KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2015. a Tartu Tsiviilasja number

§-s 15 on sätestatud töötaja kohustused ning muuhulgas on töötajal kohustus täita tööandja seaduslikke korraldusi ning kohustus mitte kahjustada teiste isikute vara, sealhulgas tööandja oma. Antud kohustus tuleneb kostja ametijuhendi p-ist 4.2. Seega on kostja oma töölepingust ja ka seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kostja on käitunud süüliselt, seega vastutab ta kogu tekkinud kahju eest (

§ 74

lg 1) ning selleks ei pea poolte vahel olema sõlmitud eraldi materiaalse vastutuse lepingut. Kostja on teadlikult kasutanud enda tarbeks firma kütusekaarti ning sõiduautot. Kostja on eiranud korraldusi täita sõidupäevik ning esitada aruandlus teostatud sõitude ja tangitud kütuse kohta. Sellise tegevusega on kostja tekitanud hagejale kahju; 2) asjaolu, et kütusekaart nr 2 on kostjale üle antud ja kostja on hageja töötajatest seda ainuisikuliselt kasutanud, on tõendatud tunnistajate P.L. ja Ü.M. ütlustega. Samuti on kütusekaardi nr 2 kasutamine kostja poolt tõendatud Olerex AS-i tšekkidega, mis on kostja poolt allkirjastatud; 3) on tunnistajad andnud ütlusi, et kostja ei täitnud oma töökohustusi korrektselt ning teda on nähtud töövälisel ajal mitmeid kordi tööandjale kuuluva sõidukiga tegemas isiklikke sõite. Tunnistajate ütlustega on tõendatud ka asjaolu, et kostjale on tehtud hoiatusi. Lisaks tunnistajate ütlustele on kostja poolne rikkumine tõendatud dokumentaalselt.

1. a juunis on hageja kütusekaardiga võetud kütust kokku 684,15 euro eest. Samas oli juunis kostja 3 nädalat palgata puhkusel ning juunisse jäi ka veel riiklik püha.
2. a juunis töötas kostja kokku vaid 2 tööpäeva. Kostja ei saanud mitte kuidagi kasutada 2 tööpäeva jooksul sellises summas kütust.
3. a juunis kasutas kostja sõiduautot isiklike sõitude tarbeks; 4) on hageja tõendanud kahju tekkimise ja kahju suuruse; 5) on kohus õigesti kohaldanud VÕS §-i 1027 ja § 1032 lg-t
4. Alusetu rikastumise normid täiendavad lepinguõiguse regulatsiooni. Hageja on nõudes viidanud VÕS §-le 115, mis kuulub kohaldamisele kõigi võlasuhete puhul, sõltumata sellest, kas kohustus tuleneb lepingust või seadusest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb hagi täieliku rahuldamise osas tühistada tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb uue lahendi, millega rahuldab hagi osaliselt summas 804 eurot ja ülejäänud osas, summas 1641 eurot, jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust ning maakohtus kantud menetluskuludest tuleb 33% jätta kostja kanda ja 67% hageja kanda.
6. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja kasutas seoses töösuhtega hagejale kuuluvat kütusekaarti nr 2 ja erinevatel perioodidel kahte sõiduautot. Hageja väitel kasutas töötaja sõiduautosid oma isiklikeks töövälisteks sõitudeks ja kütusekaarti isiklikuks otstarbeks. Kostja vaidles hagile vastu väites, et hageja nõue on tõendamata. Hageja ei ole kostja vastuväite kohaselt tõendanud, milline auto ja mis perioodil oli kostja kasutuses, samuti ei ole tõendatud, et kostja kasutas autot isiklikeks sõitudeks ja et kostja kasutas kütusekaarti isiklikuks otstarbeks.
7. Apellandi väitel ei ole hageja tõendanud kostja poolt lepingu rikkumist ega kahju tekkimist. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate P. L ja Ü. M ütlustega on tõendatud, et kostja rikkus töölepingut, kui sõitis autoga ringi kohtades, mis ei olnud tööga seotud. Kohased ei ole ka apellandi väited, et kostjal ei tulenenud ametijuhendist kohustust vastutada tema kasutusse antud tööandja vara eest. Kostja vaidlustas hageja väite, et kütusekaart oli kostja kasutusse antud ja et ta ei tohtinud seda teistele töötajatele anda ning et ta vastutab kaardi kasutamise võimalike rikkumiste eest. Hageja on kütusekaardi kostjale andmist tõendanud tunnistajate ütlustega ning kaardiga nr 2 kütuse tankimist Olerexi tanklate tšekkidega. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendid ei tõenda hageja väidet, et kütusekaarti nr 2 sai kasutada üksnes kostja. Hageja väitel kasutas kostja tööandjale kuuluvaid autosid. Tunnistaja Ü. M sõnul kasutas kostja algul tema isiklikku sõiduautot ja 2-3 kuud tööandja sõiduautot. Tunnistaja P. L sõnul kasutas kostja viimasel tööl oleku kuul hagejale kuuluvat sõiduautot. Tunnistajad kinnitasid, et autode kostja kasutusse andmist ei vormistatud, autode läbisõitu ei fikseeritud enne kasutusse andmist ega pärast autode tagastamist. Ringkonnakohus märgib, et hageja kahjunõude aluseks oli ka kostja poolt sõiduautode kasutamine oma tarbeks, kuid millise osa see hageja kahjunõudest moodustab, see hagist ega maakohtule esitatud menetlusdokumentidest ja tõenditest ei selgu.
8. Ringkonnakohus loeb tunnistajate ütlustega tõendatuks, et kostjal oli õigus kasutada tööandja kütusekaarti nr 2 ning kaardi kasutamist tõendavad maakohtule esitatud kütuse tšekid. Hageja esitas kokku 37 Olerex tanklate kütuse tšekki väites, et tšekkidel olevad kostja allkirjad tõendavad, et kütust võttis kostja. Hageja nõue oli 2445 eurot, hageja enda väitel ei kata tšekid nõuet 546,44 euro ulatuses, seega on tšekkidega kaetud hageja nõue 1898,56 eurot. Kostja esitas maakohtule vastuväite, et ta ei ole allkirjastanud kolme esitatud tšekki, kokku summas 291,11 eurot. Kostja vastuväite kohaselt puudub tšekil ostja nimi ning nendel kolmel tšekil olev allkiri erineb oluliselt ülejäänud allkirjadest. Ringkonnakohus möönab, et allkirjad on mõnevõrra erinevad. Maakohtus hageja kostja vastuväite osas seisukohta ei esitanud, seetõttu puudus kostjal vajadus koguda vastuväite tõendamiseks tõendeid. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud lugeda tõendatuks kostja poolt kütuse ostmine summas 1607,45 eurot.
9. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et hageja ei ole tõendanud, et talle tekkis hagis märgitud summas kahju kostja poolt kütusekaardi kasutamisega isiklikuks otstarbeks. 5 Tunnistajate P. L ja Ü. M ütlustega on tõendatud, et kostja kasutas tema kasutusse antud sõiduautosid ka oma isiklikuks otstarbeks ning asjas olevaid tõendeid koosmõjus hinnates saab lugeda tõendatuks, et kostja tankis tööandja poolt tema kasutusse antud autosid ka isiklike sõitude tegemiseks tööandjalt saadud kütusekaarti kasutades. Tunnistaja P. L väitel tabas ta kostja tööajal sõitmas Valga poole ning kostja selgitas, et käis lõunal. Tunnistaja väitel oli Valga ja töö tegemise koha vahel 50 km, seega kokku sõitis kostja 100 km, mis ei olnud tööga seotud. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta 4-5 korral kostjat autoga kohtades, mis ei olnud seotud tema töötegemise kohaga (lk 133). Tunnistaja Ü. M ütluste kohaselt nägi ta öösel kell 3 kostjat Võrus tööautoga, samuti kahel korral Valgas tegemas isiklikke sõite tööandja autoga (lk 134). Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja kasutas tema kasutusse seoses tööga antud autosid oma isiklikuks otstarbeks. Tunnistajate P. L ja Ü. M ütlustega on tõendatud, et kostjale anti koos autodega üle ka sõidupäevik, mida kostja pidi täitma. Kostja sõidupäevikut hagejale esitanud ei ole. Sõidupäeviku alusel saaks hinnata, kas kostja kasutas autot ja tankis kütust seoses tööga või oma erasõitudeks. Kostja poolt sõidupäeviku esitamata jätmisega võttis ta hagejalt võimaluse oma faktiväiteid tööväliste sõitude ja töösõitude suhte kohta tõendada. Ringkonnakohus leiab, et töösõitude ja tööväliste sõitude suhte osas on tulenevalt kostja käitumisest tõendamiskoormis ümberpööratud. Kostjal lasus maakohtus kohutus tõendada, et ta kas andis sõidupäeviku hagejale või esitama muud kontrollitavad andmed töö- ja isiklike sõitude eristamiseks. Kostjat esindas maakohtus õigusteadmistega esindaja, kellele maakohus ei pidanud tõendamiskoormise reegleid eraldi selgitama. Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud, et kostja tekitas kütusekaardi ebasihipärase kasutamisega hagejale kahju 1607,45 eurot.
10. Kostja oli hageja töötaja.

§ 72

kohaselt, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse töölepingu seaduse §-s 16 sätestatust. Pooled ei vaidle selle üle, et tööandja ei olnud kostjaga sõlminud kooskõlas

§-ga 75 varalise vastutuse kokkulepet, millega kostja oleks vastutanud sõltumata süüst temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Töötaja hoolsuse määra tuleb hinnata

§ 16

lg 2 järgi, mille kohaselt töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Erisätteks töötaja poolt tekitatud kahju hüvitamise osas on

§ 74

lg 1, mille kohaselt tahtlikult töölepingut rikkunud töötaja vastutab rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Tahtlik rikkumine eeldab tahtlust, st hageja esitatud asjaolude alusel saaks lugeda tuvastatuks, et kostja soovis õigusvastast tagajärge. Ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse tuvastada kostja tahtliku kahju tekitamise hagejale, tuvastatud ei ole. 12. Maakohus on ebaõigesti märkinud, et hageja nõue tuleb rahuldada VÕS §-de 1027 ja 1032 alusel. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõude aluseks on töösuhte rikkumisest tuleneva kahju hüvitamine ja kostja vastutuse aluseks saab olla

§ 74lg 2.

6

§ 74

lg 2 kohaselt, kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Ringkonnakohus arvestab

§ 74lg 2 alusel hüvitamisele kuuluva kahju suuruse määramisel järgmiseid asjaolusid.

Esiteks, kostja oli metsatööline, kellega ei sõlmitud erikokkuleppeid varalise vastutuse kohta. Teiseks, hageja andis nii autod kui kütusekaardi kostja kasutusse nö usaldusel. Tööandja ei vormistanud ühtegi akti vara üleandmise ja kasutamise korra kohta. Kolmandaks, kostja töötas hageja juures ca 6 kuud, kasutas kogu aeg tööandja poolt antud sõiduautot ning enamuse ajast ka kütusekaarti nr 2. Hageja väitel ei esitanud kostja kordagi sõidupäevikut ega muid materjale, mille alusel tööandja oleks saanud määrata töösõitude kilometraaži. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostja käest küsinud kütusekaardi kasutamise andmeid, selgusetu on kuidas kaardi kasutamise üle arvet peeti ning kas kaardi kasutamine oli limiteeritud. Neljandaks, tunnistajate P. L ja Ü. M ütluste kohaselt tabati kostja tööväliseid sõite tegemas öösel Võrus ja vähemalt kuuel korral Valgas. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks töötajat karistanud või töökorraldust muutnud pärast seda, kui tuvastati esimesed rikkumised. Arvestada tuleb ka seda, et tööandja juhised töötajale nii autode kui kaardi kasutamise osas olid ebaselged. Ringkonnakohtu arvates annavad eeltoodud asjaolud

§ 74lg 2 alusel vähendada hagejale tekkinud ja tõendatud kahju suurust 50 % võrra.

Hageja nõue tuleb rahuldada summas 804 eurot ja ülejäänud osas, summas 1641 eurot, jätta rahuldamata.

1. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ning seetõttu tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jagada poolte vahel sama proportsiooniga kui on hagi rahuldamise ulatus. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud 75% ulatuses tema enda kanda ja 25% ulatuses riigi kanda. Maakohus märkis, et Kalev Kogeril tuleb hüvitada ühe aasta jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena riigi õigusabi kulud 75% ulatuses pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, s.o summas 804 eurot, siis tuleb muuta ka maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude ja kostja riigi õigusabi kulude jaotust. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta 33% ulatuses kostja ja 67% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus leiab, et võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega tuleb kostjal kanda ka riigi õigusabi kulud. Ringkonnakohus jätab kostja riigi õigusabi kulud 33% ulatuses tema enda kanda ja 67% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus määrab, et Kalev Kogeril tuleb hüvitada ühe aasta jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena riigi õigusabi kulud 33% ulatuses pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist.
2. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne
3. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite 7 esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 8 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi