← Eesti

2-12-15196/185

Obsah (11)§ 177§ 436§ 163§ 231§ 651§ 371§ 423§ 438§ 363§ 171§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2015, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 177lg-s 2 sätestatud korras eraldi määrusega.

2 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

  1. T.P. esitas 17.04.2012 maakohtule avalduse M.P. vastu lapse H.R. P suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse üleandmiseks emale ning lapse nimel hagiavalduse M. H. P elatise väljamõistmiseks. 03.12.2012 esitas T. S. P maakohtule hagiavalduse M. H. P vastu T. S. P kasuks elatise väljamõistmiseks. M. H. P esitas 10.07.2013 maakohtule avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Kohus otsustas menetleda eelnimetatud avaldusi ühises menetluses.
  2. T. S. P palus mõista kostjalt välja elatise lapse ülalpidamiseks tagasiulatuvalt alates
  3. a detsembrist kuni lapse täisealiseks saamiseni seadusega ettenähtud miinimummääras. Hagiavalduse kohaselt abiellusid T. S. P ja kostja 23.04.
  4. 26.12.2011 sündis poeg H. R. P. Abielulised suhted lõppesid detsembris
  5. a. Alates poja sünnist on ema ainuisikuliselt teostanud lapse hooldusõigust. Kostja ei ole täitnud lapse ülalpidamiskohustust. 03.12.2012 suurendas lapse esindaja elatisenõuet ja palus mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks välja elatise 276 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ning tagasiulatuvalt perioodi 26.–31.12.2011 eest 27,80 eurot ja alates 01.01.2012 kuni hagi esitamiseni 145 eurot kuus, lugedes, et kostja on hagi viimatinimetatud osas õigeks võtnud ja täitnud, kuna peale kohtusse pöördumist on kostja tasunud elatist 145 eurot kuus tagasiulatuvalt alates
  6. a jaanuarist. Lapse esindaja väitel on pärast hagi esitamist selgunud, et lapse vajadused ületavad oluliselt miinimumelatist. Lapse igakuised kulud on keskmiselt 414 eurot. Vanemate varalist seisundit arvestades peaks kostja kanda jääma vähemalt 2/3 lapse ülalpidamiskuludest. 23.01.2014 kohtuistungil tegi lapse esindaja kostjale ettepaneku sõlmida kompromiss tingimusel, et kostja maksab elatist 200 eurot kuus ja edaspidi oleks elatise miinimummäär seotud koefitsiendiga 1,
  7. Kostja oli nõus sõlmima kompromissi sellisel tingimusel, kui lapse ema loobub elatisenõudest enda ülalpidamiseks. Pooled kokkulepet ei saavutanud. 04.07.2014 täpsustas lapse esindaja lapse kulusid, väites, et lapse kulud olid
  8. a keskmiselt 495 eurot kuus,
  9. a 562 eurot kuus ja
  10. a 620 eurot kuus. 29.01.2015 kohtuistungil muutis lapse esindaja elatisenõude suurust ning palus mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks välja elatise tagasiulatuvalt perioodi 26.–31.12.2011 eest 27,80 eurot ja alates 01.01.2012 koefitsiendiga 95% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.
  11. Kostja vaidles 11.07.2012 esitatud kirjalikus vastuses lapse elatisenõudele vastu põhjusel, et kostja on vabatahtlikult maksnud lapsele piisavat elatusraha. 3 23.08.2012 teatas kostja, et tunnistab hagi osaliselt, seadusega ettenähtud miinimumsummas, kuni laps elab ema juures Eestis. Kostja oli nõus sõlmima kompromissi tingimusel, et maksab lapsele elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalka ja hüvitab lapse elatiseasjaga seotud menetluskulud 200 euro ulatuses. 12.10.2012 tehtud ettepanekus oli kostja alternatiivselt nõus maksma elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalka ja hüvitama täiendavalt ühekordselt hooajariiete kulutused summas 450 eurot. 25.01.2013 esitas kostja vastuväited lapse elatisenõude suurendamisele. Kostja leidis, et lapse esindaja ei ole põhjendanud lapse kulusid suuremas ulatuses kui on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Samuti ei ole põhjendatud kõrvale kalduda vanemate võrdsuse põhimõttest, kuna kostja varaline seisund ei ole oluliselt parem kui lapse emal. Kostja tegi ettepaneku sõlmida kompromiss tingimusel, et kostja maksab lapsele elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ja juhul, kui lapsel tekivad erakorralised või suuremad ühekordsed kulud, siis kostja kannab nendest 50%. Lisaks loobub hageja elatise tagasiulatuvast nõudest (27,80 eurot) ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 29.01.2015 esitas kostja lapse elatisenõudele täiendavad vastuväited. Kostja viitas RAKE
  12. a koostatud lapse ülalpidamiskulude analüüsile, mille kohaselt on ühe täiskasvanu ja ühe lapsega leibkonnas lapse igakuine kulu ca 393 eurot. Kostja peab põhjendatuks lapse igakuiseid kulusid eluasemele summas 30 eurot, toidule 70 eurot, tervishoiule 10 eurot, hügieenitarvetele 10 eurot, riietele ja jalanõudele 30 eurot, huviringidele 4,25 eurot ja meelelahutusele 20 eurot. Täies ulatuses on põhjendamatud lapse kulud sideteenustele ning põhjendamata on ka transpordikulud. Seega lapse põhjendatud kulud on 174 eurot, millest 45 eurot katab riigi makstav lastetoetus. Isegi kui arvestada lapse põhjendatud kulude hulka ka transpordikulud ning suurendada toidu ja hügieeniga seotud kulusid, on ilmne, et kostja poolt seaduses sätestatud määras elatise maksmisel, mida kostja teeb vabatahtlikult, on lapse põhjendatud vajadused igakülgselt rahuldatud. MAAKOHTU LAHEND
  13. Tartu Maakohus rahuldas
  14. aprilli 2015 osaotsusega H.R. P hagi M.P. vastu osaliselt ning mõistis M.P. lt välja H.R. P kasuks elatise 70% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates
  15. aprillist 2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Samuti mõistis maakohus M.P. lt H.R. P kasuks välja elatise tagasiulatuvalt perioodi
  16. detsembrist 2011 kuni
  17. detsembrini 2011 eest 27,80 eurot. H.R. P nõue elatise saamiseks tagasiulatuvalt perioodi
  18. jaanuarist 2012 kuni
  19. aprillini 2012 eest tuleb lugeda täidetuks. T.P. hagi M.P. vastu elatise väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata. Hagita menetluse nõuete osas jätkab kohus menetlust. Lapse elatisenõudega seotud menetluskulud jättis maakohus kummagi poole enda kanda ja T.P. elatisenõudega seotud menetluskulud T.P. kanda.
  20. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on H. R. P T. S. P ja kostja ühine alaealine laps, sündinud 26.12.
  21. Lapse vanemate abielu on lahutatud 19.04.2013 Uppsala Linnakohtu otsusega. Laps elab alates sünnist ema juures Eestis. Kostja elab Rootsis. Riigikohus on leidnud (3-2-1-7-05, 3-2-1-33-11), et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Seega saab eeldada, et lapse minimaalsed vajadused olid
  22. a 290 eurot kuus,
  23. a 320 eurot kuus,
  24. a 355 eurot kuus ja on alates 01.01.
  25. a 390 eurot kuus. 4
  26. Kohus käsitles lapse kulusid hagis välja toodud kuluartiklite lõikes. Eluasemekulud (sh elektrikulu): lapse esindaja teatel elas laps koos emaga alates
  27. a detsembrist kuni
  28. a septembrini ema vanemate juures korteris Puurmani alevikus XXX . Alates
  29. a septembrist kolisid hagejad eraldi korterisse Puurmanis XXX. Väidetavalt olid korteri kommunaalkulud lapsele jäävas osas
  30. a keskmiselt 60,80 eurot kuus,
  31. a 39,67 eurot kuus ja
  32. a 54,01 eurot kuus. Elektrikulud olid lapsele jäävas osas
  33. a väidetavalt 19,62 eurot kuus,
  34. a 18,11 eurot kuus ja
  35. a 18,11 eurot kuus. Seega kokku olid lapse eluasemekulud, sh elektrikulu,
  36. a väidetavalt keskmiselt 80,42 eurot kuus,
  37. a 57,78 eurot kuus ja
  38. a 72,12 eurot kuus. Kuna laps elas XXX koos ema ja tema vanematega, saab lugeda lapse põhjendatud eluasemekuludeks seal ¼ kommunaalkuludest ja elektrikuludest. Kuna laps elab alates
  39. a oktoobrist XXX emaga kahekesi, saab lugeda lapse põhjendatud eluasemekuludeks seal ½ kommunaalkuludest ja elektrikuludest. Tõendite põhjal saab järeldada, et lapse eluasemekulud, sh elektrikulu, olid
  40. a keskmiselt vähemalt 53,56 eurot kuus,
  41. a 56,40 eurot kuus ja
  42. a 73,33 eurot kuus ning kohus luges nimetatud kulud põhjendatuks ja vajalikuks. Sidekulud: lapse esindaja on märkinud lapse sidekulude (sh televisioon, internet, telefon) suuruseks
  43. a 11,29 eurot kuus,
  44. a 10 eurot kuus ja
  45. a 22,60 eurot kuus. Mõistlikus ulatuses saab sidekulud, sh televisiooni, interneti ja telefoni kulud, lugeda ka lapse põhjendatud kuludeks. Lapsega peres on sidevahendite olemasolu ootuspärane ning seda ei saa lugeda ülemääraseks luksuseks. Kohus leidis, et lapse põhjendatud sidekuluks saab lugeda poole tema ema sidekuludest, mis olid AS EMT mobiili- ja internetiteenuste arvete põhjal
  46. a keskmiselt 6 eurot kuus,
  47. a 8,52 eurot kuus ja
  48. a 9,48 eurot kuus. Nimetatud summad on küll väiksemad kui hagis märgitud lapse sidekulud, samas on summad oma suurusjärgult ligilähedased. Kohus luges lapse sidekulud esitatud ulatuses põhjendatuks. Kulud tervishoiule ja hügieenitarvetele: lapse esindaja on märkinud lapse tervishoiukulude suuruseks
  49. a 41,67 eurot kuus,
  50. a 30,95 eurot kuus ja
  51. a 36,42 eurot kuus ning hügieenitarvete kulu suuruseks
  52. a 15,44 eurot kuus,
  53. a 54,85 eurot kuus ja
  54. a 21,15 eurot kuus. Kohus leidis, et arvestades lapse vanust ja tema eeldatavaid vajadusi (ravimid, vitamiinid, mähkmed, puhastusvahendid jms) saab lugeda tervishoiu ja hügieenitarvete kulud põhjendatuks ja vajalikuks. Kuna tegemist on terve ja erivajadusteta lapsega, siis erilisi lisanduvaid tervishoiukulusid ei tule prognoosida. Kulud riietele ja jalanõudele: lapse esindaja on märkinud lapse riiete-jalanõude kulude suuruseks
  55. a 50 eurot kuus,
  56. a 67,13 eurot kuus ja
  57. a 33,08 eurot kuus. Kohus leidis, et lapse eeldatavaid vajadusi arvestades saab lugeda hagis toodud kulud riietele ja jalanõudele mõistlikuks ja põhjendatuks. Toidukulud: lapse esindaja on märkinud lapse toidukulude suuruseks
  58. a 159,03 eurot kuus,
  59. a 109,72 eurot kuus ja
  60. a 137,50 eurot kuus. Kohus lähtus vajalike toidukulude leidmisel lapse eeldatavatest vajadustest ning leidis, et lapse toidukulud saab lugeda hagis toodud ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Lapse toidukuluks kujuneb ühe päeva kohta
  61. a 5 eurot,
  62. a 3,6 eurot ja
  63. a 4,5 eurot. Need kulud võivad olla küll keskmisest veidi kõrgemad, kuid kohus arvestas, et tegemist on väikelapsega, kellel on toidu osas kõrgendatud nõudmised. Samuti on üldteada, et ühe lapsega leibkondades on lapse toidu ja riiete kulud veidi suuremad, kui mitme lapsega leibkondades. Transpordikulud: lapse esindaja on märkinud lapse transpordikulude suuruseks
  64. a 47,03 eurot kuus,
  65. a 75,63 eurot kuus ja
  66. a 120,06 eurot kuus. Lapse transpordikulude arvutamisel on jagatud ema transpordikulud pooleks. 5 Tõendite põhjal ei ole võimalik kindlalt järeldada, et bensiini on ostetud just lapse ja tema ema vajaduste tarbeks. Arvestades aga, et Puurmani alevik on väiksema tiheasustusega ala, kus puuduvad suuremad poed ja raviasutused, on perele transpordikulud vajalikud (sh kütuse ning auto hoolduse ja remondi kulud). Kohus leidis, et mõistlikuks ja põhjendatuks saab pidada lapse transpordikulusid maksimaalselt 80 euro ulatuses kuus ehk siis
  67. a 47,03 eurot kuus,
  68. a 75,63 eurot kuus ja
  69. a 80 eurot kuus. Kulud meelelahutusele, sh huviring: lapse esindaja on märkinud lapse meelelahutuskulude (sõprade sünnipäevad, kino, teater, tehnika, elektroonika, mängud, raamatud, veekeskused, muuseumid jne) suuruseks
  70. a 85,65 eurot kuus,
  71. a 141,38 eurot kuus ja
  72. a 171,80 eurot kuus. Lisaks on välja toodud kulud huviringile
  73. a 4,70 eurot kuus,
  74. a 15,05 eurot kuus ja
  75. a 4,27 eurot kuus. Kohus luges põhjendatuks lapse kulu huviringile 4,27 euro ulatuses. Kulud lapse meelelahutusele 85,65 eurot kuni 171,80 eurot kuus on ilmselgelt liialdatud. Kohus hindas põhjendatud ja vajalikuks meelelahutuse kuluks maksimaalselt 40 eurot kuus, sh huviringi kulu.
  76. Kokkuvõttes luges kohus, et lapse põhjendatud vajadused on aastate lõikes keskmiselt ca 20% suuremad kui lapse minimaalsed (esmased) vajadused ehk Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Seega luges kohus lapse põhjendatud vajaduste suuruseks
  77. a 348 eurot kuus,
  78. a 384 eurot kuus ja
  79. a 426 eurot kuus. Lapse vajalike ja põhjendatud kulude hindamisel 20% võrra suuremaks minimaalsetest vajadustest võttis kohus arvesse ka vanemate seatud elustandardit ning soovi pakkuda oma lapsele eluks minimaalselt vajalikust enamat. Nii nähtub lapse kulude struktuurist ema soov last eakohaselt emotsionaalselt ja kehaliselt arendada – beebikoolis ja veekeskuses käimine, mängude ja raamatute soetamine. Arvestades lapse elukohta, kaasnevad sellega transpordikulud. Need ei ole minimaalselt eluks vajalikud kulud, mis peavad mahtuma minimaalse elatisemäära sisse.
  80. Üldjuhul eeldatakse, et vanemate ülalpidamiskohustus on võrdne. Riigikohus on leidnud (3-2-1-118-12), et vanemate ülalpidamiskohustuse ulatuse kindlaksmääramisel tuleb hinnata vanemate varalist seisundit. Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Kohus lähtus faktist, et kuni 26.05.2013 oli lapse ema sissetulekuks vanemahüvitis ja lapsetoetus kokku 453,79 eurot kuus ning alates 26.05.2013 lapsetoetus 19,18 eurot kuus ja alates 01.01.
  81. a 45 eurot kuus. Lapse ema on vastanud kohtu nõudele esitada tõendid oma sissetulekute ja varalise seisundi kohta eitavalt (II kd, tl 48). Lapse emale kuulub korteriomand Puurmani alevikus XXX . Kuna kostja ei ole tõendanud väidet, et lapse esindaja üürib korterit välja, jättis kohus selle väite lapse ema varalise seisundi arvestamisel tähelepanuta. Kostja väitel töötab ta Rootsi armees ja tema netosissetulek on 1895,16 eurot kuus. Kostja leiab, et tema sissetuleku hindamisel tuleb võtta arvesse, et Rootsis on kulud eluasemele, toidule jm märgatavalt kõrgemad kui Eestis. Kostja väitel on tal kohustus maksta igakuiselt laenumakseid (sh eluasemelaen) ligikaudu 2062,70 eurot, kommunaalkulusid 332 eurot ja alaealise lapse G.P. ülalpidamiseks elatist 160 eurot. Kostja püsikulud 2554,70 eurot kuus ületavad kostja igakuist sissetulekut. Lisanduvad kulud kindlustusele, elektrile, söögile, riietele, transpordile, küttele jms. Swedbank AS väljavõte kinnitab, et kostjal on sõlmitud pangaga laenuleping, mille põhiosa jääk oli 23.08.2012 seisuga 27 194,37 eurot, osamakse suurus 124,09 eurot. Oma muude kulude kohta kostja tõendeid ei esitanud. Kostjale kuulub Läänemaal Vormsi vallas neli kinnisasja: 1) registriosa nr XXX, 2,4 ha maatulundusmaa; 2) registriosa nr XXX, 3,2 ha maatulundusmaa; 3) 2/3 kaasomandist registriosa nr XXX, 2,54 ha elamumaa ja 4) registriosa nr XXX, 3,2 ha maatulundusmaa. 6
  82. Kohus hindas, et kostja majanduslik seisund on oluliselt parem kui lapse emal. Seega on põhjendatud kõrvale kalduda vanemate ülalpidamiskohustuse võrdsuse põhimõttest. Arvestades vanemate varalise seisundi (sissetulekute ja kulude) proportsioone, tuleb kostja kanda jätta 3/5 ning ema kanda 2/5 lapse ülalpidamiskuludest. Seega kujuneb kostja ülalpidamiskohustuseks
  83. a 208,80 eurot kuus,
  84. a 234,40 eurot kuus ja
  85. a 255,60 eurot kuus. Kostja ülalpidamiskohustus on ca 70% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Kohus leidis, et arvestades lapse põhjendatud vajaduste suurust ja kostja ülalpidamiskohustuse ulatust, on põhjendatud kostjalt välja mõista elatis 70% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest.
  86. Perioodi 26.–31.12.2011 eest nõuab laps elatist 27,80 eurot. Kuna selle summa maksmist ei ole tõendatud, mõistis kohus nimetatud summa perekonnaseaduse (PKS) § 108 alusel kostjalt välja.
  87. Kohus leidis, et lapse elatisenõudega seotud poolte menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohus rahuldas lapse elatisenõude ca 74% ulatuses, kuid menetluskulude jaotamisel tuleb arvesse võtta, et kostja tegi menetluse käigus ettepaneku sõlmida kompromiss hagi rahuldatud osaga sarnases ulatuses ja lapse esindaja ei olnud kompromissiga nõus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  88. M.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
  89. aprilli 2015 osaotsuse tühistamist osaliselt (resolutiivosa p 2 ja menetluskulude jaotuse p 1 osas) ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista M.P. lt välja H.R. P kasuks elatis 50% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates
  90. aprillist 2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ning jätta lapse elatisenõudega seotud menetluskulud H.R. P kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse norme (

§ 436

lg-d 1 ja 2), kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme (PKS § 105 lg 3), hindas ebaõigesti tõendeid ning tuvastas asjaolusid valesti või ebapiisavalt. Kohtu järeldused on ulatuslikus osas nii faktiliselt kui õiguslikult motiveerimata. Otsusest ei ole tuvastatav, millisel kaalutlusel tegi maakohus lahendi, mis ei ole kooskõlas seaduse (ülalpidamiskulude kandmise jaotuse osas) ja Riigikohtu praktikaga; 2) on ekslik ja tõenditele mittetuginev kohtu seisukoht, et lapse põhjendatud kulude suuruseks on 70% miinimumpalgast. Kostja nõustub kohtu seisukohaga üksnes kululiigi riided ja jalanõud – 30 eurot kuus – osas. Eluasemekulude osas esitas hageja

  1. a kommunaalkulude arved eelkõige kütteperioodi kohta, mil kommunaalkulud on oluliselt suuremad kui suvisel perioodil. Võrreldes
  2. ja
  3. a arveid perioodi jaanuar–mai osas, nähtub, et kulud ei ole
  4. a kasvanud. See tähendab, et
  5. a kommunaalkulud ei saa olla suuremad kui
  6. a, s.o 79,34 eurot kuus. Lapsele langev osa sellest on 39,67 eurot. Vaatamata sellele, et väidetavalt elas laps alates
  7. a septembrist aadressil XXX , arvestas kohus lapse põhjendatud elektrikulu leidmisel XXX arveid. Järelikult lapse igakuine elektrikulu ei ole mitte ca 18 eurot, vaid on 9 eurot. Seda, et laps elab koos vanavanematega, on lapse esindaja 21.10.2013 kohtuistungil kinnitanud (kohtule esitatud üld- ja isikuandmed). Samuti on lapse esindaja menetlusabi taotluses loetlenud lapse esindaja ema kohustused, võttes seega omaks, et lapse esindaja elab koos oma vanematega. Kui kohus siiski leidis, et laps elab emaga XXX , pidanuks kohus oma seisukohta põhjendama. Eelnevat kokkuvõttes on lapse eluasemekulud mitte rohkem kui 48 eurot, seda juhul, kui laps elab koos emaga XXX . Seega on põhjendatud lugeda lapse igakuisteks 7 eluasemekuludeks (kommunaalkulud, elekter) ca 30 eurot. RAKE
  8. a koostatud lapse ülalpidamiskulude analüüsi kohaselt on vastav kulu ühe lapsega peres 28 eurot. Olukorras, kus RAKE analüüsi järgi on väikelapse igakuine toidukulu 35 eurot, on põhjendamatu määrata hageja kuluks rohkem kui 70 eurot, arvestades seejuures ka asjaolu, et lapse ema on kinnitanud, et toitis last rinnaga vähemalt 2-aastaseks saamiseni, mis tähendab, et lapse toidukulu oli esimestel eluaastatel veelgi väiksem kui 70 eurot. Otsusest ei selgu, millisest toidukulu summast kohus elatise määramisel lähtub. Samuti ei selgu, millistel kaalutlustel pidas kohus 1-aastase lapse põhjendatud toidukuluks 150 eurot, s.o summat, mis ületab elatise miinimumsuuruse (
  9. a 145 eurot kuus) Sidekulude osas jääb selgusetuks, kas kohus lähtus tõenditest või hageja nimetatud summadest. Tegemist ei ole suurusjärgult ligilähedaste summadega – hageja väidab, et
  10. a oli sidekulu 22,60 eurot, kohus luges põhjendatuks 9,48 eurot. Kuna TV ja koduse interneti kulude kohta tõendeid esitatud ei ole, tuleb lähtuda eeldusest, et vastav kulu lapsel puudub. Kostja ei nõustu kohtuga, et tal on kohustus maksta 50% lapse ema mobiiltelefoni arvetest. EMT arvetest nähtub, et peamine kulu moodustub teenusnumbritest, mobiilsest internetist ja kõnedest Soome mobiilivõrku. Telefoni ja mobiilset internetti ei kasuta laps tõenäoliselt veel mitu järgmist aastat, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendamatu kuluga. Äärmisel juhul saab lapse kuluks arvestada 2 eurot, s.o 1/8 EMT Pere 250 tasust 15,972 eurot (paketis on 4 numbrit, mis tähendab, et lapse ema fikseeritud kuutasu on 4 eurot; pakett sisaldab 500 minutit kõneaega kõikidesse võrkudesse, seega 2 euro sees on lapsega seotud kõnede tarvis 62,5 kõneminutit). Tervishoiu ja hügieenitarvete kulude osas on kohtu seisukoht vastuolus Riigikohtu praktikaga, et juhul kui elatist nõutakse seaduses sätestatust suuremas ulatuses, tuleb seda tõendada. Kohus on lugenud tõendeid esitamata lapse põhjendatud tervishoiu ja hügieenitarvete kuludeks
  11. a 57,11 eurot,
  12. a 85,80 eurot ja
  13. a 57,57 eurot. Otsusest ei selgu taaskord, millisest summast lähtub kohus elatise määramisel. Tervishoiukuludeks ei ole alust arvestada rohkem kui 10 eurot kuus. Hageja ei ole selgitanud, millised konkreetsed kulud tervishoiukulude hulgas sisalduvad. Osade kulude puhul on tegemist lapse vanavanemate kuludega (apteekide tšekkidel on seeniorkaardi allahindlus). Lapsel ei ole terviseprobleeme. RAKE uuringu kohaselt on vastav keskmine kulu 1 euro. Hügieenitarvete osas saab samuti pidada põhjendatud kuluks 10 eurot kuus, kuna laps ei kasuta alates
  14. a mähkmeid. Varasema perioodi osas on kostja pidanud põhjendatuks 50 eurot, kuid lapse ülalpidamiskulu ei olnud mähkmekulust tingituna suurem kui kehtinud miinimumpalk. Samuti ei saa sellest kulust lähtuda tulevikku suunatud elatise väljamõistmisel. Transpordikulude osas luges kohus põhjendatud kuluks kuni 80 eurot kuus. Puurmani alevikus asuvad erinevad kauplused ja ka perearst, seega ei ole vaja lapse esmavajaduste rahuldamiseks mööda Eestit ringi sõita. Hageja ei ole selgitanud, millistest asjaoludest lähtuvalt on lapsel vaja sõita igakuiselt ca 750 km. Tegemist peab olema sõitudega, mis on vajalikud üksnes lapse jaoks, kuna vastasel juhul tuleb kulu kõigi transpordivahendit kasutanute vahel jagada. Kuna laps reisib bussis tasuta, siis ei teki emal lapse transportimisega mingeid kulusid. Puurmani ja Tartu vahel käib buss 12 korda päevas. Meelelahutuskulude puhul on tegemist suvalise kohtu poolt mõistlikuks peetud summaga. Kuna 3-aastane laps ei käi veel sõprade sünnipäevadel, teatris ega kinos, siis ei saa meelelahutuskulud olla 35 eurot kuus. Isegi kui laps meelelahutuskohti külastab, on need talle tasuta (nt Aura veekeskus). Hageja ei ole ligilähedaseski summas kulusid tõendanud ega ka usutavalt põhjendanud. Kuludokumentidest jääb mulje, et tegemist on vanavanemate kingitustega lapsele. Lapse meelelahutuse põhjendatud kulu on 20 eurot ja huviringide kulu 4,25 eurot kuus. Eelnevat kokkuvõtvalt saab pidada lapse põhjendatud kuludeks mitte rohkem kui 174,25 eurot kuus. Isegi kui lähtuda, et lapse eluasemekulu on 48 eurot (30 euro asemel) ja sidekulu 2 eurot 8 (0 euro asemel), ei ole lapse ülalpidamiskulu suurem kui 194,25 eurot kuus. Maakohus ei ole lapse ülalpidamiskulude suurust välja selgitanud ega oma seisukohti põhjendanud, millega on eiranud Riigikohtu juhiseid (3-2-1-37-11, p 12); 3) on tulenevalt Riigikohtu seisukohast (3-2-1-127-09) osa lapse kuludest kaetud peretoetusega. Seega kui lapse põhjendatud kulu on 426 eurot, on sellest 45 eurot kaetud peretoetusega ja elatise määramisel tuleb lähtuda 381 eurost, milline summa on aga väiksem kui miinimumpalk; 4) jättis kohus ekslikult PKS § 105 lg-s 3 sätestatud põhimõtte kohaldamata. Kostja varaline seisund ei ole parem kui lapse emal ja puudub alus kalduda vanemate võrdsusest kõrvale (3-2-1-118-12, p 15). Kohus ei ole vanemate varalist seisu sisuliselt analüüsinud. Kohus ei ole välja selgitanud lapse ema varalist seisu ja sissetulekut praegusel ajal. Ema ei ole tõendanud, et tal peale emapalga lõppemist sissetulek puudub. Isegi kui emal puudus sissetulek peale emapalga lõppemist, ei ole see aluseks kalduda kõrvale vanemate võrdsusest (3-2-1-21-15, p 14). Vanemate võrdusest kõrvalekaldumine on põhjendamatu ka seetõttu, et lapse ema on keeldunud täitmast dokumentatsiooni, mis võimaldaks saada lapsele Rootsi Kuningriigist toetust ca 115 eurot kuus. Kohus ei ole arvestanud, et kostja ülalpidamisel on kaks last, lapse esindajal aga üks laps. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et kohustatud isiku teine ülalpeetav laps ei osutuks seetõttu vähem kindlustatuks (3-2-1-21-15, p 12). Kohus ei ole arvestanud ka Rootsi elukallidust; 5) tuleb menetluskulud jätta

§ 163

lg 2 alusel hageja kanda, kuna kostja on pakkunud kompromissi, mis vastab lapse ülalpidamisvajadusele. Hageja ei ole tõendanud, et lapse kulud on suuremad kui kuupalga alammäär ja kostja oli kompromissi korras valmis maksma lapsele elatist 200 eurot kuus (ajal, kui seadusjärgne elatis oli 165 eurot). Samuti tuleb menetluskulud jätta hageja kanda seetõttu, et hageja on esitanud kohtule sorteerimata ja grupeerimata kuludokumendid, märkimata, mida ühe või teise tõendiga tõendada soovitakse. Seejuures on enamus kuludokumente kas kolmandate isikute kulud või loetamatud. Kirjeldatud viisil ja kujul tšekkide esitamisega on lapse esindaja tekitanud pahatahtlikult kostjale menetluskulusid.

  1. H.R. P esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
  2. aprilli 2015 osaotsuse tühistamist osas, milles kohus jättis H.R. P menetluskulud tema enda kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta H.R. P elatisenõude menetluskulud M.P. kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei arvestanud kohus kõiki kompromissiläbirääkimisi ega seda, miks kompromissi ei saavutatud. Kostja ei olnud nõus hagis nõutud elatist tasuma ja vaidles kogu aeg hageja elatisenõudele vastu. Kompromissi ei saavutatud, kuivõrd kostja nõudis iga kord kompromissi ühe tingimusena midagi, milleks kostja õigustatud ei olnud. Algselt oli tingimuseks asjaolu, et hageja menetluskulud jäävad hüvitamata, seejärel asjaolu, et hageja loobub tagasiulatuvast elatisenõudest ja menetluskulude nõudest ning seejärel, et loobutaks T. S. P elatisenõudest. Kostja ei olnud valmis sõlmima kompromissi üksnes lapse igakuise elatise osas, vastates 23.01.2014 istungil, et soovib lapse elatisenõude siduda lapse ema elatisenõudega. Nimetatud istungiga lõppesid ka kompromissiläbirääkimised; 2) ei ole olukorras, kus kostja asus lapsele alammääras elatist maksma alles pärast hagiavalduse kohtusse esitamist, mööndes samas, et lapse ülalpidamiskulud on suuremad kui elatise alammäär, võimalik rääkida sellest, et hageja menetluskulud peaksid jääma hageja kanda. Samuti tuleb arvestada, et hageja peab menetluskulud kandma oma elatise arvelt. Alaealise lapse menetluskulude tema enda kanda jätmine peab olema üldjuhul välistatud kui hagiavaldus rahuldatakse kas osaliselt või täielikult; 9 3) oli olukorras, kus pooled olid kokku leppinud igakuise elatise summas, kuid kostja keeldus ilma lisatingimusteta kompromissi sõlmimast, kostja see, kes keeldus põhjendamatult kompromissi sõlmimisest. Seega oleks kohus

§ 163

lg 2 rakendamisel pidanud jätma kõik menetluskulud kostja kanda; 4) ei saa hagejale ette heita elatisenõude suurendamist kui hageja ülalpidamiskulud on suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Ka see, et elatisesumma, mida kostja oli valmis kompromissina tasuma – 200 eurot – on väiksem kui kohus kostjalt välja mõistis, kinnitab, et hageja ei olnud pahatahtlik.

  1. H.R. P vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja apellatsioonimenetluse menetluskulude M.P. kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) hindas kohus kõiki tõendeid kohaselt, kohaldas õigusnorme õigesti ja jõudis õige järelduseni. Kohus ei ole üldteadaolevate kulude suuruse hindamisel ületanud diskretsiooni piire ning kohtuotsus on selgelt järgitav ja põhjendatud; 2) esitas hageja eluasemekulude osas 04.07.2014 tõendid kuude kaupa, kajastades kulusid nii sügis- kui talvekuudel ning ka kevadel ja suvel. Hageja ei saanud apellandi väidetud tõendeid 04.07.2014 esitada, kuivõrd neid tõendeid ei olnud veel sel ajal. Kohus võttis keskmiste kulude arvutamisel arvesse terve kalendriaasta kulud, mistõttu ei ole keskmised kulud moonutatud. Kõik 04.07.2014 kohtule esitatud elektriarved on lapse elukoha ehk XXX arved. Elektriarvete edastamise aadress ei ole tarbimiskoha aadress. Juhul kui kostja väidab, et laps ei ela XXX , lasub nimetatud asjaolu tõendamiskoormis kostjal. Kostja ei esitanud asjaolu tõendamiseks ühtegi tõendit. Menetlusabi taotluses on kajastatud lapse esindaja ema kohustus, kuna lapse esindaja oli sunnitud võtma oma ema abil laenu, et lapse ülalpidamiskulusid kanda. Toidukulu on üldteada kulu. Asjaolu, et kostja hinnangul peaks laps kuni 2-aastaseks saamiseni toituma peamiselt rinnapiimast, näitab, et kostjal puudub teadmine lapse vajadustest. AS EMT arvetel on selgelt eristatav lapse ema sidekulu, millele lisandub ¼ paketitasu. Kohus arvestas tõendeid ja asjaolu, et tegemist on väikelapsega, kelle tervishoiu ja hügieenitarvete kulud on üldteada. Lapse ema on kasutanud oma vanemate seeniorkaarti, et soetada lapsele ravimeid ja hügieenitarbeid soodsamalt. Lapse transpordikulud on tavapärasest suuremad, sest ta elab hajaasustuse alal. Seisukoht, mille kohaselt peaks laps reisima bussiga, kuna see on talle tasuta, ja saama kõik oma vajadused kaetud kohalikest poodidest, on ekslik. 3-aastane laps ei saa bussiga sõita üksi. Külapoodides on hinnad tunduvalt kõrgemad kui suuremates kauplustes. Tartu asub 50 km kaugusel. Lisaks on lapsel poolvend (G. P), kes elab oma emaga Konguta vallas ning kellega laps tihedalt suhtleb. Hageja ja poolvenna elukohtade vahemaa on 60 km. Laps on 3-aastane ja meelelahutuskulud, kus lapsel on vajalik saatja, tuleb jagada pooleks; 3) on kohus otsuses riiklikke toetusi käsitlenud; 4) määras kohus PKS § 105 lg 3 alusel kindlaks vanematele langeva osa ülalpidamiskohustusest, jõudes põhjendatult järeldusele, et kostja majanduslik seisund on oluliselt parem kui lapse emal. Kostja varalist seisu, mitte ainult sissetulekut, on kohus põhjalikult käsitlenud. Kostja ei ole tõendanud, et hagis nõutud elatise väljamõistmisel jääks kostja teine laps vähem kindlustatuks. Lapse ema esitas kohtule 03.12.2012 väljavõtte oma sissetulekute kohta ja kohus ei pidanud vajalikuks ema pangakonto väljavõtete väljanõudmist. Lapse ema täitis kostja edastatud dokumendid ning edastas need Rootsi ametiasutusele, kuid toetust ei ole makstud. Järelikult puudus lapsel alus Rootsi Kuningriigist toetuse saamiseks; 10 5) on lapse menetluskulude tema kanda jätmine ebaõige. Kostja seisukoht, mille järgi peaks menetluskulud jääma hageja kanda, kuna hageja esitas kohtule tõendid, milliste esitamist kostja nõudis ja milliseid hageja oli kohustatud esitama, on ilmselgelt ekslik. Samuti on ebaõige väide, et tõendid esitati sorteerimata, grupeerimata, kolmandate isikute kuludena vms.
  2. M.P. vaidleb H.R. P vastuapellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude H.R. P kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) pakkus kostja korduvalt väga mõistlikel tingimustel kompromissi: - 23.08.2012 vastuses pakkus kostja, et maksab lapsele elatist nõutud (s.o seaduses sätestatud) määras ja hüvitab elatiseasjaga seotud menetluskulud 200 euro ulatuses. Hageja lepinguline esindaja osutab teenust tasumääraga 115 eurot/tund + km. Seega oli kostja valmis hüvitama õigusabikulu 1,5 h ulatuses, mis on enam kui piisav, et katta 1 lk pikkuse hagi koostamisele kulunud õigusabi; - 25.01.2013 vastuses tegi kostja ettepaneku sõlmida kompromiss tingimusel, et kostja maksab lapsele elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ja hüvitab 50% suurematest ühekordsetest kuludest ning hageja loobub elatisenõudest tagasiulatuvalt (27,80 eurot) ja menetluskulud jäävad poolte kanda; - 23.01.2014 kohtuistungil tegi kostja ettepaneku maksta lapsele elatist 200 eurot kuus tingimusel, et lapse ema loobub oma elatisenõudest. Ettepanek oli igati põhjendatud, kuna lapse ema elatisenõude jättis kohus rahuldamata ja selles osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Kostjal oli võimalik lapsele sellist elatist maksta üksnes juhul, kui tal lapse emale ei tule elatist maksta. Hageja keeldus kompromissist põhjendamatult ja tekitas menetluse jätkamisega kostjale väga suuri menetluskulusid; 2) tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada ka seda, et hageja esitas kohtule sorteerimata ja grupeerimata kuludokumendid, samuti pöördus hageja ennatlikult kohtu poole elatise väljamõistmise nõudega olukorras, kus kostja on vabatahtlikult elatist pakkunud ja maksnud.
  3. M.P. esitas ringkonnakohtule ka seisukoha vastustaja apellatsioonkaebuse vastuse osas. Seisukoha kohaselt: 1) esitas kostja 17.01.2014 kohtule Rootsi ravi- ja sotsiaalkindlustuskassa tõendi, millest nähtub, et kostja teisele lapsele G. P (kelle ema on samuti eestlane ning laps ja lapse ema S.T. elavad Eestis) makstakse Rootsi riiklikku lastetoetust, mille suurus oli
  4. a ca 115 eurot. Kuna õigus Rootsi lastetoetusele põhineb asjaolul, et kostja töötab Rootsis, siis makstakse toetus välja kostjale, kes edastab selle lapsega koos elavale vanemale; 2) puudub alus apellatsioonkaebusele lisatud statistiliste andmete vastuvõtmisest keeldumiseks. On üldteada asjaolu, et elukallidus Rootsis on kõrgem kui Eestis, mistõttu on tegemist asjaoluga, mida

§ 231lg 1 järgi ei ole vaja tõendada.

Kostja esitas väite Rootsi elukallidusest juba 25.01.2013 vastuses; 3) on lapse ema sissetulekute kohta esitatud tõendid seisuga 03.12.

  1. Olukorras, kus hageja keeldus esitamast tõendeid selle kohta, milline on lapse ema sissetulek peale emapalga lõppemist (II kd, tl 48), on kohtu poolt põhjendamatu eeldada hageja väidete õigsust. Samas isegi kui lapse ema ei ole peale emapalga lõppemist tööle läinud, siis tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-19-07) ei anna see alust kalduda kõrvale vanemate võrdsusest; 4) ei ole kohus lapse ülalpidamiskuludest arvanud maha peretoetust; 5) on lapse esindaja nimetanud kohtunikule oma elukohaks XXX ja märkinud selle oma elukoha aadressiks ka kohtule 17.01.2014 adresseeritud avalduses. Samuti on kõigil Eesti 11 Energia arvetel kirjas viidatud aadress. Seega on lapse elukoht XXX ning kuna seal elab neli inimest, moodustab lapse kulu arvetest ¼ suuruse osa; 6) ei vasta tõele hageja väide, et kohus on
  2. a kommunaalkulude puhul lähtunud kalendriaasta keskmistest kuludest, kuna
  3. a osas on esitatud arved üksnes I poolaasta – s.o peamiselt kütteperioodi osas; 7) ei ole hageja viidanud, millisele kohtupraktikale tuginedes ta väidab, et on üldteada asjaolu, et 1-aastase lapse toidukulu on 159,03 eurot. Nimetatud summa on 4,5 korda suurem kui RAKE analüüsi järgi Eestis väikelaste puhul keskmine. Kohtupraktikas on mõistlikuks toidukuluks peetud 100 eurot ning seda mitte imikute ja väikelaste puhul; 8) on seisukoht, et lapse meelelahutuskulude hulka tuleb arvata ka ema kulud, kuna laps ei saa ilma emata meelelahutuskohtades käia, põhjendamatu ja ei tugine seadusel ega kohtupraktikal. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tartu Maakohtu 29.04.2015 osaotsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja lapse kasuks elatise 70% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 17.04.2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue osaotsuse, millega mõistab kostjalt välja lapse kasuks elatise alates 17.04.2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni, s.o kuni 26.12.2029, seaduses sätestatud miinimummääras, ning jätab lapse hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks alates 27.12.2029 kuni lapse 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, läbivaatamata. Ülejäänud osas jääb maakohtu osaotsus muutmata.
  5. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja esitas maakohtu osaotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb osaotsuse tühistamist osaliselt osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja elatise lapse kasuks 70% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 17.04.2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja taotleb tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt välja lapse kasuks elatis 50% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 17.04.2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ning jätta lapse elatisenõudega seotud menetluskulud lapse kanda. Hageja esitas maakohtu osaotsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb osaotsuse tühistamist osas, milles kohus jättis hageja menetluskulud tema enda kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta hageja elatisenõude menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud osaotsuse seaduslikkust ja põhjendatust eelnimetatud osas. 19. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus mõistis kostjalt lapse (hageja) kasuks elatise välja kuni lapse täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Olukorras, kus nõude esitamise ajal ei ole ülalpidamiskohustust tekkinud (laps ei ole veel täisealiseks saanud ja ei ole teada, kas täisealise lapse ülalpidamisõiguse aluseks olevad PKS § 97 p-des 2 või 3 nimetatud asjaolud üldse saabuvad), ei saa kohus tuvastada ülalpidamisnõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, kas isikul on õigus saada ülalpidamist ja 12 millises ulatuses on tal õigus seda saada. Seetõttu ei ole sellise hagiga võimalik soovitud eesmärki saavutada ning sellise hagi menetlusse võtmisest võib kohus

§ 371

lg 2 p 2 alusel keelduda või jätta selle

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Kohus ei ole

§ 436

lg 7 ja § 652 lg 8 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohaldavad

§ 438lg 1 esimese lause järgi õigust ise.

Ringkonnakohus leiab, et vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud temalt elatise väljamõistmist kuni lapse 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, alaealisele lapsele ettenähtud miinimummääras, tuleb Riigikohtu poolt ühtse kohtupraktika kujundamiseks antud juhist arvestada ka käesoleva asja lahendamisel. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu osaotsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt lapse kasuks elatise välja alates 27.12.2029 kuni lapse 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ning jätab lapse hagi selles osas läbivaatamata.

  1. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks vajalike ja põhjendatud kulude kohta. Riigikohus on korduvalt andnud kohtutele juhiseid (nt 3-2-1-160-12, p 17; 3-2-1-118-12, p 16), et kuna PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär, ning et vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud. Samuti on Riigikohus selgitanud (nt 3-2-1-118-12, p 15), et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Lapse esindaja väitis 04.07.2014 hagi täpsustuses (V kd, tl 1–3), et lapse kulud olid
  2. a keskmiselt 495 eurot kuus,
  3. a 562 eurot kuus ja
  4. a 620 eurot kuus. Lapse esindaja on väidetavate kulude tõendamiseks esitanud kohtule ka hulgaliselt arveid ja tšekke, märkides täiendavalt, et osa kulusid (nt kulud riietele, tervishoiule, hügieenile, transpordile jms) on osaliselt arvestatud keskmise kuluna kuus, ning palunud lähtuda lapse vajadustest ja kulude mõistlikkusest ning tavapäraselt kohtupraktikas mõistlikuks peetavatest kuludest. Kostja on leidnud, et lapse põhjendatud kulud moodustavad 174 eurot kuni 194,25 eurot kuus, millest 45 eurot katab riigi makstav lastetoetus. Maakohus analüüsis lapse kulusid erinevate kuluartiklite lõikes ning jõudis järeldusele, et lapse põhjendatud vajadused on ca 20% suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär, s.o
  5. a 348 eurot kuus,
  6. a 384 eurot kuus ja
  7. a 426 eurot kuus. Ringkonnakohus märgib, et lapse vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse hindamine on kohtu kaalutlusotsustus, mille puhul võtab kohus arvesse nii esitatud tõendeid tegelikkuses tehtud kulutuste kohta, vanemate sissetulekuid ja varalist seisundit üldiselt, hindab lapse tavalist elulaadi ja selle säilitamise võimalusi, kaaludes seejuures ka vanemate endi hinnanguid kulutuste vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et ema soovib kulutada lapse ülalpidamiseks miinimumülalpidamisest oluliselt suuremaid summasid. Samas ei saa ringkonnakohtu arvates nõustuda maakohtu seisukohaga, et ka isa soovib lapsele miinimumülalpidamisest kõrgemat 13 elustandardit. Kostja on nõustunud miinimummääras elatise väljamõistmisega ning on avaldanud arvamust, et lapse põhjendatud kulud saaksid kaetud vaid 174 euroga kuus. Kostja valmisolekust tasuda kompromissi korras elatist suuremas summas ei saa teha ühest järeldust, et kostja arvates on lapse ülalpidamiskulud miinimumist kõrgemad. Kostjal on õigus vabatahtlikult võtta enda kanda suurem osa lapse ülalpidamiskuludest ja sõlmida lapse esindajaga sellekohane kompromiss. Lapse tavalise elulaadi osas tuleb arvestada, et tegemist on väikelapsega (hetkel on laps 3-aastane, elatisehagi kohtusse esitamisel oli laps 3-kuune), kes on alates sünnist elanud ema juures Eestis Puurmani alevikus. Lapse isa elab Rootsis ja ei ole kunagi lapsega koos elanud, kuid on tasunud lapse ülalpidamiseks elatist seaduses sätestatud alammääras. Lapse vanemate majandusliku olukorra kohta saab antud juhul teha järeldusi eelkõige vanemate endi poolt kohtule esitatu põhjal. Lapse ema keeldus 01.06.2012 vastuses kohtu vastavale nõudele oma sissetulekute ja varalise seisundi kohta andmeid esitamast (II kd, tl 48). Lapse ema on väitnud, et pärast lapse sündi oli tema sissetulekuks vanemahüvitis summas 434,61 eurot ja riiklik lapsetoetus 19,18 eurot kuus (II kd, tl 152) ning pärast vanemahüvitise lõppemist 26.05.2013 kuni lapse 3-aastaseks saamiseni riiklik peretoetus 57 eurot (IV kd, tl 172 pöördel). Alates
  8. a on riiklik lapsetoetus 45 eurot kuus. Apellatsioonikohtule on lapse ema esitanud ka 09.10.2015 teate temaga 17.12.2014 sõlmitud töölepingu lõpetamise kohta koondamise tõttu 08.11.2015 (VII kd, tl 136). Kostja on maksnud lapsele miinimummääras elatist. Lapse emale kuulub korteriomand Puurmani alevikus XXX (IV kd, tl 147). Lapse ema väidetest ei saa järeldada, et ema varaline seisund oli või on selline, mis põhjendaks lapse ülalpidamiseks kulutuste tegemist oluliselt suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud alammäär, mis juba niigi arvestab PKS § 99 lg 2 ja § 101 lg 1 koosmõjust tulenevalt lapse kõiki eluvajadusi. Kostja on esitanud oma majandusliku olukorra tõendamiseks Rootsi Kaitsejõudude palgatõendi (II kd, tl 118, 119), mille kohaselt on kostja aastapalk 290 592 Rootsi krooni (netopalk väidetavalt ca 1895,16 eurot kuus), samuti kuulub kostjale Eesti Vabariigis Vormsi vallas neli kinnisasja (II kd, tl 120–125). Vaidlust ei ole selles, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine ülalpeetav, laps G. P. Kostja väitel (III kd, tl 7–8) on tal kohustus maksta igakuiselt laenumakseid (sh eluasemelaen) ligikaudu 2062,70 eurot, kommunaalkulusid 332 eurot ja G. P ülalpidamiseks elatist 160 eurot (esitatud on ka mitmed tõendid kostja kohustuste kohta – III kd, tl 19–34). Lisanduvad kulud kindlustusele, elektrile, söögile, riietele, transpordile, küttele jms. Kirjeldatu põhjal on selge, et ka kostja ei ole oma majandusliku seisundi kohta esitanud kohtule kõiki andmeid, kuivõrd kostja püsikulud 2554,70 eurot kuus ületavad kostja väidetavat igakuist sissetulekut. Samas peab ringkonnakohus põhjendatuks kostja väidet, et kostja sissetuleku hindamisel tuleb võtta arvesse, et Rootsis on kulud eluasemele, toidule jm märgatavalt kõrgemad kui Eestis. Kostja on apellatsioonkaebusele lisanud sellekohase tõendi (VII kd, tl 76– 77), mille ringkonnakohus võtab asja juurde, kuigi ringkonnakohus peab väidet Rootsi kõrgemast elukallidusest üldiselt teadaolevaks asjaoluks. Seega kostja poolt Rootsi Kaitsejõududest, kus kostja esitatud tõendi kohaselt 100% koormusega (40 tundi nädalas) alaliselt töötab, saadav töötasu ei võimalda teha järeldust, et kostja saab igakuiselt garanteeritult kõrget sissetulekut ja seda lähtudes elukallidusest Rootsis, kus kostjal tuleb kanda enamus oma kuludest. Eelnevat kokkuvõttes ei saa ringkonnakohtu arvates pidada kummagi vanema varalist seisundit selliseks, millest järeldada, et juba ainuüksi sellest tulenevalt peaks lapse tavaline elulaad olema oluliselt kõrgem kui Eestis tavapärane. Samuti, kuivõrd laps oli hagi esitamisel alles 3-kuune, ei saanud lapsel olla väljakujunenud harjumuspäraselt kõrget elustandardit. Lapse kulude osas ei ole apellatsiooniastmes vaidlust selles, et kulud lapse riietele ja jalanõudele on kaetud ca 30 euroga kuus. Kõik ülejäänud kulud on kostja vaidlustanud. 14 Eluasemekulude osas on poolte vahel vaidlus juba selles osas, kus laps elab – kas emaga kahekesi emale kuuluvas korteris Puurmanis XXX või koos vanavanematega aadressil Puurmani XXX . Lapse esindaja väitel elab laps koos emaga alates
  9. a septembrist XXX korteris. Kostja on õigesti toimiku materjalidest välja toonud, et veel 21.10.2013 istungil (IV kd, tl 43) ja 17.01.2014 kirjas kohtule (IV kd, tl 167) on lapse esindaja nimetanud oma elukohaks XXX korteri. Samas ei oma eeltoodud asjaolu ringkonnakohtu arvates asja lahendamisel määravat tähtsust. Lapse eluasemekulud ei ole sõltuvalt tema elukohast olnud sedavõrd erinevad, et muudaks oluliselt lapse ülalpidamiskulude suurust. Vaidlust ei ole selles, et eluasemekulud, sh elektrikulu, on lapse vajalikud kulud. Kuivõrd lapse emale kuulub korteriomand asulas, kus ema ja laps alaliselt elavad, on ringkonnakohtu arvates mõistlik arvestada lapse eluasemekulusid lähtudes eeldusest, et laps elab koos emaga emale kuuluvas korteris nagu ema on kohtule kinnitanud. Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et
  10. a eluasemekulude arvestused on tehtud I poolaasta, s.o kütteperioodi alusel, ja et kohus on võtnud lapse elektrikulu leidmisel aluseks kogu perioodi osas XXX (s.o lapse vanavanemate korteri) arved. Kostja viimane väide ei ole õige. V kd, tl 37 oleva tõendi kohaselt on arved viitenumbriga 35618400009 esitatud tarbimiskoha XXX kohta. Lapse esindaja märgib vastuses apellatsioonkaebusele, et „esitas eluaseme, sh elektri, osas 04.07.2014.a. tõendid kulude kohta kuude kaupa kajastades kulusid nii sügis- kui talvekuudel ja ka kevadel ja suvel.“ Samas leiab lapse esindaja, et apellandi väide, et
  11. a on lapse esindaja esitanud tõendid üksnes sügis- ja talveperioodi kohta, on ebaõige ainuüksi seetõttu, et lapse esindaja ei saanudki apellandi väidetud tõendeid 04.07.2014 esitada, kuivõrd neid tõendeid ei olnud veel sel ajal. Lapse esindaja väited jäävad ebaselgeks, kuivõrd lapse esindaja on vastuses apellatsioonkaebusele võtnud apellandi väite sisuliselt õigeks, osundades, et 04.07.2014 ei olnud võimalik esitada tõendeid
  12. a suvekuude ja II poolaasta kohta. Seega ei saanud maakohus võtta
  13. a eluasemekulude arvutamisel aluseks terve
  14. a kulusid ning maakohtu poolt lapse
  15. a eluasemekulude kohta tehtud järeldus (otsuse lk 13) põhineb aasta viie esimese kuu arvetel (st suvekuud, mil kulud väiksemad, on arvestusest välja jäänud). Sellest tulenevalt on lapse eluasemekulud aasta lõikes maakohtu leitud 73,33 eurost kuus ilmselt mõnevõrra väiksemad. Ringkonnakohus leiab poolte väidete ja esitatud maksekviitungite põhjal, et lapse vajalikud eluasemekulud koos elektriga ei ületa aasta lõikes 60 eurot kuus. Toidukulu osas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et lapse toidukulude arvestamisel ei ole võimalik lähtuda lapse esindaja poolt kohtule esitatud toidukaupade ostutšekkidest. Eelkõige tšekkidel toodud kogused, aga ka kaupade sortiment näitab üheselt, et tegemist ei ole vaid lapse tarbeks tehtud ostudega. Tavapäraselt ostetaksegi toit kogu perele ühiselt ja esitatud ostutšekkide alusel ei ole võimalik lapse vajalike toidukulude suurust kindlaks teha. Lapse igakuiste kulude tabelites (II kd, tl 175-194; V kd, tl 67–69) väljatoodud toidukulud on kuude lõikes äärmiselt erinevad, nt jaanuaris
  16. a 98,53 eurot ja mais
  17. a 192,18 eurot, juunis
  18. a 57,65 eurot ja juunis
  19. a 184,90 eurot. Arvestades, et tegemist on väikelapsega, kelle toidukogused on väikesed ning kelle puhul ei ole esile toodud mingeid nt tervisest tulenevaid asjaolusid, mis põhjendaks tavapärasest erinevat toiduvalikut ja sellega seoses oluliselt suuremaid kulusid, on lapse vajalikud toidukulud kaetud 70–100 euroga kuus. Sidekulude osas leiab ringkonnakohtus sarnaselt maakohtuga, et sidekulud on tänapäeval kindlasti osa lapse põhjendatud kuludest, kuid nõustuda ei saa maakohtu poolt vajalikuks peetud sidekulude summaga. Sidekulude kohta on kohtule esitatud lapse ema mobiiltelefoni ja mobiilse interneti kasutamise arved. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et lapse vanust arvestades saavad tema põhjendatud sidekulud moodustada tema ema mobiiltelefoni ja mobiilse interneti kuludest väikese osa. Kostja sellekohane arvutus on mõistlik ja tõenditega kooskõlas ning seega loeb ringkonnakohus lapse põhjendatud sidekuluks 2 eurot kuus. Kuivõrd tasulise televisiooniteenuse kasutamise kohta ei ole tõendeid esitatud, tuleb kostjaga nõustuda 15 ka selles, et järelikult vastavad kulud lapsel puuduvad (nt televisiooniteenuse kasutamine vabakanalitena on Eestis igati mõistlik ja tasuta lahendus). Tervishoiu ja hügieenitarvete kulude osas on kostja õigesti märkinud, et maakohus on määranud lapse põhjendatud tervishoiu ja hügieenitarvete kuludeks ilma tõendeid arvestamata lapse esindaja väidetud summad, s.o
  20. a kokku 57,11 eurot,
  21. a kokku 85,80 eurot ja
  22. a kokku 57,57 eurot kuus. Sh on väidetavad kulud lapse tervishoiule
  23. a 41,67 eurot,
  24. a 30,95 eurot ja
  25. a 36,42 eurot kuus. Lapse esindaja ei ole selgitanud, millised konkreetsed kulud tervishoiukulude hulgas sisalduvad. Ema ei ole tõendanud ega ka mitte väitnud, et lapsel esineks mingeid terviseprobleeme või nt et tegemist oleks väga tihedalt viirushaigustesse haigestuva lapsega. Üldteada on asjaolu, et laste ravi toimub Eestis suures osas haigekassa kulul. Juhul kui lapsele on sellises suuruses tervishoiukulud tõepoolest vajalikud, saanuks vastavaid kulusid tõendada asjakohase tõendiga lapse arstilt. Lapsel terviseprobleemide olemasolu ei ole välja toodud ka 18.01.2015 tehtud kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompeksekspertiisi aktis (VI kd, tl 90–120), kuigi seal on nii lapse kehalist, vaimset kui ka emotsionaalset arengut käsitletud. Esitatud ravimitšekkide põhjal jääb kohtule sarnaselt kostjaga mulje, et kindlasti mitte kõik soetatud ravimid ei ole mõeldud väikelapsele. Eeltoodut näitab mh asjaolu, et kuigi alla 4-aastaste laste puhul rakendatakse ravimite loetellu kantud ravimitele soodustuse protsenti 100 (ravikindlustuse seaduse § 44 lg 41), nähtuvad ravimite ostutšekkidelt nii 50% soodustusega kui ka soodustuseta retsepti- ja käsimüügiravimite, mis ilmselgelt ei ole ettenähtud lapsele, ostud. Seega ei ole ravimikulude kohta esitatud tõendid usaldusväärsed ning nende alusel ei saa teha järeldust, et lapse tervishoiukulud ei ole kaetud alammääras ülalpidamisega.
  26. a võrdlemisi suur kulu hügieenitarvetele (54,85 eurot kuus) on põhjendatud mähkmekuluga ja ka kostja on seda tunnistanud. Arvestades, et praegusel ajal laps enam mähkmeid ei kasuta, on
  27. a hügieenitarvete kulu 21,15 eurot igakuiselt ringkonnakohtu arvates ebaproportsionaalselt suur summa. Tõendeid, mille põhjal kindlaks teha, et lapsele vajalike hügieenitarvete kulud ei ole kaetud miinimumülalpidamisega, esitatud ei ole. Ringkonnakohus loeb lapse vajalikeks tervishoiu ja hügieenitarvete kuludeks alates
  28. a kokku kostja tunnistatud 20 eurot kuus. Lapse transpordikulude suuruseks on lapse esindaja märkinud
  29. a 47,03 eurot kuus,
  30. a 75,63 eurot kuus ja
  31. a 120,06 eurot kuus. Lapse esindaja ei ole selgitanud, millised on need konkreetsed lapsele vajalikud sõidud, milleks väidetavad summad kuluvad. Lapse esindaja soovib kasutada sõiduautot, mitte ühistransporti, kuid isegi maakohtu poolt põhjendatuks peetud transpordikulu summa 80 eurot kuus eest saab puhtalt kütusekulu arvestades sõita nt Tartu vahet palju kordi kuus (Puurmani ja Tartu vahemaa on alla 40 km (38 km) (http://www.puurmani.ee/tutvustus), mitte lapse esindaja väidetud 50 km). Tartusse ja tagasi Puurmani sõiduks kulub kokku üle tunni. Arusaamatuks jääb, kuidas on lapse huvides, et laps veedab igal nädalal mitmeid tunde autos. Ringkonnakohtu arvates ei saa ka antud juhul lapse põhjendatud transpordikulud ületada 30 eurot kuus, arvestades lisaks, et lapse esindaja ei ole vaielnud vastu apellandi väitele, et põhimõtteliselt on nt Puurmanist Tartusse sõitmiseks võimalik kasutada ka ühistransporti. Lapse meelelahutuskulude, mis hõlmavad sõprade sünnipäevi, kino, teatrit, tehnikat, elektroonikat, mänge, raamatuid, veekeskuste ja muuseumide külastamist jne, suuruseks on lapse esindaja näidanud
  32. a 85,65 eurot kuus,
  33. a 141,38 eurot kuus ja
  34. a 171,80 eurot kuus. Tegemist on ülisuurte summadega, mis ei vasta väikelapse vajadustele ega mõistlikkuse põhimõttele. Õige on apellandi väide, et lapse esindaja ei ole ligilähedaseski summas kulusid tõendanud ega ka usutavalt põhistanud. Lisaks on välja toodud kulud huviringile
  35. a 4,70 eurot kuus,
  36. a 15,05 eurot kuus ja
  37. a 4,27 eurot kuus. Maakohus hindas põhjendatud ja vajalikuks meelelahutuskuluks maksimaalselt 40 eurot kuus, sh huviringi kulu. Lapse huviringide kulu 4,25 eurot kuus on igati põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates on aga ilmne, et väikelaps (aga ka suurem laps) ei külasta veekeskust, 16 teatrit, kino jms igas kuus mitmeid kordi. Kostja poolt mõistlikuks peetud summa 20 eurot kuus võimaldab lapsele igakuiselt ka sedalaadi tasulist meelelahutust ning lisaks osta ka mänguasju, raamatuid ja sõpradele sünnipäevakinke. Ringkonnakohus märgib, et kõnealune kuluartikkel on hetkel lapse vanusest tulenevalt väike ning võib mõne aasta pärast suureneda. Samas ringkonnakohtu arvates võimaldab selliseid lapse arenguks vajalikke nn meelelahutuskulusid üldjuhul mõistlikul hulgal ka miinimummääras ülalpidamine. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole õige. Eelneva alusel on ilmne, et lapse põhjendatud ülalpidamiskulud tema tavalisest elulaadist lähtudes ei ületa miinimumülalpidamist, mis
  38. a oli 290 eurot kuus,
  39. a 320 eurot kuus,
  40. a 355 eurot kuus ja on
  41. a on 390 eurot kuus, ning lapse esindaja esitatud lapse kulud on ilmselgelt ülepaisutatud. Arvestades eluasemekuludeks igakuiselt 60 eurot, riiete-jalanõude kuludeks 30 eurot, toidukuludeks kuni 100 eurot, sidekuludeks 2 eurot, tervishoiu ja hügieenitarvete kuludeks alates
  42. a kokku 20 eurot (varasemalt tulenevalt mähkmekulust 70 eurot), transpordikuludeks 30 eurot, meelelahutuskuludeks koos huviringiga 25 eurot, moodustavad kulud ca 267 eurot (varasemal perioodil võisid kulud olla mähkmekulust tingituna veidi suuremad, samas ei moodustanud lapse toidukulud sel perioodil ilmselt ka mitte 70 eurot kuus). Kostja on tuginenud oma seisukohtades mh TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE lõppraportile „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ (http://www.ec.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf). Nimetatud uuringus, kus on statistilise analüüsi alusel leitud nn keskmise lapse kulusid rikkamas osas elanikkonnast (6–10 tuludetsiilis), on välja toodud, et lapse kulu on suhteliselt kõige kõrgem kohe lapse sünni järel (tulenevalt vajadusest teha mitmesuguseid ühekordseid ja küllalt suuri kulutusi – voodi, vanker jms, millise vajadusega ongi põhjendatud sünnitoetuste maksmine) ning väheneb siis kuni orienteeruvalt lapse 8–10 eluaastani ja hakkab seejärel taas tõusma. Eeltoodust nähtub, et lapse esindajal on
  43. a kehtivat 390-eurost miinimumülalpidamist arvestades tegelikult võimalik teha vastavalt vajadusele kulutusi nt lapse riietele, transpordile, meelelahutusele või tervishoiule ja hügieenitarvetele ka suuremas ulatuses kui ringkonnakohus ülalpool vajalikuks luges. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja menetluse ajal lapsele elatist maksnud ning selles osas tuleb kohtuotsus elatise väljamõistmise osas lugeda täidetuks.
  44. Lapse esindaja on leidnud, et vanemate varalist seisundit arvestades peaks kostja kanda jääma vähemalt 2/3 lapse ülalpidamiskuludest. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Maakohus leidis, et vanemate ülalpidamiskohustus jaotub tulenevalt nende varalise seisundi proportsioonidest selliselt, et kostja kanda on 3/5 osa lapse ülalpidamiskuludest ja ema kanda 2/5 osa lapse ülalpidamiskuludest, ning tegi umbkaudse arvestuse, et kokkuvõttes on kostja ülalpidamiskohustuse suurus ca 70% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Riigikohus on mitmes lahendis (nt 3-2-1-165-13, p 16; 3-2-1-56-15, p 12) selgitanud, et PKS § 105 lg 3 kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Seega peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. 17 Samuti on Riigikohus korduvalt märkinud (nt 3-2-1-118-12, p-d 15, 16), et eeldada tuleb, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses, ning et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka PKS § 105 lg 3 kohaldamisel. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Ringkonnakohus analüüsis vanemate varalist seisundit ülalpool (otsuse punktis 13) seoses asjaoluga, kas vanemate varaline olukord peaks võimaldama lapsele tavapärasest kõrgemat elustandardit, ning leidis, et sellised asjaolud antud asjas ei esine. Samuti ei saa asuda seisukohale, et lapse ema puhul esinevad alused vastavalt PKS § 102 lg-le 2, mis vabastaksid ta lapsele ülalpidamise andmisest vähemalt seaduses sätestatud alammääras. Lapse ema on töövõimeline isik ja töötas enne lapsepuhkusele jäämist. Nähtuvalt ringkonnakohtule esitatud tõendist töölepingu lõpetamise kohta on ema töötanud ka pärast lapse sündi, vähemalt perioodil 17.12.2014 kuni 08.11.
  45. Lapse emal on üks alaealine ülalpeetav (hageja). Lapse ema ei ole esitanud ühtegi arvestamisele kuuluvat põhjust, miks ei võiks ema ka edaspidi töötada ja teenida vähemalt miinimumpalga suuruses sissetulekut. Kuivõrd lapse mõistlikud vajadused ei leidnud ringkonnakohtu arvates tõendamist suuremas ulatuses kui kahekordne elatise miinimummäär ja tuleb eeldada, et ema annab lapsele ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud alammääras, on lapsel õigus saada kostjalt üksnes miinimumelatist. Seetõttu ei oma asja lahendamisel sisuliselt tähtsust, kas kostja varanduslik olukord on oluliselt parem kui lapse emal, kuna lapse mõistlikud vajadused on kaetud lapsele mõlema vanema poolt alammääras ülalpidamise andmisega. Seega puudub põhjus anda hinnangut muudele võimalikele elatise väljamõistmisel arvesse võetavatele kriteeriumitele (st vanemate varalise seisundi võimalikule olulisele erinevusele). Riigikohus on korduvalt selgitanud ka seda, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (nt 3-2-1-124-15, p 16; 3-2-1-37-11, p 16). Kohtul tuleb nimetatud asjaolu arvestada juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Käesolevas asjas on kostja tuginenud asjaolule, et lapse esindaja saab lapsele riiklikku lapsetoetust Eesti Vabariigilt, mille summa on
  46. a 45 eurot kuus (varasemalt 19,18 eurot kuus). Arvestades, et lapse mõistlikud vajadused, mis
  47. a kehtivast miinimumpalgast lähtudes moodustavad 390 eurot, on 45 euro ulatuses kaetud Eesti Vabariigi lastetoetusega, kostja maksab elatist
  48. a 195 eurot kuus, jäävadki lapse ülalpidamiskulud ema kanda tegelikult väiksemas osas (
  49. a summas 150 eurot) kui kostja kanda. Ringkonnakohus märgib, et elatisenõude puhul on tegemist tulevikku suunatud hagiga ja praeguseks ajaks on vastu võetud riiklike peretoetuste seaduse muudatus, mille kohaselt suureneb alates 01.01.2016 lapsetoetus pere esimesele lapsele 50 eurole kuus. Ringkonnakohus ei võta seisukohta, kas lapsel oleks võimalik saada lastetoetust ka Rootsi Kuningriigist. Samas tuleb märkida, et kostja on esitanud Rootsi ravi- ja sotsiaalkindlustuskassa tõendi (IV kd, tl 149, 150) sellise toetuse saamise tingimuste kohta ja mille kohaselt saab toetust kostja laps G. P. Tõendi järgi põhineb õigus Rootsi riiklikule lastetoetusele asjaolul, et kostja töötab Rootsis, talle kuulub lapse hooldusõigus ja ta on määratud lastetoetust vastu võtvaks isikuks. Tõendist ei nähtu, et laps peaks toetuse saamiseks elama Rootsis, samas on lapse ema esitanud käesolevas tsiviilasjas kohtule avalduse ka lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks lapse emale. Seda vaidlust ei ole kohus veel lahendanud, kuid sellest sõltub nimetatud tõendit arvestades lapse õigus saada lastetoetust ka Rootsist. 18
  50. Mõlemad pooled on vaidlustanud ka maakohtu menetluskulude jaotuse. Kostja leiab, et menetluskulud tuleb jätta

§ 163lg 2 alusel hageja kanda.

Lapse esindaja leiab samas, et lapse elatisenõude menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetluskulude jaotuse osas rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellandi seisukohaga, et alaealise lapse menetluskulude tema enda kanda jätmine peab olema üldjuhul välistatud, kui hagiavaldus rahuldatakse kas osaliselt või täielikult. Sellist erisust elatiseasjade menetluskulude jaotamiseks seadus ette ei näe ja sellisele seisukohale ei ole asunud ka kohtupraktika. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuse väitele, et kompromissi ei saavutatud, kuivõrd kostja nõudis iga kord kompromissi ühe tingimusena midagi, milleks kostja õigustatud ei olnud, märgib ringkonnakohus, et toimiku materjalid vastuapellandi väidet ei kinnita, lisaks hõlmab kompromissileping juba oma olemuselt poolte poolt vastastikuste järeleandmiste tegemist. Oluline on see, et kõik kostja kompromissiettepanekud on näinud ette lapsele piisavas ulatuses elatise tasumist.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega hagi osalise rahuldamise korral ei võimalda seadus üldjuhul (

§ 163

lg 1) jätta menetluskulusid täies ulatuses ainult ühe poole kanda, vaid kohtul on alternatiivselt järgmised võimalused menetluskulude jaotamiseks: võrdsetes osades mõlema poole kanda või võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on 23.09.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13 (p 15) asunud seisukohale, et kohus võib

§ 163

lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral

§ 163

lg-s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane, arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. Seega võib kohus olukorras, kus pool on teinud menetluses kompromissiettepaneku ning hagi rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, teha

§ 163

lg 2 alusel kaalutlusotsustuse ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks selline menetluskulude jaotus õiglane. Ringkonnakohus leiab, et asja eripära (lapse elatisenõue) arvestades ei ole põhjendatud jagada menetluskulusid lähtudes

§ 163lg-st 2, nagu on taotlenud kostja.

Iseenesest on õige apellandi väide, et lapse esindaja on esitanud kohtule sorteerimata ja grupeerimata ning osaliselt loetamatud kuludokumendid, märkimata, mida ühe või teise tõendiga tõendada soovitakse. Sellisel viisil tõendite esitamine ei vasta

§ 363

lg 1 p 3 nõudele, kuid ei ole samuti põhjuseks, et jätta menetluskulud lapse kanda, eriti arvestades, et maakohus ei ole juhtinud hageja tähelepanu menetlusnormi rikkumisele. Kuna maakohus ei ole ringkonnakohtu arvates menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire ületanud, siis maakohtu poolt menetluskulude jaotamisel aluseks võetud põhimõtte muutmiseks puudub alus. 23. Ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab lapse vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus

§ 171lg 1 ja § 163 lg 1 alusel ka ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus märgib, et ka

§ 162

lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ka nimetatud sättest tulenevalt on põhjendatud jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda, kuigi 19 vastuapellatsioonkaebus jääb täies ulatuses rahuldamata ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata vaid osas, milles vaidlustati maakohtu menetluskulude jaotust. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 20 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.