Obsah (5)

§ 468§ 163§ 652§ 173§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 6. märts 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-11-5051

§ 468lg 1 p 2).

4.4 Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Menetluskulude jaotus Menetluskulud ringkonnakohtus jätta I.B. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kuis seaduses ei ole sätestaud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. P.M. (hageja) esitas
2. oktoobril 2011 kohtule hagi I.B. suurendamiseks. (kostja) vastu elatise Hagiavalduse kohaselt tuvastas Viru Maakohus
3. juuni 2009 otsusega, et hageja põlvneb kostjast ja mõistis kostjalt hageja ülalpidamiseks välja elatise summas 1088 krooni (69,54 eurot) kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja on erivajadustega laps, kes peab oma tervisliku seisundi tõttu pidevalt tarvitama ravimeid ja vitamiine. Hageja igakuised kulutused on ravimitele 50 eurot, söögile 210 eurot, riietele 60 eurot, koolile 72 eurot. Muud kulud moodustavad igakuiselt 27 eurot. Hageja taotles mõista kostjalt välja elatusrahana 145 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuni hageja täisealiseks saamiseni.
4. Kostja tunnistas hagi osaliselt. Vastuse kohaselt on kostja nõus tasuma elatist 75 eurot kuus. Hagi täieliku rahuldamise korral muutuks olukord raskeks kostja teise ülalpeetava lapse jaoks. Kostjal on elatise võlgnevus ning kostja arvelduskonto on hageja taotlusel arestitud. Kostja tähtajaline tööleping lõppes
5. novembril 2011, mistõttu kostjal puudub sissetulek. Kostja naine on samuti töötu. MAAKOHTU LAHEND 2
6. Viru Maakohus rahuldas
7. augusti 2012 otsusega hagi osaliselt ja suurendas I.B. lt P.M. kasuks välja mõistetud igakuist elatist 75 euroni alates
8. oktoobrist 2011 kuni P.M. täisealiseks saamiseni, s.o
9. augustini
10. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi rahuldada osaliselt. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 169 „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-st 1 tulenevalt on töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 290 eurot kuus. Seega ei saa igakuine elatise summa olla käesoleval ajal väiksem kui 145 eurot. PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PKS §-st 101 tulenevalt on lapse minimaalseteks vajadusteks pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Senise kohtupraktika kohaselt ei pea elatise nõudja nimetatud summa osas lapse vajadusi eraldi tõendama. Seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks anda hinnangut hageja vajadustele, kuna hageja soovib elatist seadusega sätestatud miinimummääras. Kostja ei ole enda sõnul võimeline lapsele elatist tasuma seaduses sätestatud alammääras. Hagi rahuldamise korral jääks kostja teine laps – M.B. – võrreldes hagejaga vähem kindlustatuks. Hageja esindaja esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt on tema ja lapse igakuiseks sissetulekuks 260,79 eurot (hageja sotsiaaltoetus 69,04 eurot, peretoetus 38,36 eurot ja hageja esindaja pension 153,39 eurot). Nimetatud summale lisandub käesoleval ajal kostja makstav elatis summas 69,54 eurot. Kõik kokku 330,33 eurot. Seega on ühe pereliikme sissetulekuks 165,17 eurot. Kostja on esitanud kohtule koopia oma töölepingust, mille kohaselt on tema kuupalk 320 eurot. Lisaks sellele tuvastas kohus tunnistajana üle kuulatud J.P. ütluste alusel, et kostja abikaasa samuti töötab. Kostja selgituste kohaselt töötab tema abikaasa poole kohaga ning tema maksimaalne kuupalk on 145 eurot. Kostja abikaasa O.B. saab kohtule esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt peretoetust 57,54 eurot. Seega on perekonna sissetulekuks 522,54 eurot. Siinjuures tuleb aga arvestada, et kostja abikaasal lasub kohustus ülal pidada ka teist alaealist last – E.Z. , mistõttu kohus võttis kostja teise lapse majandusliku olukorra arvestamisel arvesse poole O.B. kontole laekuvast peretoetusest, s.o 28,77 eurot. Samuti võttes arvesse, et O.B. peab enda sissetulekute arvel pidama ülal ennast ning kahte alaealist last, võttis kohus kostja, tema abikaasa ja kostja teise lapse majandusliku seisu arvestamisel arvesse 2/3 O.B. kuupalgast, s.o 96,67 eurot. Seega on kostja, tema abikaasa ja kostja teise lapse igakuine sissetulek kokku 445,44 eurot (320+96,67+28,77), mis teeb ühe pereliikme kohta 148,48 eurot. Lahutades sellest hagis nõutud 145 eurot, jääb perekonna sissetulekuks 300,44 eurot, s.o 100,15 eurot pereliikme kohta. Seega oleks kostja teise lapse varaline kindlustatus hagi rahuldamise korral hagejaga võrreldes oluliselt väiksem. Kuigi kostja sissetulekud ei taga lastele PKS §-s 101 sätestatud määras elatusvahendite olemasolu, siis arvestades asjaolu, et kostja käib enda ja laste ülalpidamiseks tööl, ei saa talle ette heita, et ta pole teinud kõike endast olenevat oma alaealiste laste ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks. Võttes arvesse kostja teise lapse majanduslikku olukorda, ei pidanud kohus võimalikuks välja mõista kostjalt elatist hageja nõutud summas. Kuigi kostja teise lapse majanduslik kindlustatus on ka käesoleval ajal hagejaga võrreldes kehvem, on kostja pakkunud kompromissina igakuise elatise suurendamist 75 eurole. Arvestades 3 kostja teise lapse varalist seisundit, ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmine suuremas summas kui 75 eurot.

§ 163

lg 2 näeb ette, et juhul, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kuivõrd kohus rahuldas hagi kostja poolt pakutud kompromissi ulatuses, jättis kohus menetluskulud hageja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. P.M. esitas Viru Maakohtu
2. augusti 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega määrata talle elatis summas 106,66 eurot kuus ja kumbki pool peab kandma oma menetluskulud ise. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti määranud apellandi ülalpidamiseks elatise summas 75 eurot ehk pool seaduses sätestatud miinimumist. PKS § 102 lg 2 kohaselt vanemad ei vabane sama paragrahvi lõige 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Apellant leiab, et põhjendatud on jagada I. B. sissetulek, mis töölepingu kohaselt on 320 eurot, kolme isiku vahel ehk I.B. (ülalpidamist andma kohustatud isik), P.M. (ülalpidamist saama õigustatud isik) ja M.B. (ülalpidamist saama õigustatud isik) vahel. Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et apellandi näol on tegemist erivajadustega lapsega. Apellant on nõus, et kohus võib vähendada elatist alla seaduses sätestatud määra. 2) on ebaõigesti jäetud kõik menetluskulud hageja kanda.

§ 163

ja § 164 kohaselt ning arvestades asjaolu, et hagi rahuldati osaliselt ning tegemist on perekonnaasjaga, peab kumbki pool kandma oma menetluskulud ise. P.M.

1. veebruari 2013 täiendava seisukoha kohaselt on ebaõige väide, et I.B. saab kätte ainult 145 eurot kuus. S.M. konto väljavõttega on tõendatud, et I.B. maksis ajavahemikul
2. maist 2012 kuni
3. veebruarini 2013 oma lapse ülalpidamiseks 684 eurot, mis on keskmiselt 68 eurot kuus. Tsiviilasjas nr 2-12-37388 on I.B. nõustunud kompromissiga maksta M.B. ülalpidamiseks elatist 145 eurot igakuiselt. Seetõttu on arusaamatu, miks lapse M.B. ülalpidamiseks makstakse üle kahe korra rohkem kui P.M. ülalpidamiseks. Elatise miinimummäär on alates
4. jaanuarist 2013 160 eurot kuus, mistõttu elatis summas 75 eurot on ebamõistlik.
5. I.B. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1)moodustavad korteri ülalpidamiskulud ja lasteaiatasu keskmiselt 110 eurot kuus. Vastustajal on tasumata võlad, sh elatise võlg. Võlgnevus tekkis ajal, mil vastustaja oli töötu. Kohtutäitur Krista Järvet peab vastustaja palgast kinni elatise võla hageja kasuks ning vastustaja saab oma palgast kätte 145 eurot. Hageja varjab kohtu eest asjaolu, et tema sissetuleku hulka kuuluvad ka hageja ja hageja esindaja töövõimetuspensionid ning elatis ja elatise võlgnevus kohtutäiturilt. Apellandi sissetulek ületab tunduvalt vastustaja teise lapse sissetulekut; 2) kohtus on tsiviilasi nr 2-12-37388 M.B. hagi vastustaja vastu elatise nõudes; 3) on õigesti jäetud kõik menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja esitas
6. veebruaril 2013 ringkonnakohtule täiendava tõendina Viru Maakohtu
7. novembri 2012 kohtumääruse. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, mis on viinud maakohtu ebaõigele otsusele väljamõistmisele kuuluva elatusraha suuruse osas. Maakohtu otsust tuleb muuta ja suurendada kostja poolt makstavat elatusraha 106.66 euroni kuus. Muuta tuleb ka menetluskulude jaotust.
8. Viru Maakohtu
9. juuni 2009 otsusega on kostjalt välja mõistetud elatusrahana hageja ülalpidamiseks 1088 krooni ehk 69.54 eurot kuus. Hageja taotleb
10. oktoobril 2011 esitatud hagis elatusraha suurendamist pooleni Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja suurendas elatusraha 75 euroni kuus, nagu oli menetluses pakkunud kostja. Maakohus põhjendas oma seisukohta eelkõige sellega, et hagi täieliku rahuldamise korral jääks kostja teine laps M.B. võrreldes hagejaga halvemasse olukorda.
11. Kostja on esitanud ringkonnakohtule Viru Maakohtu
12. novembri 2012 määruse, millega maakohus on kinnitanud kostja ja M.B. (esindaja O.B. ) vahelise kompromissi elatusraha tasumise osas. Kompromissiga kohustus kostja tasuma alates
13. oktoobrist 2012 M.B. ülalpidamiseks elatist igakuiselt 145 eurot kuus.

§ 652

lg 3 p 2 alusel võtab ringkonnakohus nimetatud tõendi vastu ja hindab koos teiste tõenditega. Kostja ei saanud seda tõendit maakohtule esitada seetõttu, et see tekkis pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel jätnud kohaldamata PKS §-s 102 sätestatu. Maakohus on kohaldanud nimetatud normi, mis reguleerib kohustatud isiku varalise seisundi arvestamist, üksnes valikuliselt. PKS § 102 lg 2 teine lause sätestab, et kui alaealise lapse vanem on sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud olukorras (vanem ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teistele isikutele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist), peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek ühes kuus on töötasuna 320 eurot. Kui kostja kasutaks oma sissetulekut enda ja oma mõlema lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, siis tuleks kostjal pidada hagejat üleval 106.66 euro ulatuses kuus, millises suuruses elatist nõuabki hageja apellatsioonkaebuses. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist küll alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra (mõista välja elatise väiksemas ulatuses kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära), kuid alaealise ülalpeetava puhul mitte alla PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatud määra, nagu on otsustanud maakohus.
2. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 asunud seisukohale, et nii enne
3. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal. Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust. Lapsele tuleb tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise 5 kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kostja on teinud kõik endast oleneva alaealiste laste ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimisel.
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ka piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et kui kostja poolt makstav elatusraha oleks suurem kui 75 eurot kuus, siis jääks kostja teine laps vähem kindlustatuks. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamise ajaks ringkonnakohtus on selgunud, et kostja ise on nõustunud kompromissiga, millega kostja kohustus tasuma oma lapsele M. B. elatusraha 145 eurot kuus. Nimetatud kompromissi tulemusena jääb halvemasse olukorda hoopis hageja. Üksnes 75 eurost elatusraha kuus ei põhjenda ka asjaolu, et hageja saab pensioni suurusega 69.04 eurot kuus ja hageja ema pensioni suurus on 153.39 eurot kuus. Asja materjalidest nähtub, et hageja on puudega laps, kellel on tervisega seotud lisakulutusi ning hageja ema on püsivalt töövõimetu, töövõime kaotuse protsent on
5. Nimetatud asjaolusid ei ole kostja menetluses vaidlustanud.
6. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei pea lapse vajadusi eraldi tõendama, kui ta nõuab elatist PKS § 101 lg 1 sätestatud määras või alla selle. 13.

§ 173

lg 3 kohaselt tuleb muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus ja määrata vastavalt apellandi taotlusele, et menetluskulud maakohtus jääva poolte endi kanda.

§ 171lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus vastustaja kanda.

Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/