Obsah (5)

§ 116§ 101§ 196§ 114§ 82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-3460

) § 116 lg 5 mõte on võimaldada võlausaldajal lugeda leping ülesöelduks ilma täiendava tähtaja möödumisel eraldi ülesütlemisavaldust saatmata. Nimetatud sättest ega Riigikohtu lahendist ei tulene, et lepingu lõppenuks lugemine peab toimuma koheselt täiendava tähtaja möödumisel. Hagejal tekkis ülesütlemise õigus

1. juulil 2007, kuid hageja teostas oma õigust 12 päeva hiljem
2. juulil 2007, s.o mõistliku aja jooksul. Hageja poolt laenulepingute ülesöelduks lugemine 12 päeva hiljem oli hagejapoolne vastutulek kostjale. Hageja ei öelnud laenulepinguid koheselt üles, sest laenusaaja palus korduvalt võlgnevuse likvideerimiseks täiendavat aega ja tasus osa tekkinud võlgnevusest. Viimane rahaline laekumine oli
3. juunil 2010, mistõttu lootis hageja veel pärast
4. juunil 2012 saadetud teatise väljastamist kuni lepingute ülesütlemise päevani, et laenusaaja või käendajad täidavad oma kohustusi. Väites, et hagejapoolse vastutuleku tõttu on hageja nõue aegunud, ei käitu kostjad kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja on alati ühetaoliselt märkinud, et laenulepingud öeldi üles
5. juulil
6. See tuleneb nii hageja arvutiprogrammi väljavõtetest võlgnevuse arvestuse kohta kui ka asjaolust, et hageja saatis
7. aastal kostjatele nõuet puudutava kirja, milles on märgitud, et laenuleping lõpetati ühepoolselt
8. juulil
10. Kostjad R. L. ja A. K. vaidlesid Swedbank AS hagiavaldusele vastu ja palusid teha vaheotsuse nõude aegumise kohta ning lugeda Swedbank AS hagi aegunuks. Alternatiivselt palusid kostjad jätta hagiavaldus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on hageja nõue aegunud. Kostjad olid seisukohal, et põhivõlgnevused muutusid sissenõutavaks alates
11. juulist
12. Hageja
13. juunil 2007 saadetud teatises väljendati, et viimane täitmise tähtaeg on
14. juuli 2007 ja nimetatud tähtaja jooksul lepingutest tulenevate kohustuste mittekohasel täitmisel loeb hageja lepingud ennetähtaegselt ülesöelduks. Hagi käenduste sissenõudmiseks esitati
15. juulil 2010, s.o pärast kolme aasta möödumist, mistõttu on hageja nõue aegunud. Hageja lähtus nõude esitamisel ilmselt oma arvutiprogrammi tehtud lepingute lõppemise märkest kuupäevaga
16. juuli
17. Selline märge ei oma õiguslikku tähendust – oluline oli hageja tahteavaldusel väljendatud tähtaeg laenulepingute ülesütlemise ja nõude sissenõutavaks muutumise kohta. LL-s 2 leppisid hageja ja laenusaaja Linconia OÜ kokku lepingust tulenevate nõuete pikendamise viie aastani. Nõuete aegumistähtaja pikendamine hageja ja laenusaaja vahel ei mõjuta käendusest tulenevate nõuete aegumist, kuivõrd käenduslepingutes ei ole nõuete esitamise tähtaega võrreldes seaduses sätestatud kolme aastaga pikendatud. 3 Vaidlusaluste laenulepingute ülesütlemise õiguspärust käsitlevas Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-5-10 leidis Riigikohus lahendi p-s 11, et tulenevalt

§ 116

lg-st 5 võib

§-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Riigikohus leidis, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse analoogseid reegleid. Hageja nägi juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on laenulepingute lõppemine. Seda kinnitab teatise sõnastus, mille kohaselt loeb hageja laenulepingud ennetähtaegselt ülesöelduks.

kommentaaride kohaselt võib sellist taganemist lugeda tingimuslikuks, kuivõrd see tahteavaldus jõustub, kui kohustust ei ole täiendava tähtaja lõpuks täidetud. Hagejal ei olnud pärast

1. juulit 2007 enam mingit õigust ega võimalust rakendada täiendavat laenulepingute ülesütlemist, sest laenulepingud olid juba lõppenud. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohtu
3. detsembri 2011 vaheotsusega jättis Swedbank AS hagis R.L. ja A.K. vastu 25 564, 66 € väljamõistmiseks aegumise kohaldamata ja otsustas menetlust jätkata. Maakohus leidis, et poolte vahel oli vaidlus selle üle, millal on hageja laenulepingud üles öelnud ja hageja nõue sissenõutavaks muutunud. Maakohus tuvastas, et hageja saatis
4. juunil 2007 kostjatele viimase teatise laenu võlgnevusest, milles märkis, et
5. juuni 2007 seisuga oli laenusaaja LL-st 2 tulenev võlgnevus 3 719, 78 € ja LL-st 1 tulenev võlgnevus 2 072, 79 € ning palus tasuda eelnimetatud võlgnevuse hiljemalt
6. juuliks
7. Nimetatud tähtaja jooksul käenduslepingutest tulenevate kohustuste mittekohasel täitmisel loeb hageja nimetatud laenulepingud ennetähtaegselt ülesöelduks ning alustab kogu laenulepingutest tuleneva võlgnevuse väljanõudmiseks kohtumenetlust. Maakohus leidis, et ei ole õige kostjate seisukoht, et hageja on lepingud üles öelnud
8. juulil 2007 ja hageja ei saanud rakendada täiendavat laenulepingute ülesütlemist, kuna selleks ajaks olid lepingud juba lõppenud. Maakohus oli seisukohal, et nimetatud teatises andis hageja tähtaja kohustuse täitmiseks ja teavitas, et kohustuse täitamata jätmise tagajärjeks on lepingute lõpetamine.

§ 101

lg 1 p 4 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja lepingu üles öelda.

§ 196

lg 2 kohaselt kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Ülesütlemisõiguse kasutamine on kahjustatud lepingupoole otsustusõigus võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral. Tulenevalt

§ 196

lg-st 3 võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. See regulatsioon piirab ajaliselt ülesütlemisõiguse kasutamist ja sunnib ülesütlemist kavandaval poolel otsuse lepingu täitmise jätkamise kohta kiirest vastu võtma. Ülesütlemine on lubatud juhul, kui kõik ülesütlemise eeldused on täidetud. Üldiseks eelduseks erakorralisele ülesütlemisele on, et eelnevalt oleks kohustusi rikkunud poolele määratud mõistlik täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Maakohus oli seisukohal, et hageja järgis seda põhimõtet ja täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks oli 06. juuli 2007. Kuivõrd kostjad hageja poolt antud tähtajaks kohustust ei täitnud, tekkis hagejal laenulepingute ülesütlemise õigus 07. juulil 2007. Sel kuupäeval sai hageja teadlikuks, et lepingu ülesütlemise eeldused on täidetud ja tal on õigus mõistliku aja jooksul leping üles öelda. Hagejal on õigus otsustada, mis ajast ta loeb lepingud ülesöelduks. Tulenevalt

§ 196lg-st 3 on hagejal kohustus leping üles öelda mõistliku aja jooksul.

Hageja luges lepingu ülesöelduks

1. juulil 2007, mis on 12 päeva pärast kohustuse täitmiseks antud tähtaega. 4 Maakohus oli seisukohal, et nimetatud tähtaeg oli mõistlik, kuna
2. juuni 2007 kirjaga andis hageja kostjatele 14 päevase tähtaja s.o
3. juuli 2007, lepingujärgsete kohustuste täitmiseks. Kostjatel oli õigus lepingu ülesütlemist vaidlustada. Laenusaaja kasutas nimetatud õigust. Kohtute menetlusest oli tsiviilasi nr 2-07-49232 laenusaaja Linconia OÜ hagi Swedbank AS vastu laenulepingute LL 1 ja LL 2 ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks. Nimetatud tsiviilasjas vaidlustas laenusaaja hageja poolt
4. juulil 2007 nimetatud laenulepingute ülesütlemise. Tartu Maakohtu
5. märtsi 2009 otsusega nr 2-07-49232 jäeti laenusaaja hagi laenulepingute tühiseks tunnustamiseks rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu
6. oktoobri 2009 otsusega jäeti nimetatud maakohtu otsus muutmata. Riigikohtu
7. märtsi 2010 otsusega jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. Seega oli hageja laenusaajale
8. juulil 2007 laenulepingud kehtivalt üles öelnud. Maakohus leidis, et ei saa asuda tagasiulatuvalt seisukohale, et lepingud olid ülesöeldud
9. juulil
10. Selline kostjate seisukoht on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus oli seisukohal, et kui hageja ütles laenulepingud ennetähtaegselt üles
11. juulil 2007, siis saabus kogu laenulepingujärgsete kohustuste täitmise lõplik tähtaeg
12. juulil 2007, mille alusel on hageja käesoleva haginõude esitanud. TsÜS § 146 lg 1 alusel hakkas hageja nõude aegumistähtaeg kulgema alates
13. juulist 2007 ja hagi esitamise ajaks
14. juulil 2010 ei olnud kolmeaastane tähtaeg möödunud. Eeltoodust lähtudes jättis maakohus kostjate aegumisväite rahuldamata ja jätkas tsiviilasja menetlemist. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
15. Kostjad A. K. ja R. L. esitasid Tartu Maakohtu
16. detsembri vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse Swedbank AS hagiavaldus A. K. ja R. L. vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-5-10 p-des 10 ja 11 tuvastanud, et vastustaja poolt laenusaajale
17. juunil 2007 saadetud teatis on käsitletav laenulepingu ülesütlemisena. Riigikohus viitas, et

§ 116

lg-st 5 tulenevalt võib kahjustatud pool täiendava tähtaja andmisel määrata, et kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust loeb kahjustatud pool ennast lepingust taganenuks. Riigikohtu arvates võib

§ 116

lg 5 kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral; 2) on

kommentaarides selgitatud, et

§ 116lg 5 mõte on taganemise protseduuri lihtsustamine.

Juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses võib ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on mh lepingu lõppemine. Sellist taganemist võib lugeda tingimuslikuks, kuivõrd tahteavaldus jõustub, kui kohustust täiendava tähtaja jooksul ei täidetud. Vastustaja saatis

1. juunil 2007 tingimusliku ülesütlemisavalduse ja laenusaaja Linconia OÜ sai selle kätte. Ülesütlemisavalduse kohaselt anti kohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg kuni
2. juulini 2007 ja kuna nimetatud tähtajaks laenusaaja oma kohustusi ei täitnud, jõustus vastustaja ülesütlemisavaldus alates
3. juulist 2007 ja laenukohustused muutusid sissenõutavaks. Vastustaja oleks aegumise vältimiseks pidanud hagi kohtusse esitama hiljemalt
4. juulil 2010, s.o kolme aasta jooksul alates põhivõlgnevuse sissenõutavaks muutumisest; 3) on maakohus ebaõigesti kohaldanud seadust. Maakohus poleks pidanud rakendama

§ 196

lg 3, sest säte reguleerib lepingu ülesütlemise avalduse esitamise kohustust mõistliku aja jooksul pärast lepingu rikkumisest teadasaamist. Need küsimused lahendati Riigikohtu otsusega nr 3-2-1-5-

1. Maakohus ei arvestanud, et vastustaja ütles laenulepingud üles
2. juuni 2007 avalduse alusel. Nimetatud avalduses anti täiendav mõistlik tähtaeg kuni 5
3. juulini
4. Periood
5. juunist kuni
6. juulini ongi

§ 114

tähenduses mõistlik täiendav tähtaeg, mille möödudes on vastustaja lugenud lepingud ülesöelduks. Riigikohus leidis, et laenulepingud lõppesid

1. juuni 2007 teatise alusel; 4) põhjendab maakohus ebaõigesti, et alles pärast
2. juulit 2007 tekkis vastustajal õigus lepingud üles öelda. Maakohtu loogika kohaselt oleks vastustaja pidanud pärast
3. juuli 2007 saabumist väljastama veel mingi ülesütlemisavalduse, kuivõrd lepingut saab üles öelda läbi konkreetse tahteavalduse; 5) on Tartu Maakohus
4. märtsi 2009 otsuses viidanud, et „asjaolu, et tegelikult luges kostja oma arvutiprogrammis lepingud lõpetatuks
5. juuli 2007 (hoiatuses märgitud viimaseks täitmise tähtpäevaks
6. juuli 2007), ei mõjuta laenulepingute ülesütlemise õiguspärasust“ (Riigikohtu lahendi p 3). Maakohus möönis, et lepingud tuleb lugeda lõpetatuks hoiatuses märgitud viimase täitmise tähtpäeva, s.o
7. juuli 2007, järgi, kuid lepingu lõppemise täpne kuupäev ei olnud nimetatud kohtuvaidluses nii oluline, kui käesolevas vaidluses; 6) ei saa vastustaja pärast ülesütlemise jõustumist hakata ühepoolselt määrama, millal saabub lepingu lõppemise täpne kuupäev. Vastustajal ei ole õigust lepingu lõpetamise kuupäeva ühepoolselt määratleda, pealegi olid lepingud arvutisüsteemis registreerimise ajaks, s.o l
8. juuliks, lõppenud; 7) ei ole tsiviilasja materjalide hulgas vastustaja mainitud väidetavaid e-kirju R.L. poolt nõude tunnustamise kohta. Lisaks ei saa laenusaaja juhatuse liige laenusaaja nimel rääkides tunnustada käendajate vastu suunatud nõudeid. Tegemist on erinevate isikutega. Apellant A. K. ei ole väidetavad e-kirjad üldse seotud.
9. Swedbank AS vaidleb apellantide A. K. ja R. L. apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei tulene seadusest, et vastustajal võlausaldajana oli kohustus koheselt vastustaja poolt määratud täiendava tähtaja möödumisel laenulepingud üles öelda. Kohustuse rikkumise korral õiguskaitsevahendite kasutamine on kahjustatud lepingupoole õigus, mitte kohustus. See tuleneb

§ 101

lg-st 1, mille kohaselt võlgnikupoolsel kohustuse rikkumisel võib võlausaldaja mh lepingu üles öelda. Ringkonnakohus on kohtuotsuses nr 2-07-49232, kus laenusaaja Linconia OÜ vaidlustas kohtus kõnealuste laenulepingute ülesütlemise, leidnud, et kuigi vastustaja saatis laenusaajale ka

1. aprillil 2007 ja
2. mail 2007 ülesütlemisteatised, loobus vastustaja nende alusel ülesütlemisest ja see toimus pooltevaheliste läbirääkimiste tulemusel ning laenusaajale vastu tulles. Ülesütlemisõiguse kasutamine on ringkonnakohtu arvates poole õigus, mis antud juhul ei sõltunud laenusaaja tahtest (ringkonnakohtu otsuse punkt 7.1). Ka maakohus on samas tsiviilasjas leidnud, et asjaolu, et reaalselt luges pank lepingud lõpetatuks alates
3. juulist 2007, ei mõjuta laenulepingute ülesütlemise õiguspärasust; 2) palus laenusaaja juhatuse liige ja apellant R. L.
4. septembri 2007 ja
5. septembri 2007 vastustajale saadetud e-kirjades pikendada laenu vabatahtliku tagasimakse tähtaega.
6. oktoobril 2007 esitas apellant vastustajale ettepaneku laenulepingute täitmiseks, milles apellant kinnitab laenulepingutest tulenevaid kohustusi vastustaja ees, sealhulgas enda käenduskohustust. Eeltoodut arvesse võttes tunnistas apellant veel
7. aasta oktoobris vastustaja laenu- ja käenduslepingutest tulenevat nõuet. Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.
8. novembril 2007 koostatud hagiavalduses on apellant kui laenusaaja juhatuse liige samuti tunnistanud laenu- ja käenduslepingutest tulenevaid kohustusi vastustaja ees. Seega esineb apellandi suhtes lisaks ka nõude tunnustamisest tulenev hagi aegumise katkemise alus; 6 3) vaidlustasid apellandid laenusaaja juhatuse liikmetena kohtueelselt ja tsiviilasjas nr 2-07-49232 laenulepingute ülesütlemise vastustaja poolt, väites, et laenulepingud ei ole kehtivalt üles öeldud. Nüüd, väites, et laenulepingud öeldi üles isegi varem, kui vastustaja seda reaalselt tegi, käituvad apellandid äärmiselt vastuoluliselt ja vastuolus hea usu põhimõttega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu
10. detsembri 2011 vaheotsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega kohaldab aegumist ja jätab Swedbank AS hagi R.L. ja A.K. vastu 25 564, 66 euro väljamõistmiseks rahuldamata.
11. Asja materjalide kohaselt on hageja esitanud hagi kostjate kui käendajate vastu. Kostjad on käenduslepingutega (I kd tl 39-42; 51-54) kohustunud vastutama hageja ees Linconia OÜ (laenusaaja) kohustuste täitmise eest, mis tulenevad hageja ja Linconia OÜ vahel
12. aprillil 2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-XXXX-JI ja
13. aprillil 2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-XXXX-JI. Kostjad on esitanud asjas aegumise vastuväite, mille kohaselt on käenduslepingutest tulenevad kohustused vastutada põhivõlgniku kohustuste täitmise eest aegunud, sest hageja on laenulepingud nr 05-XXXX-JI ja nr 05-XXXX-JI üles öelnud alates 07.07.2007, kuid hagi maakohtule on esitatud 16.07.2010, s.o nõue on aegunud. Hageja on aegumise vastuväitele vastu vaielnud. Hageja seisukoha kohaselt ei ole nõue käendajate vastu aegunud, sest laenulepingud nr 05-XXXX-JI ja nr 05-XXXX-JI on üles öeldud alates 18.07.2007 ning hagi maakohtule on esitatud 16.07.2010, s.o enne aegumistähtaja lõppu. Seega on poolte vahel vaidlus selles, kas laenulepingud öeldi hageja poolt üles alates 07.07.2007 või 18.07.
15. Hageja on saatnud kostjatele 21.06.2007 teatise laenu võlgnevusest (I kd tl 28, 34). Viidatud teatises on hageja andnud kostjatele võlgnevuse tasumiseks tähtaja - hiljemalt 06.07.2007 – ning märkinud, et „Nimetatud tähtaja jooksul käenduslepingutest tulenevate kohustuste mittekohasel täitmisel loeb AS Hansapank nimetatud laenulepingud ennetähtaegselt ülesöelduks ning alustab kogu laenulepingutest tuleneva võlgnevuse väljanõudmiseks täite- ja/või kohtumenetlust.“ Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-5-10 punktis 11 asunud seisukohale, et „Tulenevalt

§ 116

lg-st 5 võib

§-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa. Riigikohus on 21. mail 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib

§ 196kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele.

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab, et

§ 116

lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral.“ Antud juhul on hageja 21.06.2007 teatises andnud täitmiseks täiendava tähtaja ning samas teatises ka ette näinud, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hagejal tekkis laenulepingute ülesütlemise õigus 07.07.

1. Teatise sõnastusest lähtuvalt ütles ta laenulepingud üles alates 07.07.
2. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks laenulepingud üles öelnud mingil muul märgitust hilisemal tähtpäeval. Asjaolu, et hageja on märkinud oma arvutiprogrammis laenulepingute lõpetamise kuupäevaks 18.07.2007, ei tõenda hageja poolt kostjatele 7 ülesütlemisavalduse tegemist, milles oleks avaldatud hageja soovi öelda üles lepingud 18.07.
3. TsMS § 457 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes TsMS § 457 lg-st 1 on tsiviilasjas nr 2-07-49232 jõustunud kohtuotsus kohustuslik vaid hagejale ja Linconia OÜ-le, mitte aga kostjatele, ning seetõttu viidatud kohtuotsus ei ole antud asjas siduv. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et tsiviilasjas nr 2-07-49232 jõustunud kohtuotsuses on hinnatud laenulepingute ülesütlemise õiguspärasust 21.06.2007 teatises märgitu alusel ning maakohus ei ole tuvastanud, et laenulepingud oleks üles öeldud 18.07.
4. Lähtudes eeltoodust on hageja poolt laenulepingud nr 05-XXXX-JI ja nr 05-XXXX-JI üles öelnud alates 07.07.
6. Õige on apellantide väide, et maakohus on ebaõigesti asjas kohaldanud

§ 196

lg 3.

§ 196

lg 3 järgi võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Antud juhul on hageja andnud 21.06.2007 kostjatele

§ 114

alusel mõistliku tähtaja laenulepingute täitmiseks, mille möödudes on hageja lugenud lepingud ülesöelduks, s.o hageja ongi laenulepingud üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui sai teada lepingust tulenevate kohustuste rikkumisest. 10. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seega omab TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2 tulenevalt aegumise alguskuupäeva kindlakstegemisel tähtsust see asjaolu, millal muutusid laenulepingute ülesütlemisest tulenevad nõuded sissenõutavaks.

§ 82

lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, mistõttu selline nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Laenulepingu ülesütlemisel muutub sissenõutavaks kogu laenu tagastamise nõue. Lähtudes eeltoodust algas antud juhul aegumistähtaeg 07.07.2007 ja lõppes 07.07.

1. Kuna hagi on esitatud 16.07.2010, siis on nõue aegunud ja seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata.
2. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Ebaõige on hageja seisukoht, et R. L. on 2007 oktoobris tunnustanud laenu- ja käenduslepingutest tulenevat kohustus ning seetõttu aegumine katkes. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja materjalide hulgas olevad Linconia OÜ e-kirjad (saadetud juhatuse liikme R. L. nimel) ei tõenda nõude tunnustamist R. L. kui füüsilise isiku poolt. Nõuet on tunnustanud Linconia OÜ (I kd tl 192).
3. Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, siis aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. 8 Antud juhul on aga pooled laenulepingus nr 05-XXXX-JI kokku leppinud aegumistähtaja pikendamises viie aastani (tl 60, lepingu p 15.2.), käenduslepingutes vastav poolte kokkulepe puudub ning seetõttu kohaldub käenduslepingutele TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, s.o kuigi laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on viis aastat, on käenduslepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat.
4. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud maakohtus hageja kanda. Samuti jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 9 Viivi Tomson