KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 14.10.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2105 Haldusa

§ 119lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. VK esitas 31.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 27.07.2015 käskkirja nr 5-1/1860 õigusvastasuse tuvastamiseks.
2. Tallinna Halduskohus tagastas 01.09.2015 määrusega VK kaebuse. Tühistamisnõue tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Isegi kui käsitada haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõuet eraldiseisva nõudena, tuleks kaebus selles osas tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel.

1. VK esitas 08.09.2015 halduskohtu 01.09.2015 määruse peale määruskaebuse, milles taotles ühtlasi enda vabastamist määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.
2. Tallinna Halduskohus jättis 21.09.2015 määrusega VK menetlusabi taotluse rahuldamata (määruse resolutsiooni p 1). Kaebaja K-Raha väljavõttest nähtub, et tema sissetulekud määruskaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul olid kokku 316 eurot, millest vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 alusel 3-15-2105 hoiustati vabanemisfondi või jäeti rahaliste nõuete täitmiseks kokku 226,54 eurot. Muude kulutuste mahaarvamiseks puudub alus.

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek seega 44,73 eurot. Kuna määruskaebuse esitamisel tasumisele kuuluv 15 euro suurune riigilõiv seda summat ei ületa, pole menetlusabi andmine lubatav. Lisaks ei ole määruskaebuse menetlusse võtmine kaebaja õiguste kaitseks vajalik, kuna vaidlustatud kohtumäärusega tagastati kaebus, milles oli esitatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõue.

1. VK esitas 28.09.2015 määruskaebuse halduskohtu 21.09.2015 määrusele. Tallinna Halduskohus ei pidanud 06.10.2015 määruses põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. VK palub määruskaebuses halduskohtu määrused tühistada ja rahuldada tema menetlusabi taotlus. Kaebaja esitas halduskohtule õigusvastasuse tuvastamise nõude, mille osas ei ole ette nähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohtuniku tegevus ei ole suunatud kaebaja õiguste ja vabaduste kaitsele, vaid nende piiramisele, vältimaks kaebuse sisulist läbivaatamist. Kohtuniku tegevus on vastuolus põhiseaduse §-dega 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga
3. Kaebajal ei ole isegi teoreetiliselt võimalik riigilõivu tasuda, kuna tal on kohtumenetluses ka teised asjad (nr 3-15-1772, nr 3-15-1571, nr 3-15-1570, nr 3-15-1860, nr 3-15-1192, nr 3-151862, nr 3-15-2039 ja nr 3-15-2105). Asjades nr 3-15-1860 ja nr 3-15-2039 tasus kaebaja riigilõivu summas 30 eurot. Harju Maakohus tunnistas kaebaja 05.08.2015 määruses asjas nr 2-15-9315 maksevõimetuks. Vangla ei väljasta kaebajale riigi kulul hügieeni- ja kirjatarbeid. Kaebaja palub ringkonnakohtul vaadata läbi ka tema 08.09.2015 määruskaebus ning tühistada halduskohtu 01.09.2015 ja 21.09.2015 määrused haldusasjas nr 3-15-
4. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Määruskaebuse väited ei anna alust Tallinna Halduskohtu 21.09.2015 määruse tühistamiseks. 8.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt ei ole füüsilisele isikule menetlusabi andmine lubatav, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

§ 112

lg 1 p 1 kohaldamisel tuleb kinni peetava isiku sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti kinni peetava isiku kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh menetluskulu) (vt Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2012 määrus nr 3-12-911, p 9). Kinni peetavaid isikuid peetakse ülal riigieelarvest, mistõttu puuduvad neil ka üldjuhul kulutused eluasemele ja transpordile, mille arvesse võtmist nõuab

§ 112lg 1 p 1.

Sellele vaatamata on kohtud korduvalt lugenud vanglas viibivate isikute puhul mõistlikuks kuluks eluasemele nende poolt kasutatud elektrienergia eest makstud summasid (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2012 määrus nr 3-12-911, p 9; 2

§ 112

lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega on analoogia korras võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (VangS § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus. 9. Halduskohus on

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud valemit rakendades õigesti leidnud, et menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul oli kaebaja sissetulek kokku 316 eurot. Sellest tuleb maha arvata VangS § 44 lg 2 alusel tehtud kinnipidamised summas 221,20 eurot (s.o mitte 226,54 eurot, nagu leidis halduskohus) ning tasu elektrienergia eest 0,59 eurot. Kohtumenetluses tasutud riigilõivu ei saa menetlusabi taotluse lahendamisel sissetulekutest maha arvata. Kuivõrd lõivustatava avalduse esitamise üle otsustab isik ise, ei ole riigilõivu puhul tegemist summaga, mille käsutamisõigus isikul puudub (vt Riigikohtu 12.03.2014 määrus asjas nr 3-3-1-82-13, p 12). Arvestades, et praegusel juhul ei nähtu kaebaja K-Raha väljavõttest, et ta oleks praeguses asjas menetlusabi taotluse esitamisele eelneva nelja kuu jooksul tasunud mõnes muus kohtuasjas riigilõivu, on

§ 112

lg 1 p 1 kohaldamise aspektist asjakohatu tema väide riigilõivu tasumise kohustuse kohta muudes kohtuasjades. Samuti ei ole selle sätte järgi põhjendatud maha arvata kulutusi hügieeni- ja kirjatarvetele. Seega on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek: (316-221,2-0,59)/4×2=47,11 eurot. Halduskohus jõudis väikesest arvutusveast hoolimata õigele lõppjäreldusele, et

§ 112lg 1 p 1 alusel ei ole kaebajale menetlusabi andmine lubatav.

Asjaolu, et Harju Maakohus on 05.08.2015 määruses asjas nr 2-15-9315 lugenud kaebaja riigi õigusabi taotlust lahendades maksejõuetuks, ei tähenda, et praeguses asjas tuleks jätta

§ 112lg 1 p-st 1 tulenev menetlusabi andmise välistus kohaldamata.

Riigi õigusabi taotluse lahendamisel hindas maakohus seda, kas taotleja on võimeline tasuma professionaalse õigusabi eest. Advokaadikulud on praeguses asjas nõutavast riigilõivust eeldatavasti tunduvalt suuremad. 10. Eelneva põhjal jääb VK 28.09.2015 määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu 21.09.2015 määrus muutmata. Ringkonnakohus ei lahenda käesoleva määrusega VK 08.09.2015 määruskaebust ega hinda halduskohtu 01.09.2015 määruse õiguspärasust. Selleks tuleb VK-l esmalt tasuda riigilõiv 08.09.2015 määruskaebuselt, millisel juhul lahendab halduskohus selle määruskaebuse ning kui halduskohus ei pea põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada, edastab selle ringkonnakohtule läbivaatamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 3