Obsah (5)

§ 178§ 657§ 654§ 534§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtunikud Reet Allikvere, Ande Tänav, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 29.12.2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-17954 T

§ 178lg 2).

Ülejäänud määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetluse käik SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas 30.11.2015 Harju Maakohtule taotluse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks M-MK (puudutatud isik) suhtes. Puudutatud isik toimetati politseitöötajate poolt arestimajja, kus ta käitus agressiivselt ja rahutult, lõhkus ära arestikambri sisustuse ja sealt toimetati ta kiirabikorras Psühhiaatriakliinikusse. Saabudes kaebas, et ei saanud öösel magada, oli saanud peksa. Objektiivselt oli alkoholijoobes, parema silma all oli verevalum. Patsient kaebas alanenud meeleolu, oli ärev ja pinges, hospitaliseeriti valvearsti poolt seisundi jälgimiseks tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 25.11.2015 kell 15.

1. Osakonnas käitus rahulikult, võttis ravimid, öösel magas. Järgneval päeval vestlusel kabinetis tunnistas, et lõi ema, nõustus terviseuuringute vajadusega, tahtest olenematu ravi lõpetati ja patsient suunati subakuutosakonda. Järgnevatel päevadel rahutus süvenes taas, oli püsimatu, magas halvasti, esitas pidevalt palju erinevaid soove ja nõudmisi, süüdistas haiglatöötajaid enda tagant varastamises, oli üleolev, ähvardas kättemaksuga. 29.11.2015 oli hommikust saadik konfliktne ja ähvardav, keeldus ravimeid võtmast, helistas oma telefonilt politseisse, nõudis, et saaks politseitöötajaid õues oodata. Vestlusel valvearstiga oli üleolev, terviseprobleeme ja ravivajadust eitas. Rääkis erinevates keeltes, nõudis, et valvearst räägiks temaga samas keeles, ise sealjuures neid keeli valdamata. Keeldus taas ravimitest, ähvardas, käis mööda kabinetti ringi ägedalt žestikuleerides. Valvearst vormistas tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsuse 29.11.2015 kell 11.05, patsient toimetati akuutosakonda. Eeltoodust lähtuvalt taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Psühhiaatrite hinnangul esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (bipolaarne häire, maniakaalne seisund psühhoosiga). Tema käitumine on meeleoluhäirest ja psühhootilistest elamustest tulenevalt rahutu ja agressiivne ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Maakohtu määrus 30.11.2015 määrusega rahuldas maakohus avalduse rakendada esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ning lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 07.01.
2. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 07.01.2016 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus leidis, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäirele (bipolaarne häire, maniakaalne seisund psühhoosiga), millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Sõltuvalt oma seisundist on puudutatud isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Esineb tõenäosus, et ravita ja tavapärases keskkonnas võib puudutatud isik olla ohtlik iseendale, kuid ka teistele. Avalduse aluseks olevatest asjaoludest nähtuvalt seisneb puudutatud isiku ohtlikkus selles, et tema 2 käitumine on mõjutatud haiguslikest elamustest. Kohtu hinnangul oli puudutatud isik avaldanud agressiivsust tema hospitaliseerimisel - oli konfliktne ja ähvardav, keeldus ravimeid võtmast, helistas oma telefonilt politseisse, nõudis, et saaks politseitöötajaid õues oodata, lõi ema rusikaga ja ähvardas noaga. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest ja arstide arvamusest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus võimalikuks pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega neljakümne päevani arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Määruskaebus 15.12.2015 esitas puudutatud isik Harju Maakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt on tema kinnises asutuses viibimine põhjendamatu, kuna ta on terve ja ravi ta ei vaja. Puudutatud isik leidis, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud, tema puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, mistõttu tahtevastase ravi kohaldamine kuni neljakümneks päevaks ning määrus tema psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ei ole põhjendatud. Vastus määruskaebusele Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks (

§ 657lg 1 p 1 ja § 659).

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruses esitatud põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 koosmõjus §-ga 659 tulenevalt põhjendusi ei korda.

Maakohus on iseenesest rikkunud

§ 534

lg-t 5, mille lause 1 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Sama lõike lause 2 kohaselt alles pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 teine lõik). Käesoleval juhul on avaldaja esitanud taotluse, milles palus rakendada esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani, kuna arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole nelja ööpäeva vältel alust prognoosida tema psüühilise seisundi paranemist. On eluliselt usutav, et diagnoosimisel võib koheselt tekkida arstil veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Seadus aga ei näe ette esialgse õiguskaitse kohaldamist üle nelja päeva ning Riigikohtu praktika kohaselt, kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva (nii nagu on tõdenud käesoleval juhul ka valvearst ja psühhiaatrid, tl 2-4), tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse 3 esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 kolmas lõik). Eelnevast tulenevalt on maakohus käesoleval juhul kohaldanud esialgse õiguskaitse pikendamise nime all puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest ning seega on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab selles osas seaduses toodud eeldustele.

§ 534

lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhul nähtub maakohtu määrusest, et isik on ära kuulatud (tl 16) ning esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamine on psühhiaatrite arvates ilmselgelt vajalik (tl 3-4). Seega olid iseenesest täidetud

§ 534

lg 5 teisest lausest tulenevad formaalsed eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud eelduste täitmisel esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle koheselt pikendamine kuni 40 päevani (või kuni kinnisesse asutusse paigutamise eeldused langevad ära) aluseks maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohtul on võimalik kontrollida seda, kas maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud

§ 534lg-s 1 sätestatud eelduseid esialgse õiguskaitse rakendamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses väljatoodud seisukohaga, et isik on terve, ei vaja ravi, ei ole ohtlik ning tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Nimetatud seisukohad lähevad vastuollu asja materjalidega, sh psühhiaatrite arvamusega (tl 3-4). Asja materjalidest nähtub, et ilmselt on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused (

§ 534

lg 1 p 1), et viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning et on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Määruskaebuses toodud väited nimetatud asjaolude esinemist ümber ei lükka. Maakohus on õigesti tuvastanud, et isikul esineb raske psüühikahäire (bipolaarne häire, maniakaalne seisund psühhoosiga) ning et tema seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline mõistma oma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Määruskaebuse väited, mille kohaselt peab puudutatud isik end terveks ning leiab, et ta ei vaja psühhiaatrilist ravi, on vastuolus raviarstide arvamusega ning määruskaebuses ei ole seda põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud, miks isik leiab, et arstid ja maakohus on valesti leidnud, et isik on ohtlik. Käesoleval juhul on maakohus toonud selgelt välja, miks tuleb isikut ohtlikuks pidada (isik käitub vägivaldselt ja agressiivselt, ähvardab teisi isikuid tappa, isiku ohjeldamiseks on peetud vajalikuks kutsuda politsei). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda arstide ja maakohtu poolt tuvastatus, et isik on ohtlik ning isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Lisaks sellele ei saa isik aru ka oma ravivajadusest (nagu nähtub määruskaebusest). Kolleegium on eelnevast tulenevalt seisukohal, et puudutatud isiku suhtes on täidetud esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused ning haiglaravita jätmisel kaasneks oht puudutatud isikut ümbritsevate isikute tervisele ja julgeolekule. Maakohus tuvastas õigesti, et esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud eeldused, mis tingivad puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise ja pikendamise 40 päevani ning määruskaebuse väiteid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kolleegium leiab, et vandeadvokaat Mariann Tusti riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise ja väljamõistmise taotlus tuleb rahuldada. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) 4 § 23 lg 1 alusel määrab kolleegium tasu suuruseks 72 eurot. Tasu maksmise korraldab RÕS § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 5