KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 7.mai 2013 Kriminaalasja number 1-10-8498 (08930000330) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Sekretär Ma

§ 184

lg 2-1 p 1, § 185 lg 3, § 392 lg 2 järgi, Sergey Ivanko süüdistuses

§ 184

lg 2-1 p 1, § 392 lg 2 p 2 järgi, Grigory Shcherbakovi süüdistuses

§ 184

lg 2-1 p 1, § 392 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. juuni 2012 otsus Apellatsioonide esitajad süüdimõistetu Anton Antonenko ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, süüdimõistetu Sergey Ivanko ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, süüdimõistetu Grigory Shcherbakov ja tema kaitsja Artur Pärnoja Prokurör Antti Aitsen Süüdistatav Anton Antonenko ik 38602052217, XXX, asub Viru Vanglas, Varem kriminaalkorras karistamata. Tõkend: vahistamine alates 16.08.
2. Kaitsjad vandeadvokaat Sven Sillar ja jurist Artur Pärnoja Süüdistatav Sergey Ivanko 1 ik 35704273737, XXX, Narva, asub Viru Vanglas, Varem kriminaalkorras karistatud: 10.04.2002 Narva Linnakohtu poolt KrK § 85 lg 1, § 15 lg 2 järgi rahatrahviga 1 800 krooni; 14.12.2007 Viru Maakohtu poolt

§ 184

lg 1, § 263 p 1, 4 järgi vangistusega 3 aastat ja 10 kuud tingimisi 5-aastase katseajaga ja varalise karistusega 100 000 krooni. Tõkend: vahistamine alates 17.05.2010. Kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar Süüdistatav Grigory Shcherbakov ik 37306303740, Vene Föderatsiooni kodanik, XXX, Varem kriminaalkorras karistatud: 19.07.2007 Viru Maakohtu poolt

§ 424järgi vangistus 5 kuud tingimisi katseajaga 3 aastat.

Tõkend: vahistamine alates 17.05.2010. Kaitsja jurist Artur Pärnoja Istungi toimumise aeg 4.veebruar 2013 RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § -dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 4 tühistada Viru Maakohtu 21.juuni 2012 otsus kriminaalasjas nr 1-10-8498 osaliselt, s.o - Sergey Ivankole, Grigory Shcherbakovile ja Anton Antonenkole

§-de 184 lg 21 p 1 ja 392 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuste ning liitkaristuste mõistmise osas

§ 64lg 1, 65 lg 2 alusel.

Kuritegudes

§ 184

lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi mõista

§ 63

lg 1 alusel Sergey Ivanko karistuseks 10 (kümme) aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada Sergey Ivankole mõistetud karistust Viru Maakohtu 14.12.2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aastat 10 kuud, võrra, ning lõplikuks liitkaristuseks mõista üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 13 (kolmteist) aastat ja 10 (kümme) kuud vangistust. Kuritegudes

§ 184

lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi

§ 63

lg 1 alusel mõista Grigory Shcherbakovi karistuseks 10 (kümme) aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada Grigory Shcherbakovile mõistetud karistust Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuud ja 27 päeva vangistust, võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõista 10 (kümme) aastat 4 (neli) kuud ja 27 päeva vangistust. Kuritegudes

§ 184

lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi

§ 63

lg 1 alusel mõista Anton Antonenkole karistuseks 11 (üksteist) aastat vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 2 Apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja mõista Eesti Vabariigilt Anton Antonenko kasuks tema poolt valitud kaitsjale Artur Pärnojale apellatsioonimenetluses makstud tasu 360 eurot. Välja mõista Eesti Vabariigilt Grigory Shcherbakovi kasuks tema poolt valitud kaitsjale Artur Pärnojale apellatsioonimenetluses makstud tasu 600 eurot. Välja mõista Eesti Vabariigilt Anton Antonenko kasuks tema poolt valitud kaitsjale Sven Sillarile apellatsiooni koostamisega makstud tasu 362,50 eurot. Välja mõista Eesti Vabariigilt Sergey Ivanko kasuks tema poolt valitud kaitsjale Sven Sillarile apellatsioonimenetluses makstud tasu 360 eurot. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu 1. Viru Maakohtu 21.06.2012 otsusega mõisteti S. Ivanko õigeks süüdistuses

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi 3 kg amfetamiini käitlemises 07.-08.05.2009 seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega. Sama otsusega tunnistati S. Ivanko süüdi

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 10 aastat vangistust ning

§ 392

lg 2 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 10 aastat vangistust, kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel.

§ 64

lg 1, § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 14.12.2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aastat 10 kuud, võrra, ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 13 aastat ja 10 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati tõkendina vahi all pidamine kantud karistuse hulka ning karistusaja alguseks loeti 17.05.2010. 1.1. G. Shcherbakov mõisteti õigeks süüdistuses

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi 3 kg amfetamiini käitlemises 07.-08.05.2009 seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega. G. Shcherbakov tunnistati süüdi

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 10 aastat vangistust ning

392 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 10 aastat vangistust kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel.

§ 64

lg 1, § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuud ja 27 päeva vangistust, võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 10 aastat ja 4 kuud ja 27 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati tõkendina vahi all pidamine kantud karistuse hulka ning karistusaja alguseks loeti 17.05.2010 1.2. A. Antonenko mõisteti õigeks süüdistuses

§ 184

lg 2-1 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ca 30 kg amfetamiini käitlemises ja salakaubaveos 08.03.-02.04.2009,

§ 184

lg 2-1 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ca 5 g amfetamiini käitlemises 07.-08.2009 ja salakaubaveos ning

§ 185lg 3 järgi seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega.

A. Antonenko tunnistati süüdi

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 11 aastat vangistust ning

§ 392lg 2 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust.

3

§ 64

lg alusel mõisteti liitkaristuseks 11 aastat vangistust kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel.

§ 68

lg 1 alusel arvestati tõkendina vahi all pidamine kantud karistuse hulka ning karistusaja alguseks loeti 16.08.

1. 1.
2. Maakohus mõistis S. Ivankolt välja riigituludesse kriminaalmenetluse kulud: 725 eurot sundraha, 161 eurot ja 5 senti kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja 0,45 eurot toimiku koopia tegemise eest. G. Shcherbakovilt mõisteti riigituludesse välja kriminaalmenetluse kulud: 725 eurot sundraha, 0,45 eurot toimiku koopia tegemise eest ning 1 625 eurot ja 97 senti kaitsjatasu kohtumenetluses. Ülejäänud määratud korras makstud õigusabikulud jäeti juhindudes KrMS § 180 lg 3 riigi kanda seoses prokuröri poolt osaliselt süüdistusest loobumisega. A. Antonenkolt mõisteti riigituludesse välja kriminaalmenetluse kulud: 725 eurot sundraha, 0,45 eurot toimiku koopia eest, 348 eurot ja 5 senti kaitsjatasu kohtueelses menetluses ning 3 205 eurot ja 44 senti kohtumenetluses. Ülejäänud määratud korras makstud õigusabikulud jäeti juhindudes KrMS § 180 lg 3 riigi kanda seoses prokuröri poolt osaliselt süüdistusest loobumisega. Samuti rahuldati vandeadvokaat S. Sillari taotlus ning mõisteti talle välja riigituludest A. Antonenko kaitsmise eest kohtumenetluses mai- ja juunikuus 3 205 eurot ja 44 senti, mille hulgas oli käibemaks 534,20 eurot.
3. G. Shcherbakovi, S. Ivankot ja A. Antonenkot süüdistatakse narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus korduvas käitlemises, s.o omandamises, valdamises, edasiandmises, isikute grupi poolt suure varalise kasu saamise eesmärgil

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi ning kohustusliku dokumendita narkootilise aine toimetamises üle Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi piiri ja Eesti Vabariigi riigipiiri grupi poolt

§ 392lg 2 p 2 järgi.

(süüdistuse terviktekst maakohtu otsuses lk 4-63, 8 kd, lk 51-81)

1. Maakohtu otsuse kohaselt on antud kriminaalasjas peamisteks tõenditeks jälitusprotokollides fikseeritu. Maakohus leidis, et jälitusprotokollid on lubatavateks tõenditeks, kuna jälitustoimingute läbiviimisel ei ole seaduse nõudeid rikutud. Jälitustoimingud teostati loal näidatud isikute suhtes, selles näidatud viisil ja tähtajal. Samuti kontrollis kohus vastavalt A. Antonenko ja S. Ivanko taotlustele valikuliselt jälitustegevuse kirjaliku fikseerimise tulemusi ehk jälitusprotokollide vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, veendus protokolli vastavuses lindistatule ega tuvastanud protokollide ja teabesalvestiste vahel vastuolusid (
2. kd, lk 91). Maakohtu otsuse kohaselt ei ole menetlusosalised vaidlustanud teabe kogumise seaduslikkust, vaid asunud seisukohale, et jälitusprotokollid ei ole tõendina kasutatavad vormistamise tõttu, nimelt seetõttu, et protokollidele on alla kirjutanud Maksu- ja Tolliameti töötaja. Maakohus märkis, et uurimist viis läbi Maksu- ja Tolliamet, kellele anti ka jälitusload ning asjaolu, et tehniliselt viis jälitustegevust läbi KAPO, ei muuda protokolle KAPO jälitusprotokollideks. KAPO töötajad teostasid tehnilise külje, salvestades kõned, kuid tõendina hindas, analüüsis ja esitas need kohtueelset uurimist läbiviiv Maksu- ja Tolliamet. Maakohus viitas 28.03.2012 Tallinna Ringkonnakohtu otsusele nr 1-081292 ning KrMS §-dele 112 ja 113, milles on eristatavad mõisted jälitusprotokoll ja jälitustoiminguprotokoll. Maakohtu hinnangul oli Maksu- ja Tolliametil KrMS § 118 kohaselt kohtu poolt antud õigus kuulata ja teha stenogramm ning jälitusprotokollis seadust rikutud ei ole.
3. Maakohtu otsuse kohaselt on kaitsja S. Sillar leidnud, et tema kaitsealuste suhtes on rikutud kaitseõigust sellega, et kogu protsessi vältel olid süüdistatavatel kohtusaalis käerauad, mille äravõtmist korduvalt nõuti. Käeraudade tõttu ei olnud süüdistatavatel võimalik teha märkmeid ja seega on toimunud kaitseõiguse rikkumine ning tema kaitsealused tuleb seetõttu mõista õigeks. Maakohus märkis, et korra tagab kohtusaalis konvoiteenistus, kes hindab süüdistatavate ohtlikkust ning rakendab turvameetmed. Konvoi ülem keeldus süüdistatavaid käeraudadest 4 vabastamast ja kohus aktsepteeris seda otsust. Kohtumenetluses oli süüdistatavateks 12 meest, kellest 11 olid vahi all. Osa neist oli korduvalt karistatud ja pooltele neist oli esitatud süüdistus, mille eest oli raskeima karistusena ette nähtud eluaegne vangistus. Kohtueelses uurimises toimus põgenemiskatse, mistõttu suhtus konvoiteenistus turvameetmetesse täie tõsidusega. Pidevalt oli saalis 6-7 konvoi töötajat. Sellest hoolimata suhtlesid süüdistatavad pidevalt omavahel, vahetasid informatsiooni ning jälgisid protsessi ja avaldatavaid tõendeid kohtutoimikute koopiate põhjal, mille neile kaitsjad olid andnud. Maakohus nentis, et kirjalikke märkmeid ei olnud neil tõepoolest võimalik teha, sest isegi ilma käeraudadeta ei oleks olnud 11 mehel võimalik vahialuste pingil kirjutamiskohta korraldada. Kirjalike märkmete tegemiseks olid aga kõigil kokkuleppel kaitsjad, kellel olid kõik võimalused selleks olemas. Samuti oli kõigile süüdistatavatele võimaldatud tutvuda kohtuistungite protokollidega ning kohus ei teinud mingeid piiranguid süüdistatavate suhtlemiseks oma kaitsjatega isegi kohtuistungi ajast. Iga kahe tunni järel oli kohtuistungites vaheaeg vähemalt 15 minutit. Ülaltoodu alusel leidis maakohus, et S. Ivanko ja A. Antonenko suhtes ei ole rikutud kaitseõigust sellega, et nad pidid viibima kohtusaalis käeraudades ning seda ei tule lugeda ebainimlikeks tingimusteks ja piinamiseks.
4. Maakohus leidis, et 4 kg amfetamiini käitlemine A. Antonenko ja A. Korosteljovi poolt
5. aasta jaanuaris leidis kinnitust alljärgnevate tõenditega. Kokkulepe A. Antonenko ja A. Korosteljovi vahel on tõendatud A. Antonenko ja A. Korosteljovi vaheliste telefonikõnede salvestistega, mis on fikseeritud jälitusprotokollis (kriminaalasjas 06221000015,
6. kd, lk 163-199). Samuti on telefonikõnedega tõendatud amfetamiini kogus 4 kg, millest 1 kg müüdi R. H ja 3 kg pidi viidama Venemaale tuvastamata isikule Stasile ning see, et üleviimise korraldas A. Korosteljov V. K ja D. K kaudu. Maakohus leidis, et antud kuriteo osas on tõendiks ka Viru Maakohtu 29.06.2009 otsus nr 1-09-7001, mille kohaselt mõisteti A. Korosteljov süüdi

§ 184lg 1, § 22 lg 2 - § 185 lg 2 p 2, 3 ja § 22 lg 2, 3 - § 392 lg 2 p 2 järgi.

(

1. kd, lk 160-161) Maakohus ei võtnud tõendina arvesse A. Korosteljovi kohtus antud ütlusi, milles ta kinnitab, et
2. aastal sidusid teda A. Antonenkoga ühised sigarettide ärid ja kõik telefonikõned ja rahad on seotud sigarettidega. Maakohtu hinnangul ei lähe need kokku teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus võttis tõendina arvesse A. Antonenko 07.05.2012 antud ütlused, kuna need lähevad kokku teiste asjas kogutud materjalidega. Samuti tõendavad maakohtu hinnangul antud episoodis esitatud süüdistust Keskkriminaalpolitsei õiend narkootiliste ainete hindade kohta (
3. kd, lk 122-123), narkootilise aine ekspertiisiakt nr AN-072-08/272 (
4. kd, lk 78-79), ekspert Peep Rausbergi kohtus antud täiendavad selgitused, kahtlustatav D. K kinnipidamise protokoll (
5. kd, lk 6-9) ning tunnistaja R. H 15.05.2012 kohtus antud ütlused. Maakohus leidis, et ülalnimetatud tõenditega on kinnitust leidnud, et A. Antonenko käitles grupis A. Korosteljoviga
6. aasta jaanuaris suures koguses narkootilist ainet, s.o 4 kg amfetamiini, mille eest sai või pidi saama vähemalt 120 000 krooni. Käitlemise all tuleb maakohtu otsuse kohaselt mõista omandamist, vedu ning edasiandmist. Ülaltooduga on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud ka kuriteokoosseis

§ 392

lg 2 p 2 järgi, s.o narkootilise või psühhotroopse aine toimetamine üle Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi piiri ja Eesti Vabariigi riigipiiri grupi poolt.

1. Maakohus leidis, G. Scherbakovi, S. Ivanko, A. Antonenko poolt 2009 aastal ca 150-300 g hašiši käitlemine Narvas, salakaubavedu Venemaale ja transport Ivangorodist SanktPeterburgi leidis kinnitust alljärgnevate tõenditega. Maakohus arvestas tõendina tunnistaja J.K. ütlusi. Maakohus leidis, et J. K kohtus antud ütlused on usaldusväärsed, kuna need on antud tunnistaja seisundis ning teda oli hoiatatud vastutuse järgnemisest valeütluste andmisele. Maakohus tõi välja ka tunnistaja D.G. ja S. 5 Ivanko kohtus antud ütlused. Süüdistatav A. Antonenko end maakohtu otsuse kohaselt selles kuriteos süüdi ei tunnista. Maakohus leidis, et kohtus avaldatud jälitusprotokollis (
2. kd, lk 88250,
3. kd, lk 1-162) sisalduvate telefonikõnede sisust ja nende intensiivsusest nähtub, et süüdistatavad olid seotud ühiste huvidega, Venemaale sõitsid G. Shcherbakov, S. Ivanko ja A. Ryashin ning J. K kohtus nendega seal. Maakohtu hinnangul on J. K kohtuistungil antud ütlused vastavuses antud telefonikõnedega. Maakohus võttis arvesse ka toimikus sisalduvat (
4. kd, lk 122-123) hašiši turuhinna arvestust ja arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi akti nr
5. Maakohtu hinnangul on antud episoodis toime pandud ka süütegu

§ 392

lg 2 p 2 järgi, sest tõendamist on leidnud, et 150-300 g hašišit toimetati üle Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi piiri ja Eesti Vabariigi riigipiiri.

1. Maakohus leidis, 14.03.2009 G. Shcherbakovi, S. Ivanko ja A. Antonenko poolt toimepandud kuriteoepisood, mis seisnes selles, et nad leppisid kokku suure koguse narkootilise aine, s.o ca 1 kg amfetamiini ja 500 tk MDMA tableti ostus-müügis ning salakaubaveos Vene Föderatsiooni, mille jaoks vastavalt kokkuleppele J. K otsis, leppis kokku ja lubas rahastada narkokullerit D.G. selleks, et viimane toimetaks nimetatud narkootilise aine riiete alla peidetuna üle piiri, leidis kinnitust alljärgnevate tõenditega. Ka antud kuriteo puhul on maakohtu hinnangul tõendiks tunnistaja J. K kohtus antud ütlused. Maakohus tõi välja ka tunnistaja D.G. antud ütlused 17.03.2009 sündmuste kohta. Maakohus ei võtnud tõendina arvesse S. Ivanko, G. Shcherbakovi ja A. Antonenko kohtus antud ütlusi. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole süüdistatavate ütlused kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega, sealhulgas jälitusprotokolliga 04.05.2010 nr 11.1-3/08/042-100 (
2. kd, lk 88-250 ja
3. kd, lk 1-162). Samuti tõendavad maakohtu hinnangul antud episoodis süüdistuse kohaselt toimepandud kuritegu jälitustegevusega kogutud telefonikõned, A. Ryashini, S. Ivanko ja G. Shcherbakovi piiriületuse aeg 18.03.2009 kell 03.15 (
4. kd, lk 13), kohtutoksikoloogia ekspertiisi akt nr 55 (
5. kd, lk 205-206) ning Keskkriminaalpolitsei õiend narkootiliste ainete hindade kohta (
6. kd, lk 122-123). Ülaltooduga on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud A. Antonenko, G. Shcherbakovi ja S. Ivanko poolt suures koguses narkootilise aine käitlemine, s.o omandamine, valdamine, edasiandmine ja veo korraldamine grupi poolt suure varalise kasu saamise eesmärgil. See kuritegu on maakohtu hinnangul õigesti kvalifitseeritud

§ 392

lg 2 p 2 järgi, sest ülaltoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et antud narkootilised ained toimetati üle Euroopa Ühenduse tollitsooni ja riigipiiri Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni.

1. Maakohus leidis, et 26.03.2009 kuriteoepisood, mille ettevalmistused algasid enne 24.03.2009, s.o G. Scherbakovile, S. Ivankole ja A. Antonenkole esitatud süüdistus suures koguses narkootilise aine, s.o ca 5000 klorofenüülpiperasiini sisaldavate tablettide, ostus, müügis ning salakaubaveos üle Euroopa Ühenduse tollitsooni ja riigipiiri Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni, leidis kinnitust alljärgnevate tõenditega. Maakohus tõi välja D.G. ütlused ja J. K ütlused nimetatud episoodi osas. Maakohus leidis, et J.K. kahtlustatavana antud ütlusi 02.03.2010 (
2. kd, lk 1-72) ei saa tõendina arvesse võtta, sest J.K. oli ütluste andmise ajal kahtlustatava staatuses. Maakohus märkis, et kaassüüdistatava P. Stšerbakovi ütlusi selle kohta, et tegemist ei olnud päris tablettidega, vaid kriidiga ja nad tahtsid rahvast petta, ei võta kohus tõendina arvesse, sest „nalja“ puhul ei oleks toimunud selliseid pidevaid telefoniühendusi ja muretsemist vahelejäämise pärast. Maakohus tõi välja G. Shcherbakovi ütlused J.K. ga kokkupuudete osas ning märkis, et ei võta tõendina arvesse G. Shcherbakovi kohtus antud ütlusi, sest need ei lähe kokku teiste asjas kogutud tõenditega ning on ennastõigustavad. Maakohus tõi välja S. Ivanko antud ütlused, mille kohaselt ta J.K. t ei tunne ning märkis, et ei võta tõendina arvesse ka S. Ivanko ütlusi, kuna need ei lähe kokku teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus võttis tõendina arvesse jälitusprotokollis nr 11-13/08/42-100 04.05.2010 (
3. kd, lk 88-250) kajastatud kõned. Maakohus leidis, et antud 6 kuriteos on tõenditeks veel Venemaalt õigusabi korras saabunud materjalid, mida kohus loeb lubatavateks tõenditeks (
4. kd, lk 9-17), õiend kiirtesti tulemuste kohta (lk 21-22), eksperdi arvamus (lk 27-29), määrus asitõendiks tunnistamise kohta ja kriminaalasja juurde liitmise kohta (lk 37), esemete vaatlusprotokoll (lk 38) ning Tartu Ringkonnakohtu 15.04.2011 otsus nr 1-09-14291 (
5. kohtuköide, lk 41-67). Maakohus leidis, et antud tõenditega on tõendamist leidnud A. Antonenko, S. Ivanko ja G. Shcherbakovi süü

§ 184lg 2-1 p 1 järgi.

Samuti on tõendamist leidnud nende poolt kuriteo toimepanemine

§ 392

lg 2 p 2 järgi, sest antud kogus tablette toimetati süüdistatavate poolt organiseerimise tulemusena üle Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi piiri ja Eesti Vabariigi riigipiiri, ning oli toime pandud grupis.

1. Järgnevalt analüüsis maakohus A. Antonenkole, S. Ivankole ja G. Shcherbakovile esitatud süüdistust
2. aasta aprillis-mais ca 15 kg hašiši käitlemises Eestis, salakaubaveos Venemaale ja realiseerimises. Maakohus märkis, et antud kuritegu koosneb kolmest osast: esimene kogus – 5 kg hašišit toimetati V. Bogdanovi poolt 25.04.2009 Venemaale, teine kogus – 5 kg hašišit toimetati samuti V. Bogdanovi poolt 06.05.2009 Venemaale, kolmas kogus – 5 kg hašiši toimetamisel Venemaale 14.05.2009 peeti piiril kinni D. Gorlov ja I. Grebeshkov. 25.04.2009 episoodi tõendavad maakohtu hinnangul V. Bogdanovi kohtus antud ütlused, jälitusprotokoll nr 11-1-3/08/42-105 03.06.2010 (
3. kd, lk 60-233) ja piiriületuse väljatrükid (
4. kd, lk 11-12, 42-44, 52, 58-59). 06.05.2009 episoodi tõendavad maakohtu hinnangul V. Bogdanovi kohtus antud ütlused, jälitusprotokollis kajastatud telefonikõned ja piiriületuse väljatrükk (
5. kd, lk 42-44). 14.05.2009 episoodi tõendavad maakohtu hinnangul jälitusprotokollis kajastatud telefonikõned, Keskkriminaalpolitsei õiend narkootiliste ainete hindade kohta (
6. kd, lk 122123), Ivan Grebeshkovi kahtlustavana kinnipidamise protokoll (
7. kd, lk 4-12), D. Gorlovi 14.05.2009 kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (
8. kd, lk 13-16), S. K 14.05.2009 kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (
9. kd, lk 17-18), 14.05.2009 läbiotsimisprotokoll (
10. kd, lk 20-25), D. Gorlovi 14.05.2009 kahtlustatavana ülekuulamise protokoll (
11. kd, lk 35-43), jälitusprotokoll (
12. kd, lk 177), asitõendite vaatlusprotokoll (
13. kd, lk 180-183), narkootilise aine ekspertiisi akt nr AN-574-09/2432 02.07.2009 (
14. kd, lk 103-105), ekspertiisiakt nr GE-0734-09/2431 24.09.2009 (
15. kd, lk 110-120), I. Grebeshkovi kohtus 19.04.2011 antud ütlused (
16. kohtuköide, lk 135-137) ning Viru Maakohtu 29.04.2010 otsus nr 1-09-17760 (
17. kd, lk 254-268). Maakohus märkis, et ei võta tõendina arvesse S. Ivanko kohtus 02.04.2012 antud ütlusi, mille kohaselt oli tal koos G. Shcherbakoviga
18. aasta kevadel vaid ühised paadimootori ja autovaruosade ärid, millega seoses nad sõitsid Sankt-Peterburgi vahet. Maakohus leidis, et S. Ivanko ütlused on ennastõigustavad ning kantud soovist vabaneda vastutusest narkoainete käitlemisel. Samuti ei võtnud maakohus tõendina arvesse G. Shcherbakovi vastavaid ütlusi. Maakohtu hinnangul on G. Shcherbakov võtnud ise võimaluse kontrollida oma ütlusi enne kohtulikku uurimist. Maakohus leidis, et nii A. Antonenko, S. Ivanko kui G. Shcherbakovi osas on kogutud tõenditega leidnud kinnitust süüdistus

§ 184lg 2-1 p 1 järgi.

Samuti on leidnud kinnitust süüdistus

§ 392lg 2 p 2 järgi.

Maakohtu hinnangul tuleb kolme hašiši ebaseadusliku käitlemise episoodi lugeda jätkuvaks kuriteoks, kuna need olid kavandatud samade isikute poolt ja mõeldud ühtse toiminguna erinevatel lähestikku kuupäevadel ning teostama pidid selle ühed ja samad isikud.

1. Järgnevalt analüüsis maakohus A. Antonenkole esitatud süüdistust 3 kg amfetamiini käitlemises Venemaal 07.- 08.05.2009 ning salakaubaveos Eestisse 08.05.
2. Maakohus märkis, et P. Štserbakov, A. Ryashin, V. Bogdanov, O. Jambajev ja E. Yudaev on antud 7 süüdistuses süüdi mõistetud antud asjast eraldatud kriminaalasjas kokkuleppemenetluses ning kohtuotsus on jõustunud. Maakohtu otsuse kohaselt loobus prokurör antud süüdistusest S. Ivanko ja G. Shcherbakovi osas, seega jäi antud kriminaalasjas käsitlemiseks vaid A. Antonenko süüdistus. Maakohtu otsuse kohaselt on ka antud kuriteo puhul üheks tõendiks V. Bogdanovi kohtus antud ütlused, mis lähevad kokku teiste asjas kogutud tõenditega ning on seetõttu usaldusväärsed. Maakohtu otsuse kohaselt kinnitavad neid ütlusi piiriületuste väljatrükid (
3. kd, lk 42-44, 46). Maakohus tõi lisaks välja tunnistaja I. T 19.04.2011 ning süüdistatav A. Antonenko kohtus antud ütlused. Maakohus leidis, et antud kuritegu on tõendamist leidnud veel jälitusprotokolliga (
4. kd, lk 102-217) 14.05.2010 nr 11.1-3/08/42-102, Reisija isiklike asjade ja reisija läbivaatuse aktiga nr 09-12.1-5/12/1255 (
5. kd, lk 166-167), 08.05.2009 I. T kahtlustatavana kinnipidamise protokolliga (
6. kd, lk 168-172), 08.05.2009 V. Yudaevi kahtlustatavana kinnipidamise protokolliga (
7. kd, lk 183-185), 08.05.2009 läbiotsimise protokolliga (
8. kd, lk 194-200), 28.05.2009 ekspertiisiaktiga nr AN-479-09/2076 (
9. kd, lk 207-208), 05.06.2009 arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktiga nr 42 (
10. kd, lk 210-212), 02.07.2009 DNA ekspertiisiaktiga nr GE-0635-09/2075 (
11. kd, lk 213-218), 22.07.2009 äratundmiseks esitamise protokolliga (
12. kd, lk 225-227), 31.07.2009 E. Yudaevi kahtlustatavana kinnipidamise protokolliga (
13. kd, lk 231-233), asitõendi vaatlusprotokollidega (
14. kd, lk 23-25, 26-30), Viru Maakohtu 05.04.2010 otsusega (
15. kd, lk 95-101) ning 07.09.2009 asitõendi vaatlusprotokolliga (
16. kd, lk 180-183). Maakohus märkis, et ei võta tõendina arvesse kaassüüdistatava P. Shcherbakovi kohtus antud ütlusi, et tegemist oli vaid 1 kg amfetamiiniga ning ülejäänud telefonikõnede ja läbirääkimiste teemaks olid suitsud. Maakohtu otsuse kohaselt taotlesid süüdistatavad kohtus korduvalt kohtu poolt V. K tunnistajana väljakutsumist ning tema ülekuulamist ristküsitluse kaudu. Maakohus jättis taotluse rahuldamata, sest vastavalt kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktile nr 16/17 põeb V. K kroonilist vaimuhaigust ning seetõttu ei ole tema ütlused tõendina arvestatavad (
17. kd, lk 234-238). Kohtu poolt avaldatud telefonikõnedest, milles osaleb V. K, võttis maakohus tõendina arvesse vaid selle osa, mis oli kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega ning milles saab järelduse teha ka kõneluse teise osapoole kaudu. Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud kohus vastu sellele, et kaitsja S. Sillar ise otsiks V.K. üles ja tooks ta kohtusse. See kaitsjal ei õnnestunud, kuna V.K. keeldus kohtusse tulemast. Ülaltoodu alusel on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud süüdistus A. Antonenko poolt 3 kg amfetamiini käitlemises ning salakaubana üle piiri toimetamise organiseerimises.
18. Maakohus leidis, et varalise kasu saamise eesmärk

§ 184lg 21 p 1 mõttes on tõendatud narkootiliste ainete koguste ja turuhindadega.

Maakohus viitas Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-38-11 ning leidis, et ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust. Samuti ei ole maakohtu hinnangul vastavalt Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-18-08 nõutav, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Maakohus analüüsis ka Riigikohtu otsuseid nr 3-1-1-44-08 ja 3-1-1-142-05. Maakohtu otsuse kohaselt on

RS § 8 p 2 järgi suureks varaliseks kasuks kehtiva kuu alampalga sajakordne väärtus.

1. aastal oli kuu alampalk 4350 krooni, seega sajakordne väärtus oli 435000 krooni. 15 kg hašiši eeldatava realiseerimise korral oleks selle turuväärtus olnud 3 750 000 krooni, seega on tegemist suure varalise kasu eeldamisega. 3018 g amfetamiini keskmine turuhind Eestis on 603 600-754 500 krooni. 5 000 tableti klorofenüülpiperasiini sisaldava tableti keskmine turuhind Eestis oli ca 300 000-500 000 krooni. 4 kg amfetamiini keskmine turuhind Eestis oli
2. aastal 800 000-1 000 000 krooni. Ülaltoodust järeldub, et vähemalt nelja kuriteo puhul ületas narkootikumide eeldatav maksumus 100-kordset alampalka, seega on alust rääkida suure varalise kasu eesmärgist. Maakohus märkis, et kriminaalasjas ei ole kogutud ühtki tõendit, mis viitaks sellele, et A. Antonenko, G. Shcherbakov või S. Ivanko oleksid narkomaanid, seega ei muretsenud nad 8 narkootilisi aineid oma tarbeks. Ükski neist ei ole tavaline vahendaja ega kuller ning kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et nad organiseerisid ostu-müüki suurtes kogustes ning kasutasid selleks raha, mida nad ise sinna alla panid ja kokku laenasid. Oma raha narkokoguste alla pannes ei saanud neil olla muud eesmärki kui oma raha suurte protsentidega tagasisaamine, seega oli neil edasimüümise eesmärk ja seega kasu saamine. A. Antonenko ei eita ka ise, et selle narkokoguse, milles ta ennast süüdi tunnistab, muretsemise eesmärgiks oli selle edasimüümine. Käesolevas kriminaalasjas käsitletud
3. aasta märtsi-maikuu jooksul tegelesid nad kõik aktiivselt vaid narkootiliste ainete vahendamisega, saades sellest tulu, mille uuesti kasutasid ära uute partiide muretsemiseks. Maakohus leidis, et osaliselt on varalise kasu saamine tõendatud S. Ivanko osas tema pangakonto väljavõttega (
4. kd, lk 76-82), mille kohaselt on ta teinud sularaha sissemakseid enda pangakontole SEB pangas ajavahemikul 09.02.2009 kuni 15.09.2009 summas 148 700 krooni. Ankeetandmete kohaselt S. Ivanko nimetatud perioodil töökohta ei omanud, ühegi firma poolt talle töötasuna antud ajavahemikul midagi üle ei ole kantud. 2007-2009 aastatel ei ole ta maksudeklaratsiooni esitanud, seega ei ole teeninud riigi poolt maksustatavat tulu (
5. kd, lk 244). Maakohtu otsuse kohaselt esitas S. Ivanko kohtukõne juurde tõendi OÜ Palikolor-SZ, mille kohaselt palutakse teda lasta üle riigipiiri ilma järjekorrata, kuna ta on nimetatud asutuse kaastöötaja. Antud tõend ei ole kasutatav tõendina, kuna see ei ole esitatud selleks ettenähtud ajal, sellele ei ole lisatud eestikeelset tõlget ja see ei tõenda S. Ivanko töötamist ja ametlikku töötasu saamist antud asutusest. G. Shcherbakovi pangakonto väljavõttest SEB pangas (
6. kd, lk 83-86) nähtub, et ta on teinud oma arvele sissemakseid sularahas ajavahemikul 02.02.2009 kuni 07.08.2009 kogusummas 185 820 krooni. Ankeetandmete kohaselt oli G. Shcherbakov töötu, ühegi juriidilise isiku poolt talle töötasuna midagi üle sellel ajavahemikul ei ole kantud. 2008-2009 ei ole G. Shcherbakov tuludeklaratsiooni esitanud, seega ei ole ta teeninud riigi poolt maksustavat tulu (
7. kd, lk 246). G. Shcherbakov esitas kohtukõnes tõendi (
8. kd, lk 50), mille kohaselt G. Shcherbakov töötas alates 12.01.2007 kuni 27.05.2010 Kingissepa linnas OÜ-s „Rubež“. Antud tõend ei oma tõenduslikku iseloomu, sest selles puuduvad rekvisiidid, millised on tõendile kohustuslikud (väljaandmise kuupäev, dokumendi number, allkiri, tõlge riigikeelde), samuti ei ole see esitatud tõendite esitamise ajal. Hoolimata töökohtade ja ametlike sissetulekute mitteomamisest kasutas S. Ivanko sõiduautot „Lexus“ GS 300 reg.nr XXX , mille esmane registreerimine toimus 19.03.2008 ning esmaseks kasutajaks oli S. Ivanko. (
9. kd, lk 153-162) Hoolimata töötu staatusest kasutas G. Shcherbakov samuti sõiduautot Lexus GS 300 reg.nr XXX, 2008 aasta väljalase. Ka A. Antonenko on ankeetandmete kohaselt töötu ja ta ei ole aastatel 2007-2009 tuludeklaratsiooni esitanud (
10. kd, lk 3-5), seega ei ole ta teeninud riigi poolt maksustatavat tulu. Kohtuistungil 12.09.2011, kus A. Antonenko andis ütlusi
11. aasta amfetamiini episoodi kohta, ütles ta, et kuigi ta ei töötanud, oli tal ehitusfirma, mille omanikuks sai ta
12. aasta lõpus ja kaasomanikuks oli L. S. Ta olevat saanud sellest firmast ka mingit tulu, kuid millist, seda ta ei mäleta ja soovitas küsida Maksuametist. Ametlikult palka ta saanud ei ole. Kohtukõnele on A. Antonenko lisanud dokumendid, mis kinnitavad, et OÜ Leant Ehitus, mis kuulus temale ja L. S, rentis Turuhalduse OÜ-lt 2007 aastal kahte boksi Narva Tsentrumis. Antud rendileping lõpetati 01.04.
14. aasta majandusaruande kohaselt lõpetas OÜ Leant Ehitus
15. aasta kahjumiga. Antud A. Antonenko poolt esitatud dokumentidel ei ole tõenduslikku väärtust, sest kriminaalasjas kajastatakse sündmusi
16. ja
17. aasta kevadel. Nimetatud dokumendid puudutavad aga
18. aastat ning neist ei nähtu, et A. Antonenko oleks tulu saanud. 9
19. Maakohtu hinnangul on ülaltoodud tõenditega kinnitust leidnud, et A. Antonenko, G. Shcherbakov, S. Ivanko panid toime narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise suures koguses ühiselt, kuna nad valitsesid narkootikumide ebaseaduslikku käitlemist funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes ning tegid kõike kooskõlastatult ja ühiselt. Kõik lisasid tagajärje saabumisse olulise teopanuse, millest sõltus taotletava eesmärgi saavutamine. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohtu otsuse kohaselt ei esine. Kõik süüdistatavad on täisealised ja süüdivad. Ei ole ka eksimust teo keelatuses, kuna kõik isikud said aru, et sooritavad seadusevastaseid tegusid. Sellele viitavad konspiratiivsed sõnad vestlustes ja igal süüdistataval mitmed telefoninumbrid. Kogu narkootiliste ainete käitlemine oli korraldatud nii, et iga järgmine osaline ei teadnud või ei pidanud teadma eelnevatest toimingutest. Subjektiivsest küljest on maakohtu hinnangul tegemist otsese tahtlusega kõikide osategude suhtes. Ülaltoodu alusel tuleb maakohtu otsuse kohaselt A. Antonenko, G. Shcherbakov ja S. Ivanko süüdi mõista

§ 184

lg 2-1 p 1 ja

§ 392lg 2 p 2 järgi.

13. Maakohus põhjendas karistuse mõistmist alljärgnevalt. G. Shcherbakovi on kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega

§ 424

järgi 5 kuulise vangistusega, millest arvestati kantuks eelvangistuses viibitud kolm päeva, misjärel kandmata karistuseks jäi 4 kuud ja 27 päeva vangistust, mis mõisteti 3-aastase katseajaga. Eeltoodust tuleneb, et G. Shcherbakov sooritas antud kriminaalasjas inkrimineeritud kuriteod katseajal. Karistust kergendavaid asjaolusid asjas ei esine. Karistust raskendab

§ 58

p 1 alusel

§ 392juures omakasu ajend.

G. Shcherbakov viibib vahi all alates 17.05.2010, millest alates tuleb arvestada karistuse algust. Arvestades asjaolu, et ta pani uued kuriteod toime katseajal, tuleb antud asjas mõistetavale karistusele liita kandmata karistus Viru Maakohtu 03.07.2007 otsuse järgi, s.o 4 kuud ja 27 päeva vangistust. Seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega 3 kg amfetamiini käitlemises 07.- 08.05.2009 tuleb ta selles süüdistuses õigeks mõista. S. Ivankot on kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 14.12.2007 otsusega

§ 184lg 1 ja § 263 p 1, 4 järgi.

Talle mõisteti nimetatud otsusega liitkaristuseks 5 aastat vangistust, millest koheselt ärakandmisele kuulus 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Ülejäänud vangistuse osa 3 aastat 10 kuud vangistust mõisteti tingimisi 5-aastase katseajaga. Eeltoodust tuleneb, et S. Ivanko sooritas antud kriminaalasjas inkrimineeritud kuriteod katseajal. Reaalses vangistuses viibitud 1 aasta 2 kuud ei pannud teda hoiduma uute samaliigiliste kuritegude toimepanemisest. Karistust kergendavaid asjaolusid asjas ei esine. Karistust raskendab

§ 58

p 1 alusel

§ 392lg 2 p 2 juures omakasu ajend.

S. Ivanko viibib vahi all alates 17.05.2010, millest alates tuleb arvestada karistuse algust. Arvestades seda, et ta pani uued kuriteod toime katseajal, tuleb antud asjas mõistetavale karistusele liita kandmata karistus Viru Maakohtu 14.12.2007 otsusega mõistetud ja kandmata karistus 3 aastat 10 kuud vangistust. Seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega 3 kg amfetamiini käitlemises 07.- 08.05.2009 tuleb ta selles süüdistuses õigeks mõista. A. Antonenko on varem kriminaalkorras karistamata, kuid väärteokorras on teda karistatud 43 korda ning viimastel aastatel (2007-2009) mõistetud rahatrahvid on tasumata. Karistust kergendavaid asjaolusid tema puhul ei esine, karistust raskendab

§ 58

p 1 järgi omakasu ajend

§ 392lg 2 p 2 juures.

A. Antonenko on võetud vahi alla 16.08.2009, mis tuleb lugeda karistuse alguseks. Seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega ca 30 kg amfetamiini käitlemises ja salakaubaveos 08.03-02.04.2009, (

§ 184

lg 2 -1 p 1, § 392 lg 2 p 2) ca 5 g amfetamiini 10 käitlemises 07.-08.2009 (

§ 184

lg 2, p 1, 2, § 392 lg 2 p 2) ja

§ 185lg 3, tuleb ta antud süüdistustes õigeks mõista.

Maakohus leidis, et karistuste eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks tuleb arvestada ka süüdistatavate varasemat karistatust, seda nii G. Shcherbakovi kui S. Ivanko puhul. S. Ivanko puhul tuleb arvestada, et ta pani toime uue samalaadse kuriteo ja mõlemad panid toime uued kuriteod katseajal. Maakohus märkis, et võtab karistuste mõistmisel lähtepunktiks karistusliigi keskmise määra.

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi sätestatud sanktsioonist 6-20 kuni eluaegne vangistus on tähtajalise vangistuse keskmine määr 13 aastat. Kõigi puhul esineb üks karistust raskendav asjaolu, s.o omakasu ajend. Arvestades narkootilise aine ülisuurt kogust, toimepandud kuriteo episoodide arvu, kohtupraktikat, S. Ivanko ja G. Shcherbakovi varasemat ja kustumata karistust, peab S. Ivankole mõistetav liitkaristus olema sanktsiooni keskmise määra piirides, s.o koos kandmata karistusega üle 13 aasta. Maakohus leidis, et sanktsiooni keskmine määr on liialt kõrge, et see muutmatult aluseks võtta, mistõttu tuleb aluseks võtta sellele lähedane määr, s.o 10 aastat vangistust. Maakohus võttis arvesse, et hoolimata käideldud narkootiliste ainete suurtest kogustest, saadi suur osa sellest kätte, seega olulist kahju ega raskeid tagajärgi sellega tekitada ei saadud. Maakohus leidis, et kuigi G. Shcherbakov pani uue kuriteo toime katseajal, on see teiseliigiline kuritegu kui see, mille eest on teda varem karistatud. Maakohus võttis arvesse, et G. Shcherbakovi ja S. Ivanko osa oli ühesugune, suhteliselt passiivne, piirdus raha muretsemisega, kokkulepetega Venemaal ja transpordi korraldamisega. Seetõttu pidas maakohus võimalikuks ka talle mõista karistuseks 10 aastat vangistust, millele tuleb liita kandmata karistus, s.o 4 kuud ja 27 päeva vangistust. Nii G. Shcherbakov kui S. Ivanko panid maakohtu otsuse kohaselt antud kriminaalasjas toime 4 kuritegu, A. Antonenko 6 kuritegu. A. Antonenko puhul arvestas maakohus, et kuigi ta on varem karistamata, on tema sooritanud rohkem kuriteo osategusid kui teised süüdistatavad ja seega peab ka talle mõistma rangema karistuse kui kaassüüdistatavatele. Rahalist kasu said suurel määral aga teised süüdistatavad. A. Antonenko pangaväljavõtted ei näita suurte summade laekumist, seega tema poolt tegelikult saadud omakasu ei olnud suur. A. Antonenko roll kuritegude organiseerimises oli aktiivsem kui teistel süüdistavatel, koos P. Štserbakoviga olid nad Narva poolsed aktiivsed korraldajad. Maakohus leidis, et arvestades A. Antonenko poolt sooritatud kuritegude suuremat hulka ja aktiivsemat rolli, tuleb talle karistuseks mõista 11 aastat vangistust.

§ 392

lg 2 p 2 eest karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et need kuriteod on tihedalt üksteisega seotud ning korralduslikud küsimused olid orgaaniliselt seotud narkootikumide käitlemisega nii siinpool piiri kui sealpool piiri. Määrates

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi tunduvalt rangema karistuse kui

§ 392

lg 2 p 2 eest, ei pidanud maakohus vajalikuks üksikkaristusi liita, sest kergem karistus on võimalik lugeda kaetuks raskemaga. Maakohtu hinnangul on oluline seejuures see, et üks kuritegu tulenes teisest ja see annab aluse lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. Maakohtu hinnangul ei olnud ühegi süüdistatava roll selles aktiivsem, mistõttu mõistis maakohus neile kõigile ühesuguse karistuse – 5 aastat vangistust.

1. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb kõikidelt süüdistatavatelt välja mõista toimiku koopia tegemise kulud, s.o 0,44 eurot igaühelt. S. Ivankolt kuulub väljamõistmisele kohtueelses uurimises määratud kaitsjale makstud tasu 161,05 eurot. A. Antonenkolt kuulub väljamõistmisele kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu 348 eurot ja 5 senti. Kohtumenetluses riigi õigusabi korras kaitsjatele väljamakstud summad kuuluvad vähendamisele seoses prokuröri poolt osaliselt süüdistusest loobumisega. Süüdistatavatelt kuulub väljamõistmisele ka sundraha 2,5 kordse miinimumpalga ulatuses, kuna tegemist on esimese astme kuritegudega. Narkootiliste ainete ekspertiiside maksumus süüdistatavatelt väljamõistmisele ei kuulu, kuna nende ainete osas, mis kulleritelt kätte saadi ja mille osas oli 11 võimalik teostada ekspertiis, on ekspertiisi kulud juba jõustunud kohtuotsustega kulleritelt välja mõistetud. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu A. Antonenko apellatsioon
2. A. Antoneneko taotleb maakohtu otsuse tühistamist, enda õigeksmõistmist esitatud süüdistuses, menetluskulude vähendamist KrMS § 180 lg 3 alusel ja nende riigi kanda jätmist, kuna enamuses süüdistuses ei ole tema süü tõendatud. Alternatiivina taotleb A. Antonenko kriminaalasja saatmist maakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 15.
3. A. Antonenko hinnangul rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust, viis läbi uurimise ühekülgselt ja ebatäielikult ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsiooni kohaselt ei vasta otsuse resolutiivosa kohtuistungil uuritud tõenditele ning on tehtud ebaõiged järeldused. Otsuse tekstist ei ole võimalik järeldada, milliste tõendite alusel jõudis kohus järeldusele A. Antonenko süü osas.
4. aasta jaanuaris 4 kilo amfetamiini käitlemise epsioodi osas ei saa apellatsiooni kohaselt telefonikõnedest teha järeldusi selle kohta, millised suhted olid A. Korosteljovi ja A. Antonenko vahel. Kõned tõendavad vaid nende tutvuse fakti, mida keegi ei eita. Üheski kõnes ei ole juttu ostust-müügist, narkootikumide transpordist ega raha üleandmisest narkootikumide hankimiseks. Ei ole mõistetav, millest kohus järeldas, et A. Korosteljov ja A. Antonenko räägivad amfetamiinist. See, et A. Korosteljov tegeles narkootilise aine käitlemisega, ei tähenda, et seda tegi ka Antonenko. A. Korosteljovi suhtes kokkuleppemenetluses tehtud otsus ei saa olla tõendiks A. Antonenko vastu üldmenetluses, kuna kokkuleppemenetluses tõendeid ei uuritud ning otsustati vaid kokkuleppe üle. Maakohus ei arvestanud A. Korosteljovi ütlusi, milles ta väidab, et A. Antonenkot ja A. Korosteljovi sidus hoopis sigaretiäri ning kõik kõned on tehtud seoses sellega. Seega ei saa A. Antonenko ja A. Korosteljovi kõnest teha järeldust, et nad tegelesid koos narkootikumide käitlemisega – vastupidi, A. Korosteljov eitas seda. Maakohus on A. Antonenko tunnistusi valesti tõlgendanud, A. Antonenko on alati narkootikumide käitlemist eitanud, tunnistades end süüdi vaid osaliselt – 1 kg narkootilise aine transportimises 10.01.2008, ega ole tunnistanud 4 kg narkootilise aine käitlemist. Apellatsiooni kohaselt sõitis A. Antonenko Tallinnasse seoses isiklike asjadega ning A. Korosteljov palus A. Antonenkol tuua Tallinnast paki, öeldes, et A. Antonenkoga võetakse ühendust mobiili kaudu. Tallinnas helistati A. Antonenkole ja anti kohtumisel umbes 1 kg raskune pakk. Alles hiljem pärast paki üleandmist ütles A. Korosteljov A. Antonenkole, et pakis oli amfetamiin ning A. Antonenko läks seetõttu A. Korosteljoviga riidu. Maakohtu põhjendused ei näita A. Antonenko osalust narkootikumide käitlemises, kuna ükski tunnistajatest ei viita temale. A. Korosteljovi ütlused olid objektiivsed nii narkootikumide kui ka tubakatoodete käitlemise küsimuses. Mingeid tõendeid A. Antonenko kohta koos A. Korosteljoviga 4 kg amfetamiini käitlemises ei ole. A. Antonenko märgib, et tunnistab vaid oma süüd selles, et ei teatanud politseisse oma tuttava A. Korosteljovi kohta pärast seda, kui sai teada sellest, et pakis olid narkootikumid. A. Antonenko leiab, et kõrvaldamata kahtlust tuleb tõlgendada tema kasuks. 15.
5. Grupis Venemaal 3 kg amfetamiini käitlemise ja 08.05.2009 Eestisse salakaubaveo episoodi osas märgib apellant kokkuvõtlikult järgmist. V. Bogdanovi ütlustele vastavalt käis V. Bogdanov koos V.K. ga
6. mail Peterburis amfetamiini järel ning nad suhtlesid telefoni teel P. Štšerbakoviga. V. Bogdanovi ütlustes ei ole ühtegi sõna A. Antonenko kohta, hoopis V.K. tegeles temaga koos salakaubaveoga. I. T ei ütle samuti midagi A. Antonenko kohta. I. T kontakteerus ütlustest tulenevalt vaid V. J. Ka V. 12 J ütlustes ei ole A. Antonenko osalusele salakaubaveos viidatud. A. Antonenko ütlustest kohtus tuleneb, et ta tunnistab
7. mail Venemaalt narkootikumide käitlemist vaid osaliselt – selles, et tahtis osta A. T 1 kg amfetamiini Eestis, aga mingit kokkupuudet salakaubaveoga tal ei olnud. A. Antonenko leiab, et jälitusprotokollist telefonikõnede kohta ei saa järeldada, et tema ja P. Štšerbakov tellisid või tahtsid realiseerida 3 kg narkootikume ja organiseerida salakaubavedu Venemaalt Eestisse. Apellant leiab, et maakohtu järeldus telefonikõnede kohta on kontekstist välja rebitud ning räägitu mõtte osas vastuoluline. Maakohtu järeldused on põhjendamatud ja paljasõnalised. Samuti ei ajaks keegi telefoni teel sellist asja. Ei ole mõistetav, millest kohus järeldab, et A. Antonenko ajab segamini ega mäleta, millisest narkootikumide partiist jutt käib. Seda nagu oleks käsil olnud palju tehinguid, mis tingiks mitte mäletamise, ei kinnita kriminaalasja materjalid ega uuritud tõendid. Maakohtu järeldus, et 3 rubla tähendab 3 kg narkootikume ei ole samuti põhjendatud. Telefonikõne ise kinnitab, et jutt oli muudest esemetest. Vene väljend „po 3 rublja“ tähendab, et kaup maksab 3 rubla, mitte seda, et selle kaal on 3 kg. Apellatsiooni kohaselt tõendab I. T ja V. J kinnipidamise protokoll vaid seda, et I. T ja V. J püüdsid Eestisse tuua narkootikume, kuid selle kohta, kelle jaoks need olid mõeldud, järeldust teha ei saa. Süüdistatavad taotlesid korduvalt V.K. väljakutsumist tunnistajana, kuid maakohus ei rahuldanud taotlust, kuna viimasel on eksperdiarvamuse kohaselt krooniline psüühiline haigus ja tema ütlusi tõendina arvestada ei saa. Ka kaitsjal ei õnnestunud V.K. kohtusse kutsuda. Telefonikõnedes, kus V.K. osales, arvestas kohus vaid osa, mis langes kokku teiste kogutud tõenditega. A. Antonenko tunnistab oma süüd selles episoodis vaid osaliselt – ei tunnista salakaubaveo organiseerimist ja seda, et soovis koos P. Štšerbakoviga 3 kg narkootikume soetada. A. Antonenko hinnangul on arusaamatu, kuidas kohus narkootilise aine kogust arvestas. Apellant tunnistab, et tellis koos P. Štšerbakoviga 1 kg amfetamiini ja maksis selle eest 30 000 krooni, kuid tema koos P. Štšerbakoviga ei ole seotud salakaubaveoga – nad soovisid narkootikume küll osta, aga seda Eesti territooriumil. A. Antonenko märgib, et see oli esimene ja viimane kord, kui ta soovis narkootikume osta ja realiseerida. Pealegi tellis ta koos P. Štšerbakoviga vaid 1 kg, muu kinnipidamisel äravõetu ei kuulunud neile – tegemist oli A. T kuuluva narkootikume sisaldava seguga. A. Antonenko märgib, et tunnistab end täielikult süüdi vaid kuriteokatses, kahetseb seda ning kohus peab tema karistust kergendama. A. Antonenko väidab, et tal ei olnud salakaubaveoga mingit pistmist. 15.
8. 13.03.2009 150-300 g Narvas hašiši käitlemise, Venemaale veo ja Ivangorodist SanktPeterburgi transpordi epsioodi ning pärast 14.03.2009 narkootikumide, s.o 1 kg amfetamiini ja 500 tabletti MDMA ostu-müügi kokkuleppimise ning Venemaale narkokuller D.G. kaudu salakaubaveo episoodide osas märgib A. Antonenko, et on andnud ühesuguseid ütlusi kohtueelses menetluses ja kohtuistungil. Puuduvad tõendid, mis viitaksid A. Antonenko osalusele nendes episoodides. P. Štšerbakov ja S. Ivanko on eitanud, et nad A. Antonenkoga lähedalt suhtlesid. Nad teadsid A. Antonenkot vaid P. Štšerbakovi kaudu. Telefonikõned ei tõenda muud kui tutvust ja omavahelist suhtlust tuttavate vahel. Apellatsiooni kohaselt järeldub tõenditest, et J.K. oli põhiline figuur narkootikumide käitlemisel ja vedamisel Eestist Venemaale ja Venemaalt Eestisse ning ta tegeles sellega pika aja vältel. J.K. l olid tema enda sõnul laialdased sidemed ja narkokullerite kett. J.K. üritas selles kuriteos süüdistada A. Antonenkot ja P. Štšerbakovi. J.K. on Narvas narkootikumide käitlemise põhifiguur, kellele viitavad paljud kinnipeetud kurjategijad. Teda on varem ka karistatud valeütluste andmise ja kelmuse eest, mistõttu tuleks tema ütlustesse suhtuda kahtlevalt. J.K. võis anda prokuröri rahuldavaid ütlusi, et pääseda ise raske karistuse eest. J.K. ütlused on segased ja vastuolulised, samuti andis ta oma ütlusi distantsilt, kohtusaalis mitte 13 viibides, mistõttu võis olla tema kõrval keegi, kes mõjutas teda vastama prokuratuuri poolt eelnevalt ettevalmistatud vastuste kohaselt. Apellant leiab, et üheski telefonikõnes ei ole viiteid narkootikumide kohta ning ei ole alust usaldada J.K. ütlusi. A. Antonenko hinnangul ei kontrollinud kohus J.K. ütlustes esinevaid vastuolusid. Apellatsiooni kohaselt on paljasõnaline maakohtu väide, et J.K. võis karta teiste kinnipeetavate ründeid tema vastu. Alusetu on ka kohtu väide, et J.K. võis karta oma pereliikmete pärast ja ei tahtnud seetõttu teisi kuriteo osalisi süüstada. Maakohus mõtles ise välja aluseid, mille tõttu võib J.K. ütlusi usaldusväärseks lugeda. Prokuröri avaldused, et J.K. elu on ohus, olid tõendamata ning maakohus kuulas põhjendamatult J.K. üle kaugülekuulamise teel. Sellega võttis kohus üle süüdistusfunktsiooni ja rikkus A. Antonenko kaitseõigust, kuna A. Antonenko ei saanud tunnistajat küsitleda vahetult, kontrollida prokuratuuripoolse surve olemasolu ja näha valetamise tunnuseid. Kui J.K. tunnistused välja jätta, ei olegi A. Antonenko suhtes tõendeid ja ta tuleks antud episoodis õigeks mõista. 15.
10. aasta aprillis-mais Eestis 15 kg hašiši käitlemise ja selle Venemaale salakaubaveo ning realiseerimise episoodide osas märgib A. Antonenko järgmist. 25.04.2009 5 kg hašiši käitlemise episoodi osas järeldub V. Bogdanovi ütlustest, et viimane viis Eestist Venemaale hašišit V.K. ettepanekul. Osas, milles V. Bogdanovi ütlused viitavad vestluses V.K. ga A. Antonenkole, ei saa ütlusi kasutada, kuna need on saadud ebausaldusväärsest allikast. 23.04.2009 kell 18.52 P. Štšerbakovi kõnest saab apellandi hinnangul teha järelduse, et neil oli konflikt O. Jambajeviga seoses kuldketi pantimise ja rahaprobleemidega. Kõnest ei saa järeldada seost V. Bogdanovi ja V.K. poolt 5 kg hašiši käitlemisega. Samuti nähtub kõnedest, et A. Antonenkol olid rahaprobleemid, mis lükkab ümber maakohtu järelduse sellest, et A. Antonenko sai suurt varalist kasu narkootikumidega kaubitsemisest. 06.05.2009 episoodi osas leiab apellant, et V. Bogdanovi ütlustest 06.05.2009 hašiši üle piiri toimetamise osas ei saa teha järeldust A. Antonenko puutumuse kohta selle kuriteoepisoodiga. Samuti ei ole V. Bogdanovi väited tõendatud. Telefonikõnedest saab järeldada seda, et P. Štšerbakov ja A. Antonenko andsid Vovale raha, kuid jääb arusaamatuks, kes Vova on. Seega ei saa öelda, et Vova on V.K. , samuti ei saa sõnastusest järeldada, et räägiti 100 kroonist. Ka maakohtu järeldused I.T kinnipidamise osas jäävad arusaamatuks. Maakohus mõtles ise stsenaariumi välja ega tuginenud konkreetsetele tõenditele. Maakohus on tõendeid süüdistuskokkuvõttest ja jälitusprotokollidest vaid ümber kirjutanud. Kõnedest saab teha vaid järelduse A. Antonenkol raha puudumise kohta. A. Antonenko puutumuse kohta narkootilise aine hašiši käitlemisega 06.05.2009 osas tõendid puuduvad. 14.05.2009 episoodi osas leiab apellant, et maakohtu järeldused telefonikõnedest ei tähenda veel seotust narkootikumidega ja peidikutega. Maakohtu järeldused rajanevad ümberlükkamatutele oletustele Apellant palub ringkonnakohtul hinnata uuesti objektiivselt kõiki kogutud tõendeid. A. Antonenko kaitsja apellatsioon
11. A. Antonenko kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Antonenko õigeksmõistmist talle esitatud süüdistustes. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist maakohtusse uueks arutamiseks või A. Antonenko süüditunnistamisel maakohtu otsuse tühistamist A. Antonenkole mõistetud karistuse osas ja A. Antonenkole miinimumilähedase karistuse mõistmist. 14 Kaitsja taotleb ka prokuratuurilt jälitustegevuste aluseks olnud kohtulahendite väljanõudmist, nende kriminaalasja toimikusse lisamist ning võimaluse andmist kaitsjal nendega enne ringkonnakohtu istungit tutvuda. 16.
12. Apellatsiooni kohaselt oli süüdistatav kohtumenetluse ajal käeraudades, mistõttu puudus tal sisuline võimalus teha kohtuistungil toimuva kohta märkmeid ja seeläbi ennast aktiivselt kaitsta. Apellant leiab, et orienteeruvalt 1,5 tundi järjest kohtuistungitel käeraudades viibimine on vaadeldav otsese piinamisena. Kaitseõiguse rikkumise tulemuseks on see, et kriminaalasi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks. 16.
13. Kaitsja toob välja J.K. eeluurimisel ja hilisemalt kohtus antud ütluste võrdluse ja vastuolud ning leiab, et J.K. on ütlusi andes valetanud. Kaitsja hinnangul ei osanud J.K. mõistlikult selgitada, miks ta oma ütlusi korduvalt muutis. J.K. ütlused kui ebausaldusväärsed tuleks tõendikogumist välja jätta. Hinnates J.K. ütlusi on maakohus kaitsja hinnangul sisuliselt andnud tunnistaja ütlustele suurema jõu, kui süüdistatava ütlustele. Jättes J.K. ütlused kõlbmatutena kõrvale, on selge, et süüdistatava süüdi tunnistamiseks tõendid puuduvad. 16.
14. Kaitsja ei pea maakohtu jälitusprotokollidest tehtud järeldusi asjakohasteks. Kaitsja märgib, et pärast kohtuliku uurimise lõppu on oluliselt muutunud kohtupraktika selles osas, kuidas toimub jälitustegevuse seaduslikkuse hindamine ja kontroll kohtumenetluses. Seetõttu palub kaitsja ringkonnakohtul välja nõuda kõik kohtumäärused, millega on antud luba jälitustegevuseks. Apellatsiooni kohaselt on jälitustoiminguid teostanud Kaitsepolitseiamet, protokolle ei ole aga allkirjastanud mitte Kaitsepolitseiameti juht või mõni tema määratud ametnik vaid end jälitustegevuse juhiks nimetav uurimisosakonna juhataja R.K., kes on Maksu- ja Tolliameti töötaja. Seega on ilmselgelt rikutud KrMS § 113, mistõttu KrMS § 111 tulenevalt on tegu kõlbmatu tõendiga. Jälitusprotokolli koostamist nagu ka allakirjutamist ei saa edasi delegeerida pädevast jälitusametkonnast väljapoole. Jättes kõrvale jälitusmaterjalid, puuduvad asjas tõendid süüdistuses toodud tegude inkrimineerimiseks. Isegi, kui telefonikõnesid oleks pealt kuulatud seaduslikult, ei ole maakohus teinud neist usutavaid ja õigeid järeldusi. Käesoleval juhul seisnes maakohtu eksimus eelkõige selles, et telefonivestluste salvestistega otsiti kinnitust tunnistaja J.K. ütlustele, ignoreerides samas seda, et J.K. ütlustel ei saa olla tõendi tähendust. Seega maakohtu hinnang telefonivestlustele oli kallutatud ja tingitud eelnevalt tunnistajate ütluste ekslikust hindamisest. 16.4.

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi saab teo kvalifitseerida üksnes siis, kui mõni korduvatest kuritegudest on sooritatud otsese kavatsusega saada suurt kasu. Kohtuliku arutamise käigus ei ole leidnud tõendamist, et süüdistatav käitles narkootilist ainet suures koguses varalise kasu saamise eesmärgil. Keskkriminaalpolitsei tõendis nimetatud narkootiliste ainete hindu ei ole võimalik võtta aluseks järeldamaks seda, et süüdistataval oli kavatsus saada suurt varalist kasu. Tõendada oleks tulnud iga episoodi puhul eraldi, millist varalist kasu süüdistatav kavatses saada. See sõltub sellest, millise hinnaga õnnestus soetada narkootiline aine, mis omakorda sõltub müüja-ostja omavahelistest suhetest, ostetud aine kogusest ja selle puhtuseastmest ning sellest, mis hinnaga nad selle müüsid Vene Föderatsioonis või Eesti Vabariigis asuvale ostjale. Samuti nähtub jälitusprotokollist, et mitte alati ei soetanud süüdistatavad enda raha eest narkootilist ainet ning kasutasid selleks ka laenatud raha, mille kasutamise eest tuli tõenäoliselt ka midagi maksta. Tõendamata on ka see, millise osa enda kasust pidid süüdistatavad maksma isikutele, kes nendega koos käitlesid narkootilist ainet suures koguses. Kõigi korduvate kuritegude puhul on süüdistus jõudnud veendumusele, et narkootikumid taheti võõrandada Venemaal. Samas tuuakse süüdistusaktis välja narkootikumide väidetav maksumus Eestis tänavamüügis. Väljatoodud rahasummadel ei ole mingitki sisulist tähendust, kuna need ei anna mingitki infot selle kohta, millist kasu süüdistavad plaanisid saada. Pole võimalik tegevust kvalifitseerida

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi, 15 kui süüdistus ei suuda tõsikindlalt määratleda narkootikumide maksumust turul, kus neid soovitakse müüa. Tulenevalt ülaltoodust tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul ei saaks süüdistatavat süüdi mõista

§ 184

lg 2-1 p 1 järgi isegi siis, kui oleks kohtuliku arutamise käigus tõendamist leidnud see, et ta käitles narkootilist ainet suures koguses ebaseaduslikult suure varalise kasu saamise eesmärgil, kuna süüdistus on konkretiseerimata selles osas, millist suurt varalist kasu süüdistatav kavatses saada ning nimetatud asjaolu puhul kvalifitseerides süüdistatavate poolt toime pandud kuriteod

§ 184lg 2-1 p 1 järgi oleks tegemist kaitseõiguse rikkumisega.

Käesolevas kriminaalasjas ei müüdud narkootilisi aineid mitte pelgalt Eesti Vabariigis vaid eelkõige Vene Föderatsioonis. Käesoleval juhul ei ole süüdistus tõendanud süüdistatava kavatsetust saada suurt varalist kasu. Kui subjektiivset külge pole õnnestunud tuvastada, siis puudub alus ka tegevuse kvalifitseerimiseks

§ 184lg 2-1 p 1 järgi.

16.

1. Kõrvuti kohtukõlbmatute tõenditega on A. Antonenko ka ise kahes episoodis oma süüd tunnistanud. Tegemist on paljasõnaliste avaldustega, millele ei pööranud tähelepanu isegi prokurör ja palus ka kohtul neid mitte arvesse võtta, tegemist võis olla eneserõõnaga. Ringkonnakohus peaks tõsiselt kaaluma, kas A. Antonenko käitumine maakohtus menetluse lõppkuudel on olnud lõpuni adekvaatne. Samas, kui kohus soovib A. Antonenko süüdi mõista tema enda ütluste alusel, siis igal juhul ei saa kohus mööda vaadata sellest, et A. Antonenko vahistati juba 16.08.
2. Seega on ta tänaseks ilma jõustunud kohtuotsuseta viibinud vahi üle 3 aasta ja 2 kuu. Arvestades, et see kohtumenetlus jätkub on siin ilmselt tegemist liiga pikaaegse vahistamisega. KrMS § 306 lg 1 p 6

§ 184lg 2-1 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 kuritegude toimepanemises.

Süüdimõistva otsuse tegemisel tugineti vaid prokuröri poolt tõenditele antud tõlgendustele, kuid kaitsja ja süüdistatava seisukohti veenvalt ei kummutatud. Fakt, et süüdistatav suhtles süüdistuses märgitud ajavahemikul kaassüüdistatavatega, ei anna alust seostada teda ülejäänud isikute käitumisega ega süüdi tunnistada grupilises kuriteos. Süüdimõistvad otsused rajanevad oletustel. G. Shcherbakovi ütlused on eluliselt usutavad ja neid ei ole teiste tõenditega kummutatud. G. Shcherbakov on süüdi mõistetud kaudsete tõendite, sh jälitustegevusega saadud teabe alusel. Maakohus ei ole kontrollinud jälitustegevusega saadud tõendi usaldusväärsust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtus ei ole tõendeid hinnatud igakülgselt, objektiivselt ja täielikult. Kohtu järeldused on arusaamatud ja paljasõnalised. Pole võimalik tagada kaitseõigust, kui kohus leiab ise süüdistavad tõendid ja hakkab tõlgendama, mida võivad venekeelsed sõnad tähendada. Kohus on telefonikõnesid interpreteerinud meelevaldselt. Kohtueelses menetluses ei ole kogutud otseseid ja asjassepuutuvaid tõendeid G. Shcherbakovi süü tõendamiseks. Maakohus ei ole analüüsinud igakülgselt jälitustoimingu protokollide pinnalt tekkinud kahtlusi ja seetõttu ei ole ka veenvalt 20 põhjendatud G. Shcherbakovi süüditunnistamist narkootilise ebaseaduslikus käitlemises ja sama aine toimetamises üle riigipiiri. aine suures koguses 20.4. Maakohus kvalifitseeris G. Shcherbakovi süüteod

§ 184lg 2-1 p 1 järgi (suure varalise kasu saamise eesmärgil).

Riigikohus on aga selgitanud, et narkootiliste ainete maksumuse liitmine on lubatav jätkuva süüteo korral. Käesoleval juhul on kohtuotsuses kirjeldatud erinevaid kuriteoepisoode ja neid ei saa käsitleda jätkuvate kuriteguna. Maakohus ei analüüsinud, vaid pelgalt tõdes, et grupi tegevus oli suunatud suure varalise kasu saamise eesmärgile, kuigi narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda suure varalise kasu saamise eesmärki. Kohtuotsus rajaneb oletustel, mitte tõendite kogumil. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, millega on tõendatud süüdistatava tahtlus suure varalise kasu saamiseks. Kohus tugines prokuröri õiendile, milles on näidatud narkootilise aine hind tänavakaubanduses, kuid ei ole tõendatud, et G. Shcherbakov soovis narkootilist ainet realiseerida just sel viisil. Tuvastamist ei ole leidnud suure varalise kasu saamise eesmärk ja see, et G. Shcherbakov omistas suure koguse narkootilisi aineid käitlemiseks. Varaline kasu saab tekkida vaid müügiga seotud tegevuse käigus, kuid sellist tegevust või eesmärki ei ole G. Shcherbakovi puhul kindlaks tehtud. Kaitsja leiab, et G. Shcherbakovi süüdistus ja maakohtu otsus ei ole konkretiseeritud ja sellepärast ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohus ei ole põhjendanud ja ära näitanud neid faktilisi asjaolusid, mis on aluseks väitele, et G. Shcherbakov on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Kohtuotsuses ei ole kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid ning kohtu järeldused on välja mõeldud. Maakohtu otsuses puudub nõuetekohane tõendite analüüs. Maakohus on kolmes kuriteo episoodis G. Shcherbakovi süü tõendina võtnud tunnistaja J.K. ebausaldusväärsed ütlused ja G. Shcherbakoviga seotud telefonikõned ning kuriteo episoodis, mis oli sooritatud

1. aasta aprillis-mais, s.o 15 kg hašiši käitlemine Eestis, salakaubavedu Venemaale ja selle realiseerimine, G. Shcherbakovi süü osas tõendeid üldse ei ole – on ainult asjas tähtsust mitteomavad telefonikõned. Kaitsja analüüsib jälitustegevuse käigus salvestatud telefonikõnede sisu ning leiab, et maakohtu kõnedest tehtud järeldused on arusaamatud ja alusetud. 20.
2. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite vähesust ja nende kaudsust, ei piisa kaitsja hinnangul tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et süüdistatava ütlused ei ole eluliselt usutavad. Kohtuotsustes puuduvad põhjendused, miks tuleb süüdistuse versiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui G. Shcherbakovi ja tema kaitseväiteid. Kohus ei tohtinud asuda süüdistaja rolli ja täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kahtlused tuleb aga tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohtu istungil toetasid kaitsjad ja süüdistatav S. Ivanko esitatud apellatsioone nendes toodud motiividel. Süüdistatavad G. Shcherbakov ja A. Antonenko olid esitanud kohtule taotluse apellatsioonimenetluse istungil mitteosalemiseks. 21.1 Prokurör leidis, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu süüdimõistev otsus süüdistatavate osas tuleb jätta muutmata.
4. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kohtuistungite protokolle, kuulanud ära süüdistatava S. Ivanko, kaitsjad ja prokuröri, leiab et maakohtu otsus põhiosas esitatud süüditunnistamise motiivide osas tuleb jätta muutmata, kuid KrMS §-de 337 21 lg 1 p 4; 338 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu süüdistatavatele Sergey Ivankole, Grigory Shcherbakovile ja Anton Antonenkole

§-de 184 lg 21 p 1 ja 392 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuste ning liitkaristuste osas

§ 64lg 1, 65 lg 2 järgi.

Süüdistatavatele tuleb mõista karistus

§ 63

lg-st 1 lähtudes rangemat karistust ettenägeva

§ 184lg 21 p 1 järgi.

Karistuse mõistmisega seonduvat käsitleb ringkonnakohus otsuse lõpposas. Tõendite hindamise ja süüdistatavate süüditunnistamise järeldustes tuleb maakohtu otsus jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks kõiges korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le

2. Kaitsjate ja süüdistatavate apellatsioonid põhimõtteliselt kordavad varasemates vastuväidetes ja kaitseversioonides esitatut, mis oli õigeksmõistmise taotluse põhisisuks juba maakohtus. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda apellatsioonides väljatoodus olulisemal. Menetlusõigusest tulenevalt kohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04). 23.1 Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-92-11). 23.2 Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11).
3. Apellatsioonide põhitaotluse kohaselt leitakse, et käesolevas asjas puuduvad süüdistatavate süüditunnistamiseks sisukohased ja usaldusväärsed tõendid ning maakohus on vajalikke motiive ja järeldusi esitamata süüdistatavad alusetult süüdi tunnistanud. Apellatsioonides leitakse, et maakohus on tunnistajate ütlusi hinnanud ühekülgselt, selektiivselt ja üksnes süüdistust kinnitavas osas ning osa tõendeid, mis kinnitavad kaitseversioone, on jäetud põhjendamatult kõrvale. 24.1 Apellantide eeltoodud väidetega ei saa nõustuda ning Riigikohus on lahendites korduvalt märkinud, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-139-05). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kaebaja nende järeldustega nõustub või mitte (RKKKo-d 3-1-1-90-09, 3-1-1-39-11). 24.2 Alternatiivselt on taotletud apellatsioonides maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus leiab, et ka selles osas jäävad apellatsioonid tagajärjetuks, sest tuvastamist ei leidnud sellised kriminaalmenetlusnormide rikkumised, mis tooks kaasa asja tagasisaatmise maakohtule uueks arutamiseks. 22
4. Käesoleva kriminaalasja süüdistuste põhisisuks on narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil, s.o

§ 184lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Maakohtus uuritud tõenditest tulenevalt on tegemist süsteemselt ja sealhulgas piiriüleselt narkokuritegusid toime pannud isikute grupiga, kes kriminaalasjas kogutud tõendusteabest nähtuvalt püüdsid kuritegusid kavandades igati minimaliseerida nende tegevuse avastamist ja võimalike tõendite olemasolu ja säilimist. 25.1 Seetõttu on süüdistatavate süü tõendatusel muuhulgas põhjendatult oluline kaal arvukates jälitusprotokollides fikseeritud tõenduslikul teabel (kd 8 lk 81-119). 25.2 Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väidetega, et telefonikõnede pealtkuulamisega on rikutud jälitustoimingute osas esitatavaid nõudeid. Seda küsimust käsitles juba maakohus ning järeldas, et jälitusprotokollid on lubatavad tõendid ja esitas vastava põhjenduse (kd 8 lk 81). Apellatsioonides on jätkuvalt leitud, et kuna telefonikõnede pealtkuulamiseks vajalikud jälitusload anti Maksu-ja Tolliameti töötajatele, jälitustoiminguid viisid reaalselt läbi aga Kaitsepolitsei töötajad, siis olevat tegemist KrMS § 113 lg 3 (kehtis kuni 31.12.2011) sätete rikkumisega, mille sisu kohaselt jälitusprotokollile kirjutab alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik. Kaitsjate arvamuse kohaselt nn. vormistamisvea tõttu ei ole jälitusprotokollid, milledele on alla kirjutanud Maksu- ja Tolliameti töötajad, seega tõenditena lubatavad. 25.3 Käesoleva kriminaalasja keerukust ja spetsiifikat arvestades oli kindlasti põhjendatud tõendite kogumine jälitustoimingutega. Varasema KrMS § 110 lg 1 (kuni 31.12.2011 kehtinud) kohaselt oli kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud. Sama põhimõte jätkub käesoleval ajal kehtivas KrMS §-s 1261 lg 2, mille kohaselt jälitustoiming on KrMS-s sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. 25.4 Varasema KrMS § 113 (jälitustoimingu protokoll) asemel on käesoleval ajal kehtiv KrMS § 12610 pealkirjastatud kui jälitustoimingu dokumenteerimine ning KrMS § 12610 lg 1 kohaselt jälitustoiminguga kogutud teabe alusel koostab jälitustoimingu teinud või jälitustoimingut taotlenud asutuse ametnik jälitustoimingu protokolli. Eeltoodust tulenevalt on jälitustoimingu protokolli koostaja piirid avardunud ning kindlasti ei saa nimetada kaitsjate poolt viidatut rikkumiseks, mis seaks kahtluse alla jälitustoimingu läbiviimise seaduslikkuse. Maakohtuga tuleb nõustuda selles, et kriminaalasjas välja antud jälituslubade alusel viis uurimist läbi Maksu-ja Tolliamet ning asjaolu, et tehniliselt viisid jälitustegevust läbi Kaitsepolitsei töötajad ei muuda seda koheselt Kaitsepolitsei jälitusprotokolliks, sest kohtueelset uurimist viis läbi, vajalikke tõendeid kogus ja analüüsis Maksu-ja Tolliamet. Siinjuures on maakohus viidanud põhjendatult prokuröri seisukohale, mille kohaselt Maksu-ja Tolliamet, olles saanud loa isikute telefonikõnede pealtkuulamiseks ja vaatamiseks, on teostanud jälitustoiminguid ning kaitsepolitsei ametnikud on kõnesid salvestanud. 25.5 KrMS § 111 (kehtis kuni 31.12.2011) kohaselt jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Käesoleval ajal kehtiva KrMS § 1261 lg 4 kohaselt jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Seega on kehtiva jälitustoiminguga saadud teabe seaduslikkuse nõuete järgimise kontrolli isegi detailiseeritud. 23 25.6 Maakohtu jaoks oli seega süüdistatavate ja kaitsjate poolt tõstatatud küsimus jälitustoimingute läbiviimise seaduslikkusest ja vastavate lubade olemasolust ning seetõttu teostas maakohus vastavasisulise kontrolli ning tuvastas, et jälitustoiminguteks lubade andmisel ja jälitustoimingute läbiviimisel ei ole seaduse nõudeid rikutud ja fikseeris selle otsuse põhiosas (kd 8 lk 81 pöördel). Maakohus tuvastas, et jälitustoimingud teostati loal näidatud isikute suhtes, selles osundatud viisil ja tähtajal. Samuti kontrollis maakohus jälitustoimingutega saadud salvestiste sisu ja jälitustoimingute kirjalikku kajastatust nende vastavuses ning ei tuvastanud vastuolusid (kd 4 lk 91, kd 6 lk 32). Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda maakohtu poolt läbiviidud sellekohase kontrolli põhjalikkuses ja tuvastatu õigsuses. 25.7 Kuna apellatsioonides jätkuvalt rõhutati vajadust kontrollida jälitustoimingutega läbiviidud toimingute lubatavust ja lubade olemasolu, siis viis ringkonnakohus samuti läbi vastavasisulise kontrolli ning veendus veelkord, et jälitustoiminguteks lubade andmisel ja jälitustoimingute läbiviimisel ei ole seaduse nõudeid rikutud ja märkis selle kohtuistungi protokollis. 25.8 Ringkonnakohtule on süüdistatavate kaitsetaktika seisukohalt mõistetav kaitsjate ja süüdistatavate eriline soov seada kahtluse alla jälitustoimingutega saadud teabe kui tõendi seaduslikkus, sest nimetatud tõendusteabe põhjalikul ja süsteemsel analüüsil on oluline kaal süüdistatavate süü tuvastamisel ja süüdimõistva otsuse tegemisel. Kaitsetaktika, mille kohaselt on vaidlustatud jälitustoimingutega saadud teabe seaduslikkus, jääb aga käesoleval juhul tagajärjetuks. 25.9 Ringkonnakohus leiab, et maakohtus uuritud telefonikõnedes räägitakse varjatult ja erinevatest asjaoludest, mida ei selgitata detailselt, kuid samas on kõne jälgimisel arusaadav, et kõnelejad saavad üksteise kõne ja jutu sisust aru. Telefonikõnedest avalduv salatsemine annab seega alust arvata ja kinnitab veendumust, et süüdistatavad olid seotud süüdistustes kirjeldatud ebaseadusliku tegevusega. 26. Apellatsioonides leitakse, et maakohus on kohtuistungeid läbi viies rikkunud süüdistatavate kaitseõigust, kuna kohtuistungitel ei eemaldatud süüdistatavatelt käeraudu, olgugi, et seda taotleti korduvalt kaitsjate ja süüdistatavate poolt. 26.1 Selles küsimuses on maakohus juba põhjendatud seisukoha esitanud ning samuti ei nõustu ringkonnakohus väitega, et kuna süüdistatavatel puudus iseseisev võimalus märkmeid teha, siis sellega seoses on kaitseõiguse rikkumine olnud sedavõrd suur, et süüdistatavad tuleb õigeks mõista. Samuti ei soostu ringkonnakohus kaitsjate seisukohaga, et kohtuistungil käeraudade kasutamisega on süüdistatavaid piinatud ja ebainimlikult koheldud. 26.2 Maakohus on kriminaalasja süüdistuse sisust ja süüdistatavate arvust (algselt 11 süüdistatavat) tulenevalt juba märkinud, et korra tagamise otsustas kohtusaalis konvoiteenistus, kes rakendas ka vajalikud turvameetmed. Väheoluline polnud turvameetmete kasutamisel süüdistustest tulenevalt võimalik eluaegne vangistus sanktsiooni ülemmäärana, samuti asjaolu, et kohtueelsel uurimisel esines juba süüdistatava põgenemiskatse. Politsei ja piirivalve seaduse § 32 lg 1 p 2 kohaselt politsei võib isiku suhtes kasutada käeraudu, kui isikult on seaduse alusel võetud vabadus ning on alust arvata, et ta võib põgeneda. 26.3 Siinkohal viitab ringkonnakohus hiljutisele EIK lahendile Sizarev vs Ukraina, (kohtulahend 17.01.2013), mille kohaselt käeraudade kasutamine ei ole iseenesest vastuolus EIÕK artikli 3 tagatistega. Käeraudade kasutamiseks peab olema mõistlik põhjendus ja 24 sellega ei tohi kaasneda isiku eksponeerimine avalikkusele. Lahendi kohaselt on mõistlikuks põhjenduseks põgenemise oht. 26.4 Maakohus on õieti rõhutanud ja see avaldub istungite protokollides, et süüdistatavatel oli omavahel ja kaitsjatega võimalik vahetada kohtusaalis informatsiooni ning dokumentatsiooni. Kirjalike märkmete tegemise võimalus oli kaitsjatel ning maakohus ei teinud mingeid takistusi süüdistatavate suhtlemisel kaitsjatega. 26.5 Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud süüdistatavate kaitseõigust ja ei kohelnud süüdistatavaid ebainimlikult ning alandavalt ega karistanud neid seeläbi põhjendamatult, kui aktsepteeris kriminaalasja kohtulikul arutamisel süüdistatavate suhtes kohtuistungi pidamise käigus käeraudade kasutamist. Maakohus pidas õigustatult põhjendatuks süüdistatavaid iseloomustavate andmete ja kriminaalasja tehiolude põhjal konvoiteenistuse ülema keeldu nende käeraudadest mittevabastamiseks. 27 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhiosas on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ja esitatud järeldustes põhjalikult näidatud, millistel asjaoludel ja millistele tõenditele rajanevalt süüdistatavad suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises suure varalise kasu eesmärgil süüdi tunnistati. 27.1 Süüdistatavatele S. Ivankole, G. Shcherbakovile ja A. Antonenkole süüks arvatud kuritegude toimepanek on muuhulgas õigustatult loetud tõendatuks jälitusprotokollidega süüdistatavate jälgimise ja telefonikõnede salajase pealtkuulamise kohta. Tõenditest nähtuvat teavet on analüüsitud ja kõrvutatud seda nii kaassüüdistatavate kui tunnistajate ütlustega, samuti kaitseversioonidega ja õieti järeldatud süüdistatavate aktiivne roll narkootiliste ainete ebaseadusliku käitluse kõrgemas hierarhias, mitte tavaliste müügimeeste või kulleritena tänaval. Süüdistatavate telefonivestlustes ja kuritegelikus tegevuses on jälgitav seoses narkootilise aine käitlemisega konspiratiivsust järgiv süsteem ja nn. astmestatud kett, kus narkokuriteos osalejate erinevad lülid ei teadnud alati üksteise tegevusi detailides. 27.2 Maakohtu otsuses esitatud telefonikõnede sisu analüüsist nähtub veenvalt tõenditebaasi uurimisel kohtu siseveendumuse kujunemise kinnistumine, mis on kooskõlas teiste objektiivsete tõenditega. Kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt tõlgendada süüdistatavate kasuks, ringkonnakohus ei tuvastanud. Süüdistatavad realiseerisid süüteokoosseisud, pannes kuriteo toime organiseeritud rollijaotuses ja kooskõlastatult. 27.3

§ 21

lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma (RKKKo-d nr 3-1-1-18-08, 3-1-1-97-04 p 21). Maakohtus uuritud tõenditest avaldub süüdistatavate aktiivne järjekindel roll narkootilise aine käitlemisel suure varalise kasu saamise eesmärgil, kus organiseeriv-koordineeriva tegevuse juures tegeleti finantsvahendite otsimise-leidmisega narkotehingute läbiviimiseks. 27.4 Kaitsjate tugev vastuseis narkokuritegude tõendatusele hinnangu andmisel seoses jälitustoimingutega kogutud tõendusteabega (eeskätt telefonikõnede sisule), pole ringkonnakohtule üllatuslik, sest taolist kaitsetaktikat kinnitab ka viimaste aastate kohtupraktika analoogsetes kuriteoasjades (RKKKo nr 3-1-1-38-11 p 17,18). Käesolevas asjas 25 on jätkuvalt esitatud kaitseväited, et jälitustoimingute protokollides kajastatud süüdistatavate vahel asetleidnud telefonikõnede sisu ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi süüdistatavate poolt narkootilise aine käitlemise kohta, millise seisukohaga tõendite kogumit uurides ringkonnakohus ei nõustu nagu maakohuski. 27.5 Ringkonnakohus nõustub, et jälitustoimingute protokollides sisalduv tõenduslik teave narkootilise aine käitlusega tegeleva isikute grupi tegevusest, on oluline tõend süüdimõistva otsuse tegemisel ja riimub ka teiste kogutud (sealhulgas isikuliste) tõenditega. Arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid, ei ole asjakohane ette heita seda, et kuriteosündmuste tõendamine on osutunud paljuski võimalikuks kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati objektiivselt menetleja tahtest. Ringkonnakohus ei nõustu seega apellatsioonide seisukohaga, et jälitusprotokollidega kogutud tõenduslik teave ja sellest süüdistatavate telefonikõnede sisule omistatud tähendus, ei olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks piisavad. Maakohtu poolt telefonikõnede tegeliku tähenduse analüüsis prokuröri poolt välja pakutud käsitlusele toetumine pole kohtupraktikas samuti uudne ja üllatuslik (RKKKo-d nr 3-1-1-810, 3-1-1-38-11). 27.6 Maakohus on motiveerinud miks ei loeta süüdistatavate väheveenvaid kaitseversioone usaldusväärseks, sest need ei riimu muuhulgas teiste tõendite, sealhulgas jälitustoimingute käigus kogutud tõendusteabega. Kohtupraktika kohaselt mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellist kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades ka eluliselt usutav. 27.7 Maakohus on tõendite hindamisel lähtunud õigustatult kohtupraktikas kinnistunud põhimõttest, millega soostub ka ringkonnakohus, et oluline on muuhulgas hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ja seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RKKKo nr 3-1-1-61-08). 28. Apellatsioonides on tõstatatud küsimus ka sellest, kas S. Ivanko, G. Shcherbakov ja A. Antonenko käitlesid narkootilist ainet ebaseaduslikult suures koguses suure varalise kasu saamise eesmärgil, s.t kas nende tegevus on käsitletav

§ 184lg 21 p 1 tunnustel.

Siinjuures on põhiväiteks, et tuvastatud pole süüdistatavate tahtlust

§ 184lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks.

28.1 Maakohus on sellele põhjendatult tähelepanu omistanud ja ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, milledes on ka kaitseväited ümber lükatud (kd 8 lk 120-121). 28.2 Alustades põhjendusest, et süüdistatavad pole ise aktiivsed narkomaanid, on maakohus motiveerinud süüdistatavate poolt narkootilise aine käitlemise kuritegeliku skeemi. Uuritud tõendid lubavad järeldada, et süüdistatavad ei olnud narkokuritegevuse realiikmed, kes pidid „tänavatööd“ tegema. Süüdistatavad organiseerisid narkootiliste ainete ost-müüki suurtes kogustes ning hankisid selle tarbeks finantsvahendeid. Narkootilise aine edasimüügi eesmärgiks oli tulu teenimine. Eriti aktiveerus süüdistatavate tegevus narkootilise aine käitluses märtsis-mais 2009, mil aine käitlemisest saadud tulu pandi uuesti ringlusse, see tähendab, et osteti uusi narkootilise aine partiisid. Siinjuures on maakohus õigustatult viidanud muuhulgas süüdistatava A. Antonenko ütlustele, millede kohaselt narkootilise aine 26 ebaseadusliku käitlemise eesmärgiks, milles ta end ka osaliselt süüdi tunnistas, oli selle edasimüük. 28.3 Maakohus on süüdistatavate suure varalise kasu saamise eesmärgi analüüsil põhjendatult käsitlenud süüdistatavate viimaste aastate finantskäitumist, pangakontodel rahaliste vahendite liikumist ja igapäevast elukondlikku tegevust. Märkimisväärne on, et süüdistatavad süüdistuse seisukohalt olulisel ajaperioodil ei töötanud, ometigi laekusid 2009 aastal pangakontodele suured rahasummad. Kindlasti on asjaolude õigeks hindamiseks oluline, et süüdistatavad ei esitanud maksudeklaratsioone (S. Ivanko ja A. Antonenko ei teinud seda aastatel 2007-2009, G. Shcherbakov aastatel 2008-2009). Ringkonnakohus leiab muuhulgas, et pole ka eluliselt usutavat ja mõistuspärast seletust töötute ja sissetulekut mitteomavate isikute poolt samal ajal luksusautode omamine ja nende kasutamine (süüdistatavad S. Ivanko ja A. Antonenko kasutasid sõidukeid „Lexus“). Süüdistatavate hilisemad katsed kriminaalmenetluses tõestada süüdistusega piirneval perioodil legaalse sissetuleku omamist, on jäänud väheveenvaks ja tagajärjetuks. 28.4 Maakohtu otsuses analüüsitud summad (kd 8 tl 120) ületasid nelja kuriteo puhul

RS § 8 p-s 2 sätestatud määra (2009. aastal oli suure varalise kasu piirmääraks 435 000 krooni). Seega narkootilise aine eeldatav maksumus ületas 100 kordset alampalga määra. Suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud

RS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele (RKKKo nr 3-1-1-44-08 p 9.1). 28.5 Väheoluline pole rõhutada, et süüdistustes näidatud kogustes narkootilist ainet ei käideldud oma tarbeks, vaid edasiandmise ja müügi, s.o narkokaubanduse eesmärgil, mistõttu on õige järeldada, et süüdistatavate käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 184lg 21 p 1 järgi.

Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt

RS § 8 p-s 2 sätestatud määras. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on maakohtu otsuses eelnimetatud määras rahalise kasu teenimise soov süüdistatavatel tõendamist leidnud. 28.6 Riigikohtu praktikas on märgitud, et

§ 184

lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Siinjuures ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et

§ 184

lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai (RKKKo nr 3-1-1-18-08 p 17) 28.7 Kohtupraktikas on leitud, et käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks, sest reeglina ei ole eluliselt usutav, et narkootilist ainet, mille kogusest piisaks narkojoobe tekitamiseks sadadele ja tuhandetele inimestele, valmistatakse või omandatakse enda tarbeks või varalist kasu taotlemata. Kaaludes süüdlase vastutust

§ 184

lg 21 p 1 järgi, saab arvesse võtta ka narkootilise aine edasiandmist ettevalmistava käitumise eripära - näiteks potentsiaalsete ostjate või vahendajate leidmisele suunatud tegevust, narkootilise aine valmistamiseks, pakendamiseks või edasiandmiseks vajalike 27 esemete või lähteainete soetamist, kuid ka vahetut narkootilise aine müügile suunatud tegevust (RKKKo nr 3-1-1-38-11 p 31). 28.8 Käesoleva kriminaalasja tõendites sisalduv tõendusteave lubab kindlasti süüdistatavate tegevuse kvalifitseerida narkootilise aine suures koguses käitlemisena

§ 184

lg 21 p 1 järgi, sest sisemisteks ajenditeks, miks narkootilist ainet käideldi oli sisuliselt süsteemne narkokaubandus, sealhulgas riigipiiri ülene ja soov teenida kiiresti suurtelt narkootiliste ainete koguste läbimüügilt ebaseaduslikku tulu. 28.9 Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt taotlesid süüdistatavad suure varalise kasu saamise eesmärki, sest sellele oligi panustatud kilogrammidesse ulatuvate narkoaine koguste vedu üle piiri. Eesmärk oli narkootilise aine kogus võimalikult ruttu kaubana realiseerida ja sularahaks teha, et seejärel juba uued kogused hankida. Et aeg-ajalt oli süüdistatavatel narkootilise aine suures koguses käitlemise käibes puudus sularahast, annab teavet süüdistatavate omavahel peetud telefonikõnede sisu. Seega olemasoleva uuritud tõendusteabega on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda

RS § 8 p-s 2 sätestatud määras. 28.10 Süüdistatavate, kui narkootilise aine käitlejate tegevuses on tuvastatud narkootiliste ainete ebaseaduslik piiriülene sisse -ja väljavedu isikute grupis, selle korraldamine, abistamine ja rahastamine. Seetõttu sai võimalikuks ka teiste grupi liikmete poolt narkootilise aine ebaseaduslik omandamine, valdamine, hoidmine, edasiandmine, vahendamine ja vedu Vene Föderatsiooni territooriumil ja Eesti Vabariigis.

1. Maakohus on esitanud süüdistatavatele süüks arvatud kuritegudes tõendite analüüsi otsuse motiveerivas põhiosas ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda detailselt üle korrata ning peatub üksnes olulisimal, sealhulgas apellatsioonides nimetatud väidetel, millede kohaselt süüdistatavate süü pole tõendamist leidnud. Etteruttavalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonid sisaldavad paljuski ka kuriteosündmustesse mittepuutuvat, milline osa jääb vajaliku tähelepanuta.
2. Maakohus on käsitlenud põhjalikult telefonikõnesid A. Antonenko ja A. Korosteljovi vahel ajavahemikul 02.01.2008 kuni 10.01.2008 4 kg amfetamiini käitlemises, s.o omandamises, veos ja edasiandmises (kd 8 tl 82-86). Maakohus on analüüsinud erinevate terminite („3 liitrit viina“ ehk 3 kg amfetamiini) kasutamist A. Antonenko ja A. Korosteljovi vahel narkootilise aine nimetamisel, seoseid narkootilise aine viimisel Venemaale ja narkootilise aine eest makstavast rahast, mida A. Antonenko tahab kätte saada. Maakohus tuvastas, et A. Antonenko ja A. Korosteljovi vahel oli kokkulepe ja 4 kg amfetamiini kogusest 1 kg müüdi R. H ning 3 kg pidi viidama Venemaale. Üleviimise korraldaja oli A. Korosteljov, kulleriteks aga V. K ja D. K, kes peeti 10.01.2008 3 kg amfetamiiniga piiril kinni. Samuti analüüsis maakohus tunnistaja Aleksandr Korosteljovi (kd 3 tl 103-131) ütlusi, kes maakohtus esitas uudse versiooni oma suhtlusest A. Antonenkoga ning väitis, et vastastikku valitud telefonikõned olid seoses ühiselt aetud sigaretiäriga. Kriminaalasjas varem antud ütluste osas, kus ta kinnitas A. Antonenko osalust narkoäris (amfetamiini käitlemisel 2008), väitis A. Korosteljov, et ta rõõnas A. Antonenkot. A. Korosteljovi versiooni kohaselt oli uurija väitnud A. Korosteljovile, et kui ta annab A. Antonenko vastu ütlusi, siis saab väiksema karistuse. A. Korosteljovil olid samas eraldi telefoninumbrid erinevateks toiminguteks. Prokuröri küsimusele, mida tähendas 08.01.2008 A. Antonenkole võetud lühikõne sisuga kõne „võta liiter viina, see võetakse täna ära“, selgitas A. Korosteljov, et see tähendas hoopiski, et ta 28 (A. Antonenko) võtaks ühe karbi sigarette (kd 3, tl 127). Eelkirjeldatu kinnitab ka narkoaine käitlejate kaitseversioonide heitlikkust. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida (mida tuvastas ka maakohus), et süüdistatavate ja narkootilise aine käitlejate vahel peetud telefonikõnedes kasutati pidevalt varjatud teksti narkootilise aine nimetamisel. Pole ühtegi mõistlikku eluliselt usutavat põhjendust, miks peab väidetavalt seaduskuulekas kodanik nimetama esemeid hoopis teiste nimede ja terminitega ning kasutama mõistukõnet. Isikute kaitseväide, et sigarettide üleandmise puhul pidi kasutatama hoopiski terminit „liiter viina“, on siinkohal ainetu. Maakohus pole õigustatult arvestanud (kd 8 tl 85 pöördel) A. Korosteljovi 13.09.2011 kohtus antud ütlusi ja kaitseversiooni, mille kohaselt 2008 aastal sidus teda A. Antonenkoga ühine sigaretiäri ning talle valitud telefonikõned olid seotud hoopis äriga. Analüüsist tulenevalt ei arvestanud maakohus tõendina A. Antonenko 12.09.2011 antud ütlusi, kus ta väitis, et A. Korosteljovile võetud kõned olid seotud suitsuäriga. Maakohus võttis aga arvesse A. Antonenko ütlused 07.05.2012, kus ta kinnitas, et tõi Tallinnast A. Korosteljovi jaoks paki amfetamiini, mida võis olla 1 kg ümber ning nimetatud ütlused on kooskõlas ka teiste tõenditega. Apellatsioonis esitatud A. Antonenko kaitseväited ei veena ringkonnakohut maakohtu süüdimõistvaid järeldusi ümber hindama. Ringkonnakohus ei nõustu A. Antonenko väheveenva selgitusega, et ta näeb oma süüd ainult selles, et pärast seda kui ta sai A. Korosteljovilt teada, et pakis on narkootilise aine, ei teavitanud ta sellest politseid. Samuti ei saa nõustuda kaitsja üldsõnalise ja lihtsakoelise kaitseväitega „kui Antonenko transportis seda pakki, siis ta ei teadnud, et selles on narkootilised ained ning ei osanud seda isegi arvata.“ Taolise väite lükkab kindlalt ümber kriminaalasjas kogutud tõendusteave, mille kohaselt A. Antonenko puhul oli tegemist süsteemselt narkootilist ainet käitleva isikuga, mitte juhusliku kulleriga. Seega väide narkootilise ainega kogemata puutumusse sattunud isikust on ainetu ja arvestades kriminaalasjas tuvastatud A. Antonenko tegevust pikema aja jooksul narkootilise aine käitlemisel, ka eluliselt mitteusutav.
3. 13.03.2009 ca 150-300 g hašiši käitlemine Narvas, salakaubavedu Venemaale ja transport Ivangorodist Sankt-Peterburgi. Nimetatud kuriteoepisoodis olid kohtu alla antud A. Antonenko, G. Shcherbakov ja S. Ivanko ning P. Štšerbakov, A. Ryashin ja A. Gromov, kelledest viimased olid kokkuleppemenetluses nimetatud kuriteos süüdi mõistetud Viru Maakohtu otsusega 12.03.
4. Antud kuriteos omavad kaalu tunnistaja J.K. ütlused, mistõttu ringkonnakohus peab vajalikuks peatuda sellel isikulisel tõendil pikemalt, seda ka põhjusel, et juba maakohtus oli süüdistatavate ja kaitsjate poolte kahtluse alla seatud J.K. kui tõendi usaldusväärsus. Apellatsioonide kohaselt järeldub tõenditest, et J.K. oli põhiline figuur narkootikumide käitlemisel ja vedamisel Eestist Venemaale ja Venemaalt Eestisse ning temale viitavad paljud kinnipeetud kurjategijad. Veel leiatakse apellatsioonides, et alusetu on maakohtu väide, et J.K. võis karta oma pereliikmete pärast ning maakohus mõtles ise välja aluseid, mille tõttu saaks J.K. ütlusi usaldusväärseks lugeda. Kaitseväidete kohaselt on prokuröri avaldused, et J.K. elu on ohus, tõendamata ning maakohus kuulas ilmselt põhjendamatult J.K. üle kaugülekuulamise teel. Sellega võttis kohus üle süüdistusfunktsiooni ja rikkus süüdistatavate kaitseõigust, kuna süüdistatavad ei saanud tunnistajat küsitleda vahetult, et kontrollida prokuratuuripoolse surve olemasolu. 29 Ringkonnakohus ei nõustu kindlasti süüdistatavate, kaitsjate ja apellatsioonides esitatud üldsõnaliste väidetega, et J.K. on alusetult avaldanud muret ja hirmu enda ning lähedaste elu ja tervise pärast. Arvestades narkokuritegevuses liikuvaid finantsvahendeid ja ohte nende kaotamiseks ning võimalikke pikaajalisi karistuslikke sanktsioone süüdimõistmise korral, on süüdistatavad eluliselt huvitatud tõenditebaasi puudumisest kriminaalasjas. Seda enam püütakse vältida võimalikke isikulisi tõendeid, kes otseallikana teavad kinnitada asetleidnud narkootilise aine ulatuslikku käitlemist selle pisemates detailides. J.K. on aga isikuks, kes ütlustes on detailselt kirjeldanud narkootilise aine kuritegeliku käitlusega seotud protsessi, sealhulgas rahasummasid, narkootiliste ainete koguseid, piiriületuste aega ja kohta, osalejate isikute ringi ning narkootiliste ainete peidikute asukohti. Taolised detailid on tõendina olulised kohtu siseveendumuse kujunemisel ning on maakohtu otsuses jälgitavalt kajastatud. Kaitseväitena on veel leitud, et J.K. ütlusi ei saa võtta tõendina arvesse, kuna J.K. kohtus antud ütlused ei kattu tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kaitsjate hinnangul ei ole J.K. osanud mõistlikult selgitada, miks ta on oma ütlusi muutnud ja seega ei saa ta olla usaldusväärseks tõendiallikaks. Selles osas on maakohus tunnistaja J.K. ütlustele hinnagu andnud pärast J.K. põhjalikku videoülekuulamist maakohtus (kd 2 lk 146-176). Ringkonnakohus ei nõustu kaitseväidetega, et maakohus arvestas ainult süüstavate tõenditega, eelistades põhjendamatult J.K. ütlusi G. Shcherbakovi ja teiste süüdistatavate ning tunnistajate ütlustele. Süüdistatavatel oli võimalus tunnistajale küsimusi esitada. Muuhulgas küsis süüdistatav S. Ivanko J.K. lt, kas viimane üldse tunneb süüdistatavat, kuna S. Ivanko eitas üldse puutumust tunnistajaga. J.K. on selgesõnaliselt vastanud, et kohtus S. Ivankoga viis korda kindlasti ja kahel korral Peterburis (kd 2 lk 175-176). Süüdistatav S. Ivanko jäi ringkonnakohtus varasemale kaitsepositsioonile tunnistaja J.K. ütluste osas ja rõhutas, et ei ole J.K. ga tuttav ning ei ole temaga rääkinud ega talle helistanud. S. Ivanko versiooni kohaselt on J.K. tunnistaja, kelle ütlused ei saa olla kahtlusteta, kuna ta on huvitatud teiste isikute süüdistamisest, et vältida enda karistamist. Rinkonnakohus leiab, et S. Ivanko taoline kaitseväide on paljasõnaline ja ümber lükatud eelkõige J.K. maakohtus antud järjekindlate ja usaldusväärsete ütlustega. Jääbki mõistmatuks, miks peaks tunnistaja J.K. lihtsalt välja mõtlema teiste isikute narkokuritegudes süüstamiseks olulisi detaile, sest samal ajal on kriminaalasjas tunnistaja ütlustega kattuvaid tõendeid, mis samuti kinnitavad süüdistustes asetleidnut. J.K. on alates tema kinnipidamisest 17.08.2009 ja kahtlustatavana ülekuulmisest 18.08.2009 kuni tunnistajana kaugülekuulamiseni kohtuistungil 25.-27.04.2012 andnud erineva sisuga ütlusi. Maakohtus on erinevate menetlusosaliste poolt korduvalt küsitud J.K. käest, miks ta eeluurimisel andis teistsuguse sisuga ütlusi ning tunnistaja on ka eluliselt usutavalt põhjendanud, et tahtis sel ajamomendil narkukuriteo kaasosalisi säästa. J.K. on nimetanud võimalikku surve kartust oma sugulastele, sest kohtas muuhulgas vanglas P. Štšerbakovi, kes andis jalutuskäigul enda suule näppu pannes žestiga mõista, et tuleb vaikida (kd 2 lk 158). Kuna apellatsioonides järjekindlalt rõhutati J.K. erinevatel ajaperioodidel antud ütluste erinevust, siis prokuröri taotlusel ringkonnakohus avaldas J.K. kahtlustatavana ülekuulamise protokolli 10.09.2009 (kd 2 lk 178-182), kus ta väitis ütlustes, et süüd ei tunnista, kahtlustuses märgitud kuritegusid toime pole pannud ja märtsis-aprillis 2009 ületas riigipiiri, et osta Vene Föderatsioonist odavamalt sigarette ja viina. 30 Ringkonnakohtule on mõistetav süüdistatavate ja kaitsjate aktiivne kaitsetaktika, kõigutamaks kriminaalasjas olulise tõendi - tunnistaja J.K. positsiooni, seades kahtluse esmalt selle tõendi seaduslikkuse põhimõtteliselt, samuti tema ütlustes sisalduva informatsiooni tõe ja usaldusväärsuse. Nagu eespool märgitud on maakohus tunnistaja J.K. ütluste usaldusväärsusele vajalikku tähelepanu osutanud, neid analüüsinud ning tõendit ründavad kaitseväited ümber lükanud. Siinjuures on maakohus selgitanud kohtupraktikast tulenevalt, et kui isik suudab kohtule mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitada, miks ta erinevatel ajaperioodidel erinevaid ütlusi andis, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (RKKKo nr 3-1-1-3-07). Pole väheoluline, et kohtueelsel uurimisel andis J.K. ütlusi kahtlustatavana ja süüdistatavana, kus ta ei olnud kohustust anda tõeseid ütlusi. Maakohtus seevastu andis ta ütlusi tunnistajata staatuses ning teda ka hoiatati vastutusest valeütluste eest ja võeti sellekohane allkiri. Tõendi usaldusväärsuse küsimus tõusetub kohtus üldjuhul alles tõendite hindamisel (KrMS § 61) - seega pärast seda, kui kohus on tõendi vastu võtnud ja selle avaldanud ning see tõend on edukalt läbinud asjakohasuse ning lubatavuse testi. Sellises olukorras tähendab tõendi tunnistamine usaldusväärseks eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud (RKKKo nr 3-1-1-89-12 p 14). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J.K. on mõistetavalt ja uskumisväärselt põhjendanud maakohtu istungil, miks ta varasemalt kohtueelses menetluses vahi all viibides ja omades kokkupuuteid kaassüüdistatavatega ei andnud kaaslaste osas süüstava iseloomuga ütlusi. On eluliselt arusaadav J.K. põhjendus, mille kohaselt ei tahtnud ta nimetatud ajaperioodil endale nn. pealekaebaja mainet ja kartis perekonna pärast. Veenev on prokuröri selgitus ringkonnakohtus, mille kohaselt J.K. l oli kohtueelsel uurimisel hirm kaassüüdistatavate ees ja seetõttu oli ta tunnistajakaitse programmis. Seega on alusetu kaitseväide, et maakohus on põhjendamatut tähelepanu omistanud tunnistaja J.K. ütlustele ja tema ütlused pole tõendiallikana usaldusväärsed. Kuna J.K. on kriminaalmenetluses antud ütluste muutmise osas usutava ja asjakohase seletuse maakohtus andnud, siis ei pea kohtud tema tunnistajana antud ütlusi tõendite kogumist kõrvale jätma. Kogutud tõendibaasi arvestades pole tõsiseltvõetav kaitseväide, et maakohtu poolt analüüsitud ja jälitusprotokollides fikseeritud telefonikõnede järeldused on nende sisus tuletatud justkui ainuüksi J.K. ütluste hindamisest.
5. Maakohus tuvastas süüdistatavate süü isikute (G. Shcherbakov, S. Ivanko ja A. Antonenko) grupis selles, et pärast 14.03.2009 leppisid nad kokku suures koguses narkootilise aine, s.o 1 kg amfetamiini ja 500 tableti MDMA ost-müügis ning veos Vene Föderatsiooni. Selles kuriteos oli süüdistus esitatud ka O. Jambajaevile, P. Štšerbakovile ja A. Ryashinile, kes kokkuleppemenetluses tehtud kohtulahendiga ka süüdi tunnistati. Vastavalt kooskõlastatud kokkuleppele selles episoodis J.K. korraldas narkokulleri D.G. tegevuse ning leppis temaga kokku üksikasjad ja kulleri rahastamise, et D.G. viiks narkootilise aine enda riiete alla peidetuna üle piiri (kd 8 lk 92-93). Nimetatud kuriteos on 31 maakohus samuti analüüsinud tunnistaja J.K. ütlusi, millised kinnitavad süüdistatavate süüd, sest kuritegelik skeem narkoaine käitlusel oli põhimõtteliselt sama. Ringkonnakohtul ei ole samuti tekkinud kahtlusi süüdistatavate poolt narkootilise aine käitluses J.K. poolt kirjeldatud detailsetes asjaoludes. Muuhulgas on maakohtus tunnistaja poolt antud ütlustega detailselt selgitatud narkootilise aine pakendamine, pakendi kuju ja kinnitamistehnika, teekond Ivangorodist Peterburgi, isikud kellega kohtuti, narkootilise aine üleandmine Peterburis ja tagasitee läbi Kingissepa Eesti Vabariiki. Süüdistatav A. Antonenko eitab apellatsioonis puutumust kuriteoepisoodidega, kus osales narkokuller D.G. . Maakohus on selle kaitseväite ümber lükanud tunnistaja J.K. ütlustega, mille kohaselt kohtus A. Antonenkoga enne 18.03, s.o enne sõitu Venemaale. Kuna tunnistaja kohtus A. Antonenkoga piljardimängimise juures ning pea iga päev, siis pidas tunnistaja võimalikuks, et seal talle öeldi, et ainet pole palju ja on kerge üle viia. Täpseid kohtumisi detaile tunnistaja ei mäletanud, sest kohtumisi oli palju. Tablettide arvu, 500 tükk, sai ta ka teada A. Antonenkolt või P. Štšerbakovilt. J.K. selgitas samuti maakohtus, et midagi muud peale narkootilise aine käitluse ta nimetatud isikutega koos ei teinud. Maakohus ei arvestanud põhjendatult süüdistatavate kaitseväiteid, et J.K. t nad ei tunne, Peterburi pole koos sõitnud ning mingeid ärisid ja narkoaineid pole koos käidelnud. Telefonikõnedest nähtuvate kontaktide tõttu on muuhulgas tõendamist leidnud S. Ivanko ja A. Antonenko omavaheline aktiivne suhtlus.
6. Suures koguses narkootilise aine - 5000 klorofenüülpiperasiini sisaldavate tablettide käitlemine 26.03.2009, millise kuriteo toimepanekuks ettevalmistused algasid enne 24.03.
7. Nimetatud kuriteos oli süüdistus esitatud A. Antonenkole, G. Shcherbakovile ja S. Ivankole. Selles kuriteos oli süüdistus esitatud ka O. Jambajaevile, P. Štšerbakovile ja A. Ryashinile, kes kokkuleppemenetluses tehtud kohtulahendiga süüdi tunnistati ning milline kohtuotsus on jõustunud. Nimetatud kuriteos on maakohus põhjendatult uurinud maakohtus ütlusi andnud narkokulleri D.G. ja tunnistaja J.K. ütlusi, kes on selgitanud kuriteo toimepanemisega seonduvad detailid, millede usaldusväärsuses pole alust kahelda ka ringkonnakohtul (kd 8 lk 96-97). D.G. on muuhulgas kirjeldanud üksikasjalikult pakendatud narkootilise aine viimist üle piiri Venemaale ning seal majavaremetesse peitmist. J.K. on andnud ütlusi kuidas D.G. pidi tagasiteel minema varem kokkulepitud plaani kohaselt peidiku juurde
8. Mai nimelises külas Venemaal, sealt võtma amfetamiini ja sellega iseseisvalt tagasi tulema. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tal enne peidikust tablettide saamist kaks kohtumist G. Shcherbakoviga ja D.G. kasutas ta narkokullerina seetõttu, et oli varemgi narkootilisi aineid edukalt üle piiri viinud. Nimet