lg 1 järgi omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt võikinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohtu praktika kohaselt on juurdepääsu nõude rahuldamise eelduseks juurdepääsu puudumine avalikult teelt juurdepääsu taotleja kinnisasjale, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja vastu omatava huvi ülekaalukus võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Juurdepääsu puudumisega on tegemist siis, kui kinnisasi ei piirne üheski kohas avalikult kasutatava teega. RR kinnistu ei piirne üheski kohas avaliku teega. Seega puudub juurdepääs avalikult teelt taotleja kinnistule. Seni on RR kasutanud juurdepääsuteed avalikule teele läbi UN-le ja KK-le kuuluva Assi kinnistu, olles kasutanud nimetatud teed juba aastaid ka varem. Juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus tähendab seda, et kõiki asjaolusid arvestades peab olema piisavalt selge, et kõnealusest kohast pääseb läbi või et tee rajamine sinna on võimalik. Avaldaja poolt taotletav juurdepääsutee kulgeb ajalooliselt Tamme kinnistul paiknevate hoonete juurde Assi hoonete õueala piirava heki tagant. Assi kinnistu omandasid 2012.a puudutatud isikud, kes sulgesid tee 2014.a ja viimastel aastatel pole avaldaja taotletava juurdepääsutee kasutamine ilma takistusteta ja esialgse õiguskaitse korras 29.07.2014 kohtumääruse alusel kohtu poolse sekkumiseta olnud võimalik. Kohus teostas asjas paikvaatluse, taotletav tee vastab teeseaduses sätestatud nõuetele ning on ka sõidukitega läbitav. Paikvaatlusel oli tuvastatav, et taotletavat teed on eelnevalt ja ka pikema aja jooksul kasutatud sõidukitega läbimiseks. Kaaludes avaldaja ja puudutatud isikutehuve, leiab kohus, et juurdepääs RR kinnistule tuleb määrata Assi kinnistu kaudu. Kohus leidis, et on 5 põhjendatud määrata avaldaja poolt taotletav juurdepääsutee, mis paikneb Assi kinnistu hoonetest eemal ja arvestades, et avaldaja kasutab teed hooajaliselt suvilasse pääsemiseks, ei ole kohtu arvates Assi kinnistu omanikele liialt koormav, erinevalt UN ja KK poolt nõutud uue tee rajamisest nende kinnistu idaserva. Assi kinnistule juurdepääsutee määramine ei riku Assi kinnistu omanike õigusi, kuna ei läbi nende õueala vaid kulgeb mööda Assi hoonestatud hoovi piiravat heki tagant, millega ei erine teekasutus tavapärasest tänavakasutusest hoonete kõrval. Nimetatu oli näha ka paikvaatlusel. Puudutatud isikute poolt taotletava alternatiivse juurdepääsutee rekonstrueerimise ja ehitamise kulud oleksid põhjendamatud, kui need jätta avaldaja kanda, kuivõrd on olemas toimiv ajalooline tee ja tee ehitamise ja rekonstrueerimise kohustus oma kinnistu piires on tee omanikul vastavalt TeeS § 25 lg 4, mitte teise kinnistu omanikul, kes on jäänud ilma juurdepääsuta temast olenemata põhjustel. Kui Assi kinnistu omanikud oleksid valmis rajama ise uue tee oma kinnistu teise serva, oleks nende poolt senise ajaloolise tee sulgemine põhjendatud ja avaldajal tuleks uue tee pakkumine vastu võtta, kuid antud olukorras avaldaja kohustamine oma kuludega Assi kinnistu huvides nende maale veel uut teed rajama ei ole põhjendatud, kuna olemas on ajalooline tee. Arvestades eeltoodut tuleb avaldaja Tamme kinnistule juurdepääs määrata üle Assi kinnistu vastavalt avaldaja poolt taotletule.
S § 37 lg.3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi. Avaldaja taotles tee kasutamisega seotud tasuks määrata mitte suurem summa kui 25 eurot aastas. Kohtuistungil selgitas, et oli nõus teed korras hoidma ja teehooldusmaterjali transpordi kindlustama ja tasu tee kasutamise eest võiks olla 5 eurot kuus, avaldaja väga palju seal ei viibi. Kohtuistungil UN nõudis tasu 10 eurot kuus ja KK 20 eurot kuus. Audru vald oma ettepanekut ei teinud ja jättis summa suuruse kohtu otsustada. Tõendeid teehoolduse iga-aastaste tegelike kulude kohta ja kuluarvestust ei ole menetlusosalised esitanud. Kohus leidis, et aluseks saab võtta UN poolt esitatud keskmise tasupakkumise, kuna puuduvad kuludokumendid ja tuleb arvestada talveperioodil (5 kuud) vähemalt korra kuus lumekoristusega ning jooksva teehooldusega, mida ligi 200 meetrise ühise teelõigu puhul ei ole võimalik teha avaldaja pakutud 5 euroga kuus. Seega tuleb avaldajale juurdepääsutasuks määrata ligikaudse hüvitisena 100 eurot aastas. Juurdepääsu tasu peab tasuma kinnistu omanik, kes juurdepääsu kasutab, s.o. Tamme kinnistu omanik. Asjaolude muutumise korral on menetlusosalistel õigus nõuda juurdepääsutasu suuruse ja /või juurdepääsu tingimuste muutmist.
lg 1 p 4 järgi kinnistusraamatusse võib kanda märke seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks.
lg 7 järgi märkus kantakse kinnistusraamatusse seaduses sätestatud juhul.
lg 3 kohaselt kehtib kohtulahendiga võitehinguga seatud kitsendus kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Kohtuotsuse alusel tekkiva juurdepääsuõiguse siduvaks muutmine kolmandatele isikutele kinnistusraamatu kandega on võimalik kinnistusraamatusse kanda sellekohane märge. TsÜS § 68 lg 5 järgi kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seega on põhjendatud avaldaja taotlus kanda kinnistusraamatusse märkus määratud juurdepääsu kohta ja selleks tuvastada Assi kinnistu omanike kohustus anda nõusolek juurdepääsutee kohta märkuse sisse kandmiseks kinnistusraamatusse. Avaldaja määruskaebus 6 Avaldaja palub muuta maakohtu 12.06.2015 määruse resolutsiooni punkte 2 ja 3 ning määrata hetkel RR-le kuuluva Tamme kinnistu, asukoht Saulepa küla, Audru vald, Pärnu maakond, igakordsete omanike ja kinnisasja kasutamiseks õigustatud isikute kasuks ööpäevaringne tähtajatu mh mootorsõidukitega, mopeediga, jalgrattaga ja jalgsi juurdepääs avalikule maanteele üle praegusel ajal UN-le ja KK-le kuuluva Assi kinnistu, asukoht Saulepa küla, Audru vald, Pärnu maakond (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna reg.osa nr. 3565206) vastavalt kohtumääruse lisaks oleva kaardile. Tuvastada KK ja UN kohustus anda nõusolek kanda Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna reg.osa nr. 3565206 III jakku märkus „kinnisasi on koormatud juurdepääsuõigusega Tamme kinnistu, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna reg.osa nr. 2052006, igakordsete omanike kasuks vastavalt tsiviilasjas nr 2-14-54767 tehtud (kuupäev) kohtumääruse resolutsiooni punktile 2“ ning lugeda tahteavaldus KRS § 34
võib küll kohustada puudutatud isikuid oma kinnistult avaldajat läbi laskma, kui ei määra seda, kust niisugune läbikäimine peaks käima. Kohus ei ole üldse arvestanud kahjudega, mis tekivad puudutatud isikutele. Kohus on jätnud tähelepanuta, et tee läbib koduhoovi ja majatreppi väga lähedalt ning oluliselt on häiritud privaatsus ja kodurahu ning turvalisus oma koduhoovis. Tee ja taluhoonete vahel on 22 meetrit 8 hekiga katmata pinda ning puudutatud isikud on oma lõplikus seisukohavõtus kalkuleerinud ja lahti seletanud kulutused, mis võiksid tekkida heki rajamise, aedade paigaldamiseks ja lamavate politseinike või muu taolise teostamisega. Kohus jättis tähelepanuta puudutatud isikute väite, et nad soovivad alustada Assi kinnistul oma ettevõtlusega, rajada teest teisele poole jäävale Assi krundile kanala, piirata krunt ühtlaseks suletud territooriumiks ja pidada põllumajandusloomi. Kohus ei arvestanud olemasoleva tee kasutamisega seotud kulutusi ja määras liiga madala tasu. Kohtuistungil 18.05.2015 tuli esmakordselt jutuks tasu suuruse kohta tee kasutamise eest. Puudutatud isikud ei olnud kordagi arutanud tasu suuruse üle ja sellest ei olnud ka varasemalt kohtumenetluse käigus arutatud. Puudutatud isikud on teed kolme aasta jooksul märkimisväärselt parandanud kolmel korral. Esimesel korral - aastal 2013 - ahju ja korstna rekonstrueerimisest tekkinud täitega umbes 3 tunni jooksul 2 inimest.
lg 1 alusel esitatud juurdepääsu nõuet, tuleb esitatud asjaolude alusel arvestada, kas avaldajal on võimalik saada juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt oma kinnisasjale mujalt kui puudutatud isikute maatüki kaudu. Juurdepääsu tee määramisel tuleb arvestada ka väljakujunenud tavadega. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti kaalunud esitatud asjaolude põhjal, kuidas on võimalik avaldajal jõuda avalikult kasutatavalt teelt oma kinnisasjale ja leidnud, et puudutatud isikutel tuleb taluda, et avaldaja kinnistuni viiv tee kulgeb üle puudutatud isikute kinnistu. Kolleegiumi arvates on oluline arvestada asjaolu, et tee, mis kulgeb läbi Assi kinnistu ning mida kasutavad Tamme kinnistu omanikud, on asunud samas kohas üle 35 aasta. Puudutatud isikud ei tõendanud, et ka varasemalt oleks tee Tamme kinnistuni kulgenud mõnest teisest kohast. Puudutatud isikud ei vaidlustanud ka seda, et olid teadlikud Assi kinnistu omandamisel kinnistut läbiva tee kasutamisest Tamme kinnistu omanike poolt. Seega tuli kohtul mh arvestada väljakujunenud tavaga. Menetlusosaliste huvide kaalumisel tuleb muuhulgas arvestada ka juurdepääsuta kinnisasja omaniku huvi saada võimalikult lühike juurdepääs võimalikult väikeste kuludega. Avaldaja soovis, et juurdepääsuteena oleks Tamme kinnistule saamisel võimalik ka edaspidi kasutada teed, mille kasutamine oli tavana välja kujunenud. Menetlusosalised ei ole väitnud, et muude kinnistute kaudu, kui Assi kinnistu, oleks võimalik avaldajale kuuluvale kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt pääseda. Ainus alternatiivne variant, mille puudutatud isikud maakohtu menetluse käigus välja pakkusid, oli ehitada uus tee nendele kuuluva kinnistu servale. Kohaliku 10 omavalitsuse esindaja avaldas menetluses, et uue tee rajamise kulutusi oleks vallal võimalik toetada, kuid täpsemaid kalkulatsioone uue tee maksumuse kohta ei esitanud, leidis üksnes, et uue tee rajamine võib osutuda ülemäära kulukaks. Lisaks ei olnud ei avaldaja ega puudutatud isikud valmis kulutusi uue tee rajamiseks kandma. Lahendis nr 3-2-1-85-05 asus Riigikohus seisukohale, et juurdepääsuõiguse andmise nõue on taotlus kohtule lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada, et oleks võimalik inimeste mõistlik ühiselu. Juurdepääsutee määramine on kohtu diskretsiooniotsustus, mille langetamisel peab kohus arvestama kõiki olulisi asjaolusid. Kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohus on praeguse tsiviilasja lahendamise tulemusena seisukohal, et vaidlustatud lahendis maakohus juurdepääsuõiguse määramisel diskretsioonipiire ei ületanud. Juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused – s.t. juurdepääsu puudumine avalikule teele, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ning taotleja kaalukas huvi võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste kitsendustega, on maakohtu poolt tuvastatud ja ringkonnakohtul puudub alus maakohtu kaalutlustesse sekkuda. Avalikult teelt juurdepääsu määramisel on menetlusosalisteks TsMs § 6182 lg 1 järgi avaldaja ja kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab. Et muid võimalusi, kui üle Assi kinnistu, Tamme kinnistule pääsemiseks ei ole menetlusosalised maakohtu ette toonud ning kohtule esitatud kaartidest ning paikvaatluse protokollist ei nähtu, et teiste kinnistute kaudu oleks võimalik mõistlikku juurdepääsu Tamme kinnistule tagada, ei ole põhjust maakohtu määrust tühistada ka põhjusel, et menetlusse ei kaasatud lähedalasuvate kinnistute omanikke. Vajalik ei ole kaasata isikuid, kelle kinnistult avaldaja kinnistule ühtegi alternatiivset juurdepääsuvõimalust ei ole. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus avaldaja ja puudutatud isikute määruskaebustes toodud väiteid seoses tee kasutamise eest tasu määramisega. Avaldaja leiab kaebuses, et tee korrashoiukulu ei ole ühes aastas enam kui 21 eurot ning nõustub tasuma puudutatud isikutele 25 eurot aastas. Puudutatud isikud heidavad maakohtule ette, et kohus ei andnud neile võimalust kalkuleerida õiglast tasu tee kasutamise eest. Puudutatud isikud on viimase kolme aasta jooksul märkimisväärselt parandanud teed, tehes selleks lisaks oma tööajakulule ka materiaalseid kulutusi, nt tasusid puudutatud isikud valla poolt tasuta eraldatud 20 tonni kruusa transpordi eest 60 eurot. Lisaks tuleks kohtul arvestada, et kui Tamme kinnistu saab avaldaja ja tema pereliikmete püsielupaigaks, tiheneb nende teekasutus oluliselt. Kehtiv materiaalõigus ei seo juurdepääsutee kasutamise eest makstava tasu suurust otseselt selleks kasutatava maatüki/tee hooldamise kuludega, vaid annab kohtule õiguse, kui naaberkinnisasjade omanikud ise kokkuleppele ei jõua, määrata konkreetseid asjaolusid arvestades õiglane ja mõistlik tasu. Juurdepääsutee kasutamise eest tasu suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsustus, mille langetamisel peab kohus arvestama kõiki olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tasu määramise osas diskretsioonipiire ei ole ületanud. Tasu suuruse määramisel tuleb arvestada mitmete asjaoludega, mh sellega, kas tee kasutamine kahjustab koormatava kinnisasja omanike huve ning kui sagedasti ja milliste sõidukitega kinnistu teed avaldaja eeldatavasti kasutab. Seega ei ole asjakohane avaldaja seisukoht, et arvestada tuleks üksnes tee korrashoiule kuluvate materiaalsete vahenditega ning et 25 eurot 11 aastas tasu tee korrashoiu eest osutuks enam kui piisavaks tasuks. Kolleegium märgib, et arvestada tuleb asjaoluga, et juurdepääsutee kasutamise tõttu väheneb ja on häiritud koormatud kinnisasja kasutusvõimalus omaniku enda poolt. Ta peab taluma kõrvaliste isikute viibimist enda kinnistul ega saa juurdepääsutee alla jäävat maa-ala kasutada muul otstarbel, lisaks tuleb tal teha toiminguid, et seda osa oma kinnistust hoida juurdepääsuteena kasutatavas korras. Maakohtu menetluses pakkus avaldaja (kohtuistungi protokoll t lk 53, II kd) tee kasutustasuks 5 eurot kuus, puudutatud isikud 10 ja 20 eurot kuus. Kolleegium leiab, et üksnes puudutatud isikute arvamus, et 100 eurot aastas on liiga väike tasu tee kasutamise eest, ei anna alust määratud tasu suurust ümber hinnata. Puudutatud isikud ei ole apellatsioonimenetluses esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et lisatõendite nõudmine/kogumine maakohtu poolt oleks konkreetsel juhul vajalik olnud. Puudutatud isikud on määruskaebuses välja toonud ühekordse väljamineku seoses tee korrashoiuga, s.o kruusa transporditasu 60 eurot 2014.aastal. Muid konkreetseid kulutusi välja toodud ei ole. Seega ei esine ühtegi asjaolu, mis oleks pidanud andma maakohtule aluse hinnata kasutustasu teisiti või peaks andma ringkonnakohtule mõistliku vajaduse ümber hinnata määratud tasu. Muuhulgas arvestab kohus isikute osa tee kasutamisel ning asjaolu, et Tamme kinnistu on avaldaja perekonna suvekodu. Mis puudutab määruskaebuse väidet, et tulevikus võib tee kasutuse tihedus oluliselt suureneda, seoses asjaoluga, et avaldaja võib asuda Tamme kinnistule püsivalt elama, märgib kolleegium, et asjaolude sellise muutumise puhul on puudutatud isikutel õigus nõuda juurdepääsutasu suuruse või tingimuste muutmist (vt RK lahend nr. 3-2-1-90-11). Avaldaja ei nõustunud kaebuses, et tee kasutamise eest määratud tasu saab vastavalt Statistikaameti ametlikult avaldatud tarbijahinnaindeksi suurenemise protsendile ainult tõusta. Tarbijahinnaindeks võib ka langeda, millisel juhul peaks tasu langema. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määrust ning märgib, et määratud kasutustasu 100 eurot ei vähene, olenemata ka teoreetilisest võimalusest, et tarbijahinnaindeks võiks langeda. Määratud 100 eurot on minimaalne summa ühe aasta eest, mida juurdepääsuteed kasutama õigustatud kinnistu omanik peab teed läbiva kinnistu igakordsele omanikule tasuma. Kohtulahendi täidetavuse selguse huvides täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni ka konkreetse tähtajaga, hiljemalt milliseks kuupäevaks peab tee kasutustasu koormatud kinnistu omanikele olema jooksva aasta eest makstud. Avalduse juurdepääsu määramiseks esitas avaldaja kohtule juulis 2014. Maakohus määras kasutustasu kindlaks kogu 2014.aasta eest. Ringkonnakohus leiab, tulenevalt asjaolust, et esitatud avaldus rahuldatakse, kuid õiglane ei ole mõista kasutustasu välja kogu 2014.aasta eest, et kasutustasu 2015. aasta eest 100 eurot ning 2014.a poole aasta eest 50 eurot muutub sissenõutavaks pärast praeguses tsiviilasjas tehtud määruse jõustumist. Tulenevalt asjaolust, et tasu makstakse jooksva aasta eest ette, arvestades muutuvat tarbijahinnaindeksit, on mõistlik määrata järgnevalt tasu maksmise kohustus iga aasta 1.veebruariks. Seoses maakohtu määruse põhjenduste ja resolutsiooni muutmisega sõnastab ringkonnakohus TsMS § 654 lg. 22 ja § 659 kohaselt maakohtu määruse resolutsiooni ümber. Avaldaja leidis määruskaebuses, et kuna tema avaldus rahuldati täies ulatuses, tuleb kõik menetluskulud jätta puudutatud isikute kanda. Puudutatud isikud palusid jätta menetluskulud avaldaja kanda. Tulenevalt TsMS § 172 lg 1 esimesest lausest kannab hagita menetluses kulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Praeguses asjas on tehtud lahend, millega anti juurdepääsu õigus avaldajale. Et lahend on tehtud avaldaja huvides, ei ole kolleegiumi arvates alust jagada 12 menetluskulusid teisiti, kui on sätestatud nimetatud normis. Kohus leidis küll, et avaldus on põhjendatud, kuid samas peab avaldaja maksma ka tasu. Seega tuleb maakohtus kantud avaldaja menetluskulud jätta avaldaja enda kanda. Toimiku materjalidest nähtuvalt ning puudutatud isikute ütluste kohaselt ei ole puudutatud isikud maakohtus kulusid kandnud. Ringkonnakohus leiab, tuginedes TsMS § 171 lg-le 1, et määruskaebuste menetluses kantud menetluskulud tuleb jätta kaebuste esitajate endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere Ulvi Loonurm Tiit Kollom
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.