Obsah (5)

§ 45§ 151§ 121§ 108§ 109

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1493 Otsuse tegemise aeg ja koht 15.detsember 2015, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi O. P tuvastamis- ja hüvitamiskaebus Vi

§ 45lõikest 2 tulenevalt lubatav.

Vastustaja taotleb seetõttu tuvastamiskaebuse selles osas läbi vaatamata jätmist. Seonduvalt kaebaja distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõudega märgib vastustaja, et karistuste kandmiste ajast on juba käesolevaks ajaks möödunud RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud kolme aastane nõude esitamise tähtaeg (tl 193). Seetõttu on võimalik hilisem kahjunõue ilmselgelt perspektiivitu ja tuvastamiskaebus lubamatu. Vastustaja peab põhjendamatuks kaebaja etteheiteid, et talle ei võimaldatud kartserikaristuse kandmise ajal meditsiiniabi (tl 194). Hüvitamiskaebuse palub vastustaja jätta rahuldamata. 17.

§ 45

lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui isiku õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. 18. Kaebaja on pöördunud halduskohtusse tuvastamisnõudega kohe pärast Viru Vangla käskkirjade nr 6-2/451-T; 6-3/1016-D; 6-3/1017-D; 6-2/1288-T kättesaamist. Kaebaja ei ole vaidlustatud käskkirjade kehtetuks tunnistamist taotlenud ja need käskkirjad on kehtivad. 19.

§ 45

lg 2 välistab kaebaja õiguse esitada tuvastamiskaebus kohe pärast käskkirja kättesaamist esimese õiguskaitse vahendina ilma, et kaebaja oleks proovinud oma õigusi tõhusama vahendiga kaitsta. Kui kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja rikub tema õigusi, siis tuleb tal väidetavalt õigusvastase käskkirja alusel võimaliku kahju ärahoidmiseks käskkiri seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kõigepealt vaidemenetluses 3 vaidlustada ja taotleda selle kehtetuks tunnistamist haldusorganilt. Õigusvastasuse tuvastamine ei aitaks kaebaja õigusi efektiivselt kaitsta ja tulevane kahju hüvitamise nõue oleks perspektiivitu, kui kaebaja ei ole eelnevalt ise püüdnud võimalikku kahju tekkimist vältida, so esitanud vaidlusaluse käskkirja peale vaiet vanglale.

1. Tuvastamiskaebuse esitamiseks on põhjendatud huvina kohtupraktikas aktsepteeritud kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus, kuid samas on ka leitud, et kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib põhjendatud huvina kõrvale jätta juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. veebruari
3. a määrus asjas nr 3-3-1-88-
5. Käesoleva vaidluse asjaolude pinnalt nõustub halduskohus vastustajaga, et O. P i kahju hüvitamise nõudes poleks ilmselgelt perspektiivi ning seetõttu pole nõue samuti

§ 45lõikest 2 tulenevalt lubatav.

Õige on ka väide, et distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuetes on käesolevaks ajaks möödunud RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud kolme aastane kahjunõude esitamise tähtaeg (tl 193). Seetõttu on võimalik hilisem kahjunõue ilmselgelt perspektiivitu ja tuvastamiskaebus lubamatu. 22.

§ 151

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad sama seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. Vastavalt

§ 121

lg 2 p-le 2 võib kohus kaebuse määrusega tagastada selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. 23. Kirjeldatu alusel puudub tuvastamisnõude edasiseks menetlemiseks vajadus ning eeltoodud põhjustel jätab kohus kaebuse tuvastamisnõude osas

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

1. Hüvitamiskaebuse osas märgib halduskohus, et kaebaja nõuab vastustajalt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemiku 12.10.2012-14.10.2012; 19.10.2012-21.10.2012 eest, mil teda ei viidud tööle vangla kööki (töötas abiköögitöölisena). Kaebaja on märkinud, et oktoobris 2012 ei viidud teda kööki tööle ja võeti ära tema töötasu. Kaebaja väitel sunniti teda tööle toidujagajana, kuid see töö on talle alandav.
2. Toimiku materjalide järgi pole vaidlust selles, et O. P määrati käskkirjaga nr 6-2/1288-T finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks alates 25.10.2011-24.04.
3. Sellele käskkirjale esitas kaebaja vaide, kuna toidujagaja töö oli tema jaoks alandav, kuid vaie tagastati läbivaatamatult.
4. Hiljem nõudis O. P kahju, kuna toidujagajana töötamine on tema jaoks alandav.
5. Käesoleval juhul on vaidluse all küsimus, kas vastustaja on käitunud õigesti jättes kaebaja taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata ( tl 77 jj).
6. Kaebaja väide, et toidujagajana tööülesannete täitmine vangla köögis on tema jaoks vastuvõetamatu ja õigusvastane, ei anna alust arvata, et nimetatud nõue ja ka kahjunõue oleks perspektiivikas. Vaidlust ei ole selles, et toidujagajana tööle sundimise osas on kaebus tagastatud (vt 17.04.2014 määrus (kohtunik Mare Krull), nimetatud määrus jõustus Riigikohtu 05.03.2015 lahendiga ( tl 131-132, 158 jj). 4
7. Halduskohus märgib, et kinnipeetava töökohustus tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-st 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Vangistusseadusest tulenevaid töökohustusest vabastamise aluseid kaebaja puhul käesolevas haldusasjas tuvastatud ei ole ning nendele ei ole viidanud kaebaja ka ise. Seega välistab kaebajale vangistusseadusest tulenev töökohustus põhiseaduse § 29 lg-s 2 sätestatud sunnitöö keelu rikkumise kaebaja puhul, kuna sama sätte kohaselt ei hõlma sunnitöö keeld kinnipeetavate seadusest tulenevat kohustust töötada. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole kinnipeetavate töö sunnitöö, mis oleks keelatud. Nimelt ei hõlma konventsiooni art 4 lg 3 p a järgi sunniviisiline või kohustuslik töötamine töid, mida harilikult nõutakse kinnipidamisel. Eelnevast tulenevalt on kaebaja VangS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 alusel õiguspäraselt tööle määratud, vastustaja ei ole kaebajale tööle asumise korralduse andmisel tema õigusi rikkunud ning kaebaja oli kohustatud vanglaametniku vastavale korraldusele alluma.
8. O. P il oli kohustus töötada majandustöödel, sh toidujagajana, kuid kinnipeetav keeldus toidujagajana töötamast ja ei allunud 2-3.10.2012 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele minna tööle. Kuna O. P il tuli täita 2-3.10.2012 toidujagaja tööülesandeid, kuid ta keeldus töötamast, siis sel põhjusel teda enam kuni 24.10.2012 (kuni lõppes 19.04.2012 käskkirjast nr 6-2/629-T tulenev töötamise kohustus, kaebaja tutvunud käskkirjaga 24.04.2012) tööle ei viidud.
9. Tulenevalt kaebaja enda käitumisest teda oktoobris 2012 enam tööle ei viidud. Vastustaja ei teinud kaebajale takistusi töötamiseks. Kaebuses esitatu ei õigusta kaebaja käitumist ja kahju hüvitamist, kuna kaebaja ise keeldus tööst ja tööd reaalselt ei teinud, siis selle eest ei makstud ka talle töötasu. Kaebaja töökohustus tulenes seadusest, mistõttu ei saa vastustaja laskuda kaebajaga läbirääkimistesse selle üle, kas ja millisel töökohal kaebaja töötada soovib. Ka toidujagaja töö on töö, mis pole halduskohtu hinnangul alandav.
10. Halduskohus märgib, et kirjeldatu alusel pole vastustaja kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ning talle varalist ja mittevaralist kahju tekitanud. Kaebaja kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu ja hüvitamiskaebus jääb rahuldamata.
11. Vastavalt

§ 108lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on tasunud kaebuselt riigilõivu osaliselt ( tl 113). Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt

§ 109

lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Ülle Polluks kohtunik 5