Obsah (14)

§ 238§ 162§ 656§ 657§ 423§ 438§ 371§ 633§ 461§ 467§ 163§ 639§ 178§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 16.12.2015, Tallinn Tsiviilas

) § 230 lõikest 1 on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust asja menetlusse võtmise määruses. Lisaks eespool nimetatud seadusesätetele juhindus 4 kohus vaidluse lahendamisel PKS § 102 lõikest

1. Otsustamaks, kas elatis on kostjalt põhjendatud välja mõista ka tagasiulatuvalt enne elatisenõude kohtusse esitamist, nagu hageja seda teha palub, juhindus kohus PKS §-st
3. Kohus võttis kõigepealt seisukoha selles, kas elatisehagi kostja vastu on õiguslikult põhjendatud, sest vastavalt

§-le 369 võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida oma korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendi nr 3-2-1-33-11 punktis 18 Riigikohus. Arvestades asjaoluga, et hageja palus elatise välja mõista kostjalt alates 20.08.2014 ehk siis alates lapse sünnist ja hageja esitas elatisehagi kohtusse 20.07.2015 ning kostja poolt esitatud dokumentaalsest tõendist – tema pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on esimest korda kandnud hageja seadusliku esindaja pangakontole 10 eurot 04.03.2015 märkega „poeg“, mida võib arvestada elatise maksmisena, ning poolte elektroonilisest kirjavahetusest nähtub, et hageja ema on palunud 2014.a oktoobris, novembris ja detsembris kostjat osta lapsele mähkmeid ja püreesid, kuid kas kostja seda tegelikult ka teinud on, nimetatud tõenditest ei selgu, on hagi esitamine kostja vastu elatise väljamõistmiseks õiguslikult põhjendatud, sest kostja on rikkunud oma lapse ülalpidamise kohustust alates lapse sünnist. Asjaolu, kas hageja seaduslik esindaja kostjalt lapse ülalpidamiseks raha nõudis või mitte, ei oma tähtsust, sest oma alaealise lapse ülalpidamiskohustust tuleneb kostjal PKS § 96-st.

1. Edasi kontrollis kohus, kas hageja poolt nõutav elatise suurus on põhjendatud. Hageja palus kostjalt elatise välja mõista miinimumsummas nii tagasiulatuva perioodi eest kui ka pärast hagi esitamist. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-7-05 punktis 20 asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis kui vanemad elavad lahus, ning lahendi punktis 9 märgitu kohaselt ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada, kui need ei ületa kahekordset elatise miinimummäära, puudub kohtuotsuses vajadus analüüsida hageja kulutusi.
2. Kohus leidis, et elatis kuulub kostjalt väljamõistmisele miinimumsummas, mis on ½ Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast ning mille suuruseks on praegusel aastal 195 eurot ning oli eelmisel aastal 177.50 eurot. Kostja väited, nagu paneks elatise tagasiulatuv väljamõistmine ta ebamõistlikult raskesse majanduslikku olukorda, on kohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata. Kostjal tuleb mõista, et elatise maksmise kohustuse üle otsustamisel peavad lapse huvid olema PKS § 123 kohaselt tähelepanu keskmes. Seadusandja selline tahe on seletatav ülalpidamiskohuslase kohustusega hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku regulaarse elatise. Need õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures. Kostja on terve ja töövõimeline meesterahvas, kellel tuleb teha pingutusi ja leida võimalus, et tagada oma lapsele arenguks vajalik ülalpidamine ning puudub põhjendus, miks kostja seda teha ei saa. Ülalpidamiskohuslase ülesanne lapse eest hoolitseda tähendab ühtlasi ka seda, et ülalpidajal lasub kohustus vajadusel teha muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses, et tulla toime elatise maksmise kohustusega. PKS § 102 lõike 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustustest, ning juhul kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundist arvestades 5 võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
3. Elatise tagasiulatuval väljamõistmisel kostjalt alates 20.07.2015 arvestas kohus sellega, et kostja on maksnud alates 04.03.2015 kuni praeguse ajani hageja ülalpidamiseks elatist kokku 148 eurot, mida tõendab kostja pangakonto väljavõte (t lk 28). Arvestades sellega, et kostja oleks pidanud maksma 2014.a 5 kuu ja 12 päeva eest (20.07.2014–31.12.2014) elatist arvestusega, et miinimummäär 2014.a oli 177.50 eurot, 956.21 eurot {68.71 (12 päeva elatis juulikuus) + 887.50 (5 kuu elatis)}, kuid ei maksnud elatist üldse, ning 2015.a 9 kuu jooksul oleks kostja pidanud maksma elatist 1755 eurot arvestusega, et elatise miinimummäär praegusel aastal on 195 eurot kuus ja ta on maksnud kokku elatist 148 eurot, kuulub kostjalt elatis väljamõistmisele perioodi 20.07.2014–30.09.2015 eest kokku 2563.21 eurot (956.21 + 1755 - 148) ja alates 01.10.2015 195 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast.
4. Kohus jättis otsuse tegemisel arvestamata

§ 238

lõike 5 alusel kostja esitatud maksekorraldused, mis tõendavad kostja poolt apteekides ja kaubamajas arvete tasumist, sest nimetatud tõenditest ei nähtu, et ostud olid tehtud hageja huvides.

1. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kuna hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud ja muid, toimikust nähtuvaid menetluskulusid hageja kandnud ei ole, ei määranud kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Apellatsioonkaebus
2. 05.11.2015 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsuse osaliselt, so temalt tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas ning selle summa viivitamatult tasumise kohustuse osas ning menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista temalt välja elatis alates 01.10.2015 ning jätta menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus poolte kanda.
3. Kohus on mõistnud tagasiulatuva elatise välja perioodi 20.07.2014–30.09.2015 eest, kuid hageja on sündinud alles 20.08.
5. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et kostja on rikkunud oma lapse ülalpidamise kohustust alates lapse sünnist. Kostja leiab, et elatise tagasiulatuvat nõuet tuleks käsitleda juriidiliselt kui kahju hüvitamise nõuet, mida tuleb omakorda tõendada, et selline kahju on tõepoolest tekkinud ning põhjendada, milles see kahju seisneb. Hageja ei ole tõendanud, et on pöördunud 11 kuu jooksul kostja poole elatise nõudes. Vastupidi, kostja täitis vabatahtlikult oma kohustusi lapse ülalpidamiseks ning täitis kõik hageja seadusliku esindaja palved ja nõuded osta lapsele mähkmeid ja püreesid viivitamatult. Seega oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud mõlema vanema poolt. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine asetab kostja materiaalselt raskesse olukorda ning on ebamõistlikult koormav. Koormuseks saab pidada jooksva elatise väljamõistmist, millele kostja vastu ei vaielnud.
6. Arvestades, et kostja ei hoidnud kõrvale oma lapse ülalpidamiskohustusest ning hageja ei ole tõendanud enne hagi esitamist kohustuse rikkumist ega ole kordagi kohtuväliselt pöördunud kostja poole elatise nõudes, võib järeldada, et asja saanuks lahendada 6 kohtuväliselt. Seega on menetluskulude kostjalt väljamõistmine

§ 162lõike 4 järgi ebamõistlik.

Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tagasiulatuva elatisenõude rahuldamise osas osaliselt tühistada. Apellatsiooni korras ei ole maakohtu otsusele edasi kaevatud osas, milles kohus mõistis kostjalt välja elatise alates 01.10.2015 kuni lapse täisealiseks saamiseni.

§ 656

lõike 4 alusel tuleb otsus tühistada ka osas, milles hageja kasuks on elatis välja mõistetud perioodi eest peale hageja täisealiseks saamist. Ringkonnakohus saab

§ 657

lõike 1 punkti 2 alusel teha tühistatud osas osaliselt uue otsuse ja osaliselt jätta nõude

§ 423lõike 2 punkti 2 alusel läbi vaatamata tsiviilasja maakohtusse tagasi saatmata.

Muus osas apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. Seoses tagasiulatuva elatisenõude rahuldamisega on õige kaebuse väide, et maakohus on kostjalt mõistnud välja elatise aja eest, mil hageja ei olnud veel sündinud. Hageja sünnitunnistusest (t lk 7) nähtuvalt on hageja sünniaeg 20.08.
2. Maakohtu otsuse resolutsiooni punktist 2 ja põhjendava osa punktist 14 nähtub, et kohus on mõistnud kostjalt elatise välja tagasiulatuvalt alates 20.07.2014 ehk üks kuu enne hageja sündi. Selles osas tuleb kaevatav otsus tühistada. Tagasiulatuva elatisenõude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kostja oleks pidanud maksma 2014.a 4 kuu ja 12 päeva eest elatist 778.71 eurot (956.21-177.50), millele tuleb liita 2015.a 9 kuu elatis 1755 eurot, ning lahutada sel perioodil kostja poolt ülalpidamiseks tasutud 148 eurot, mis teeb tagasiulatuva elatise summaks 2385.71 eurot. 22.

§ 656

lõike 4 alusel tühistab ringkonnakohus otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi perioodi osas peale hageja täisealisest saamist. Selles osas rikkus maakohus

§ 438lõiget 1, kui kohaldas ebaõigesti materiaalõigus, so PKS § 97.

Nimelt on maakohus hageja kasuks elatise välja mõistnud lisaks hageja täisealiseks saamiseni ka olukorraks, kui ta täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, siis tema õpingute lõppemiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-119-15 (punktis 13), et alaealise lapse kasuks ei või elatist välja mõista kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni, kuna seadus seob vanema kohustuse pidada ülal alaealist last erinevate tingimustega võrreldes kohustusega pidada ülal täisealist last (nõuete aluseks olevad asjaolud on erinevad). Samuti selgitas Riigikohus, et alaealise lapse vastava hagiga ei ole võimalik soovitud eesmärki saavutada ning sellise hagi menetlusse võtmisest võib kohus

§ 371

lõike 2 punkti 2 alusel keelduda või jätta selle

§ 423lõike 2 punkti 2 alusel läbi vaatamata.

1. Muus osas ei anna kaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine on antud juhul põhjendatud, sest kostja ei ole tõendanud, et on tasunud hageja ülalpidamiseks elatist regulaarselt alates hageja sünnist. Tagasiulatuva elatisenõude rahuldamisel on põhjendatud arvestada väljamõistetavast summast maha kulutused, mis kostja on hageja ülalpidamiseks 7 teinud, kuid antud juhul on maakohus õigesti leidnud, et kostja esitatud maksekorraldused 2014.a septembris ja oktoobris Järve Selveris ja apteekides ostude eest tasumise kohta (t lk 24-27) ei tõenda hageja kasuks kulutuste tegemist, kuna neist ei ole võimalik tuvastada, et ostud oleks tehtud hageja jaoks. Teistsugusele järeldusele võiks jõuda juhul, kui kostja oleks esitanud näiteks ostutšekid, millest nähtuvad konkreetsed kuluartiklid, mida on võimalik seostada hagejaga ja mis nähtuvad ka pooltevahelisest kirjavahetusest. Selliseid tõendeid esitatud ei ole.
2. Õige ei ole kostja seisukoht, et elatise tagasiulatuvat nõuet tuleks juriidiliselt käsitleda kui kahju hüvitamise nõuet, mille puhul tuleb tõendada kahju tekkimine ja põhjendada, milles see kahju seisneb. PKS § 96 järgi on kostja kohustatud andma hagejale ülalpidamist ning selline kohustus oli kostjal juba alates lapse sünnist. Riigikohtu praktika järgi ei tule elatise nõudmisel miinimumulatuses lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Samuti ei tulene seadusest ega kohtupraktikast, et elatist saama õigustatud isik peaks järjekindlalt nõudma kohustatud isikult viimasele seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmist. Lisaks nähtub asjas esitatud tõenditest, et hageja ema on mitmel korral pöördunud kostja poole hageja ülalpidamise saamiseks (kirjavahetus t lk 22-23). Seega ei täitnud kostja ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Eeltoodu tõttu on asjakohatu ka kaebuse väide, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud enne hagi esitamist kohustuse rikkumist ega ei ole kohtuväliselt elatisenõudega kostja poole pöördunud, on menetluskulude kostjalt väljamõistmine

§ 162lõike 4 järgi ebamõistlik.

1. Kostja väitele, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine on tema jaoks ebamõistlikult koormav, on maakohus juba kaevatavas otsuses piisavas ulatuses vastanud. Kolleegium nõustub maakohtu vastava seisukohaga ega korda seda.
2. Apellatsioonkaebuse palvepunkt nr 3, milles kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohustati kostjat tasuma elatisevõlg 2563.21 eurot viivitamatult pärast kohtuotsuse jõustumist, ei vasta §

§ 633lõike 2 punktidest 2 ja 3 ning lõikest 3 tulenevatele nõuetele.

Selles osas on kaebus täielikult põhjendamata ning kaebuses ei ole ka märgitud, missugust ringkonnakohtu lahendit apellant selles osas taotleb ehk mis aja jooksul soovib (on võimeline) apellant elatisevõla tasuda. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuse resolutsioon viidatud osas kooskõlas seadusega ega riku kostja õigusi.

§ 461

lõike 1 kohaselt täidetakse kohtuotsus pärast jõustumist, v.a kui otsus kuulub viivitamatule täitmisele. Käesolevas asjas maakohus otsuse täitmist enne jõustumist

§ 467lõike 1 mõttes ei määranud.

27. Kuivõrd kohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tuleb menetluskulude jaotusel lähtuda

§ 163

lõikest 1 (koosmõjus

§ 639lõikega 1).

Apellant vaidlustas maakohtu otsuse temalt tagasiulatuva elatise summas 2563.21 euro väljamõistmise osas. Ringkonnakohus nõustus kaebusega 177.50 euro ulatuses. Seega on apellatsioonkaebus rahuldatud 7% ulatuses ja seaduse kohaselt tuleks jätta apellatsioonimenetlusega seotud kulud 93% ulatuses apellandi ja 7% ulatuses vastustaja kanda ehk apellandil oleks õigus taotleda vastustajalt oma kulude hüvitamist 7% ulatuses ja vastustajal oleks õigus apellandilt taotleda oma kulude hüvitamist 93% ulatuses. Apellatsioonkaebuses on aga apellant palunud jätta nii maakui ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Seega ei soovi apellant, et vastustaja tema menetluskulud hüvitaks. Kooskõlas

§-ga 5, mille järgi menetleb kohus asja lähtudes poolte taotletust, ei saa kolleegium ületada apellatsioonkaebuse 8 piire. Seega jäävad apellatsioonimenetlusega seotud apellandi menetluskulud tema enda kanda. Küll aga ei saa kohus apellandi taotletust lähtudes panna vastustajat ebasoodsamasse olukorda võrreldes seadusest tulenevaga, st puudub alus jätta vastustaja menetluskulusid täies ulatuses tema enda kanda olukorras, kus kolleegium on eelnevalt leidnud, et seaduse järgi on vastustajal õigus taotleda 93% ulatuses oma kulude hüvitamist apellandi poolt. Seega jäävad vastustaja menetluskulud 93% ulatuses apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

28.

§ 174lõike 1 järgi tuleb kohtul määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus.

Eelnevalt leidis kohus, et apellandi apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda ning tal tuleb hüvitada 93% vastustaja apellatsioonimenetluse kuludest. Kohus andis menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks, kuid vastustaja vastavat nimekirja kohtule ei esitanud. Tsiviilasja materjalidest samuti vastustajal apellatsioonimenetluses kulude tekkimist ei nähtu (

§ 174lõike 1 viimase lause).

Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad menetluskulud. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/