Obsah (12)

§ 232§ 657§ 651§ 230§ 229§ 272§ 238§ 162§ 163§ 177§ 138§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 11. november 2015 Tartu Tsiviilasja number 2-13

§ 232lg-t 1.

Maakohus on jätnud hindamata tõendina esitatud võrdlevad müügipakkumiste väljavõtted portaalist www.auto24.ee ja vaidlusaluse liisingueseme hilisema müügipakkumise. Riigikohtu seisukoha kohaselt (tsiviilasi nr 3-2-1-157-14) saab liisingueseme väärtust tõendada avalikes müügiportaalides toodud pakkumistega; 5) ei teavitanud vastustaja apellante ei liisingueseme faktilisest võõrandamisest ega ka müügihinna alandamisest.

1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud apellantide kanda. Vastuse kohaselt. 1) on liisingulepingu p-s 6.
2. pooled kokku leppinud erisuse juhuks, kui lepingu ülesütlemise teate kättetoimetamine ei ole võimalik. Vastustaja tegi omaltpoolt kõik, et apellantidele liisingulepingu ülesütlemise teade kooskõlas liisingulepingu p-ga 9.
3. kätte toimetada. Pooled olid käenduslepingu p-s 7 kokku leppinud, et teatis või nõue loetakse edastatuks kolmandal päeval postitamise kuupäevast, seega võib lepingu ülesütlemise teate lugeda apellandile II kättetoimetatuks
4. jaanuaril
5. Arvestades asjaolu, et tähitud kirjad tagastati vastustajale hoiutähtaja möödumisel, oli igati kohane vastustaja poolt liisingulepingu tingimuste p 6.
6. kohaldamine; 2) on maakohus õigesti leidnud, et andes liisingulepingu eseme üle liisinguandja volitatud esindajale, võisid apellandid järeldada sellest liisinguandja tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Apellandid ei ole vastustajat teavitanud arvete mittesaamisest vastavalt lepingu p-le 4.
7. Seega vastavalt liisingulepingule oli liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda ning kuivõrd ülesütlemise teadet ei olnud võimalik apellantidele kätte toimetada, siis oli liisinguandjal õigus vara valdus tagasi nõuda; 3) ei ole vastustaja keeldunud kellelegi sõidukit müümast ega varjanud sõiduki müügiinfot. Vastustaja ei eiranud apellantide ja nende lähedaste pöördumisi, vaid suunas nad sõiduki müügiga tegeleva äriühingu poole ning andis lingi, millelt sai internetis sõiduki müügikuulutust, kogu müügiprotsessi ja hinna kujunemist jälgida; 4) ei olnud tagastatud sõiduk tehniliselt korras.
8. jaanuaril 2012 liisingueseme tagastamisel vormistati vara üleandmise–vastuvõtmise akt (I kd tl 68–69), milles märkustena märgiti ka varal esinenud visuaalsed puudused. Seejärel suunas vastustaja tagastatud sõiduk tehnilisse kontrolli ja müügi ettevalmistusse United Motors OÜ-sse. Kuivõrd
9. aasta alguses võttis vastustaja vastu sisulise otsuse, et enam ei teostata tagastatud liisinguesemetele remonttöid, suunati varad müüki sellises seisukorras, nagu nad olid tagastamise hetkel.
10. veebruari 2012 hindamisaktis määrati aga vara hind kooskõlas teiste samade tehniliste näitajatega ja tervete sõidukite pakkumushindadega. Selle koostamisel lähtus United Motors OÜ eeldusest, et tagastatud liisinguesemele on teostatud remonttööd ning sõidukilt on eemaldatud kõik välised ja tehnilise kontrolli käigus tuvastatud puudused. Sel juhul oleks sõiduki turuväärtus olnud 7 000 eurot (koos käibemaksuga). Kuivõrd vastustaja enam tagastatud sõidukeid remontida ei laskunud, siis suunati tagastatud liisinguese müüki koos sellel olnud puudustega ning selle turuväärtuseks määrati 3 000 eurot vastavalt
11. septembri 2012 hindamisaktile (I kd tl 71), milles on kirjas ka kõik sõidukil esinenud puudused; 5) ei ole apellandid tõendanud tagastatud sõiduki suuremat turuväärtust kui 3 000,00 eurot (ilma käibemaksuta). Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle 7 väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Apellantide poolt esitatud müügikuulutusest ei nähtu, et tegemist oleks sama sõidukiga; 6) on
12. oktoobri 2012 akti puhul tegemist eksitusega ning maakohus on õigesti jätnud nimetatud akti tõendina arvestamata. Vastustaja müüs sõiduki juba
13. septembril 2012, seega ei saa
14. oktoobril 2012 märgitud sõiduki omanikuks olla AS Nordea Finance Estonia. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamise osas materiaal- ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab

§ 657

lg 1 p 2 kohaselt teha ise tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Menetluskulud maakohtus tuleb jätta poolte endi kanda, ning menetluskulud ringkonnakohtus vastustaja kanda. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellandid ei vaidlusta maakohtu otsust vastuhagi rahuldamata jätmise osas, seega ei käsitle ringkonnakohus vastuhagiga seonduvat. Puudub vaidlus, et kostja I ja hageja sõlmisid

1. oktoobril 2010 liisingulepingu (I kd tl 56–59), mille esemeks oli sõiduk Volvo XC70 ning kostja II ja hageja sõlmisid liisingulepingu täitmise tagamiseks käenduslepingu nr 20116477 (I kd tl 60–61). Kostjad ei vaidlusta hageja väidet, et nad on jätnud tasumata maksegraafiku järgsed maksed alates septembrist 2011 kuni detsembrini 2011 (I kd tl 97).
2. jaanuaril 2012 võttis hageja volitatud isik kostjalt I liisingueseme valduse üle (I kd tl 68–69) ning liisingu ese müüdi hageja poolt 3 000 euro eest
3. septembril 2012 (I kd tl 72). Pooled vaidlevad, kas liisinguandja on liisingulepingu kehtivalt üles öelnud ning kas liisinguese võõrandati turuhinnaga või alla selle.
4. Õige on maakohtu järeldus, et hageja poolt kostjatele liisingulepingu ülesütlemise teatise saatmisega ei saa lugeda lepingut üles öelduks. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-143-09 leidnud, et lisaks ülesütlemise materiaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole ülesütlemisteateid kostjatele kätte toimetanud. Ainuüksi tähitud kirja saatmise teate postkasti panekuga ei ole kostjatele hageja tahteavaldust kätte antud. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et kohaldada tuleks liisingulepingu p-i 6.6, mille kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguvõtja ruumidesse siseneda vara valdusest äravõtmiseks, kui liisinguandja ei tagasta vara lepingu ülesütlemise teates märgitud tähtaja jooksul või liisinguandja poolt määratud kohta. Hageja ei ole tõendanud, et kostjatele polnud võimalik ülesütlemisteateid kätte toimetada. Hageja on üritanud edastada kostjatele ülesütlemisteateid postiga vaid ühel korral
5. jaanuaril 2012, kostjale I aadressile XXX Haljala alevik Haljala vald (I kd tl 119, 127) ning kostjale II aadressil XXX Kadrina vald (I) kd tl 119, 128). Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt saadetud ülesütlemisteated tagastati saatjale hoiutähtaja möödumisel (I kd tl 147)
6. jaanuaril 2012, s.o pärast hageja poolt liisingueseme valduse äravõtmist kostjalt I. Seega on asjakohatu tugineda liisingulepingu p-le 6.6., kuivõrd
7. jaanuaril 2012, s.o päeval, mil hageja võttis auto valduse üle, hageja ei teadnud, et ülesütlemisteateid ei õnnestu kostjatele kätte toimetada. Samuti ei kohaldu asjas käenduslepingu p 7, mille kohaselt käenduslepingu alusel edastatavad teated või sellest tulenevad nõuded tuleb saata tähitud postiga lepingus sätestatud aadressil, või muul aadressil, millest üks lepingupool on teisele kirjalikult teatanud ning selliselt saadetud teatis või nõue 8 loetakse edastatuks kolmandal päeval postitamise kuupäevast. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa lugeda liisingulepingut liisinguvõtja suhtes ülesöelduks käendajale ülesütlemisteate postkasti panekuga. Vastavalt käenduslepingu p-le 6 täidab käendaja liisinguvõtja kohustused juhul, kui liisinguvõtja ei ole neid täitnud liisingulepingus fikseeritud tähtajal ja viisil. Käendaja kohustus täitma kohustused 7 päeva jooksul vastava kirjaliku teate saamisest liisinguandjalt. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta on käendajalt kohustuse täitmist lepingus sätestatud viisil ja tähtajal nõudnud. Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et hageja ülesütlemisteated ei vastanud ka seadusega kehtestatud nõuetele. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib lepingupool kestvuslepingut mõjuval põhjusel erakorraliselt üles öelda. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Seega üldiseks eelduseks lepingu erakorralisele ülesütlemisele on, et eelnevalt oleks kohustusi rikkunud poolele määratud mõistlik täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Hageja ei ole väitnud, et ta on makseviivituse tekkimisel pöördunud kostjate poole nõudega kohustus täita. Kuigi hageja nõuab hagiavalduses muuhulgas võlateatise saatmise tasu (I kd tl 51, 66), ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et ta on kostjatele kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andnud ning kostjad said kohustuse täitmise nõude kätte. Nimetatud võlateatist ei ole hagiavaldusele lisatud.
8. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186, mille kohaselt võib võlasuhte lõpetada mh ka poolte kokkuleppega (p 4). Seadus ei sätesta liisingulepingu lõpetamise tahteavaldustele vorminõuet. Pooled said lepingu lõpetada ka kaudsete tahteavaldustega. TsÜS § 68 lg 3 järgi saab kaudseks tahteavalduseks pidada tegu, millest võib järeldada poole tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Vaidlust ei ole, et kostja II andis liisingueseme valduse hageja volitatud esindajale isiklikult üle
9. jaanuaril 2012 (I kd tl 68–69). Valduse üleandmine kostja II poolt on toimunud vabatahtlikult, vastavalt sõiduki üleandmise-vastuvõtuaktile (I kd tl 68–69) ühtegi vastuväidet asja üleandmisel kostjad esitanud ei ole. Seega saab liisingulepingu lugeda ülesöelduks kostja II kui kostja I esindaja poolt liisingulepingu valduse üleandmisega hagejale
10. jaanuaril
11. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kostja I sõiduki valduse loovutamisel hagejale aru saama hageja tahtest leping lõpetada ja on sellega nõustunud. Seega on leping lõppenud poolte kokkuleppel ja hagejal oli õigus liisinguese realiseerida.
12. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et sõiduk müüdi turuhinnaga. Hageja nõudis maakohtus liisingulepingust nr 20116477 tuleneva võlgnevuse 1 584,81 eurot, ning sissenõutavaks muutunud viivise, mida hageja vähendas 415,19 euroni, väljamõistmist. Maakohus tuvastas, et kostjad ei ole vaidlustanud hageja nõude arvestust, mistõttu hageja nõue kuulub rahuldamisele. Maakohus leidis, et sõiduk müüdi turuväärtusega, s.o 3 000 eurot, kuivõrd sellel esinesid väärtust vähendavad puudused. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb liisingueseme väärtus teha kindlaks selle tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-184-12, nr 3-21-33-08, nr 3-2-1-157-14, nr 3-2-1-156-13). Väärtus on keskmine turuhind (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-184-12, nr 3-2-1-33-08). Liisinguandja peab

§ 230

lg 1 järgi tõendama kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et liisingueseme tagastamise tõttu liisinguandjale on just liisinguandjal paremad võimalused liisingueseme väärtust tõendada (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14). Seega peab liisinguandja tõendama, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel oli 3 000 eurot ning kostjad, et see oli kõrgem. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli 9 madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-184-12, nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-124-08). Pooled on esitanud kohtule kokku kolm erinevat liisingueseme hindamisakti. Ringkonnakohtu hinnangul saab otsuse tegemisel tugineda eelkõige

1. veebruari 2012 hindamisaktile (I kd tl 129), mille kohaselt on sõiduki hind (koos käibemaksuga) 7 000 eurot. Tegemist on ainsa hindamisaktiga, mis on selle koostaja poolt allkirjastatud. Akt on koostatud vahetult pärast sõiduki valduse ülevõtmist hageja poolt ning on tehtud hageja initsiatiivil. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja väited, et nimetatud akt on koostatud eeldusega, et sõiduk on remonditud, mitte millegagi tõendatud. Muuhulgas on nimetatud hindamisaktis turuhinda tõstva või langetava asjaoluna märgitud, et sõiduk külmaga ei käivitu. Jääb selgusetuks asjaolu, miks jäeti selline märkus hindamisakti juhul, kui hindamisakti koostamisel lähtuti asjaolust, et sõidukil esinevad puudused parandatakse.
2. septembri 2012 akt (I kd tl 71) on allkirjastamata ning koostatud 7,5 kuud pärast liisingueseme valduse kostjatelt äravõtmist.
3. oktoobri 2012 akt on samuti allkirjastamata ning on koostatud pärast sõiduki müüki. Seega on kahe viimase akti tõenduslik väärtus oluliselt madalam kui
4. veebruari 2012 hindamisaktil. Sõiduki väärtuse hindamisel lähtub ringkonnakohus ka hageja töötaja M.M. ja kostja II venna E.S. ekirjavahetusest (I kd tl 102–103). Kirjavahetusest nähtuvalt teatas hageja töötaja M. M
5. veebruaril 2012, et vara realiseerimist alustatakse hinnaga 7 490 eurot. Seega soovis hageja müüa sõidukit tegelikust müügihinnast, s.o 3 000 eurot, oluliselt kõrgema hinnaga. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus põhjendamatult nimetatud tõendiga arvestamata. Portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks

§ 229

lg 1 mõttes ja vastavad dokumentaalse tõendi tunnustele

§ 272lg 1 mõttes.

Need võivad olla nii asjakohased kui ka lubatavad tõendid

§ 238mõttes.

Asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-110-09, nr 3-2-1-11-12). Kuna kostjad esitasid

1. a müügikuulutuste väljavõtted (I kd tl 109), millega tõendasid, et
2. aastal oli sama vanade autode väärtus oluliselt suurem kui hageja väidetud liisinguesemete väärtus tagastamise ajal
3. aastal, tuli maakohtul võtta seisukoht, kas hageja esitatud tõendid on usaldusväärsed ja kajastavad esemete tegelikku turuväärtust
4. aastal (tsiviilasi nr 3-2-1-157-14). Õige on apellantide väide, et maakohus ei ole portaalist www.auto24.ee müügipakkumiste väljavõtteid analüüsinud. Maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, miks maakohus jättis nimetatud tõendiga arvestamata. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et
5. novembri 2012 müügikuulutuses (I kd tl 106–107) esitatud liisingulepingu eseme fotodest ei saa järeldada, et tegemist on liisinguesemeks olnud sõiduauto müügiga. Ringkonnakohus märgib, et müügikuulutuses olevatel fotodel näha oleval sõidukil on sama registreerimisnumber XXX, mis liisinguesemel. Pelgalt väide, et müügikuulutuses on märgitud teine odomeetri näit ning kuulutuses ei ole märgitud sõiduki VIN-koodi, ei tõenda, et tegemist ei ole sama sõidukiga, kui muud tunnused langevad kokku. Seega ringkonnakohus, tuginedes
6. veebruari 2012 hindamisaktile, portaali www.auto24.ee
7. veebruari 2014 väljavõttele ning
8. novembri 2012 müügikuulutusele, leiab, et liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel oli ca 7 000 eurot (käibemaksuga). Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki väärtus oli vaid 3 000 eurot, s.o tegelik müügihind.
9. Hagiavalduse kohaselt oli liisingulepingu ülesütlemise seisuga vara jääkmaksumus 42 163,14 EEK-i, s.o 2 694,73 eurot. Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja ka kulude, s.o puhastusteenuse kulu 90,83 eurot, müügikulu 191,67 eurot, kaskokindlustuse kulu 223,35 eurot, liikluskindlustuse kulu 115,24 eurot ning tasumata liisingumaksete 1 065,66 eurot hüvitamist. Ringkonnakohtu hinnangul oleks juhul, kui hageja oleks müünud liisingueseme turuväärtusega 7 000 eurot, kõik hageja kulud müügihinnaga kaetud (7 000 – 2 694,73 – 90,83 – 191,67 – 223,35 – 115,24 – 1 065,66 = 2 618,52 eurot) ja hageja oleks saanud kasu üle 2 500 euro (koos käibemaksuga). Hageja müüs sõiduki ca 4 000 eurot odavama hinnaga oma koostööpartnerile United Motors AS-ile. Niivõrd suur hinnavahe oleks 10 katnud kõik hageja kulud ja kahjud. Maakohus jättis tähelepanuta, et liisingueseme väärtuse hindaja ja ostja on üks ja sama isik, s.o United Motors AS, kelle huvides võis olla liisingueseme väärtuse alahindamine. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-156-13 selgitanud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud (vt Riigikohtu tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Kuivõrd käesolevas asjas ületas müügihind sõiduki võimalikku väärtust enam, kui 10% (tegelikult üle 50%), hageja ei ole tõendanud, et liisinguesemel esinesid selle väärtust niivõrd olulisel määral vähendavad puudused, ei ole põhjendatud liisinguandja võimaliku nõude kindlakstegemisel lähtuda ka liisingueseme müügihinnast.
10. Seoses maakohtu otsuse tühistamise ja hagi rahuldamata jätisega tuleb tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.

§ 162

lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus menetles nii hagi kui ka vastuhagi. Kuivõrd hagi jääb ringkonnakohtu otsusega rahuldamata, maakohus jättis rahuldamata ka vastuhagi, tuleb menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

§ 162

lg 1 ja § 171 lg 1 alusel vastustaja kanda.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Apellantide menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on apellantide menetluskulud ringkonnakohtus riigilõiv apellatsioonkaebuselt 225 eurot ning lepingulise esindaja kulud 300 eurot (ilma käibemaksuta). Vastustaja peab apellandi menetluskulude suurust ebamõistlikuks ja palub seda vähendada. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Riigilõiv on kohtukulu

§ 138

lg 2 kohaselt ning kuulub

§ 162lg 1 alusel vastustajalt väljamõistmisele.

Apellantide lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtumenetluses 4 töötunni eest (tunnitasuga 75 eurot/h) 300 eurot on ringkonnakohtu hinnangul asja sisu ja keerukust arvestades

§ 175

lg 1 tähenduses põhjendatud ja mõistlik kulu ning kuulub vastaspoolelt väljamõistmisele. Apellantide taotlus menetluskulu rahaliseks kindlaksmääramiseks ringkonnakohtu menetluses summas 525 eurot kuulub rahuldamisele. Andra Pärsimägi Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 11