Obsah (5)

§ 436§ 440§ 163§ 651§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2015 Tartu Tsiviilasja number 2-14-6322

§ 436lg-t 1 ja § 442 lg-t 8.

Kohus on jätnud kõrvale kostja väited ja tõendid betoonikulude pooleks jagamise osas (tunnistaja R.T. ütlused,

1. aprilli 2014 K. M kiri,
2. aprilli 2014 T. A e-kiri); 3) on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 440

. Kostja esindaja ei ole hageja nõuet 41,40 euro osas ei vastuses hagiavaldusele ega ka kohtuistungil õigeks võtnud.

§ 440

sõnastusest tuleneb, et õigeks saab võtta nõuet terves ulatuses, mitte osaliselt; 4) on maakohus jätnud arvestamata kostja väite, et hageja ei pidanud ehituspäevikut (

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine), mistõttu ei muutunud hageja tasunõue sissenõutavaks. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 644 lg-t 4 ja § 638 teist lauset, mis on viinud ka VÕS § 637 lg 3 ebaõige kohaldamiseni, sest koos tööga peab valmima ehitamise tehniline dokumentatsioon. Tulenevalt VÕS § 641 lg-st 1 ja töövõtulepingust tuli hagejal tasunõude sissenõutavaks muutumiseks lisaks valmis ja oluliste puudusteta tööle kostjale üle anda ka ehitamise tehniline dokumentatsioon, sh ehituspäevik; 5) on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 163lg-t 1.

Viidatud säte ega teised

-i menetluskulu puudutavad sätted ei võimalda esindajatasu ja tasutud riigilõivu eraldi käsitleda ja teha nende osas erinevaid otsustusi.

1. OÜ Siletel Auto SLT vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on hageja olnud seisukohal, et pooled pidasid betooni maksumuse hüvitamise osas läbirääkimisi, kuid ei saavutanud kokkulepet. Samale järeldusele on sisuliselt jõudnud ka maakohus. Kostja viide TsÜS §-le 72 on sisutu; 2) on hageja olnud seisukohal, et ta ei ole rikkunud ehitamise dokumenteerimise kohustust. Ehitustööde päeviku osas juhindub hageja EhS §-st 31 ning majandus- ja taristuministri määruse „Ehitamise tehniliste dokumentide üldnõuded“ § 7 lg-st
2. Kuivõrd vaidlusalustel ehitustöödel hankis kõik ehitusmaterjalid kostja ja kostja oli peatöövõtja, sai ehitustööde päevikut pidada vaid kostja ise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. juuni 2015 otsus muutmata. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud Tartu Maakohtu 18. juuni 2015 otsust osas, milles hagi rahuldati, vaidlustatud ei ole otsust osas, milles hagi jäeti rahuldamata (s.o osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1568,64 euro ulatuses põhivõla ja 137,35 euro ulatuses viivise väljamõistmiseks). Tulenevalt

§ 651

lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust on põhjendatust vaidlustatud osas. Tartu Maakohtu

1. juuni 2015 otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
2. Apellatsiooniastmes on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, kas pool betooni hinnast pidi jääma hageja kanda (nagu väidab kostja) või pidi betooni eest täielikult tasuma kostja (nagu väidab hageja). 4 Kostja seisukoha kohaselt tõendavad kokkulepet betoonikulude pooleks jagamise kohta tunnistaja R.T. ütlused (tl 94-96),
3. aprilli 2014 K. M kiri (tl 58) ja
4. aprilli 2014 T. M e-kiri (tl 59). Hageja väite järgi pidasid pooled betooni maksumuse hüvitamise osas läbirääkimisi, kuid kokkulepet ei saavutatud. Oma seisukohta on hageja tõendanud pooltevahelise e-kirjavahetusega ja tunnistaja K. M ütlustega (tl 137). Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu kohaselt pidi betooni eest tasuma kostja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid.
5. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et asjas olevate tõenditega ei ole tuvastatav poolte hilisem kokkulepe (s.o sõlmitud lepingu kehtivuse ajal) betooni maksumuse võrdses jagamises ning seetõttu on maakohus õigesti jätnud betooni maksumuse 2 488,26 euro ulatuses (arve nr 334) kostja kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Tunnistaja R. T ütluste kohaselt „T.A. ja Kristjan M leppisid meie büroos märtsis 2014 kokku, et betooni arved tasub Siletel OÜ“. Nimetatud tunnistaja ütlused ei kinnita kostja väidet, et pooled pidid kokkuleppe kohaselt tasuma betooni maksumuse võrdselt pooles ulatuses. Tunnistaja on rääkinud kokkuleppest, et betooni eest tasub täielikult hageja, kuid sellise kokkuleppe sõlmimist poolte vahel ei ole kinnitanud ei kostja ega hageja. Kokkuleppe sõlmimist betooni tasumise osas ei kinnita ka K. M
6. aprilli 2014 e-kiri ja T. A
7. aprilli 2014 e-kiri. Viidatud kirjavahetusest nähtub, et poolte vahel oli vaidlus arvetel märgitud summade osas. K. M on küll e-kirjas märkinud, et „Võtame siit betooni osa maha“ ning T. A e-kirjas märgitu kohaselt „Lisaks tuleb sul vastavalt meievahelisele kokkuleppele betooni osas teha kreeditarve summale 2073,55 euri+km.“, kuid arvestades K. M ütlusi tunnistajana ei tõenda e-kirjavahetus pooltevahelist kokkulepet tasuda betooni eest võrdsetes osades. K. M tunnistajana antud ütluste kohaselt pidi kogu materjal olema tellija (kostja) poolt, ta käis kostja kontoris läbirääkimisi pidamas, kuid summad muutusid, sest kostja keeldus parandustööde eest tasumisest ja ta ei olnud enam nõus kokkuleppele minema.
8. Apellandi väitel on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 72, sest pooled leppisid kokku, et pool betooni hinnast jääb hageja kanda ja, et see arvestatakse kostja tasust maha, ning hageja ei saanud oma tahteavaldust betoonikulude jagamise osas tagasi võtta. Hageja vastuväite kohaselt oli hageja tahteavaldus suunatud sellele, et kostja kanda jäävad halvast liikluskorraldusest tingitud hagejapoolsed parandustööd ning hageja kannab pool betooni maksumusest. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei kohaldu TsÜS § 72, sest lähtudes poolte poolt väidetust ning asjas esitatud tõenditest ei ole hageja oma tahteavaldust (kostja kanda jäävad hagejale halvast liikluskorraldusest tingitud parandustööd ning hageja kannab pool betooni maksumusest) tagasi võtnud, vaid on jäänud oma tahteavalduse juurde. Asja materjalidega ei ole tõendatud see, et hageja tahteavalduseks oli ainult kanda poolt betooni maksumusest (s.o hageja ei esitanud nõuet parandustööde kandmiseks kostja poolt).
9. Lisaks eeltoodule nähtub asja materjalidest, et K. M oli vaidlusaluse töövõtulepingu järgi töö tegemise ajal hageja juures projektijuhiks. Puuduvad igasugused andmed selle kohta, et tal oleks olnud volitus hageja nimel sõlmida kostjaga kokkuleppeid (sh muuta töövõtulepingus kokkulepitut).
10. Apellandi väitel on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 440, sest kostja ei ole hageja nõuet 41,40 euro osas õigeks võtnud.

5 Nähtuvalt asja materjalidest (kostja kirjalik seisukoht tl 82-91, kohtuistungi protokoll 08.06.2015 tl 137) ei ole kostja vastu vaielnud sellele, et hageja nõue on põhjendatud 41,40 euro ulatuses, kuid samas on ta leidnud, et tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Seega on iseenesest õige apellandi väide, et ta ei ole hagi summas 41,40 eurot õigeks võtnud

§ 440mõttes (sest on leidnud, et tasunõue ei ole üldse muutunud sissenõutavaks).

Samas aga ei ole ta hagile summas 41,40 eurot sisulisi vastuväiteid esitanud (lisaks sellele, et tasunõue ei ole sissenõutav) ning seetõttu on maakohus õigesti hagi rahuldamisel arvestanud asjaoluga, et kostja ei ole summale 41,40 eurot vastuväiteid esitanud.

1. Apellandi väitel ei ole tasunõue muutunud sissenõutavaks seetõttu, et hageja ei pidanud ehituspäevikut ja seetõttu puudub ehituse tehniline dokumentatsioon. Ringkonnakohus leiab, et selline apellandi väide on sisutühi. Vaidlusalustel ehitustöödel hankis kõik ehitusmaterjalid kostja ja kostja oli peatöövõtjaks, kellel lasus ehitustööde päeviku pidamise kohustus. Rakvere linn tellijana on kinnitanud, et kostja peatöövõtjana on linnale üle andnud tellitud tööd koos teostusdokumentatsiooniga ning linnal ei ole pretensioone seoses kõnni- ja sõidutee äärekivide ehitustöödega, mida teostas alltöövõtjana hageja (tl 36).
2. Alusetu on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 163

lg-t 1, sest viidatud säte ei võimalda esindajatasu ja tasutud riigilõivu eraldi käsitleda ja teha nende osas erinevaid otsustusi.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on menetluskulude jagamisel õigesti kohaldanud

§ 163

lg-t 1.

§ 163lg 1 ei välista õigusabikulu ja riigilõivu jaotuse osas erinevaid otsustusi.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda. OÜ Siletel Auto SLT on taotlenud ringkonnakohtus menetluskulude rahalist kindlaksmääramist summas 127,50 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud 127,50 eurot on vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Hageja enda taotluse kohaselt on ta käibemaksukohustuslane, seega ei tule kostjalt hagejale käibemaksu

§ 174lg 10 alusel hüvitada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson