KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-7422 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed Meeli

§ 151lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 12.

oktoobri

1. a otsus Kaebuse esitaja Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalevameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna esindaja Kristi Vares RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsus ja rahuldada apellatsioon.
5. Tunnistada Janar Karus süüdi

§ 151

lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemises ja karistada teda arestiga 4 (neli) päeva.

1. Arest tuleb ära kanda Põhja prefektuuri arestimajas Rahumäe tee 6/1 Tallinnas. Arest peab olema ära kantud hiljemalt
2. veebruar
3. Aresti tähtaegselt ära kandmata jäämisel kohaldatakse menetlusaluse isiku suhtes sundtoomist, arvestades aresti algust alates menetlusaluse isiku aresti ärakandmisele toimetamisest.
4. Janar Karuselt välja mõista riigituludesse menetluskulud (ekspertiisitasu, proovi võtmine ja arstlik läbivaatus) 131 (sada kolmkümmend üks) eurot. Menetluskulud tuleb tasuda 1 (ühe) kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulude tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on kajastatud kohtuotsuse lisas olevas eraldi dokumendis (makseinfo lehel). 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik MA koostas
6. augustil 2015 väärteoprotokolli nr AB1426373 selle kohta, et Janar Karus oli eelnevalt tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet arsti ettekirjutuseta. Sellega rikkus J. Karus

§ 3

lg 1 nõudeid ning pani toime

§ 151lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1. Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega väärteoasjas nr 4-15-7422 mõisteti J. Karus

§ 151

lg 1 järgi õigeks ning lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteotunnuste puudumisega. 2.

1. Maakohus leidis, et J. Karuse süü väärteo toimepanemises ei ole tõendamist leidnud. VTMS § 98 lg 5 alusel avaldas maakohus istungil menetlusaluse isiku ütlused, mille kohaselt tarvitas ta reede õhtust kuni laupäeva hilisõhtuni amfetamiini. Väärteoprotokollist nähtub väärteo toimepanemise aeg (kell 3.16), samal ajal on isik omakäeliselt andnud selgituse. Isiku ülekuulamine on toimunud kl 3.45, st vahetult pärast seda. Maakohus märkis, et isik on ülekuulatud ajal, mil kohtuvälisel menetlejal olid ilmselged kahtlused temal narkootilise- või psühhotroopse aine tarvitamise nähtude osas. Nimelt nähtub joobeseisundi tuvastamise saatekirjast, et uriiniproov võeti menetlusaluselt isikult
2. augustil 2015 alles kell 4.32, s.o ligi üks tund pärast ülekuulamist. Ka uuriiniproovi tulem saadi hiljem. Seega kohtuväline menetleja kuulas isikut üle vaatamata kahtlustele isiku seisundi adekvaatsuses. Maakohus leidis, et see on lubamatu. Kuigi
3. augustil 2015 on ekspert kinnitanud, et isikul ei esinenud joovet, selgus antud asjaolu alles 10 päeva pärast isiku ülekuulamist. J. Karuse ebaadekvaatsus nähtus ka kliinilisest leiust (fikseeritud kell 3.20), mil tal täheldati käte värinaid ja häireid. Maakohus asus seisukohale, et sellise isiku ülekuulamine on tema õigusi riivav. Isik peab saama anda ütlusi ja kasutada oma menetluslikke õigusi adekvaatses seisundis viibivana. Seega ei pidanud maakohus võimalikuks arvestada J. Karuse varem antud ütlusi tõendina. 2.
4. Maakohtu hinnangul ei ole tõendina kasutatavad ka kirjalikud materjalid, kuna need sisaldavad olulisi vastuolusid. Maakohtu hinnangul esinevad vastuolud selles, et kui ebaadekvaatses seisundis isik algselt tunnistas tarbimist, siis narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokolli lahter 23, kus isik peab andma selgituse, on täitmata. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et indikaatorvahend reageeris ainele „AMP“. Prooviandjal esinevate joobeseisundile viitavate tunnustena on mh märgitud silmade punetus, suured pupillid, reaktsioonikiirus häiritud ja värisemine. Indikaatorvahendit kasutati
5. augustil 2015 kell 3.
6. Narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokoll koostati
7. augustil 2015 kell 4.32, s.o ligi üks tund hiljem ja sellest ei nähtu enam indikaatorvahendi kasutamise protokollis fikseeritud tervisliku seisundi kirjeldust – ei ole fikseeritud ei värinat, ei muid kliinilisi leide. Maakohtule jäi arusaamatuks olukorra sellise muutumise põhjus. 2 2.
8. Tervishoiuteenuse osutaja Wismari Haigla AS juures on
9. augustil 2015 kell 4.32 võetud analüüsiks uriin, mis saadeti ainete tuvastamiseks EKEI-sse. Uuringuga tuvastati J. Karuse uriinis amfetamiin, metamfetamiin. Lisas nr 2 on ekspert andnud hinnangu, kus ekspert ei tuvastanud joovet, kuid ühtlasi on ekspert märkinud, et J. Karusel ei esine
10. augustil 2015 kell 4.40 narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine (amfetamiin, metamfetamiin) tarvitamise tunnuseid. Hinnangu koostanud ekspert MT kuulati kohtuistungil üle ning ekspert jäi antud hinnangu juurde. Seega on vastuolus eksperdi hinnang (narkootilise, psühhotroopse aine tarvitamise tunnuste puudumine) ja joobeseisundi tuvastamise saatekirjas fikseeritu (aine tarvitamise tunnused uriinis). Maakohus leidis, et kirjalikud tõendid on vastuolus ning ei arvestanud neid tõendina. Maakohus asus seisukohale, et KrMS § 60 lg-ga 2 kooskõlas puuduvad igasugused tõendid isikul süü olemasolu tõendamiseks. Lisaks arvestas maakohus süütuse presumptsiooni põhimõttest tuleneva nõudega, et kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Maakohus asus seisukohale, et J. Karuse poolt narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine ei ole usaldusväärselt tuvastatud ja täiendavaid tõendeid selles osas ei ole võimalik koguda, seega tuleb väärteoasja menetlus

§ 151järgi lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetluskulud jäeti VTMS § 38 lg 1 ja Kr

MS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna esindaja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning J. Karusele
2. augustil
3. a

§ 151lg 1 järgi toimepandud väärteo eest 4 päeva aresti mõistmist.

Samuti palub apellant mõista J. Karuselt välja menetluskulud summas 131 eurot. 3.

1. Apellant selgitab, et vastavalt indikaatorvahendi kasutamise protokollile esinesid isikul joobeseisundile viitavad tunnused, mis seisnesid konkreetselt pupillide suuruses ning nende reageerimises valgusele, isik värises ja tal olid kerged koordinatsiooni häired ning häiritud reaktsioonikiirus. Samuti oli kõne kiire, kuid isikul oli selge aja-, isiku ja kohataju, ta oli teadvusel ja mäletas viimase 24 tunni sündmusi. Isiku käitumine oli normaalne. Seega puudub alus väita, et isik ei saanud aru, mis toiminguid temaga tehakse ning et isik oli ebaadekvaatses seisundis või sellises seisundis, kus ta ei saaks kasutada oma menetluslikke õigusi. Apellant märgib, et maakohtu otsusest ei selgu, millistele argumentidele tuginedes asus kohus seisukohale, et isik oli ütluste andmise ajal ebaadekvaatne. 3.
2. Apellant leiab, et maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et väärteoprotokollis märgitud väärteo toimepanemise ajal (kell 3.16) koostati kohe ka väärteoprotokoll ning samal kellaajal andis J. Karus omakäeliselt protokolli selgituse. Apellant juhib tähelepanu, et väärteoprotokollis märgitud kellaaeg 3.16 on väärteo toimepanemise kellaaeg, mitte väärteoprotokolli koostamise aeg. Väärteoprotokoll koostatakse pärast tõendite kogumist, seega antud juhul pärast indikaatorvahendi kasutamise protokolli koostamist, menetlusaluse isiku ja tunnistaja ülekuulamist. Ühtlasi peab apellant vajalikuks märkida, et joobeseisundile viitavate tunnuste olemasolu ei saa olla takistuseks isiku süüteo menetlemisel. Mõistetavalt ei saa isikult võtta ütlusi, st teda üle kuulata ajal, mil ta ei ole kontaktne või ei suuda mõista toimuvat. Samas ei ole võimalik teatud tõendite, eelkõige joobeseisundi olemasolu tõendavate faktide (indikaatorvahendiga kontrollimine või alkoholijoobe korral tõendusliku alkomeetri kasutamine ja nende toimingute fikseerimine koos isiku taotluste, selgituse või märkustega, samuti arsti poolt terviseseisundi kirjeldamine ja uuringuks bioloogilise proovi võtmine) 3 kogumise ja fikseerimise edasilükkamine isiku joobeseisundist tuleneva ebaadekvaatse seisundi tõttu. 3.
3. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kirjalikud tõendid on omavahel vastuolus. Alusetu on maakohtu etteheide, et kui isik algselt tunnistas narkootilise aine tarbimist, siis narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokolli /tl 14-15/ lahter 23, kus isik peab andma selgitusi, on üldse täitmata. Apellant selgitab, et narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokolli täidab arst isikut küsitledes. Isik ise nimetatud protokolli ei täida. Terviseseisundi kirjeldamise protokollis on täitmata veel mitmeid lahtreid, nt punktid 12-
4. Kas arst esitas küsimuse, mis asub lahtris 23, ei ole teada, kuid arvestades, et lahter on täitmata, jäi see küsimus eeldatavasti esitamata. Seega ei ole võimalik käsitleda vastuoluna asjaolu, et isik kohtuvälise menetleja küsimusele tunnistas tarvitamist, kuid arsti poolt terviseseisundi kirjeldamise protokolli koostamisel jäi vastav lahter täitmata. 3.
5. Apellant leiab, et alusetu on maakohtu etteheide, et kuigi indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt reageeris indikaatorvahend ainele „AMP“ ning prooviandjal esinesid joobeseisundile viitavad tunnused, ei nähtu Wismari Haigla narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokollist indikaatorvahendi kasutamise protokollis fikseeritud tervisliku seisundi kirjeldust. Apellant selgitab, et narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokolli täidab arst. Terviseseisundi kirjeldamine arsti poolt toimubki alati mõnevõrra hiljem, kui politsei poolt joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamine, kuna eelnevalt toimub isikuga suhtlemine sündmuskohal, teatud toimingute tegemine ohutõrje eesmärgil (antud juhul sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine). Joobeseisund on teatavasti isiku seisund, mis ei ole püsiv, vaid ajas suhteliselt kiiresti muutuv. Seetõttu ongi seadusandja pidanud vajalikuks joobeseisundile viitavate tunnuste fikseerimise esmaselt politsei poolt. J. Karuse joobeseisundile viitavate tunnuste taandumine rohkem kui tunni möödumisel on loogiline, kuna narkootikumide tarbimisest möödus üha enam aega. Isik tõepoolest enam kui tund pärast kinnipidamist ei värisenud, kuid see ei muuda olematuks tema varasemat seisundit, mille tuvastas politseinik sõiduki peatamisel ning apellandile jääb arusaamatuks, millistel põhjendustel on kohus pannud kahtluse alla politseiametniku poolt fikseeritud isiku joobeseisundile viitavad tunnused indikaatorvahendi kasutamise protokollis ning tunnistaja poolt ülekuulamisel antud ütlustes kirjeldatu. 3.5.

§ 3

lg 1 sätestab, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine on keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või

-s ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Vastavalt

§-s 2 sätestatule mõistetakse käitlemise all muu hulgas ka narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete aine valdamist, omamist ja tarbimist.

§151

lg 1 järgi karistatakse narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest. Apellant märgib, et seega ei karistata isikut tunnuste eest, vaid narkootilise aine tarbimise eest. Uuringuga tuvastati J. Karuse uriinis narkootilise aine esinemine, mis toetas kohtuvälise menetleja poolt juba tõendatud asjaolusid. Tegemist oli täiendava tõendiga, mille kogumine ei olnud kohtuvälisele menetlejale kohustuslik. Antud tõend oli seotud kuriteo toimepanemise kahtlusega, kuid kuna uriiniproovi uuringu tulemus kinnitas ühtlasi juba tuvastatud fakti, st J. Karuse poolt narkootilise aine tarvitamist, lisati antud tõend

§ 151lg 1 järgi kvalifitseeritud 4 väärteoasja materjalidele.

Uuringuakti lisas antud hinnang joobeseisundi esinemise/mitteesinemise osas oli vajalik otsustamaks J. Karuse tegevuses KarS § 424 sätestatud kuriteo tunnuste esinemine ning antud hinnang ei ole puutumuses J. Karusele süüks arvatud

§ 151lg-s 1 sätestatud süüteo toimepanemise tõendamisega.

3.6. Apellant ei nõustu maakohtuga, et eksperdi hinnang ja joobeseisundi tuvastamise saatekirjas fikseeritu (aine tarvitamise tunnused uriinis) on omavahel vastuolus. Apellant on seisukohal, et maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et J. Karuse tegevuses ilmnesid kahe erineva süüteo (

§ 151lg 1 ja Kar

S § 424) tunnused ning et nende süütegude tõendamise nõuded seaduse tasandil on erinevad. Narkootilise aine tarbimine on tõendatud vastavalt KorS § 41 lg-tes 5 ja 7 tuvastatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise ja indikaatorvahendi positiivse tulemuse kaudu. KarS § 424 sätestatud kuriteo koosseisuliseks tunnuseks on aga joobeseisund, mille tuvastamine toimub KorS § 41 lg-tes 5, 9, 11 ja 13 sätestatud nõuete kohaselt. J. Karuse terviseseisundi kirjeldamine tervishoiuteenuse osutaja juures, temalt bioloogilise proovi võtmine ja EKEI-sse saatmine ning eksperdi hinnang joobeseisundi olemasolu/puudumise kohta oli seotud kuriteokahtlusega, mis langes ära seoses uuringuakti lisas fikseeritud eksperdi hinnanguga. 3.7. Apellant on seisukohal, et J. Karuse tegevuses ei olnud KarS § 424 koosseisu tunnuseid, kuna isikul ei tuvastatud joobeseisundi olemasolu. J. Karus on oma tegevusega täitnud

§ 151

lg 1 koosseisu, mille sisuks on narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine arsti ettekirjutuseta. Isiku uriinist tuvastati narkootiline aine amfetamiin ja metamfetamiin. Isik tunnistas keelatud ainete tarvitamist. Apellant leiab, et kirjalikud tõendid ei ole vastuolus. Bioloogilise vedeliku uuringu tulemus kinnitab indikaatorvahendi positiivset näitu ja politseiametniku poolt joobeseisundi tunnuste kirjelduses puudub alus kahelda. Amfetamiin ja metamfetamiin kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määruse nr 73 lisa nr 1 alusel narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. 3.8. Kohtuväline menetleja taotleb J. Karusele karistuseks

§ 151lg 1 järgi 4 päeva aresti mõistmist.

Karistusregistrist nähtuvalt on J. Karus korduvalt karistatud väärtegude eest rahatrahvidega ning tal on 8 kehtivat väärteokaristust, sh ka

§151lg 1 järgi (viimati 6.

juunil 2015). Rahatrahvid on J. Karusel tasumata. Seega on põhjendatud isikule määrata rangeim karistus, milleks on arest.

1. Apellant ega menetlusalune isik J. Karus ei soovinud osa võtta ringkonnakohtu istungist ning pidasid võimalikuks asja arutamist kirjalikus menetluses. Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a määrusega määrati väärteoasja läbivaatamine kirjalikus menetluses ning apellatsioonimenetluse pooltel oli võimalik esitada kohtule kirjalikke seisukohti, taandusi ja taotlusi kuni
4. novembrini
5. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud apellatsiooni, maakohtu otsuse ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele.
7. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada

§ 151lg-s 1 sätestatud koosseisu olemust.

Viidatud sätte kohaselt karistatakse narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Arutatavas asjas on 5 asjassepuutuv

§-s 151 sätestatud koosseisupärane tegu narkootilise aine tarvitamine. Tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Seega tuleb eristada tarvitamist ja manustaja pärastist viibimist tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoobes. Kriminaalkolleegium märgib, et joobeseisund ei ole

§ 151koosseisuline element.

Seega ei ole joobeseisundi esinemine

§ 151realiseerimise seisukohast oluline.

Nii näiteks võib isik

§ 151

järgi vastutada ka siis, kui ta manustas narkootilist ainet vähem, kui on vajalik joobe tekkeks (vt RKKKo nr 3-1-1-49-09, p-d 9-10, 11).

1. KarS § 424 sätestab seevastu kuriteona mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund. Narkootikumijoobena tuvastatakse narkootilise või psühhotroopse aine esinemine organismis ning kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine või muutumine. KorS § 41 lg 1 kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan tuvastada narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine esinemise organismis indikaatorvahendi abil või toimetada isiku bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse. Viidatud paragrahvi lõike 5 kohaselt peab narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi kahtluse korral korrakaitseorgan kirjeldama isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid. KorS § 41 lg 9 kohaselt on korrakaitseorgani nõudmisel 1) arst kohustatud kirjeldama isiku terviseseisundit; 2) tervishoiuteenuse osutaja või riiklik ekspertiisiasutus kohustatud võtma, säilitama ja edastama vajaliku koguse bioloogilise vedeliku proovi. Lõike 11 kohaselt edastab korrakaitseorgan indikaatorvahendi positiivse näidu korral isiku poolt korrakaitseorganile indikaatorvahendiga kontrollimiseks vabatahtlikult antud bioloogilise vedeliku proovi riiklikule ekspertiisiasutusele bioloogilise vedeliku proovi uuringu tegemiseks, kui see on vajalik narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise või joobeseisundi tuvastamiseks. Lõike 13 kohaselt annab riiklik ekspertiisiasutus bioloogilise vedeliku proovi uuringu tulemuste ning isiku terviseseisundi kirjelduse protokolli põhjal hinnangu isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta. Seega nähtub ka KorS §-s 41 sätestatust, et tuleb eristada narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine esinemist organismis ning narkootikumijoovet, mis on tuvastatud riikliku ekspertiisiasutuse poolt antud hinnanguga isiku joobeseisundi olemasolu kohta.
2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et väärteomenetluses kogutud kirjalikke tõendeid ei saa pidada tõsikindlateks ja seetõttu ei saa neid tõenditena arvestada. Tõendi hindamisel tuleb kontrollida, kas tõend on lubatav (asjakohane ning kogutud kooskõlas seadusega) ning kas tõend on usaldusväärne.
3. augusti
4. a indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt tuvastati
5. augustil
6. a kell 3.20 Tallinnas aadressil Peterburi tee 94D J. Karusel narkootilise aine tarvitamise tunnused. Protokolli kohaselt reageeris indikaatorvahend ainele „AMP“. Protokolli kohaselt esinesid J. Karusel joobeseisundile viitavad tunnused: suured silma pupillid, mis ei reageerinud valgusele, häiritud reaktsioonikiirus, kiire kõne, samas oli tema aja-, isiku- ja kohataju selge, käitumine normaalne ning mäluga ei olnud probleeme /tl 8 ja pöördel/. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtub, et Wismari Haiglas võeti J. Karuselt
7. augustil 2015 kell 4.32 uriiniproov narkootilise või psühhotroopse aine sisalduse uuringu jaoks. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja osast, mida täidab Eesti Kohtuekspertiisi Instituut pärast uuringu tegemist, nähtub, et J. Karuse uriinis on ekspert ML tuvastanud amfetamiini ja metamfetamiini /tl 12/. Wismari Haigla AS narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokolli kohaselt tegi arst AK
8. augustil 2015 kell 4.40 J. Karuse läbivaatuse. 6 Protokolli kohaselt oli J. Karuse teadvus selge, ta mäletas viimaseid sündmuseid, kaebuseid tervise suhtes ei esinenud ning ravimite tarvitamist viimase 24 tunni jooksul J. Karus eitas. Iiveldust, okserefleksi, neuroloogilist ega kliinilist leidu ei esinenud /tl 14/. Eelnevalt viidatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et politsei on kooskõlas KorS § 41 lg-ga 1 tuvastanud narkootilise aine esinemist organismis indikaatorvahendi abil. Vastavalt KorS § 41 lg-s 5 sätestatud nõudega on korrakaitseorgan indikaatorvahendi kasutamise protokollis kirjeldanud isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid. Kuna indikaatorvahend andis positiivse tulemuse ning politseiametnikud tuvastasid J. Karusel joobeseisundile viitavaid tunnuseid, kohustas korrakaitseorgan kooskõlas KorS § 41 lg-ga 9 arsti kirjeldama isiku terviseseisundit ning isikult võeti uriiniproov, mis edastati riiklikule ekspertiisiasutusele EKEI-le bioloogilise vedeliku proovi uuringu tegemiseks. EKEI uuringu tulemusena selgus, et proovis esines amfetamiini ja metamfetamiini /tl 12/. Alles seejärel ja vastavalt KorS § 41 lg-le 13 andis riiklik ekspertiisiasutus ehk EKEI bioloogilise vedeliku (uriini) uuringu tulemuste ning isiku terviseseisundi kirjelduse protokolli põhjal hinnangu isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt antakse hinnang isiku joobe kohta lisas 2, mille kohaselt asus EKEI kohtutoksikoloogiaekspert MT
9. augustil
10. a seisukohale, et J. Karusel ei esinenud
11. augustil 2015 kell 4.40 joovet /tl 12, 16/.
12. Kriminaalkolleegium ei jaga maakohtu seisukohta ka selles, et kirjalikud tõendid tuleb tõendite kogumist välja arvata põhjusel, et neis on erinevalt kajastatud J. Karusel joobetunnuste esinemist. Maakohus märkis, et indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt esinesid J. Karusel joobeseisundile viitavad tunnused, kuid Wismari Haigla arsti narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokollist ei nähtu indikaatorvahendi kasutamise protokollis kirjeldatud joobetunnuseid ning seetõttu on tõendid vastuolus. Samas ei ole maakohus tuvastanud, et eelviidatud kirjalike tõendite kogumisel on rikutud seadust. Samuti pole maakohus märkinud, millistele asjaoludele tuginedes on võimalik järeldada, et patrullpolitseiniku MA poolt koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokoll ei ole usaldusväärne tõend. Tuleb nõustuda apellandiga, et ainuüksi asjaolust, et üle tunni aja hiljem J. Karuse läbivaatust toimetanud arst ei sedastanud indikaatorvahendi kasutamise protokollis märgitud joobeseisundile viitavaid tunnuseid (silmade punetus, suured pupillid, häiritud reaktsioonikiirus, kiire kõne), ei ole võimalik järeldada, et patrullpolitseiniku poolt fikseeritud tunnused oleksid ebaõiged. Tuleb nõustuda apellandiga, et joobeseisundi tunnuste taandumine aja möödumisel on võimalik, kuna väidetavast narkootikumide tarvitamisest möödus üha enam aega. Selliseks vastuoluks, mis takistaks tõendi kasutamist väärteomenetluses, ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada ka asjaolu, et arsti poolt koostatud narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise protokollis on täitmata lahter nr 23 „Oma sõnade järgi tarvitas viimati uimasteid (nimetus, manustamisviis) või alkoholi…“ Viidatud asjaolu ei saa lugeda vastuoluks indikaatorvahendi kasutamise protokollis kajastatuga. Samuti ei saa seda lugeda vastuoluks J. Karuse ütlustega, nagu väidab maakohus, kuna arsti poolt viidatud lahtri täitmata jätmisest ei ole võimalik järeldada ei J. Karuse poolt narkootiliste ainete tarvitamise eitamist ega omaksvõttu.
13. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et J. Karuse menetlusaluse isikuna antud ütluseid ei saa tõendina arvestada. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt toimus J. Karuse ülekuulamine
14. augustil 2015 kell 3.45-3.
15. Maakohus leidis, et kuna J. Karuselt võeti pärast ülekuulamist uriiniproov ning indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt täheldas patrullpolitseinik J. Karusel kell 3.20 joobeseisundile viitavad tunnused: silmade punetus, suured pupillid, häiritud reaktsioonikiiruse, kiire kõne, kerged häired koordinatsioonis ning värisemine, kuulas kohtuväline menetleja isiku üle vaatamata kahtlusele 7 isiku seisundi adekvaatsuses. Samas nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et J. Karus oli kell 3.20 teadvusel, tema aja-, isiku- ja kohataju oli selge, ta mäletas viimaseid 24 tunni sündmuseid, tema käitumine oli normaalne /tl 8 ja pöördel/. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt on kohtuväline menetleja kõigepealt tuvastanud J. Karuse elu- ja töökoha, kontaktandmed ning kontrollinud juhiloa põhjal tema isikut. Seejärel on J. Karusele selgitatud VTMS §-s 19 sätestatud õiguseid ja kohustusi, mille kohta on J. Karus andnud allkirja /tl 4 ja pöördel/. Selline ülekuulamise sissejuhatav osa võimaldab ülekuulamise läbiviijal veenduda selles, et menetlusalune isik on adekvaatne ning mõistab oma õiguseid ja kohustusi väärteomenetluses, samuti saab aru ülekuulamisel toimuvast. VTMS § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid VTMS-s sätestatud erisusi arvestades. KrMS § 33 lg 2 kohaselt selgitatakse kahtlustatavale viivitamata tema õigusi ja kohustusi ning ta kuulatakse üle kahtlustuse sisu kohta. Lõike 2 teise lause kohaselt võib ülekuulamise edasi lükata, kui kahtlustatava tervise seisund ei võimalda tema kohest ülekuulamist ning kui see on vajalik kaitsja ja tõlgi osavõtu tagamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditele tuginedes ei ole võimalik järeldada, et J. Karuse terviseseisund oli ütluste andmise ajal selline, mis ei võimaldanud tema ülekuulamist. Nagu eelnevalt märgitud, tuvastati juba sündmuskohal kell 3.20, et J. Karusel oli selge isiku-, aja- ja kohataju ning tal ei olnud probleeme mäluga. Veelgi enam, J. Karusele kell 4.40 läbivaatuse teostanud arst tuvastas samuti, et J. Karuse teadvus (orienteerumine oma isikus, ajas, kohas, situatsioonis) oli selge, ta mäletas viimaste tundide sündmusi, iiveldust, okserefleksi ei esinenud, neuroloogilise ega kliinilisi leide ei olnud /tl 15/. Samuti leidis EKEI kohtutoksikoloogiaekspert MT, et J. Karusel ei esinenud
16. augustil kell 4.40 joovet /tl 16/. Seega ei nähtu väärteomenetluses kogutud tõenditest, et J. Karuse tervise seisund ei võimaldanud tema ülekuulamist
17. augustil
18. Järelikult leiab kriminaalkolleegium erinevalt maakohtust, et J. Karuse
19. augustil
20. a antud ütlused on tõendina lubatavad.
21. Ringkonnakohus leiab apellandiga ja väärteoprotokollis kajastatuga nõustudes, et väärteomenetluses kogutud tõenditele tuginedes on alust järeldada, et J. Karus on oma käitumisega toime pannud

§ 151

lg-s 1 sätestatud väärteo, aga nimelt narkootilise aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise. Väärteo toimepanemine on tõendatud indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, mille kohaselt reageeris indikaatorvahend ainele amfetamiin /tl 8/ ning menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, millest nähtuvalt andis J. Karus 10. augustil 2015 ütluseid, et ta tarvitas reede õhtust kuni laupäeva hilisõhtuni amfetamiini. Ütluste kohaselt sai ta amfetamiini Türil mustlaselt. Narkootilist ainet tarvitas ta üksinda oma kodus Paides aadressil XXX XX-XX /tl 4/. Kaudselt kinnitavad narkootilise aine tarvitamist ka indikaatorvahendi kasutamise protokollis fikseeritud J. Karuse joobetunnused /tl 8 pöördel/, mida kinnitavad ka tunnistaja MA ütlused /tl 9/. Samuti nähtub ka joobeseisundi tuvastamise saatekirjast, et EKEI uuringu tulemusena on tuvastatud J. Karuse uriinis amfetamiin ja metamfetamiin /tl 12/. Amfetamiini tarvitamine sõltumata selle kogusest on

§ 3lg-te 1 ja 11 kohaselt keelatud.

Eelmärgitud aine on kantud sotsiaalministri

1. mai
2. a määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 I nimekirja. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et täidetud on ka

§ 151lg-s 1 sätestatud süüteo subjektiivne külg.

J. Karuse ütlustest nähtuvalt tarvitas ta narkootilist ainet amfetamiini otsese tahtlusega. 12.

§ 151

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Karistuse liigi valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku süü suurusest ja menetlusaluse isiku isikut iseloomustavatest andmetest. J. Karusel on üks kehtiv 8 kriminaalkaristus. Teda on karistatud Harju Maakohtu

1. juuli
2. a otsusega KarS § 424 järgi vangistusega 5 kuud, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata katseajaga 1 aasta 6 kuud. Samuti on J. Karusel 8 kehtivat väärteokaristust, millest mitmed on määratud

§ 151lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest.

Viimati karistati J. Karust väärteokorras 13. juunil 2015. a

§ 151lg 1 järgi rahatrahviga 200 eurot.

Suurem osa J. Karusele väärteokorras määratud rahatrahvidest on tasumata. Kriminaalkolleegium leiab, et olukorras, kus menetlusalusel isikul on tasumata enamus talle määratud rahatrahvidest ning eelnevalt määratud väärteokaristused ei ole motiveerinud teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest (viimati karistati teda sama paragrahvi alusel alles juunis 2015), ei ole karistusliigina J. Karusele järjekordse rahatrahvi määramine otstarbekas. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada aresti. Kuivõrd menetlusalust isikut süüdistatakse ühe väärteo toimepanemises, tal ei tuvastatud narkojoovet, mis viitab sellele, et tarvitatud narkootilise aine kogus ei olnud suur ning ta tunnistas ülekuulamisel narkootilise aine tarvitamist, siis leiab ringkonnakohus, et menetlusaluse isiku süü on alla keskmise ning menetlusalusele isikule võib karistuse mõista alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kohus arvestab ka asjaolu, et J. Karusele ei ole varem karistusena aresti määratud. Seega peab kriminaalkollegium põhjendatuks määrata karistuseks 4 päeva aresti.

1. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Arutatavas väärteoasjas on menetluskuluks Wismari Haiglas uriiniproovi võtmise, säilitamise ja ekspertiisiasutusse toimetamise kulu 24 eurot, arstliku läbivaatuse kulu 72 eurot /tl 13/ ja EKEI poolt läbi viidud aineekspertiisi maksumus 35 eurot /tl 12/, kokku 131 eurot. Kuna indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt reageeris indikaatorvahend amfetamiinile ning protokolli kohaselt esinesid J. Karusel ka joobetunnused, oli põhjendatud J. Karuselt uriiniproovi võtmine, arstlik läbivaatus narkootilise aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamiseks ning uriiniproovi analüüs, mille tulemusena tuvastati uriinis narkootilise aine sisaldus. Riigikohus on kriminaalasjades leidnud, et ekspertiisikulud võib jätta süüdistatavalt välja mõistmata vaid erandjuhtudel. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa asja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1 ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav (RKKKo 3-1-1-120-12, p 6.1). Kuivõrd praegusel juhul selliste erandjuhtudega tegemist ei ole, on põhjendatud menetluskulude J. Karuse kanda jätmine. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt töötab J. Karus OÜ-s F. Kohtul puuduvad andmed, et väljamõistetavate menetluskulude tasumine käiks J. Karusele üle jõu, mistõttu ei ole alust menetluskuluside riigi kanda jätmiseks.
2. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes VTMS 151 lg 3 p-st 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse väärteomenetluse lõpetamise kohta ja teeb süüdimõistva otsuse, millega tunnistab J. Karuse süüdi

§ 151lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ja karistab teda arestiga 4 päeva.

Apellatsioon kuulub rahuldamisele. /allkirjastatud digitaalselt/ 9