KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel 15.12.2015, Tartu 3-13-2100 MERTEX HALDUS OÜ (endine ärinimi SilveCom Haldus OÜ) kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 19.04.2013. a otsuse nr 13-6/750 ja 12.07.2013. a vaideotsuse nr 13-4/275 tühistamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemiseks Tartu Halduskohtu 30.03.2015. a otsus MERTEX HALDUS OÜ apellatsioonkaebus 25.11.2015 Kaebaja MERTEX HALDUS OÜ Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Halduskohtu 30.03.2015. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 19.04.2013. a otsus nr 13-6/750 ja 12.07.2013. a vaideotsus nr 13-4/275 ning kohustada Põllumajanduse Regitstrite ja Informatsiooni Ametit uue otsuse tegemiseks. 2. Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt MERTEX HALDUS OÜ kasuks välja asjas kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 30 (kolmkümmend) eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 14.01.2016 (k.
- a)(HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. SilveCom Haldus OÜ (alates 14.10.2014 MERTEX HALDUS OÜ) esitas 15.11.2013 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse nr XXXXXXXXXXXX investeeringutoetuse saamiseks bioenergia tootmiseks vajalike seadmete soetamiseks ja bioenergia tootmishoone juurdepääsutee rekonstrueerimiseks. 2. PRIA jättis 19.04.2013. a otsusega nr 13-6/750 SilveCom Haldus OÜ taotluse rahuldamata, võttes aluseks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 62 lg 2 p 1 ja põllumajandusministri 20.07.2010. a määruse nr 80 „Bioenergia tootmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 80) § 12 lg 2 p-d 2 ja 3 ning lg 3. PRIA asus seisukohale, et 2010. a ei olnud ettevõttel bioloogilisi varasid, millest põllumajanduslikku toodangut toota; esimesed tõendatud mesilaspered soetati 01.05.2011; taotleja registreeritud mesilaspere tootlikkus 2011. a oli 121,26 kg mett (Eesti keskmine 24 kg pere kohta); tõendatult soetatud mesilasperede (soetatud 31) paljunemise teel suudeti saada 72 peret, mida müüa, ja lisaks jäi taotlejale 68 peret (registreeritud mais 2012.
- a)tootmise tarbeks, mis teeb keskmiselt 3,5 pere jagunemist ühe pere kohta; mesilaspere müügihind on keskmiselt 135 eurot pere, millistest eeldustest lähtuvalt kujuneks taotleja müügituluks 79 086 eurot, millest põllumajanduslik müügitulu moodustab 29 039,16 eurot, seega on põllumajandusliku müügitulu osakaaluks 36,7%, mis ei vasta määruse nr 80 nõuetele ning isik ei kvalifitseeru taotlejaks. Lisaks märkis PRIA, et taotleja on näidanud PRIA loomade registris, et omab 2010. a seisuga 16 mesilasperet (päritolu ja omand on taotlejal tõendamata, kuna esitatud ostu- ja müügiarvetes nende soetust ei kajastu), 2011. a seisuga 26 mesilasperet ja 2012. a seisuga 68 mesilasperet ning kuna taotlejal on registris rohkem kui 15 mesilasperet (põllumajandusministri 15.06.2006. a määrus nr 72 „Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded“), peab ta toiduseaduse alusel oma tegevusest Veterinaar- ja Toiduametit (VTA) teavitama ja peab olema tunnustatud, kuid taotleja ei ole seda teinud ega ole ka tunnustatud. 3. PRIA jättis 12.07.2013. a vaideotsusega nr 13-4/275 SilveCom Haldus OÜ vaide rahuldamata, võttes aluseks ELÜPS § 98 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 83, § 85 p 4 ja § 86 lg 1. PRIA jäi seisukohale, et tegemist ei ole SilveCom Haldus OÜ poolt omatoodetud põllumajandussaaduste müügiga ja müügitulu ei ole tõendatud. PRIA viitas VTA-lt saadud teabele, mille kohaselt ei ole SilveCom Haldus OÜ näol tegemist teavitatuks loetud mee esmatootjaga ega ka meepakendusettevõtjaga. Lisaks märkis PRIA, et taotleja on ise varasemalt kinnitanud, et tal puudub nõuetekohane mee töötlemise hoone. PRIA märkis, et Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetel ei ole SilveCom Haldus OÜ ühendusesisest müüki ühendusesisese käibe aruande vormil (VD) deklareerinud, ta ei ole 2011. a müügituluna näidatud mee müügitehingut juulis ja augustis Fastener Tools SIA-le (arved nr 12082011, 11072011, 15072011) kinnitanud ega ole ka vormil KMD juulis ja augustis ühendusesisest kauba müüki deklareerinud. 08.12.2011 on SilveCom Haldus OÜ esitanud MTA-le ühendusesisese käibe muutmise aruande (VPD), millel on näidatud 2011. a juuli ja augusti ühendusesisene käive, kuid PRIA ei lugenud mee müügitehingu toimumist tegelikkuses tõendatuks. PRIA märkis, et 2010. a mee müügi kohta on taotleja müügitulu tõendamiseks esitanud 3 arvet eraisikule sularaha eest, mille laekumist ei ole võimalik tõendada, ning 1275 kg mett on väidetavalt müüdud 27.09.2010. a arve alusel 7588,15 euro eest Divergoods OÜ-le, kelle põhitegevuseks oli tehingu toimumise ajal tööriistade ja rauakaupade müük. PRIA tõi ka välja, et MTA andmetel ei ole SilveCom Haldus OÜ töötasude maksmist deklareerinud. PRIA leidis, et alusetud on vaide esitaja etteheited ärakuulamata jätmise kohta, kuivõrd HMS § 40 lg 1 kohaselt võib seda teha ka kirjalikus vormis (HMS § 5 lg 1). 4. SilveCom Haldus OÜ esitas 04.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tuvastada PRIA 19.04.2013. a otsuse nr 13-6/750 õigusvastasus; tühistada PRIA 19.04.2013. a otsus nr 13-6/750 ja 12.07.2013. a vaideotsus nr 13-4/275; kohustada PRIA-t taotlust nr XXXXXXXXXXXX uuesti läbi vaatama; tuvastada, kas taotluse eesmärgipärase 2 menetlemisega ja hea halduse põhimõtetega on kooskõlas haldusorgani keeldumine taotlejale esitatud dokumentide nummerdamise keelamisel ja et haldusorgan ei teavita taotlejat menetluse käigus tuvastatud asjaolude muutumisest või oma varasemate otsuste muutmisest (p-d 4.6 ja 4.7); tuvastada, milline põhjuslik ja korrelatiivne seos on mee omatoodangu ja ettevõttes makstavate töötasude vahel (p 4.8). Kaebuse põhjendused: 1) Taotleja on esitanud 15.03.2013 vallasvara ostu- ja müügilepingud tarude ja inventari soetamise kohta 01.05.2010. Inventar on bilansiliselt kajastatud käibevarana. Taotleja deklareeris 01.05.2011 mesilasperede arvuks 36, olles võõrandanud mesitaru/mesilasperesid 26.02.2011 seitse, 29.03.2011 kolm ja 20.04.2011 viis. Seega oli 2010. a hooaja lõpul kaebaja mesilasperede arv 51, mitte 16. Taotlejal puudus kohustus mesilaste paljunemisest hooajasiseselt PRIA-t täiendavalt teavitada. 2) Toodangumahtude analüüsis tuleks subjektiivsetele tõenditele (Statistikaamet) eelistada objektiivseid tõendeid (vaatlusmesilad) ja taotleja mesilaga võrreldavaid lähteandmeid (samane mesilastõug ja tarutüüp). Kaebaja kasutab mee tootmisel itaalia tõugu mesilasi ja farrar tüüpi korpustarusid. Mesinik L.T. tootis vaadeldava mesilasperega 24.04.-11.08.2010 vahelisel ajal 174,9 kg mett. Taotlejal oli 11.05.2011 PRIA-s registreeritud 36 mesilasperet ja 01.05.2012 seisuga 68 mesilasperet. 2011. a tootis 3163 kg mett, mis teeb 68 mesilaspere keskmiseks meetoodanguks 46,51 kg, mis on oluliselt alla piirkondliku keskmise meetoodangu. Seega on taotlejale toetuse määramisest keeldumise põhjus omatoodangu puudumise osas otsitud. 3) Taotleja kasutab mee tootmiseks kolmandale isikule kuuluvat hoonet, mis VTA kontrollakti 05-314-13/24 kohaselt vastab mee esmatootmiseks mõeldud ruumidele kehtestatud nõuetele. PRIA väide taotleja omandis oleva hoone puudumise osas on asjakohatu. Kaebajal puudus kohustus mee tootmisel, pakendamisel ja turustamisel teavitada sellest VTA-d eeldusel, et tootjale kuuluvad mesilaspered on registreeritud loomade registris. 2010. a augustis-septembris vurritatud mett saab edasimüüja turustada kuni 2012. a septembrini. Kui ostetud mesi turustati Divergoods OÜ poolt 2011. a, siis kajastub see tuluna 2011. a majandusaasta aruandes ja müügitulude jaotuses. PRIA-le esitatud ostuarvetelt on tuvastatav, et taotleja kasutas mesindamisel kolmandate isikute abi, ostes neilt mesindamise alast abiteenust. Samuti oli kaebaja 2011. a praktikabaasiks Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli mesinduse eriala õppuritele. Töötasude maksmiseks puudub ettevõttel kohustus. Ettevõttes mesindavad kaebaja osanikud, kes võtavad ettevõttest omanikutulu. PRIA viide töötasu maksmise deklareerimise puudumisele on asjakohatu. 4) 19.04.2013 võimaldati kaebajal tutvuda dokumentidega, kuid puudusid dokumendid ja analüüsid, millele viitab PRIA puudustena otsuses ja vaideotsuses. 2010. a ja 2011. a mee tootmise ebatõenäolisusele ei ole haldusorgan menetluse käigus taotleja tähelepanu juhtinud ega taotlejalt selgitusi soovinud või vastuväidete esitamiseks võimalust andnud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et maksuametile esitatavaid deklaratsioone on maksukohustuslasel õigus parandada ka peale nendes esinevate vigade avastamist. Seega oli haldusorganil kohustus võimalikele vigadele taotleja tähelepanu juhtida. 5. Tartu Halduskohus võttis 08.10.2013. a määrusega menetlusse nõuded PRIA 19.04.2013. a otsuse ja 12.07.2013. a vaideotsuse tühistamiseks ning kohustamisnõude kaebaja taotluse läbivaatamiseks. Lisaks andis kohus kaebajale 10 päeva kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kohus märkis, et PRIA vaidlusaluste otsuste tühistamiskaebuste menetlemisega on hõlmatud kaebaja poolt PRIA-le esitatud taotluse menetluse õiguspärasuse hindamine, seega kaudselt hindab kohus ka kaebuse p-des 4.6-4.8 esitatud nõudeid. Halduskohus lõpetas 25.10.2013. a määrusega menetluse. Ringkonnakohus rahuldas 30.06.2014. a määrusega SilveCom Haldus OÜ määruskaebuse ja tühistas halduskohtu 25.10.2013. a määruse, ennistas kaebuse esitamise tähtaja ja saatis asja tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Riigikohus jättis 13.11.2014. a määrusega PRIA määruskaebuse ringkonnakohtu 30.06.2014. a määruse peale menetlusse võtmata. 3 6. Tartu Halduskohus jättis 30.03.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) PRIA on kogutud tõendite alusel õiguspäraselt lugenud mittetõendatuks, et kaebaja tootis ise osundatud meekoguse ja esitatud müügitulu oleks saadud omatoodetud mee müügist. Kogu müüdud mesi ei saanud olla kaebaja poolt toodetud, mida näeb ette määrus nr 80. Loomade registrite andmetel oli kaebajal 01.05.2010 seisuga mesilastarusid 16 (kaebaja väitel 51) ja 2011. a 36 (kaebaja väitel 68). Kuna Statistikaameti andmetel oli 2010. a keskmine meetoodang mesilaspere kohta Eestis 21 kg ja 2011. a 24 kg, siis on õige PRIA järeldus, et loomade registri ja kaebaja esitatud andmete alusel arvutatud mesilaspere toodang oli Eesti keskmisest mitmekordselt suurem, seega ebausutav. Eluliselt ei ole usutav, et just kaebajale kuuluvatelt mesilasperedelt saadi keskmisest toodangust tunduvalt suuremat toodangut, arvestades seda, et registri andmetel oli kaebajal mesilasperesid tunduvalt vähem, kui ta väidab. Kui kaebajal oli tegelikult 51 mesilasperet ja selle arvuga tuleks arvestada, siis oleks ta pidanud toiduseaduse alusel oma tegevusest teavitama VTA-d ja oleks pidanud olema tunnustatud, kuid ta pole seda. 2) Kaebaja käsitlus mesilasperede suurenemise osas perede pooldumise teel ja mesilaste eluea osas, samuti mesiniku L.T. i kogemuste ja tulemuste osas ei tõenda, et kaebajal oleks olnud rohkem mesilasperesid kui loomade register näitas. Kaebaja võimalust toota mett näidatud koguses ei kinnita ka äriühingu põhivara andmed. Põhivara nimekirjas seisuga 31.08.2012 mesilastarusid kirjas ei olnud. Ka varasemalt puuduvad sellekohased andmed. 12.12.2012 esitatud põhivara nimekirja järgi olid mesilastarud kirjas, kuid need on soetatud 2012. aastal. Kaebaja väide, et tarud olid bilansis käibevarana kirjas, on paljasõnaline. 3) Kaebaja ei vasta määruse nr 80 tingimustele. Täidetud ei ole nõue, et taotleja omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi peab taotluse esitamise aastale vahetult eelneval aastal moodustama vähemalt 50% ettevõtja kogu müügitulust. Kaebajale toetuse määramisest keeldumise põhjus omatoodangu puudumise osas ei ole otsitud. PRIA otsus ei tugine ainult meetoodangu kogusele, vaid ka mee tootmisega seotud teistele tingimustele (mesilastarude olemasolu, tööjõu kasutamine, tõendid mee müügi kohta jm). Otsuses on välja toodud nii õiguslikud kui faktilised asjaolud, see on kontrollitav ja arusaadav. Kaebaja on aru saanud, miks ja millistel asjaoludel on tema taotlus rahuldamata jäänud. Põhjalikum motiveering on välja toodud 18.07.2013. a vaideotsuses. 4) Kaebaja on saanud enne otsuse vastuvõtmist seisukohti esitada, mida kinnitab kaebaja ja PRIA vaheline kirjavahetus (tl 20-31). Asjaolu, et kaebaja taotlust ei rahuldatud, ei tähenda, et selle põhjuseks sai olla kaebajale sobiva nõustamise mittevõimaldamine. Kaebaja etteheited ei ole tulenenud taotluse ebatäpsustest, vaid soovist, et vastustaja aitaks vormistada taotluse koos lisadega selliselt, mis läheks kindlasti rahuldamisele. Sellist kohustust PRIA-l ei ole. Halduskohus on asjas nr 3-13-1974 (Meverdon OÜ vs PRIA) nõustunud PRIA järeldusega kaebaja pahausksuses toetuste taotlemisel. Meverdon OÜ juhatuse liige oli P.J. , nagu ka SilveCom Haldus OÜ puhul kaebuse esitamisel. P.J. on juhatuse liikmena või prokuristina seotud mitmete kohtu menetluses olevate või olnud asjadega (3-14-322, 3-13-1973, 3-13-1974, 3-14-158, 3-14-148, 3-13-2100), millest järeldub, et äriühingutega seotud isikud peaksid olema toetustaotluste esitamisel kogemustega, peaksid olema teadlikud, millised nõuded on toetuse taotlemiseks esitatud, millistele tingimustele peab taotleja või taotlus vastama jne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. MERTEX HALDUS OÜ esitas 29.04.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.03.2015. a otsus ning tuvastada PRIA 19.04.2013. a otsuse nr 13-6/750 ja 12.07.2013. a vaideotsuse nr 13-4/275 õigusvastasus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) PRIA selgitused bioloogiliste varade osas tuleb jätta tähelepanuta, juhinduvalt Raamatupidamise toimkonna juhendi 7 p-st 12. Tõene ei ole PRIA väide, et 30.04.-31.12.2010 4 ei ole tehtud rohkem kulusid kui kahes notariaaltehingus. Taotluse eelkontrollis 15.03.2013 esitas kaebaja vallasvara ostu-müügilepingu, mille kohaselt on tarud ja inventar soetatud 01.05.2010, mis on bilansiliselt kajastatud varudena (bioloogiline käibevara), kuna mesilased ei ole enamuse ajast ettevõtte poolt kontrollitavad ega ole põhivarale omasel moel pikemas ajas säilivad. Meelevaldne on mee omatoodangut siduda raamatupidamislike põhivara kannetega. Inventar on bilansiliselt kajastatud käibevarana. Puudub keeld toota põllumajandustoodangut (bioloogilise) käibevaraga. 2) Väidetavat mesilasperede arvu puudumist ei toeta asjaolu, et taotleja deklareeris 01.05.2011 mesilasperede arvuks 36, olles võõrandanud tarusid 26.02.2011 seitse, 29.03.2011 kolm ja 20.04.2011 viis. Seega 2010. a mesilasperede arv oli 51, mitte 16. Põllumajandusministri 18.12.2002. a määruse nr 88 § 3 lg 1 p 13 kohaselt teavitatakse mesilasperede arv registrile 01.05. seisuga, seega puudus taotlejal kohustus mesilaste paljunemisest PRIA-t teavitada. 3) 2010. a meetoodangu maht 2180 kg tuleb jagada mesilasperede arvuga 51, saades toodanguks keskmiselt 42,74 kg. Toodangumahtude analüüsis tuleks subjektiivsetele tõenditele (Statistikaamet) eelistada objektiivseid tõendeid (vaatlusmesilad) ja taotleja mesilaga võrreldavaid lähteandmeid (samane mesilastõug ja tarutüüp). Kaebaja kasutab itaalia tõugu mesilasi ja farrar tüüpi tarusid. Mesinik L.T. tootis vaadeldava mesilasperega 174,9 kg mett. Puudub kahtlus, et vaatlusmesila andmed ei oleks tõesed. Taotlejal oli 01.05.2011 seisuga 36 mesilasperet ja 01.05.2012 seisuga 68 mesilasperet. 2011. aastal toodeti mett 3163 kg, mis teeb 68 mesilaspere keskmiseks meetoodanguks 46,51 kg. Taotlejale toetuse määramisest keeldumise põhjus on otsitud. 4) 2010. a ja 2011. a mee tootmise väikesele tõenäosusele ei ole haldusorgan menetluse käigus taotleja tähelepanu juhtinud ega taotlejalt selgitusi soovinud või vastuväidete esitamiseks võimalust andnud. Taotluse eesmärgipärase menetlemisega on kooskõlas, kui haldusorgan teavitab taotlejat menetluse käigus vastu võetavatest otsustustest. Seda iseäranis olukorras, kus taotlejale võib tuleneda ebasoodne lõpptulemus. 19.04.2013 haldusorganis toimunud dokumentidega tutvumisel puudusid taotlejale esitatud dokumentide hulgast dokumendid ja analüüsid, millele viitab PRIA puudustena otsuses ja vaideotsuses. 5) Kaebajale on arusaamatu, mis põhjusel halduskohus 30.03.2015. a otsuses PRIA arvamusega nõustub. PRIA arvamused ei ole tõendid HMS § 38 või HKMS § 56 tähenduses. 8. MERTEX HALDUS OÜ esitas 28.05.2015 seisukoha, milles täpsustab apellatsioonkaebuse taotlust ning palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.03.2015. a otsus, PRIA 19.04.2013. a otsus nr 13-6/750 ja 12.07.2013. a vaideotsus nr 13-4/275. 9. PRIA esitas 18.06.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.03.2015. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Tõendamata on mesilasperede arv suuremas ulatuses kui loomade registris kirjas oli. Taotleja on tõendatult soetanud esimesed mesilaspered 01.05.2011 ja tarud 15.03.2011. 2010. a mesilasperede arvu kindlakstegemisel lähtub PRIA loomade registri andmetest, mille kohaselt oli kaebajal 16 mesilasperet (meetoodangu väidetav maht 2180 kg). Seega ei saa jagada meetoodangut 51 mesilasperega ja saada toodanguks 42,74 kg. Ka sellise koguse mee saamist ühelt perelt ei saa pidada usutavaks. Kaebaja ei ole oma tegevusest VTA-d teavitanud ega ole tunnustatud. Meetoodangu jagamisel 16-le mesilasperele on saadud mee kogus ühe mesilaspere kohta ebareaalne, arvestades keskmist meetoodangut pere kohta. 2) 2011. a oli taotlejal registriandmete kohaselt 36 mesilasperet (haldusaktis ekslikult märgitud 26), mille alusel kujuneks toodanguks 87,86 kg (3163:36) mett ühelt perelt. Eesti keskmine toodang on 24 kg pere kohta, seega ei ole usutav 46,51 kg mee saamine ühelt perelt. Kui sellist kogust mett ei ole taotleja ise tootnud, siis ei saa tal olla müügitulu selle mee müügist. Võrdlus L.T. i mesilaga ei saa olla tõendiks, et taotleja sai vaatlusmesilaga sama koguse mett. 5 3) Koos taotlusega esitas kaebaja põhivara nimekirja seisuga 31.08.2012, milles mesitarusid kirjas ei ole. Hilisema menetluse käigus esitas kaebaja põhivara nimekirja seisuga 12.12.2012, mille p 4 kohaselt on mesitarud soetatud 2012. aastal ja p 5 kohaselt mesindusseadmed (meevurr) 2012. a. Põllumajandusliku omatoodangu tootmiseks peavad isikul olema tootmisvahendid, samuti peab ta tegema kulutusi, et toodangut saada. Kulutused ja vara olemasolu peab olema tõendatud, kuid antud juhul ei ole. PRIA ei loe mee müügitehingu toimumist tegelikkuses tõendatuks. Ainult arve esitamine ei tõenda müügitehingu toimumist ja müügitulu saamist. Raha peab olema ka laekunud. 4) Kaebaja on ära kuulatud. PRIA-l ei ole kohustust nõustada taotlejaid dokumentide koostamisel moel, et taotlus kuuluks rahuldamisele. Kaebaja on selgitamis- ja nõustamiskohustust valesti mõistnud. 5) Halduskohus ei ole tuginenud otsuse tegemisel PRIA arvamusele, vaid on hinnanud kõiki tõendeid kogumis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada. 11. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas PRIA on õigesti tuvastanud kaebaja mittevastavuse bioenergia tootmise investeeringutoetuse saamise nõudele, mis tuleneb põllumajandusministri 20.07.2010. a määrusest nr 80 „Bioenergia tootmise ja investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (edaspidi ka määrus nr 80). Nimelt sätestab määruse nr 80 § 2 lg 1 nõude toetuse taotlejale järgnevalt: „Toetust võib taotleda ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi oli taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal vähemalt 50% ettevõtja kogu müügitulust“. Seega on viidatud määruse järgi oluline, et ettevõtja oleks saanud taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal tulu omatoodetud, mitte edasi müüdud põllumajandussaaduste müügist. Käesoleval juhul on vaidluse all kaebaja poolt mee ise tootmine ning selle müügist tulu saamine. Kuna kaebaja müüs väidetavalt 2010. aastal mett kokku 2180 kg ja vaha 120 kg ning 2011. aastal mett kokku 3163 kg ning teenis mee müügist tulu, on PRIA õigesti kontrollinud, kas kaebajal olid vahendid vastavas koguses mee müümiseks. 12. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja taotluse esitamise aastale vahetult eelneva majandusaasta perioodiks oli äriregistrile esitatud majandusaasta aruandest nähtuvalt 30.04.2010-30.09.2011. PRIA on vaidlustatud otsuses kaebaja majandusaasta aruandele, PRIA loomade registrile, Veterinaar- ja Toiduameti andmetele ning kaebaja esitatud tõenditele tuginedes analüüsinud kaebaja suutlikkust ise mett toota nii 2010. aastal (so periood alates 30.04.2010 kuni 31.12.2010) kui ka 2011. aastal (so periood alates 01.01.2011 kuni 30.09.2011). Ringkonnakohus analüüsib järgnevalt kaebaja poolt 2010. ning 2011. aasta kohta esitatud ning kaebaja tegevuse kohta nimetatud aastatel kogutud andmeid ja kaebaja poolt neile esitatud vastuväiteid eraldi ning tuvastab seejärel, kas vastustaja määruse nr 80 § 2 lg 1 alusel tehtud arvutus vastab kogutud andmetele. Periood 30.04.2010 kuni 31.12.2010 13. Vaidlustatud otsuses ei võtnud PRIA arvesse kaebaja poolt 2010. aasta kohta esitatud mee müügi andmeid kolmel põhjusel – leides esiteks, et andmeid ei saa Eesti 2010. aasta keskmisest meetoodangust lähtudes tõenäoliseks pidada; asudes teiseks seisukohale, et kaebajal puudusid 6 vahendid mee tootmiseks ning leides kolmandaks, et taotleja ei kajastanud majandusaasta aruande bilansis 2010. aasta osas bioloogilist vara. Ringkonnakohus võtab järgnevalt seisukoha kõigi eelviidatud kolme PRIA põhjenduse osas. 14. Kaebaja väitel müüs ta 2010. aastal mett kokku 2180 kg ning oli deklareerinud PRIA loomade registris mesila, mis koosneb 16 mesilasperest. Ringkonnakohus märgib, et viimati nimetatud osas vaidlust ei ole (vt registri andmed I kd tl 161). Eeltoodud andmetest tuleneb, et kaebaja üks mesilaspere pidi tootma 2010. aastal 136,25 kg mett (2180:16= 136,25). PRIA poolt vaidlustatud otsuses esile toodud Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal ühe mesilaspere keskmine toodang 21 kg mett (I kd tl 167p). Kaebaja leiab, et toodangumahtude analüüsis tuleks Statistikaameti andmetele eelistada võrdlusi selliste mesilatega, kus kasutatakse kaebajaga samast mesilastõugu ja tarutüüpi, nimelt antud juhul itaalia tõugu mesilasi ja farrar tüüpi tarusid, mida kasutab ka mesinik L.T. , kes väidetavalt tootis vaadeldava mesilasperega 174,9 kg mett. Ringkonnakohus kaebaja arvamust ei jaga. Esmalt ei ole ringkonnakohtule esitatud vaieldamatuid tõendeid selle kohta, et mesinik L.T. i mesilasperede mee toodangu kohta esitatud andmed oleksid kontrollitud ja seega tõesed. Teiseks selgitas PRIA kohtuistungil, et L.T. on eliitmeetootja, kaebaja aga tavaline meetootja, mistõttu ei ole L.T. i andmed kaebaja andmetega võrreldavad (kohtuistungi protokolli lk 6, II kd, tl 17p). Võttes arvesse ka kaebaja seadusliku esindaja P.J. poolt kohtuistungil märgitut, mille kohaselt alustas P.J. mesindusettevõtjana aastal 2010 (kohtuistungi protokolli lk 18, II kd, tl 18) ning kaebaja majandusaasta aruandes märgitut, mille kohaselt alustas äriühing tegevust 2010. a kevadel, ei leia ka ringkonnakohus, et kaebaja kui alles tegevust alustanud äriühingu võimalikku meetoodangut tuleks võrrelda kogenud meetootja andmetega. Eeltoodust tulenevalt on PRIA vaidlustatud otsuses õigesti lähtunud meekoguste võrdlemisel Statistikaameti andmetest 2010. aastal Eestis toodetud mee keskmise koguse kohta. Kuna kaebaja poolt 2010. aasta mee müügi kohta esitatud andmed ületavad keskmist ca 6,5 korda, ei kinnita need usaldusväärselt seda, et tegemist on kaebaja mesilaste, mitte väljastpoolt sisse ostetud mee müügiga. 15. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et tema mesilasperede arv 2010. aastal oli tegelikult 51, mitte 16. Kaebaja lähtub siinkohal PRIA registrile esitatud andmetest, mille kohaselt registreeris kaebaja 01.05.2011 PRIA registris 36 mesilasperet (I kd, tl 161), olles eelnevalt teavitanud PRIA-t 26.02.2011 7 mesilaspere, 29.03.2011 3 mesilaspere ning 20.04.2011 5 mesilaspere võõrandamisest (36+7+3+5=51; vt vaidlustatud otsuse tabelis toodud tarude müügi andmed, I kd tl 168). Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja registreeris 16 mesilasperet esmakordselt alles 02.08.2010 (I kd tl 161), ei ole usutav, et 16 mesilasperet jõudsid veel samal aastal meetootmise ajal esmalt 3-kordselt paljuneda 51 mesilaspereni ning seejärel ka 2180 kg mett toota. Nimelt selgitab kaebaja ise apellatsioonkaebuses järgmist: „Loomuliku paljunemise vältimiseks poolitab mesinik mesilaspere esmakordselt mai lõpul – juuni alguses ja teistkordselt juulis“ (vt apellatsioonkaebuse p 2.7, I kd tl 194). Ka juhul, kui siiski nimetatud andmetest lähtuda, ületaks kaebaja mesilasperede toodang kahekordselt Eesti keskmist (vrdl Eesti keskmine 21 kg ning kaebaja mesilasperede toodang 2180:51=42,7 kg). 16. 2010. aasta osas leidis PRIA ka seda, et kuna kaebaja esitas kuluarvetena vaid kaks notariaalse tehingu kuludokumenti, puudusid kaebajal vahendid mee tootmiseks. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses PRIA seisukohaga kulude puudumise osas ning väidab, et esitas taotluse eelkontrollis PRIA-le ka vallasvara ostu-müügilepingu, mille kohaselt on tarud ja inventar soetatud 01.05.2010, mis on bilansiliselt kajastatud varudena, kuna mesilased ei ole valdava enamuse ajast ettevõtte poolt kontrollitavad ega põhivarale omasel moel pikemas ajas säilivad. 7 17. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohtuistungil kaebaja poolt antud selgituse kohaselt puudutasid PRIA otsuses märgitud kaks notariaalset tehingut kinnisvara (maa) ostu, mis kuidagi mee tootmisega seotud ei ole (vt II kd, tl 17p). Seega ei saanud PRIA notariaalsete tehingute kohta esitatud kuludokumente arvesse võtta. Mis puudutab kaebaja poolt väidetud vallasvara ostu, siis ringkonnakohtule kohtuistungil esitatud 01.05.2010. a ostu-müügi lepingu järgi ostis Silvecom Haldus OÜ juhatuse liikme P.J. isikus füüsiliselt isikult P.J. 180 000 krooni eest mootorratta, auto, 16 mesitaru ja mesindusinventari (II kd, tl 19). Kuigi vaidlust ei ole selle üle, et PRIA loomade registris kajastas äriühing 2010. aasta seisuga ühe mesila, mis koosnes 16 perest (vt vaideotsuse lk 1, I kd tl 36, 61), ilmneb P.J. poolt 12.12.2012 seisuga koostatud Silvecom Haldus OÜ põhivara nimekirjast, et mesitarud ning mesindusseadmed (vurr) on soetatud alles 2012. aastal (II kd tl 20). Põhivara nimekirjas on 2010. aasta osas kajastatud vaid kinnisvarainvesteeringud ja maa. Samuti on põhivara nimekirjas märgitud materiaalse põhivara soetamine 2010/2011 soetamismaksumusega 3399 eurot (II kd tl 20), kuid ka see ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul mesitarude ja inventari soetust. Nimelt kinnitab kaebaja 02.04.2013. a e-kirjas PRIA-le vastuseks viimase küsimusele, kuidas toimus mee tootmine 2010/2011 ning kui palju oli siis tarusid ja inventari, et põhivarana kajastatavad mesindusseadmed on soetatud 2012. aasta teises pooles (vt taotlustoimik). 18. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja apellatsioonkaebuse väited ja kohtuistungil ning haldusmenetluse käigus esitatud selgitused 2010. aastal mee tootmiseks vajaliku inventari ja tarude soetamise osas on vastuolulised ning 2010/2011 aasta osas soetuseks märgitud materiaalse põhivara maksumus 3399 eurot ei kattu ka 01.05.2010. a vallasvara ostu-müügi lepingus märgitud summaga (180 000 krooni oli Eesti Panga pangapäeval 03.05.2010 valuutakursi järgi eurodesse ümberarvestatuna 11504 eurot), ei kinnita tõendid kogumis kaebaja väidet tarude ja inventari soetamise kohta 01.05.2010. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus 01.05.2010. a vallasvara ostu-müügilepingut, mille kaebaja on äriühingu juhatuse liikmena sõlminud iseenda kui füüsilise isikuga, usaldusväärseks ning leiab, et see ei kinnita 2010. aastal mee omatootmiseks vajalike tarude ja inventari soetust. 19. PRIA on vaidlustatud otsuses mee omatoodangu puudumise kohta tuginenud ka sellele, et kaebaja ei kajastanud oma majandusaasta aruande bilansis 2010. aasta kohta bioloogilist vara, kuigi seda näeb ette Raamatupidamise toimkonna juhend (RTJ) 7. PRIA otsuses tehakse eeltoodust lähtudes järeldus, et vastaval aastal ei olnud ettevõttel bioloogilist vara (mesilaspered), millest põllumajanduslikku toodangut toota. Kaebaja leiab vastupidiselt PRIA-le, et mesilasi ei saa bilansis bioloogilise varana kajastada, kuna nad ei ole ettevõtte poolt kontrollitavad, kuid RTJ 7 järgi kajastatakse bilansis bioloogilist vara ainult juhul, kui vara on ettevõtte poolt kontrollitav ning vara õiglane väärtus või soetusmaksumus on usaldusväärselt hinnatav mõistliku kulu ja pingutusega. 20. Ringkonnakohus on seisukohal, et kummagi poole argumendid seonduvalt mesilasperede kajastamisega bioloogilise varuna ei ole asjakohased. Ringkonnakohus leiab, et PRIA ei saa kaebaja investeeringutaotluses kajastatud andmeid ümber lükata tuginedes RTJ-is toodud juhise täitmata jätmisele ning seostamata konkreetset juhist seadusest tuleneva nõudega. Nimelt sätestab raamatupidamise seaduse (RPS) § 34 lg 2, et Toimkonna juhendeid antakse välja raamatupidamise seaduse selgitamiseks ja täpsustamiseks. Juhendi vastuolu korral seadusega kohaldatakse seaduses sätestatut. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 15.12.2008. a otsuses asjas nr 3-4-1-14-08 leidnud, et Raamatupidamise Toimkonna juhend ei ole PSJKS §-s 7 nimetatud õigustloov akt. Seda ei ole vastu võtnud õigusaktide vastuvõtmiseks ettenähtud menetlust järgides vastava pädevusega organ. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes õigusnormid, mille on vastu võtnud kohast menetlust järgides organ, kellele on põhiseadusega antud pädevus kehtestada üldkohustuslikke õigusnorme. Raamatupidamise 8 Toimkonnale ei ole aga põhiseadusega antud üldkohustuslike õigusnormide kehtestamise pädevust (otsuse p-d 28, 33). Seega ei saanud PRIA vaidlustatud otsuses konkreetsele seadusesättele viitamata panna kaebajale tõendamiskoormat RTJ-ist tuleneval alusel. 21. Siiski ei muuda eeltoodud eksimus lõppkokkuvõttes PRIA poolt kaebaja 2010. aasta meetoodangu kohta tehtud üldist järeldust ebaõigeks. Seega nõustub ringkonnakohus PRIA ning halduskohtu järeldusega selles, et perioodil 30.04.2010 kuni 31.12.2010 näidatud mee müüki ei saa lugeda omatoodetud põllumajandussaaduste müügiks. Periood 01.01.2011 kuni 30.09.2011 22. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt kontrollis PRIA 2011. aastat puudutavas osas kaebaja väidet, mille kohaselt müüs viimane 2011. aastal isikliku põllumajandustoodanguna kokku 3163 kg mett. Kohtuistungil selgitas PRIA esindaja, et PRIA otsuses toodud tabelis (I kd tl 168) kajastatud andmete üle, mis puudutavad kaebaja poolt 2011. aastal soetatud mesindusinventari ja mesilasperesid, vaidlust ei ole, kuna tabelis kajastatud andmed on kulu- ja tuludokumentidega tõendatud (kohtuistungi protokolli lk 3; II kd lk 16). Tabelist nähtub, et 2011. aastal soetas kaebaja tõendatult 31 mesilasperet. Ühtlasi ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kaebaja müüs 2011. aastal 72 mesilasperet ning 2012. aasta mais registreeritud andmetel oli kaebajal 68 mesilasperet. 23. Eeltoodust lähtudes leiab kaebaja, et 2011. aasta mesilaspere keskmist meetoodangut tuleb arvutada 68 mesilasperet arvesse võttes, millest lähtudes on keskmine mee toodang 46,51 kg (3163:68=46,51). PRIA on vaidlustatud otsuses (I kd, tl 167p) leidnud, et 2011. aastal oli kaebajal 3 mesilat ja 26 mesilasperet, mis teeb kaebaja meetoodangut arvesse võttes ühe mesilaspere toodanguks 121,65 kg mett (3163:26=121,65). Apellatsioonkaebuse kohaselt deklareeris kaebaja 01.05.2011 mesilasperede arvuks 36. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuses esitatud andmed nähtuvad ka PRIA loomade registri andmetest mesilasperede arvu kohta 2011. aastal, mille kohaselt deklareeris kaebaja 11.05.2011 seisuga mesilasperede arvu kolme dokumendiga, milles märkis mesilasperede arvuks vastavalt 22, 10 ja 4, seega kokku 36 mesilasperet (I kd, tl 161). 24. PRIA 05.12.2014. a vastuses halduskohtule selgitatakse, et vaidlusaluses otsuses märgitud 26 mesilasperet on ekslik number ning lähtuda tuleks PRIA loomade registrist seisuga 11.05.2011, milles on märgitud 36 mesilasperet (I kd, tl 157p). Vastavatest andmetest lähtudes oli kaebaja ühe mesilaspere keskmine meetoodang 2011. aastal 87,86 kg (3163:36=87,86). PRIA otsuses kajastatud Statistikaameti andmete järgi oli 2011. aastal keskmine meetoodang Eestis ühe mesilaspere kohta 24 kg. Seega annab ka vaidlustatud otsuses toodud andmete korrigeerimine Eesti keskmist 3,6 korda ületava tulemuse, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul usutav. 25. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja arvamusega, nagu pidanuks PRIA 2011. aasta mesilaspere keskmist meetoodangut arvutama kaebaja puhul 68 mesilasperest lähtudes. Nimelt kui lähtuda PRIA registrile esitatud andmetest, mille kohaselt oli kaebajal 01.05.2011 seisuga 36 mesilasperet ning kaebaja müüs ajavahemikus 30.05.2011 kuni 10.09.2011 kokku 57 peret (vt otsuse tabeli andmeid, I kd, tl 168), siis eeldusel, et kaebaja väide mesilasperede poolitamise kohta juuni alguses ja juulis on tõene, sai kaebaja lõplik mesilasperede arv pärast 36 mesilaspere kahekordset poolitamist mai lõpus/juuli alguses ja juulis ning kokku 57 mesilaspere müüki olla vaid 52, mitte 68 peret. 9 Kuupäev 1. mai 2011 30. mai 2011 1. juuni 2011 1. juuni 2011 27. juuni 2011 juuli 2011 28. juuli 2011 31. juuli 2011 10. september 2011 Algseis 36 peret 36 peret 33 peret 66 peret 60 peret 40 peret 80 peret 70 peret 64 peret Müük Poolitamine -3 x2 -6 -20 x2 -10 -6 -12 Jääk 33 peret 66 peret 60 peret 40 peret 80 peret 70 peret 64 peret 52 peret 26. Ka 52 mesilaspere korral ületaks kaebaja mesilasperede meetoodang tublisti Eesti keskmist (3163:52=60,82 kg – vrdl Eesti keskmine 24 kg). Kui lähtuda aga kaebaja mesilasperede keskmisest orienteeruvast arvust 2011. aastal ((36+33+66+60+40+80+70+64+52)/9), milleks on 55 mesilasperet, siis ka sellisel juhul kujuneks kaebaja mesilasperede keskmine meetoodang Eesti keskmisest oluliselt suuremaks (3163:55=57,5 kg). Määruse nr 80 § 2 lg 1 alusel tehtud arvutus 27. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on PRIA määruse nr 80 § 2 lõikest 1 lähtudes tuvastanud kaebaja põllumajandusliku müügitulu osakaalu kaebaja kogu müügitulus, leides, et kaebaja kogu müügitulu majandusaastal 30.04.2010 kuni 30.09.2011 oli 79 086 eurot, millest põllumajanduslik müügitulu moodustas 29039,16 eurot ning põllumajandusliku müügitulu osakaaluks oli seega 36,7% (29039,16x100/79086), mis ei vasta määruse nõuetele. Kaebaja poolt äriregistrile 17.04.2013 esitatud majandusaasta aruande kohaselt oli kaebaja müügitulu vaidlusalusel majandusaastal kokku 79 086 eurot ning vastavas osas vaidlust ei ole. 28. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et otsuses välja toodud kaebaja põllumajandusliku müügitulu, 29 039,16 eurot, kohta puudub otsuses müügitulu kontrollimist võimaldav arvutuskäik. See, millistest eeldustest lähtudes PRIA kaebaja põllumajandusliku müügitulu arvutas, otsusest ei ilmne, kuna otsuses puuduvad andmed PRIA poolt aktsepteeritud kaebaja arvete kohta. Vastavaid andmeid ei kajasta ka vaideotsus ning neid ei ole vaidlustatud otsusele lisatud. Halduskohus on otsuses lähtunud PRIA 05.12.2014. a seletuses toodud andmetest kaebaja mee müüki kajastavate arvete kohta nii 2010. kui ka 2011. aastal (I kd, tl 158). Ringkonnakohus leiab, et kui PRIA aktsepteeris omatoodetud mee müügina ka kaebaja 2010. aasta kohta esitatud arveid, on vaidlustatud otsuses toodud arutluskäik mee omatootmisest 2010. aastal ainetu. Ühtlasi ei selgu, kas ja kui, siis millises mahus on PRIA kaebaja 2011. aasta mee müügi kohta esitatud arvete puhul arvesse võtnud vaidlustatud otsuses toodud kaalutlusi kaebaja märgitud koguses mee müügi võimalikkuse kohta 2011. aastal. Muu hulgas ei kinnita PRIA 05.12.2014. a seletus vaidlustatud otsuses toodud andmete ja arvutuskäigu õigsust, kuna seletuses toodud andmete kohaselt on kaebaja omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu 33 992,99 eurot, mitte otsuses väljendatud summa (vrdl I kd tl 158 ja tl 168). Taotlustoimikus kaebaja poolt mee müügi kinnituseks PRIA-le esitatud arved puuduvad, mistõttu on ringkonnakohtul võimalik lähtuda vaid taotlustoimikus olevast PRIA ja kaebaja vahelisest meilivahetusest, milles kaebaja esindaja esitab vastuväiteid PRIA poolt arvete osaliselt või täielikult arvestamata jätmisele. Kuna vaidlustatud otsus ei ole seega olulises osas kontrollitav ning kaebaja põllumajandusliku müügitulu suurusest sõltub nii vastava tulu osakaal kaebaja kogu müügitulus kui ka kaebaja vastavus toetuse saamise nõuetele, rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse. Eeltoodust tulenevalt ei analüüsi ringkonnakohus täiendavalt kaebaja väiteid haldusmenetluses toimunud rikkumiste kohta. 10 Kaebaja taotluste lahendamine 29. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebus rahuldamata ning teeb uue otsuse, millega tühistab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 19.04.2013. a otsuse nr 13-6/750 ja 12.07.2013. a vaideotsuse nr 13-4/275 ja kohustab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. 30. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna kaebajal käesolevas asjas õigusabikulud puudusid, mõistab ringkonnakohus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt kaebaja kasuks välja halduskohtus ja ringkonnakohtus tasutud riigilõivu, kokku summas 30 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel