärtust, mistõttu selles osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Enamus loetelus toodud asjadest asus elamus, kus need tulekahju tõttu hävisid. Ometigi jagas kohus otsuses hageja poolt taotletud vallasvara väärtusega 114 000 krooni pooleks ja leidis, et kummagi poole osa 57 000 krooni tuleb tasaarvestada kostja poolt hagejale juba tasutud 150 000 krooniga. Hüvitiste osas leidis kohus, et hagi tuleb suures enamuses jätta rahuldamata, kuna LL tulekahju põhjustajana oli süüdi selle tõttu ka kindlustushüvitise vähendamises 73 800 krooni võrra. Kohtuotsusest nähtub, et kohus tahab tasaarvestada L.L haginõude osa pool 53 202 kroonisest XXXXXX valla poolt makstud toetusest ehk 26 601 krooni LL poolt põhjustatud kahjuga 73 800 krooni. Vastuhagi osas leidis kohus, et väärteomenetluses on leidnud vastuvaidlematult tõendamist, et LL põhjustas 14.02.2010 tulekahju, mis hävitas täielikult XXXX kinnistu elamu, kui samas leidis vastuoluliselt, et vastuhagi kahju osas, mis tekkis TL-le kindlustushüvitise vähendamise tõttu, ta ei rahulda. Ringkonnakohtu seisukoht 8 Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja hagi ühisvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et ühisvarana tuleb käsitada lahusvarana ühele abikaasale kuuluva kinnistu vääruse suurenemine abielu ajal. Maakohus tuvastas, et kostjale lahusvarana kuulunud kinnistu väärtus suurenes poolte abielu ajal 10 300 euro võrra, milles kummalgi abikaasale langeb 5150 eurot. Eksperthinnangus, millele kohus tugines, et ole arvestatud kinnistu väärtuse langust, mis toimus kinnistul asuva elamus 21.05.2010 toimunud põlengu tagajärjel, s.o. lähtutud on, nagu ei oleks põlengut toimunud. Seega kindlustushüvitis, mis maksti kostjalt temale lahusvarana kuulunud kinnistul asuva elamu põlengu eest kahju hüvitisena, samuti kohaliku omavalitsuse toetus elamu põlengujärgse remondi tasumisega võrra, ei kujutanud endast abikaasade ühisvara, vaid kostja lahusvara. Seega on alusetu hageja taotlus jagada nimetud kahjuhüvitised abikaasade ühisvarana. Maakohtu otsus on hageja taotletud koduse sisustuse ja majapidamise esemete jagamise osas vastuoluline. Maakohus pidas ühelt poolt nende koguväärtuseks hageja nimetatud 114 000 eurot, teiselt poolt on ta eelnevalt leidnud, et küttepuude (hageja nimetatud väärtuses 25 000 kr.), ja ehitusmaterjali (40 000 kr.) olemasolu ja võimalik väärtus on tõendamata ja neid kohus ühisvarana ei arvesta. Arvestades summast 114 000 kr. maha 65 000 kr, saame 49 000 kr., s.o. 2962,51 eurot. Jagades selle kahega, saame 1481,25 eurot. Seega oli hagejal oli õigus saada kostjale jäänud ühisvara arvelt endiselt abikaasalt hüvitust 5150+1481,25= 6631,25 eurot. Tuvastatud on, et kostja maksis oma lahusvarast hagejale hüvitist 9590 eurot, mistõttu hageja hagi, mis on suunatudtud täiendava hüvitise saamisele, on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Mis puutub vastuhagisse, siis selles osas ringkonnakohus nõustub, et piisavalt ei ole tõendatud tulekahju tekitamine ja seeläbi kinnisajal oleva elamu süüline kahjustamine hageja poolt, mistõttu selles osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kuivõrd hagi ja vastuhagi jäävad mõlemad rahuldamata ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jätab kolleegium poolte menetluskulud mõlemas astmes poolte endi kanda. Pidades silmas riigi menetlusabi jätkumise põhimõtet vabastab kolleegium pooled TsMS § 190 lg. 7 alusel menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Reet Allikvere Tiit Kollom Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ 9