Obsah (5)

§ 37§ 67§ 63§ 64§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 10. detsember 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-2317 Kohtuasi O.J. kaeb

) § 37 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ja juhud, millistel tal see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on neis kehtestatud, et vastavast kohustusest on vaba kinnipeetav, kes pole võimeline töötama tervislikel põhjustel.

§ 37lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst.

2 Kaebaja kohta enne tema tööle määramist vangla arsti poolt 28.05.2015 väljastatud tõend (tl 39p) kinnitab, et ta on töövõimeline ja peab vältima üksnes tööstustolmuses keskkonnas töötamist. Ka teine vangla arst pole teda töövõimetuks pidanud, vaid on 13.07.2015 koostatud tõendisse (tl 54) märkinud, et silmaproteesi puudumine ei mõjuta tema töövõimelisust ning jätnud varasema töötamisloa kehtima. Kaebaja töötamisele seatud piirangutest nähtub selgelt, et tema tervisest tulenevate probleemidega ollakse kursis ning nendega on ka arvestatud. Vangla tervishoiutöötajate poolt väljastatud tõendite ehtsuses ja sisulises õigsuses kahtlemiseks puudub vähimgi alus. Samuti pole mingit põhjust arvata, et nimetatud arstid ei tea, missugustes tingimustes peab kinnipeetav vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel viibima, milliseid tööülesandeid tuleb tal seejuures täita ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega ilma tervist ohtu seadmata hakkama saada. Võimatust täita koristamisega seotud tööülesandeid ei tulene ka arst N.K. 03.06.2013 ja 08.06.2015 tõenditest (tl 51p). Lisaks väärib tähelepanu asjaolu, et üks neist on väljastatud kaks aastat enne vaidlusaluse käskkirja andmist ja teine kaebaja vanglas viibimise ajal ega saa seetõttu kuidagi kajastada tema tervise tegelikku olukorda tööle asumise korralduste andmise hetkel. Kuna kaebaja on määratud vangla eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajaks, ei saa tema töö kuidagi olla seotud tööstustolmuga. Teistsugusele seisukohale asumist ei võimalda ka kaebaja viide osakonnas toimunud remonditöödele. Rikkumiste kohta antud seletuste väited ta enda poolt kogutud tolmu näidiste kohta kinnitavad, et tegemist on täpselt samade ruumidega, kus ta ka ise koos teiste kinnipeetavatega iga päeva ringi liigub. Seda, et tolmu tõttu oli liikumine osakonna piires võimatu või vähemalt raskendatud pole ta aga väitnud. 6. Kinnipeetava tööle määramine ja distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatavad otsustused, millede kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 tulenevalt uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. 7.

§ 67

p 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud ainult selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ja sellest tulenev seisukoht korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud oma lahendis nr 3-3-1-103-06 ning see on täiel määral kohaldatav ka käesoleva juhtumi puhul. Kaebajale antud korraldused tulenesid põhiseaduse § 29 ja

§ 37

lg 1 kehtestatud töötamise kohustusest ning tööle määramise kohta 03.06.2015 antud käskkirjast nr 6-2/904, mida polnud enne distsiplinaarmenetluse alustamist kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning tal tuli need vaatamata oma teistsugusele arusaamale ära täita. Kaebajal on küll olemas terviseprobleemid, kuid distsiplinaarmenetluse protokolli lisades loetletud meditsiiniosakonna tõendid kinnitavad, et distsiplinaarmenetluse käigus on uuritud tema tervisliku seisundiga seonduvat. Menetlejal puudus alus kahelda, et vanglas tegutsevad tervishoiutöötajad ei oska hinnata kinnipeetava tervislikku seisundit või arvata, et nad väljastavad reaalsele olukorrale mittevastavaid tõendeid. 8.

§ 63

lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vanglateenistuse ametnike ettekannete 3 ja distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõenditega. Ta pole oma ütluses, vastuväites, vaides ega kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli olemas tervisest tulenev põhjus. Meditsiiniosakonna 06.07.2015 ja 20.07.2015 tõendid (tl 48 ja 53) kinnitavad, et mõlemal distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas käsitletud juhtumil on tervishoiutöötaja kutsutud kaebaja tervislikku seisundit hindama, kuid ta pole kaebusi esitanud või läbivaatust soovinud ning ajutist tööst vabastust ei ole talle antud. 9. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamisel järgitud kõiki

§ 64lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid.

Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud, karistatut on teavitatud menetluste algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 17 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on piisava põhjalikkusega käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning on arusaadavalt põhjendatud ka seda, miks on just kaheteistkümne ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised iga rikkumise eest võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekamad. Kohtul puudub küll õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna

§ 63

lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada nii kaebaja isikut, tema varasemat karistatust kui vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule, ei ole ülemäärase raskusega ning võivad võrreldes teiste karistusvahenditega kõige paremini kaasa aidata tema õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. 10.

§ 38

lg 22 sätestatu lubab kinnipeetava töökohustusest vabastada, kui ta pole võimeline seda täitma. Tegemist on ajutist iseloomu kandva töövabastusega. Eelnevalt juba käsitletud ettekannetest ja meditsiiniosakonna tõenditest nähtub, et kaebaja on saanud esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid ning tervishoiutöötaja on tema seisundit ka kontrollinud otsustamaks, kas on alust teda tööst vabastada või mitte. Kuna kaebajat pole ühegi teda läbi vaadanud arsti poolt alaliselt töövõimetuks tunnistatud, sai vastava kaebuse korral hinnata vaid tema konkreetse hetke tervisliku seisundit ning tähtsust ei oma see, kas ja milliseid konkreetseid tööst vabastusi olid tervishoiutöötajad talle varem andnud. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-53-14 leidnud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud seisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Sellest tulenevalt on alusetu kaebaja seisukohad, et õel puudus alus hinnata tema tervislikku seisundit või, et menetluse käigus tulnuks küsida silmaarsti seisukohta. Tervisekaardi kanne nr 398 (tl 55) kinnitab, et 03.06.2015 on ta olnud silmaarsti vastuvõtul, kes pole tunnistanud teda ajutiselt või alaliselt töövõimetuks, vaid on selge sõnaga märkinud, et ta võib teha kergemaid töid. Töötamise võimatust ei tulene ka päev enne vaidlusaluse käskkirja andmist toimunud vastuvõtu kohta vormistatud kandest nr 429 (tl 63), kuhu on silmaarst märkinud üksnes varem juba väljendatud keelu töötada tööstustolmuses ruumis. Tervisekaardi nimetatud kannetest ei nähtu mingit vajadust kasutada töötamisel kaitsevahendeid ning sellekohast vajadust pole tuvastanud ka teised kaebaja töövõimet hinnanud arstid.

1. Kohtutoimikusse esitatu ei tõenda ka seda, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud mõnda õiguse üldist põhimõtet või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuet. Keeleseaduse § 10 lg 1 ja 12 lg 3 kohaselt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles. Haldusmenetluse seaduse § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatu võimaldab küll tõlgi kaasamist, kuid see saab toimuda üksnes vastava taotluse alusel ja taotleja kulul. Kaebaja küll väidab, et rikuti ärakuulamisõigust, sest tõlgi kaasamata jätmise tõttu ei saanud ta materjalide kohta oma seisukohti esitada, kuid kohtule esitatud dokumendid seda ei 4 kinnita. Mõlemad distsiplinaarmenetluse algatamise teated on talle kätte antud ning kummalgi juhul pole ta pidanud vajalikuks sellekohase allkirja andmisel märkida, et ei saa esitatust aru. Menetluse käigus on ta andnud mõlema rikkumise kohta üksikasjalikke selgitusi ega ole seejuures väitnud, et ei saanud mõnest menetlusdokumendist aru ja vajab seetõttu tõlki. Vastastava etteheite ja taotluse on ta küll märkinud distsiplinaarmenetluse protokolli peale esitatud vastuväitesse, kuid samas välja toodud teised üksikasjalikud etteheited ei võimalda järeldada, et talle oli ka tegelikult miski nimetatud protokollis kajastatust või menetluse käigus toimunust arusaamatuks jäänud.
2. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5