Pooled 4 vaidlevad ka selle üle, kumma kinnistu mõõtmisel maamõõtjad piiri valesti märkisid ja kas piir oli looduses leitav. 6. Asja lahendamiseks tuleb kohtul kindlaks määrata kinnistute XXX ja XXXX vahelise piiri asukoht.
lg 1 kohaselt määratakse piir külgnevate maatükkide vahel plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras. Kinnistusraamatu kanne ei ole kinnistu piiride osas määrav ja piiriandmed väljenduvad kinnistusraamatus viitena katastritunnusele (ja -kaardile). Andmed esitab kinnistusosakonnale KRS § 13 lg 2 esimese lause ja MaaKatS § 4 lg 2 p 1 järgi maakatastri pidaja (Maa-amet). Seaduses ei ole selgelt sätestatud katastriandmete õiguslikku tähendust, mh ei ole ette nähtud nende andmete õigsuse eeldamist ega võimaldatud neile andmetele tuginedes kinnisasja heauskselt omandada. Maakohus leidis, et kummagi poole väited, et nende kinnistu piirid on õiged ainuüksi seetõttu, et kinnistud on sellisel kujul kantud katastrisse, ei ole ainumääravad ning lisaks katastriandmetele tuleb hinnata kogumis ka muid
7.
Maakohus ei nõustunud kostjatega ekspertiisi erapoolikuses. Eksperdi arvamus on vaid üks tõend, mida hinnatakse kogumis teiste tõenditega, eelkõige kirjeldatud olukorra osas. Kostjatel oli võimalus kõigile väidetavatele eksimustele viidata varem, s.o enne eksperdi ära kuulamist. Kostjad vaidlesid eksperdi ärakuulamisele vastu ega soovinud teda küsitleda. Maakohus leidis, et kostjad on eksinud TsMS § 402 lg 2 teises lauses sätestatu vastu, esitades lõppsõnas (kohtukõnes) asjaolusid, millele nad ei viidanud asja sisulisel arutamisel. Hageja väidet, et XXX kinnistu piiritähised olid ristikivid, ei kinnita hageja esitatud maamõõtja Henno Lõugu kirjalikud ütlused, mis on osaliselt vastuolus muude kogutud tõenditega. Henno Lõuk väidab, et ei kirjutanud alla maaüksuse plaanile ning plaanil tema allkiri puudub. Sellele vaatamata on nimetatud plaani alusel kinnistu moodustatud ja kinnistusraamatusse kantud. Seega ei saa eeldada nimetatud maaüksuse plaani ebaõigsust ainuüksi allkirja puudumise tõttu. Samuti väitis Henno Lõuk, et piiriprotokollis ei ole tema käekirjaga kirjutatud kuupäevad. Protokolli vaatlusel on tuvastav, et kuupäevad „
Kuna tegemist on mõlemal juhul maatulundusmaaga, mida aktiivselt igapäevaselt ei vallata ega kasutata, siis on valduse ulatuse kindlaks tegemine raskendatud. Hageja ja kostja andsid ka siin vastuolulisi ütlusi. Pooled väitsid, et vaidlusalusel piirialal oleval heinamaal tehti heina, kusjuures seda tehti koos. Seejuures ei olnud juttu, kus kahe kinnistu vaheline piir kulgeb, s.o kas ollakse parajasti XXX või XXXX kinnistul. Hageja väitis, et hooldas tema kinnistule jäävat metsa ja tegi seal küttepuid, kostja seda ei kinnitanud, et oleks arvatavalt oma maa-alal selliseid töid näinud. Kostjad ise tegid metsatöid 2013.a suvel, 6 kui vaidlus piiri üle oli juba tekkinud. Maakohus ei lugenud seda selliseks valduse teostamiseks, mis annaks aluse määrata selle alusel kinnistu piir. Nimelt oli selleks ajaks kattuvus juba teada ja kostjad oleks pidanud vaidlusalusel alal tegutsema eriti ettevaatlikult, pigem hoidma igasugusest tegevusest kuni vaidluse lahendamiseni. Samuti on vastuolu poolte väidetes seoses piirisihi rajamisega, sest seda tegevust saab lugeda otseselt valduse teostamiseks. Maa-ameti vaatlustes ei kirjeldatud piirisihtide olemasolu, kuigi vähemalt 2011.a aprillis oleks pidanud piirisiht /piirisihid looduses veel tajutavad olema. Maakohus leidis, et juhul kui kumbki pool oma valdust üldse teostas, siis vaid kaudselt ja teadvustamata selle õiguslikku tagajärge ja täpsemat maa-alalist ulatust. Seega ei saa kinnistute piire määrata valduse ulatuse alusel. Seega tuleb püüda piir määrata
7.4. Maakohus asus seisukohale, et ei ole võimalik tagada mõlema kinnistu suuruse säilimist (
Maakohus leidis, et kostjad on küll ostnud kindlas suuruses maad, kuid ostu-müügilepingus ei ole määratud kinnistu piiri, kus kostjad selle väidavad olevat. Maakohus selgitas, et kui ebaõiged on XXXX kinnistu andmed, on kostjatel õigus nõuda riigilt ostetu välja andmist (s.t ära võetava osa asendamist maatükiga mujalt) või hüvitamist. Maa-amet on pakkunud, et kostjatele on võimalik vaidlusalune maatükk anda lisana reformimata riigimaast teises kinnistu servas, kuid kostjad pole seda seni soovinud. Seega on kostjatel eeldatavalt võimalik siiski saada ostetud 27,65 ha omanikus (või siis saada rahalist hüvitist). Seega nimetatud asjaolu iseenesest ei välista piiri määramist XXX kinnistu punktide 2 ja 3 järgi. Maakohus arvestas ka muid seaduses kehtestatud põhimõtteid piiride määramisel (Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 2-7). Maakohus asus seisukohale, et käesolevalt saab arvestada eelkõige nimetatud sätte p 5, kui jätta kehtima XXXX kinnistu kaardistatud piiripunktid 22 ja 23, kiiluks see nurgana XXX kinnistusse ja rikuks kinnistu otstarbekat kuju, tekiks sisselõige muidu kompaktsesse kinnistusse. Vastupidiselt ei saaks piiri muutmisel XXXX kinnistu kuju kannatada. 7.
lg 1 peab kinnisasja omanik naabri põhjendatud nõudmisel aitama piiri kindlaks teha. Käesolevalt ei ole hageja poole pöördutud sooviga, et ta aitaks teha kindlaks oma kinnistu piire. Seega ei ole kostjate õiguseellane käitunud kinnistu piiride määramisel heas usus ja piirinaabreid arvestavalt ja sellest tulenevad tagajärjed kanduvad üle kostjatele kui õigusjärglastele. Maakohus leidis, et XXXX kinnistu mõõtmisel ja piiri määramisel ei teinud kinnistu tulevane omanik või tema esindaja ega maamõõtja vajalikke toiminguid, et teha kindlaks naaberkinnistu piir ja seetõttu märgiti XXXX kinnistu piir kohta, kus see rikkus XXX kinnistu omaniku omandiõigust. Kostjate hinnangul on tekkinud olukorras vastutav hageja, kes jättis täitmata 7 kohustuse paigaldada ja hooldada piiritähiseid. Hagejale oli selline kohustus teatavaks tehtud ja kostja Tarmo Põldoja ja tunnistaja ütluste kohaselt piiritähiseid ettenähtud kujul, s.o piiripostidena, ei leitud. Seega võib hageja tegemata jätmine vastata tõele, kuid ei vabanda maakohtu hinnangul XXXX kinnistu moodustamisel toimunud rikkumist. Maakohus asus seisukohale, et tuvastatud on XXX kinnistu piiri paiknemine piiripunktides 2 ja 3 ning XXXX kinnistu piiripunktid 22 ja 23 asuvad ebaõiges kohas. Seega kuulub 0,67 ha suurune vaidluse all olnud maa-ala hagejale ja tal on õigus selles osas teostada oma omandiõigust. Kostjate valdus on ebaseaduslik. 7.6. Maakohus ei käsitlenud kostjate lõppseisukohas esitatud perekondlikku konflikti ja pärimisjärgluse temaatikat ega õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise küsimust. Kohus märkis, et asjaolud, kuidas üks või teine kinnistu enne 1940. aastat moodustati või omanikku vahetas, ei oma asjas tähtsust nagu ka see, kuidas vabanes XXXX kinnistu maa-ala erastamiseks. Vastavalt TsMS § 330 lg 1 esitatakse kõik tõendid enne eelmenetluse lõppemist. Seega on koos lõppsõnaga esitatud tõendid esitatud hilinemisega ja tuleb tagastada. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 8. Marju Kulo ja Tarmo Põldoja esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlesid Tartu Maakohtu 01.12.2014.a. otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta Lembit Otsa hagiavaldus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on hageja esitanud nõude omandiõiguse tunnustamiseks, maakohus on hagi rahuldanud
Apellantide arvates neid kahte nõudeosa (
ja § 129) koos rakendada ei saa, hagi tuleks esitada ühel või teisel alusel,
esitamise eelduseks on piiri kulgemise selgus,
eelduseks on see, et kinnistute vahelist piiri ei ole võimalik kindlaks teha üldiste reeglite järgi (plaanid jmt); 2) on maakohus kohaldanud
ebaõigesti ja apellantide huve mittearvestavalt ning vastuolus Riigikohtu 12.06.2012.a lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12 punktidest 24 ja 25 tulenevate juhistega. Käesoleva kaasuse puhul on vaidluse all piiri asukoht. Asjas tellitud Maa-ameti eksperdiarvamuse kohaselt ei anta vastust küsimusele, kus asub XXX ja XXXX kinnistute vaheline piir. Seega ei osanud ka ekspert määratleda piiri, mis tähendab apellantide hinnangul seda, et käesoleval juhul tuleb võtta
lg 2 esimese lause järgi aluseks valduse ulatus; 3) ei nõustu apellandid maakohtu järeldustega, et kinnistute piire ei saa määrata valduse ulatuse alusel. Maakohus on tuvastanud, et kinnistu 0,67 ha suurune osa on kostjate valduses – sellest piisab
Siinjuures ei oma tähendust, kas isikud seda valdust kuidagi igapäevaselt teostavad (teevad puid, niidavad heina vmt), mistõttu on maakohus saanud valesti aru selle sätte tähendusest, sidudes ebaõigesti valduse ulatuse ja valduse teostamise. Hageja ei ole tõendanud enda valdust vaidlusalusele 0,67 ha tükile; 4) on maakohus otsuses järeldanud, et XXXX kinnistu piiritähised olid nõuetele vastavad. Hageja väide, et XXX kinnistu tagastamisel oli piir looduses tähistatud, on osutunud ebaõigeks ja seda on kohus oma otsuse lk-l 8 ka tuvastanud. Seega on kohtulikult tuvastatud, et hageja seisukoht, et 1994.a. võeti piiritähistena aluseks ristikivid on vale. Ristikivid tuvastas Maa-amet alles 2011.a. aastal kontrollmõõdistamiste käigus, s.t 17 aastat peale XXX kinnistu tagastamist ja 14 aastat peale XXXX kinnistu moodustamist; 8 5) on piir apellantide poolt looduses tähistatud 1997. aastal (hageja jättis oma kinnistu piiri 1994.a. tähistamata, maakohus on hageja tegematajätmist otsuse lk. 11 möönnud). Seega on mõlema kinnistu omanikud pikema aja vältel väljakujunenud piiridest lähtunud ja maakohtu otsus on selles valguses ebaõiglane. Kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtu käsitlusega, mille kohaselt ei olevat võimalik määrata kindlaks kinnistuomanike valduse ulatust, siis pidanuks kohus juhinduma
lg 2 teisest lausest ja lisama kummalegi kinnisasjale vaidlusalusest maast ühesuuruse osa. Millegipärast ei ole kohus seda võimalust rakendanud, tegematajätmist ka kuidagi põhjendamata; 6) ei ole maakohus arvestanud hageja tegelikke motiive seoses piiri kindlaksmääramise vaidlustamisega. Hageja on esitanud hagiavalduse kostja Marju Kulo vastu Tartu Maakohtule kahju hüvitamiseks, seoses vaidlusaluselt 0,67 ha maatükilt metsaraie teostamisega. Hageja soovib raiutud puude eest hüvitist. Tsiviilasi nr 2-13-49286 on peatatud kuni lahendi saamiseni käesolevas asjas. Seega ei tunne vastustaja muret piiri õige kulgemise pärast, vaid soovib endale õiguslikku alust kahju hüvitamise nõudes; 7) on maakohus asunud piiri kulgemist määratlema
Apellantide arvates on
lg 3 kaitsenormiks, et piiri kulgemine ei vähendaks piirinaabri omandit, s.t et vaieldav piir kulgeks võimalikult nõnda, nagu on andmed kinnistute pindalade kohta. Kohtuotsuse valguses võetakse ära tükk apellantidele kuuluvast XXXX kinnistust ja nende kinnistu pindala väheneb. Seda on järeldanud ka kohus otsuse lk. 9. Seega ei vasta apellantide XXXX kinnistu piiri määratlemine kuidagi
lg 3 mõttele, et selle kinnisasja piir määratakse kinnisasja suurust arvestades (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-67-12 p 25
lg 3 sisustamisel); 8) ei ole maakohus arvestanud, et pooled on väljakujunenud piiridest juba pikema aja vältel lähtunud; 9) on maakohus esile toonud, et XXX kinnistu oli välja mõõdetud ja registreeritud 1994 ja XXXX kinnistu 1997) ja XXXX kinnistu erastamisel hõivati ebaseaduslikult osa XXX kinnistust. Apellandid ega nende õiguseellane ei ole teinud midagi valesti, riik on sellistes piirides maa ostueesõigusega erastanud, selle maa eest on riigile makstud. Samuti on siiani kehtivad XXXX kinnistu erastamiskorraldused, mis olid kinnistusraamatu kande aluseks. Juhul, kui hageja nägi, et tema õigusi riivati naaberkinnistu erastamisega, siis oleks ta pidanud vaidlustama erastamiskorralduse, ta ei ole seda teinud, mistõttu on apellandid seaduslikud maaomanikud erastamise haldusaktide ettenähtud ulatuses; 10) on maakohus väljendanud, et sel ajal ei tulenenud õigusaktidest nõuet kutsuda piirinaaber mõõtmise juurde. Selline kohustus oli maakohtu arvates tulenev Maa-ameti peadirektori 01.07.1994.a käsikirjaga kinnitatud „Katastrimõõdistamise ajutine juhend“ p-st
kui ka
Ekspertiisiaktis on kirjas, et XXX katastriüksuse piirid määrati XXX talu asukohaplaaniga. Asukoha plaani kohaselt ühtib omandisse antava talu piir (must joon punase ääristusega) endise talu piiriga (must joon rohelise ääristusega). Sellest võib järeldada, et asukoha plaani kohaselt oli mõeldud katastriüksus mõõdistada vana talupiiri järgi; 3) leidis maakohus õigesti, et looduses on olemas kahed erinevad piiritähised, mis vastavad eelduslikult kinnistute kohta koostatud algdokumentatsioonile, kuid on omavahel vastuolus. Seega on vähemalt ühe kinnistu piir kaardistatud valesti ja tuleb hinnata kõiki piiriandmeid kogumis
lg 2 ja 3 alusel ning määrata piir muudel alustel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-67-12, p 25); 4) on maakohus leidnud, et valdamise küsimus on ebaselge. Puudub vaidlus, et kostjad oleks hageja maa enda valdusesse füüsiliselt võtnud. Kostjad on oma kinnistu piirid hageja kinnistu piiri sisse märkinud, sellega tema kinnistu valdust rikkunud. Hageja soovib omandiõiguse tunnustamist vaidlusaluse 0,67 ha suuruse maa osas; 5) on arusaamatu apellandi viide Riigikohtu lahendile, mille kohaselt katastriüksuse moodustamisel maastikul paika pandud piiridest ei ole alust kõrvale kalduda ainuüksi põhjendusega, et (täpsustatud) mõõdistusandmetel peaks piirimärgid olema mujal, eriti kui väljakujunenud piiridest on pikema aja vältel lähtutud. Tõesti ei ole põhjust kõrvale kalduda enne XXXX piiride mahamärkimist mahamärgitud XXX kinnistu piiridest, sest nendest piiridest on vastustaja pikema aja vältel lähtunud. Maakohus on lähtunud teistest alustest asja lahendamisel ja vastustaja ei vaidle sellele vastu; 6) on maakohus õigesti leidnud, et
lõige 3 kohaselt, kui piiri kindlakstegemine
lg-s 2 sätestatud viisil annab tulemuse, mis on vastuolus kindlakstehtud andmetega kinnisasja suuruse ja muude olude kohta, määratakse piir kinnisasja suurust ja muid asjaolusid arvestades; 7) on õige apellantide väide, et hageja nõuab kostjatelt hüvitust maha raiutud puude eest. Apellandid on jätnud märkimata, et puud raiusid nad maha peale seda, kui vaidlus piiride üle oli juba alanud. Apellantide poole oli pöördunud juba nii vald kui vastustaja. Selline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega; 8) ei saa vähendada tagastatud ja varem kindlaksmääratud piiridega XXX kinnistu suurust. Vastustaja arvates on maakohus analüüsinud ja arvestanud kõiki piiride asjaolusid piisavalt ning on vastu võtnud õige otsuse. Mitte mingit põhjust ei ole muuta tagastatud maa piire. Asjaolu, et apellandid ei taha vastu võtta neile pakutavat asendusmaad nende kinnistu piiri kõrval asuvast reformimata maast näitab, et apellandid tegutsevad pahatahtlikult. Vastustaja kinnistu asub teiste kinnistuste sees ning tema ei saa kusagilt maad juurde; 9) ei vasta tegelikkusele apellantide väide, et maakohus ei ole arvestanud, et pooled on väljakujunenud piiridest juba pikema aja vältel lähtunud. Vastustaja majandas vaidlusalust maaosa ja tal ei olnud enne metsakorraldusplaani koostamist 2010.a aimugi, et piiridega on probleem. Apellandid ei ole kunagi märku andnud, et see on nende maa; 10) ei saa asjaolu, et apellantide õiguseellane ostis riigi käest kindlas suuruses maad, olla hageja nõude rahuldamata jätmise aluseks. Erastamisega seotud asjaolud ei saa puudutada hageja õigusi ning tegemist on apellantide ja/või nende õiguseellase ning riigi vahelise probleemiga, millele lahenduse on riik ka maa-ameti kaudu välja pakkunud; 10 11) ei ole apellantide poolt väljatoodud probleemid nende poolt tellitud maamõõtja tegevusega seotud vastustaja tegevusega ja kinnistu tagastamisega. Maamõõtja poolt kohustuste mittetäitmise eest ei vastuta vastustaja. XXX kinnistu maa tagastati 1994.a. Apellantidele erastati maa 1997.a. Maa tagastamisel kanti piiriprotokolli märge, et piiripunktidesse paigaldati puitpostid. Need ei mädane 3 aastaga. Piirikupits oli olemas ka 2011.a. (piirimärgid olid selleks ajaks uuendatud nagu seadus ette näeb). Seega oleks XXXX kinnistu maamõõtja pidanud kindlasti need piirimärgid leidma ja kui ei leidnud, oleks pidanud vastustaja piiride mahamärkimise juurde kutsuma. Seda ei tehtud. Niisugusest tegematajätmisest tekkiski viga XXXX piiri mahamärkimisega; 12) on õige apellandi väide, et ka MaaKS § 5 lg 2 sisaldab mõtet, et tuleb tagada kinnisasjade terviklikkused. Just seda hageja oma hagiga taotlebki. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rahuldab Marju Kulo ja Tarmo Põldoja apellatsioonkaebuse osaliselt. Tutvunud tsiviilasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul kuulub pooltevaheline vaidlus neile kuuluvate kinnisasjade piiri kindlaksmääramisel lahendamisele
lg 2 teise lause kohaselt, s.o lisades kummalegi kinnisasjale poole vaidlusalusest alast kogusuurusega 0,67 ha (s.o 0,335 + 0,335). Kuna niisugune lahendus eeldab maakorraldustoimingute tegemist, ei pea ringkonnakohus võimalikuks teha asjas lõpplahendit, millega määratakse kindlaks kinnistute vahelise piiri täpne kulgemine. 11. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme sellega, et ehkki hageja esitas esmalt hagi omandiõiguse tunnustamiseks
alusel, lahendas maakohus hagi
Kuna mõlemad pooled väitsid, et vaidlusalune maatükk kuulub tema kinnistu koosseisu ning esitasid oma väidete kinnituseks kinnistute moodustamise, paiknemise ja piiride kohta käivaid dokumente, siis tuli kohtul omandiõiguse tunnustamisele ja kaitsele suunatud nõuete rahuldamise eeldusena teha esmalt kindlaks hageja omandiõiguse ruumiline ulatus. Kinnisomandi ruumilise ulatuse kindlakstegemise aluseks on
§-d 128 ja 129, mistõttu ei saanud maakohus jätta arvestamata
§-s 129 sätestatut. 12. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas täidetud
kohaldamise eeldused, s.o XXX ja XXXX kinnistute vahelise piiri asukohta ei ole võimalik kindlaks teha üldiste reeglite alusel (kaardid, plaanid jne). 12.
Nimetatud sätte kohaselt tuleb küll piiri kindlaksmääramisel arvestada kinnisasja suurust (pindala) ning püüda vältida kinnisasja suuruse vähenemist, kuid seadusest ei tulene, et see kehtiks vaid ühe vaidlusaluse kinnisasjaga seoses. Ringkonnakohtu arvates tuleb püüda säilitada mõlema vaidlusaluse kinnisasja suurus. Sellele lisaks ei välista
lg 3 kinnisasja pindala vähenemist, kui see on kõigi arvestamisele kuuluvate asjaolude kogumis vältimatu. Õige on maakohtu seisukoht, et käesolevat vaidlust ei aita lahendada
lg 2 esimene lause, mille kohaselt juhul, kui piiri ei saa kindlaks teha muul viisil, tuleb aluseks võtta valduse ulatus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole võimalik teha kindlaks konkreetset valduse ulatust, arvestades maatükkide kasutusotstarvet (maatulundusmaa) ning poolte antud vastuolulisi ütlusi valduse teostamise kohta.
järgi on valdus tegelik võim asja üle, kusjuures sama asja saab üheaegselt vallata ka mitu isikut. Käesoleval juhul oli mõlema kinnistu omanikul vaidlusalusele piirialale ruumiline juurdepääs ning menetluses esitatud väidete kohaselt teostati valdust (mh heina tegemise näol) osaliselt ühiselt, pööramata tähelepanu piiri täpsele kulgemisele. Konkreetsest valduse ulatusest saaks maatulundusliku kinnisasja puhul rääkida nt juhul, kui tegemist oleks tarastatud maatükiga. 17. Ringkonnakohtu arvates on kujunenud olukorras mõistlik juhinduda
lg 2 teisest lausest, s.o lisada kummalegi kinnisasjale vaidlusalusest maast ühesuurune osa. Kuna katastriüksuste piiride vahel ilmnes kattuvus 0,67 ha osas, tuleks järelikult kummalegi kinnistule lisada 0,335 ha. Selline lahendus on ringkonnakohtu hinnangul ökonoomne ja mõlema poole huve võrdsel määral arvestav. Ehkki mõlema katastriüksuse pindala selle tulemusena väheneb, on vähenemine kummalgi juhul võrdväärne. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas vaidluses asjaolusid, mis tingiksid ühe või teise poole eelistamise vaidlusaluse piiriala jagamisel. Ainumääravaks ei saa pidada asjaolu, et XXX kinnistu tagastati nn endistes piirides. Käesolevas asjas on juba käsitlemist leidnud asjaolu, et endisaegsete talupiiride korraldamisel kasutatud meetodid olid ebatäpsed ning kõrvalekallete tekkimine oli väga tõenäoline. Maa-ameti ekspertiisis märgitu kohaselt olid XXX katastriüksuse mõõdistamisel kasutatud meetoditel saadud andmed maatüki pindala kohta üksnes ligilähedased. Samamoodi on ka kostjad erastamisel ostnud riigilt maatüki suurusega 27,65 ha, kusjuures XXXX katastriüksus on ostetud koos sellel kasvava metsaga, millise väärtus on määratud 26.10.1998.a aktiga (I kd tl 48) summas 96 008 krooni.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.