Obsah (12)

§ 145§ 190§ 139§ 348§ 351§ 436§ 202§ 126§ 136§ 171§ 174§ 179

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-51613

§ 145

kohaselt on Eesti Vabariik kui menetlusosaline vabastatud riigilõivu ja kautsjoni tasumisest.

§ 190

lg 3 tulenevalt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel.

§ 139

lg 2 näeb ette, et riigilõivu tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv. Kuivõrd käesoleva hagi hind on 5000 eurot, muid menetluskulusid asjast ei nähtu, tuleb kostjatelt välja mõista riigilõiv summas 400 eurot, so mõlemalt kostjalt 200 eurot. Apellatsioonkaebus

1. 29.04.2015 esitasid kostjad Harju Maakohtu 27.03.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega paluvad maakohtu otsuse kogu ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt saab turuväärtust tuvastada vaid turusituatsiooni ning asja iseloomustavaid andmeid arvesse võttes. Maakohus tuvastas korteri turuväärtuse, võttes aluseks korterile
3. aastal seatud hüpoteegisumma ning luges üldteada asjaoluks selle, et 2011.a kinnisvara hinnad tõusid. Maakohus jättis sisuliselt käsitlemata nii hageja poolt esitatud city24.ee väljatrükid, kui ka kostja I poolt esitatud eksperthinnangu ning esile toodud asjaolu (keskkütte väljalülitamine korteris), mis turuväärtust kahtlemata mõjutasid. TsÜS § 65 kohaselt on asja turuväärtus poolte tahtest sõltumatu väärtus, samas kui hüpoteegisumma on alati kokkuleppeline.

§ 348

lg 3 järgi peab kohus tagama, et menetlusosalisel on võimalik asja lahendamiseks iga olulise 5 asjaolu suhtes oma arvamust avaldada ning

§ 351

lg 1 järgi peab kohus arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Käesoleval juhul seda ei tehtud ning alles kohtuotsusega tutvumisel ilmnes, et maakohus hülgas asja turuväärtuse tuvastamise tavapärase viisi ning eirates TsÜS § 65 sätte sõnastust, tuvastas poolte tahtest sõltumatu eseme turuväärtuse poolte tahtest sõltuva hüpoteegisumma kaudu. Kostjad märkisid, et samuti ei saa aktsepteerida maakohtu poolt kinnisvara hindade kasvu lugemist üldteada asjaoluks. Kostja I poolt esitatud eksperthinnang ning välja toodud asjaolu, et keskkütte oli korteris välja lülitatud, võimaldas ratsionaalselt järeldada, et korteri tegelik turuväärtus oligi müügitehingu järgne hind. Ehkki maakohus leidis, et keskkütte väljalülitamisel ei ole asjas tähtsust, jättis maakohus selle väite põhjendamata (

§ 436lg 1; § 442 lg 8).

1. Kostjate hinnangul ei saa nõustuda maakohtu järeldusega ka selles, mis puudutab kostja II poolt korteri parendamise tõendamatust. Maakohus jättis tähelepanuta esitatud tõendid (16.06.2014 esitatud Nõmme linnaosa valitsuse kirja ja 10.12.2014 esitatud eksperthinnangu), millest nähtus, et korteri seisukord paranes oluliselt vahemikus 2009 –
2. Kostja II selgitas, et tal oli kostjaga I saavutatud usalduslik kokkulepe, et korter müüakse tulevikus talle, mistõttu parendas ta seda korterit kui oma tulevast eluaset. Arvestades seda, et korteri seisukorra märkimisväärne parenemine nähtus muudest tõenditest, ei saanud maakohus asuda seisukohale, et korteri parendamine on jäänud tõendamata. Maakohus ei ole tõendeid hinnanud

§ 202lg 1 nõuetele vastavalt.

Kostja II selgitas täiesti usutaval moel ka seda, et tal puudusid igasugused põhjused koguda ja säilitada korterisse tehtud investeeringute kohta tõendeid. Tõendatud asjaoludest nähtuvalt ei saanud keegi teine peale kostja II seda korterit parendada ning järelikult pidanuks maakohus andma korteri parendamisele õigusliku hinnangu. Olukorras, kus kostja I müüs korteri kostjale II, millesse kostja II oli investeerinud, ei oleks kostja I saanud müügihinda suurendada selle võrra, millises ulatuses korteri väärtus tõusis kostja II töö ja investeeringu tulemustel. Müügihinna tõstmise korral vastavalt tehtud parenduste väärtusele pidanuks kostja I need parendused kostjale II hüvitama ning tõenäoliselt oleks selliste arvelduste majanduslik tagajärg sama, s.t kostja I poolt korteri võõrandamise reaalne kasum oleks olnud ikka korteri väärtus parendusi arvesse võtmata.

1. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks poolte õigussuhteid ning sellega seonduvat hagi lahedamise põhilist küsimust – kas tehing muutis kostja I varalist positsiooni negatiivselt ja seeläbi kas tehing kahjustas võlausaldaja huve – üldse hinnanud. Maakohus on kergekäeliselt väitnud, et kostjate omavahelistel suhetel ja müügikokkuleppel ei ole tähtsust, mis aga ei saa olla õige järeldus. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, milles seisnes tehingu kahjulikkus võlausaldaja jaoks käesoleva asja erisusi arvestades. TMS § 188 ei sätesta tehingu kahjuliku mõju eeldust ning hageja peab esitama tõendid selle kohta, milline kahju ning millises ulatuses temale tehingu tagajärjel avaldus. Maakohtul on jäänud tähelepanuta ka see, et TMS § 188 lg 1 kohaldamine eeldas tuvastamist, et tehing tehti teadlikult võlausaldaja huvi kahjustamiseks. Maakohus ei ole teadlikkuse kohta mingit seisukohta võtnud.
2. Ebaõige on ka maakohtu hinnang selle kohta, et tõendamatuks jäi kostja II mitteteadmine TMS § 188 lg 2 järgsetest asjaoludest. Maakohus ise küsitles kostjat II nende asjaolude kohta väga põhjalikult ning kostja II andis maakohtule selgeid ning ratsionaalseid vastuseid. Jääb arusaamatuks, miks maakohus ei pidanud vajalikuks neid selgitusi kohtuotsuses käsitleda. TMS § 188 lg 2 järgse eelduse ümberlükkamine tähendab negatiivse asjaolu tõendamist, mis on tegelikkuses võimatu, seda saab üksnes põhistada, s.o muuta usutavaks. 6 Vastus apellatsioonkaebusele
3. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 1 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus jätta kaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamiseks puuduvad alused ja see tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et käesoleval juhul esinevad TMS § 188 lg 1 sätestatud alused vaidlusaluse tehingu tagasivõitmiseks.

1. Ebaõiged on kostjate väited, et korteri müügihind vastas turuhinnale. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kolleegium leiab, et korteri turuhinda on võimalik määrata ka korteri müügipakkumistele tuginedes. Nii nähtub kinnisvara müügipakkumistest, et 2014.a esimesel poolel pakuti 12 m2 suurust korterit 18 500 euro eest, 15,78 m2 suurust korterit 20 000 euro eest ja 11,5 m2 suurust korterit 20 000 euro eest (I kd lk 100-102). Nende korterite keskmine pakkumishind on seega 1489 eurot/m
2. Arvestades, et korteri müügihind võib pakkumishinnast olla ca 15 % madalam, saab keskmiseks müügihinnaks pidada 1265 eurot/m
3. Sellest tulenevalt võib vaidlusaluse korteri turuväärtuseks pidada 14 168 eurot. Kostjad ei ole väitnud, et vaidlusalune korter oli müügihetkel halvas olukorras (v.a kütte puudumine elamus). AS Pindi Kinnisvara 03.03.2011 hinnangu kohaselt on korter tehniliselt heas seisukorras (remondivajadus puudub) ning korteri asukoht piirkonna siseselt on hea (I kd lk 160-172). Kuigi majas puudus keskküte, nähtub kostja II selgitustest, et korterit köeti elektriga. Kostjad ei ole tõendanud, et keskkütte asemel lokaalse kütte kasutamine mõjutab korteri turuväärtust negatiivselt. Eeltoodust tulenevalt puudub alus arvata, et vaidlusaluse korteri turuhind oli keskmisest turuhinnast väiksem. Kuna korter müüdi 5000 euro eest, siis müüdi korter oluliselt alla turuhinna ning kahjustati sellega võlausaldajate huvisid. Arvestades, et kostja I ei ole tõendanud, et korteri müümine alla turuhinna vastas tema huvidele, siis leiab kolleegium, et kostja I kahjustas müügilepinguga võlausaldaja huve teadlikult.
4. Kostjate väited, et kostja II tegi korteris oma raha eest remonti, on tõendamata. Selle kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Kuigi Nõmme Linnaosa Valitsuse 30.12.2008 kirjast selgub, et korter oli sel ajal halvas seisukorras (I kd lk 88) ning AS Pindi Kinnisvara hinnangust, et 03.03.2011 oli korter heas seisukorras, ei järeldu sellest, et parendustöid tegi kostja II. Samuti ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja II andis kostjale I korteri ostmiseks laenu.
5. Vastavalt TMS § 188 lg 2 eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Apellatsioonkaebuse kohaselt tegi kostja II oma väidetega usutavaks, et ta ei teadnud võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kolleegium sellega ei nõustu. Ainuüksi kostja II sellekohased väited ei ole piisavad tõendamaks, et kostja II ei teadnud võlausaldajate huvide kahjustamisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja II ei ole selles osas oma tõendamiskoormist täitnud.
6. TMS § 187 lg 2 kohaselt on tagasivõitmise üheks tingimuseks asjaolu, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud võlausaldaja nõude täielikku rahuldamist või 7 on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja I ning tema abikaasa ühisomandis on korteriomand Mustamäel (suurusega 60,80 m2), millele on seatud panga kasuks hüpoteek summas 38 860 eurot. Kostjad ei ole maakohtus tuginenud asjaolule, et viidatud korteriomandile sissenõude pööramisega saaks sissenõudja nõue rahuldatud. Hageja esindaja selgitas 12.10.2015 istungil, et korteriomandile sissenõuet pöörata ei saa, kuna korterit ei saa tervikuna müüa ning seal elavad kostja I abikaasa ja alaealine laps. Samal istungil selgitas kostja I, et ühisomandis oleva korteri võõrandamisega ei õnnestuks maksuvõlga tasuda. Kostja II märkis, et tema ei tea, kas korteriomandi arvelt on võimalik nõuet rahuldada. Arvestades, et kostjad ei ole maakohtus tuginenud asjaolule, et kõnesolevale korteriomandile sissenõude pööramisega saaks nõue rahuldatud, samuti, et korteriomandile on seatud hüpoteek ning kostjale I kuulub üksnes ühisomandi osa, asub ringkonnakohus seisukohale, et sissenõude pööramine kostjale I kuuluvale ühisomandi osale korteriomandist ei viiks nõude rahuldamiseni, mistõttu on TMS § 187 lg 2 sätestatud tagasivõitmise eeldused täidetud.
7. Ülaltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Hagihind ja menetluskulude jaotus
8. Maakohus on ebaõigesti määranud hagihinnaks 5000 eurot. Kuna aga kumbki pool ei ole maakohtu määratud tsiviilasja hinda vaidlustanud, siis ei saa ringkonnakohus tsiviilasja hinda maakohtus muuta (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-15 p 13).
9. Ka ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses nimetanud ebaõigesti tsiviilasja hinnaks 5000 eurot.

§ 126

lg 1 sätestab, et isiku valdusest asja väljanõudmise või asja omandi üleandmise või asja kuuluvuse või valduse üle toimuva muu vaidluse puhul, muu hulgas kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande parandamise vaidluse puhul, määratakse hagihind asja väärtusega. Kuna kolleegium leidis, et vaidlusaluse korteri turuväärtus on 14 168 eurot, siis tuleb

§ 136

lg 4 alusel muuta tsiviilasja hinda ringkonnakohtus ja määrata tsiviilasja hinnaks 14 168 eurot. 30. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta võrdsetes osades kostjate kanda (

§ 171lg 1).

31. Maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Seega tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (

§ 174lg 3).

Hageja taotlust menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ei esitanud. 32. Samas on kostjad tasunud vähem riigilõivu. Lähtudes apellatsioonkaebuse hinnast, tulnuks kostjatel tasuda riigilõivu 650 eurot. Kostjad on tasunud riigilõivu 400 eurot, s.o 250 eurot vähem.

§ 179

lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega tuleb kummaltki kostjalt välja mõista riigituludesse riigilõiv 125 eurot. 33.

§ 179

lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, 8 kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Eeltoodule tuginedes tuleb riigilõiv tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest.

§ 179

lg 9 sätestab, et menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 9