← Eesti

2-13-13868/25

Obsah (5)§ 367§ 113§ 108§ 42§ 94

Tsiviilasi nr: 2-13-13868 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu Otsuse tege

) § 367 lg 4 mõttes. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud

§ 367lg 4 tähenduses.

  1. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et lepingu nr 1 objekti õige turuhind oli kostja poolt esitatud Runso Masinakaubanduse OÜ kasutatud tehnika hindamisaktis nr 20100510 toodud 35 151,41 eurot. Nimetatud tõendit on maakohus hinnanud vääralt, võtmata arvesse hageja 05.01.2015 esitatud vastuväiteid tõendi ehtsuse ja usaldusväärsuse kohta. Maakohus pole hageja vastuväiteid analüüsinud ka kohtuotsuses. Hageja hinnangul pole välistatud, et kostja poolt esitatud hindamisakt on koostatud tagantjärgi. Hindamisakti koostamisel pole lepingu nr 1 objektiga tutvutud – tõendil on fikseeritud erinev töötundide maht ning pole kajastatud puudusi, mis ekskavaator-laaduril olid. Kostja ei esitanud nimetatud tõendit üheaegselt koos vastavasisulise vastuväitega, vaid ajaliselt oluliselt hiljem. Kui kostja oleks esitanud tõendi menetluse algfaasis, oleks hageja esitanud taotluse ekspertiisi määramiseks.
  2. Maakohus pole selgitanud, miks on viivisenõue arvestatud erinevalt hagiavalduses märgitust.

§ 113lg-t 1 on kohaldanud vääralt.

Hageja on esitanud viivise nõude liisinguvõtjale ja kostjale esitatud rahalise kohustuse täitmise nõudel märgitud tähtajast 25.10.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 26.03.2013 lepingu nr 1 järgse viivise määraga 0,3 % iga tasumisega viivitatud päeva eest, kokku summas 6 077,31 eurot. Hageja ei nõustu maakohtu otsuse punktis 1.8 märgituga, et lepingust nr 1 tulenev viivise nõue on kokku summas 1025,70 eurot. Lepingust nr 1 tulenev viivise nõue on 16 098,79 eurot, kuid hageja on lähtudes hea usu põhimõttest vähendanud seda 6 077,31 euroni. Ka pole maakohus põhjendanud, miks on viiviseid arvestatud vaid perioodi 26.01.2010-10.08.2010 eest. Hageja jääb ka hagiavalduse punktis 3.2 esitanud lepingust nr 2 tuleneva viivisenõude juurde. Lepingust nr 2 tulenev viivise nõue on kokku summas 6 090,74 eurot ning hageja on seda lähtudes hea usu põhimõttest vähendanud 1 804,81 euroni. 6

(12)Tsiviilasi nr: 2-13-13868 Vastustaja seisukoht
  1. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Harju Maakohtu 05.02.2015 otsust ei ole praegusel juhul vaidlustatud osas, millega maakohus hagi rahuldas. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Apellatsioonkaebuse sisust järelduvalt on see esitatud maakohtu otsuse peale osas, millega maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata ning osas millega maakohus jättis menetluskulud poolte kanda. Apellatsioonkaebuse palvepunktis on hageja küll märkinud, et maakohtu otsust vaidlustatakse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja lepingust 1 tuleneva põhinõude 17 291,41 euro ulatuses, kuid sellises summas pole hageja lepingust 1 tulenevaid nõudeid tegelikult menetluses üldse esitanud. Samuti ei soovi hageja kaebuse
  3. palvepunktist järelduvalt mitte ainult lepingust 1 ja lepingust 2 tuleneva viivisenõude täies ulatuses rahuldamist (nagu on märgitud
  4. palvepunktis), vaid ka lepingust 3 tuleneva viivisenõude rahuldamist, mille maakohus on jätnud osaliselt rahuldamata. Samuti märgib kolleegium, et hageja põhinõuete summaks on kaebuses ilmselt ekslikult märgitud 31 243,48 eurot, maakohtule 26.06.2014 esitatud täpsustuse (tl 120-121) järgi on põhinõuete summaks 31 243,45 eurot.
  5. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ning ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Vastavalt tuleb muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
  6. Liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel saavad kõne alla tulla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõue

§ 108

lg 1 alusel, lisaks ka lõpetamisega seotud tagasitäitmise nõuded ja lepingu rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded. Kahju hüvitamise nõuete puhul on

§-s 367 seejuures ette nähtud erikord: lepingu lõpetamisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue on ette nähtud

§ 367

lg-s 1 (seda täpsustavad

§ 367

lg-d 2 ja 3) ja ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamise nõue

§ 367lg-s 4.

Hageja lepingust 1 tulenevad põhinõuded, mille üle pooled apellatsioonimenetluses vaidlevad, on sisult kostja lepingurikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded. 26. TsMS § 652 lg 1 p-st 1 lähtuvalt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 7

(12)Tsiviilasi nr: 2-13-13868 27. Apellatsioonkaebuses ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et hageja on võõrandanud lepingu 1 objektiks olnud liisingueseme (pärast selle tagastamist) alla turuväärtuse. Hageja heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ning kohtute senise praktikaga mittearvestamist vaidluse lahendamisel. Vastuseks hageja väidetele märgib kolleegium esmalt, et põhimõtteliselt on poolte kokkuleppel lubatud lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast. Samas peab selline kokkulepe vastama mitmetele täiendavatele kriteeriumidele: liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus, ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik jne (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 16). Praegusel juhul ei sisalda leping 1 (tl-d 17-21) sellistele nõuetele vastavaid kokkuleppeid. Kohtupraktikas ei ole peetud

§ 42

lgst 1 ja lg 3 p-st 5 lähtuvalt kehtivaks liisinguandja tüüptingimustes sisalduvaid kokkuleppeid, mille puhul ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses ning mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale. Seetõttu ei ole hageja väited müügihinnast lähtumise kohta iseenesest õiguslikult asjakohased. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda

§-s 367 sätestatust. 28. Ülalmärgitut arvestades, on ka maakohus käesoleval juhul liisingueseme jääkväärtuse tähendust

§ 367lg 3 järgi vääralt käsitlenud.

Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks

§ 367lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus.

Seetõttu ei ole õiguslikult põhjendatud ka maakohtu poolt otsuse põhjendavas osas kostja väidetava kahjunõudega teostatud tasaarvestus. 29.

§ 367

lg-s 1 sätestatud liisinguandja kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust, s.o tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi sarnase eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud tõendite põhjal järeldada, et vaidlusaluse liisingueseme väärtus hagejale tagastamise ajal oli kõrgem kui 19 000 eurot, s.o hind, millega ekskavaator-laadur pärast selle tagastamist võõrandati. Hageja poolt enda väidete kinnituseks esitatud Tallchart OÜ 13.05.2010 hindamise akti (tl 55) pole maakohus pidanud tõendina usaldusväärseks. Kolleegium maakohtu seisukohtadega tõendi ebausaldusväärsuse kohta ei nõustu. Maakohus on pidanud mh eluliselt mitteusutavaks, et pikaajaliseks kasutamiseks ettenähtud ekskavaator-laadur, mille hind liisinguperioodi alguses 25.01.2007 oli 991 200 krooni (maakohtu otsuses ilmselt ekslikult märgitud "eurot"), oli kolme kasutamisaasta jooksul langenud ca 75% võrra. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu selline väide oletuslik. Konkreetse ekskavaatorlaaduri väärtus sõltus eelkõige selle seisukorrast tagastamise hetkel. Kolleegium märgib, et liisingueseme lepingujärgne jääkmaksumus 5-aastase kasutusperioodi lõpus pidi lepingus 1 kokkulepitu kohaselt olema 126 000 krooni (8052,87 eurot). Kuigi 8

(12)Tsiviilasi nr: 2-13-13868 liisingueseme lepingujärgne jääkmaksumus ei pruugi kajastada selle tegelikku väärtust, annab see indikatsiooni, et liisingulepingu pooled olid arvestanud ekskavaator-laaduri väärtuse ca 87-protsendilise vähenemisega 5-aastase kasutusperioodi jooksul. Tuleb ka märkida, et kostja ei ole Tallchart OÜ 13.05.2010 hindamise akti usaldusväärsust tõendina kahtluse alla seadnud. See akt kindlasti ka ei toeta praegusel juhul väiteid, et liisingueseme väärtus hagejale tagastamise ajal oli kõrgem kui hageja poolt väidetud 19 000 eurot.
  1. Kostja poolt esitatud Runso Masinakaubanduse OÜ kasutatud tehnika hindamisakti nr 20100510 (tl 144-145) järgi on liisingueseme väärtuseks 550 000 krooni (35 151,41 eurot) (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul pole põhjust pidada seda tõendit ilmselgelt ebausaldusväärseks, kuid see tõend üksinda on ebapiisav kostja väidete tõendamiseks. Nimetatud akt on sisult äärmiselt lakooniline, selles puudub hinnatava ekskavaator-laaduri seisukorra üksikasjalikum kirjeldus ning hindaja järelduste põhjendused. Aktis märgitu kohaselt oli masina visuaalne ja tehniline seisukord ülevaatusel hea. Samas jääb ebaselgeks, kuidas ja millistes tingimustes ülevaatust teostati ning kas ekskavaator-laaduri tehniliste sõlmede ja mehhanismide korrasolekut üldse kontrolliti. Asjas puuduvad muud tõendid, mis Runso Masinakaubanduse OÜ kasutatud tehnika hindamisaktis kajastatud väärtust toetaksid.
  2. Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuses sisalduvad etteheited, mille kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-tes 2 ja 3 sätestatut, rajades otsuse mh tõenditele, mida ei olnud võimalik pooltel uurida ja mille kohta polnud pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on teinud hageja väidete veenvuse kontrollimiseks päringu avalikult kasutatava otsingumootoriga Google, mille tulemusel leidis kohus veebilehelt http://www.rasketehnika.ee/used/1803357 laadurekskavaatori Hidromek hmk102b 75kW esmase registreerimise ajaga 04/2005 pakkumise hinnaga 24 500 eurot. Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks sellise päringu tegemise võimalust ning päringu tulemusi pooltega enne otsuse tegemist arutanud. Kõnealuse päringu tegemisega on maakohus rikkunud ka TsMS § 230 lg-s 2 sätestatut, millest tulenevalt kohus hagimenetluses üldjuhul omaalgatuslikult tõendeid koguda ei või, kohus võib teha menetlusosalistele üksnes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Praegusel juhul ei ole tegu ka TsMS § 405 lg 1 kohase hagiga, mida maakohus menetleb lihtsustatud korras ning kus kohus võib mh koguda tõendeid omal algatusel. Need minetused on ringkonnakohtul siiski võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, jättes päringu tulemused asja lahendamisel arvestamata.
  3. Leping 1 on selle tingimustest nähtuvalt kasutusrendi tüüpi liisinguleping, mille puhul ei pidanud liisinguvõtja tasuma hagejale kõiki liisingueseme soetamiseks tehtud kulusid, vaid lepingujärgsete maksete tasumise järel pidi jääma üles jääkmaksumus 126 000 krooni (8052,87 eurot). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14 tehtud otsuse p-s 32 leidnud, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb

§ 367

lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada

§ 367lg-st 1 lähtudes 9

(12)Tsiviilasi nr: 2-13-13868 selliselt, et liisingueseme jääkväärtus

§ 367

lg 3 mõttes arvatakse

§ 367

lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa, st liisingulepingu sõlmimisel kokku lepitud jääkmaksumust. Liisinguvõtjat kaitseb

§ 367

lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses. Maakohus pole nimetatud seisukohtadega asja lahendamisel arvestanud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb Riigikohtu kujundatud praktikaga käesoleval juhul arvestada.

  1. Seega tuleb liisingueseme jääkväärtusest 19 000 eurot esmalt lahutada lepingujärgne (hagejale kuuluv) jääkmaksumus 8052,87 eurot ja seejärel lahutada saadud summa (10 947,13 eurot) kostja tasumata liisingumaksetest (kostjale kuuluvast jääkmaksumusest). Hageja väidetest ja liisingulepingu lisaks olevast maksete tasumise graafikust (tl 27) järelduvalt pidi liisinguvõtja
  2. aprillist 2010 kuni
  3. veebruarini 2012 (st lepingu ülesütlemise ajast kuni lepingu tähtaja möödumiseni) tasuma lepingu 1 alusel makseid kokku 13 045 eurot (intressita). Seega moodustas hageja nõue kostja vastu

§ 367lg-te 2 ja 3 alusel kokku 2097,87 eurot (13 045–10 947,13).

34. Kohus on jätnud rahuldamata hageja nõude müügivahendustasu summas 17 837,12 krooni (1140 eurot) hüvitamiseks, sest hageja esitatud tõenditest nähtuvalt ostis ekskavaator-laaduri Tallchart OÜ. Maakohtu hinnangul ei olnud võimalik iseendale müüki vahendada. Ringkonnakohus maakohtu nimetatud põhjendustega ei nõustu. Liisingulepingu ülesütlemisest põhjustatud liisingueseme müügikulusid on kohtupraktikas peetud lisakuludeks

§ 367lg 4 tähenduses.

Liisinguandja tegevus on üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud asjade võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud - nii juhul, kui liisinguandja müüb tagastatud liisinguesemeid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust -, mis võivad olla lisakulud

§ 367lg 4 mõttes (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 16).

Kolleegiumi hinnangul ei oma müügivahendustasu hüvitamise seisukohalt liisingueseme ostja isik tähtsust (v.a kui ostjaks ei oleks liisinguandja ise). Seega on kolleegiumi hinnangul tegu

§ 367lg 4 ja lepingu 1 üldtingimuste p 10.6 kohase lisakulutusega.

Kostja pole menetluses väitnud, et Tallchart OÜ on osutanud müügiteenust põhjendamatult kallilt või vastavat teenust saanuks tellida ka oluliselt odavamalt. Eelmärgitut arvestades tuleb nõue müügi vahendustasu hüvitamiseks rahuldada. 35. Ülalmärgitust lähtuvalt tuleb lugeda põhjendatuks enne lepingu 1 lõppemist sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõuded (

§ 108

lg 1) liisingumaksete summas 2060,48 eurot ja intressimaksete 231,87 eurot tasumiseks. Samuti on põhjendatud

§ 367

lg-st 1 lähtuv lepingu lõpetamisega seotud kulutuste hüvitamise nõue 2097,87 euro ulatuses ning lisakulude hüvitamise nõue (

§ 367lg 4) 1370,08 euro ulatuses. Nimetatud nõuded kokku moodustavad 5760,30 eurot. 10

(12)Tsiviilasi nr: 2-13-13868
  1. Lepingutest 2 ja 3 tulenevad hageja põhinõuded on maakohus sisuliselt rahuldanud ning apellatsioonkaebuses ei ole väidetud, et maakohus oleks selles osas hinnanud ebaõigesti tõendeid või ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse või menetlusõiguse normi. Ka ringkonnakohus ei ole tuvastanud maakohtu menetluses selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse vastavas osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Seega tuleb mõista kostjalt 11.05.2007 sõlmitud käenduslepingust ning lepingust 2 tulenevalt põhinõudena välja 17 892,30 eurot (sh tasumata liisingumaksed 1983,73 eurot ja liisingueseme soetusmaksumuse jääk 15 908,57 eurot). 23.12.2009 sõlmitud käenduslepingu ja lepingust 3 järgi tuleb mõista kostjalt põhinõudena välja (tasumata maksed) 9716,26 eurot.
  2. Eelmärgitust lähtuvalt tuleb hagi hageja põhinõuete ja intressinõuete osas rahuldada.
  3. Kostja poolt menetluses esitatud vastuväidete kohaselt pole liisingulepinguid kehtivalt üles öeldud, kuna puuduvad tõendeid ülesütlemisavalduste kättesaamise kohta, ning nendest lepingutest tulenevad nõuded ei ole muutunud seega sissenõutavaks. Samuti on kostja leidnud, et vastavalt lepingu 3 tagamiseks 23.12.2009 sõlmitud käenduslepingule (tl 46) piirdub tema vastutus 191 943,96 krooniga (12 267,45 euroga). Maakohus on lugenud ülesütlemisavaldused OÜ Kaevemeister poolt kättesaaduks hiljemalt 10.05.2010 ning leidnud, et 23.12.2009 sõlmitud käendusleping ei muutnud lepingut 1 ja lepingut 2 tagavaid käenduslepinguid ning need kehtisid iseseisvalt edasi ka pärast 23.12.
  4. Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu järeldustega ning ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses üle korrata. Seega ei piirdu kostja vastutus 12 267,45 euroga.
  5. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka viivisenõude osalise rahuldamata jätmise osas. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus pidanud põhjendatuks viivisenõudeid üksnes perioodi eest kuni 10.08.
  6. Samas ei ole kohus seda seisukohta põhjendanud. Selles osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Ilmselt on maakohus lähtunud viivisenõude lahendamisel samuti sellest, et hagejale tagastatud ekskavaator-laaduri väärtus 35 151,41 eurot oleks katnud suuremat osa hageja põhinõuetest. Samas, nagu eelnevalt märgitud, ringkonnakohus maakohtu järeldustega liisingueseme väärtuse kohta ei nõustu.
  7. Hageja viivisenõuded tuleb

§ 113lg 1 ning lepingute 1 ja 2 alusel rahuldada.

Nimetatud lepingute esilehel on pooled kokku leppinud viivisemäära 0,3% päevas kohaldamises. Kolleegiumi hinnangul on kokkulepe viivisemäära osas kehtiv, seda ka hageja tüüptingimusena. Lepingust 1 tuleneva viivise arvestamisel on hageja lugenud põhivõla koosseisu ilmselt ka intressinõude (231,87 eurot), mis ei ole

§ 113lg-st 6 lähtuvalt põhjendatud.

Kokkuvõttes ei oma see aspekt siiski tähtsust, kuna hageja on esitanud viivisenõude niikuinii oluliselt vähendatud kujul. Muus osas on hageja esitatud viivisearvestused (tl-d 9-10) õiguslikult põhjendatud. Kostja ei ole taotlenud menetluses viivise vähendamist. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks lepingute 1 ja 2 alusel välja täiendav viivis 5958,08 euro ulatuses. 11

(12)Tsiviilasi nr: 2-13-13868 41. Rahuldada tuleb ka lepingust 3 tulenev viivisenõue, mille maakohus on otsuse põhjendustest järelduvalt jätnud osaliselt rahuldamata. Viivise seadusjärgseks suuruseks oli

§ 113

lg 1 teise lause kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooni järgi loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Kuigi

§ 113

lg 1 teise lause järgne viivisemäär (st seadusjärgne viivisemäär) on perioodiliselt muutuv, on hageja arvestanud alates 26.01.2010 läbivalt viivist määraga 0,021% päevas (tl 10). Selliselt arvestatud viivis 26.06.2014 seisuga kokku 2861,71 eurot ei ületanud

§ 113lg 1 teisest lausest lähtuva seadusjärgse määra alusel arvestatud viivist.

  1. Kokkuvõttes kuulub hagi kostja vastu täies ulatuses rahuldamisele. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja põhivõlg 31 243,45 eurot, intress 712 eurot ja viivis 26.06.2014 seisuga 10 743,83 eurot. Menetluskulude jaotus
  2. Maakohus on jätnud TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud poolte kanda. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse nii hagi kui apellatsioonkaebus täies ulatuses, mistõttu tuleb nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses kantud kulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
  3. Maakohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Selleks puudus ka vajadus, kuna kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Samas ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks enne kohtuotsuse tegemist määranud menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks (TsMS § 176 lg 2), samuti pole maakohus määranud tähtaega vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks (TsMS 176 lg 8). Eelmärgitut arvestades ei määra menetluskulude rahalist suurust apellatsioonkaebuse lahendamisel kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 4 kindlaks ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.