← Eesti

3-13-1689/91

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Agu Timmi 27.10.2015, Tartu 3-13-1689 Aleksei Pokrase kaebus Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 05.06.

  1. a otsus Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksei Pokras Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 05.06.
  2. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt
  3. novembril
  4. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Kinnipeetav Aleksei Pokras esitas Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot, kuna 29.01.2013 õhtul jalutuskäigule minnes, kukkus A. Pokras jäätunud trepil ja lõi tugevalt ära selja ja jala. Kukkumine toimus vangla süül, kuna trepp oli jäätunud ja liivatamata. Veel märkis A. Pokras, et märtsi lõpus viidi ta üle ühest eluosakonnast teise ja valvur sundis kaebajat vaatamata tema halvale tervislikule seisundile oma raskeid kotte ise kandma ning keeldus käru appi võtmast. 15.04.2013 ja 06.05.2013 käis kaebaja neuroloogi vastuvõtul, kuid viimasel korral keeldus arst kaebajat ravimast ja viskas ta kabinetist välja.
  6. 04.07.
  7. a otsusega nr 5-18/16207 jättis Tallinna Vangla A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  8. A. Pokras esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 04.07.
  9. a otsuse nr 5-18/16207 tühistamiseks, Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 10 000 eurot, millest 5000 eurot tekitati kahju vanglaametnike tegevusega ja 5000 eurot vangla tervishoiutöötajate tegevusega, väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt kukkus kaebaja 29.01.2013 õhtul jalutama minnes esimese ja teise korruse vahelisel liivatamata trepil ning lõi tugevalt oma selja ja jala ära. Järgmisel päeval toimunud vastuvõtul soovitas arst ainult füüsilisi harjutusi, mis olukorda veelgi halvendasid. Trepil oli küll käsipuu, kuid kaebaja libises enne trepile astumist ega jõudnud sellest haarata. Lisaks tekitas kannatusi asjade ühest osakonnast teise kandmine, kuigi kaebaja selgitas valvurile oma rasket füüsilist olukorda ja ohte, mis võivad kaasneda. Jõudes uude kambrisse oli kaebaja füüsiline olukord nii halb, et ta ei suutnud enam loenduse ajal voodist tõusta. Meditsiiniõde tegi rahustava süsti ja registreeris kaebaja neuroloogi vastuvõtule. 15.04.2013 vastuvõtul soovitati kaebajal harjutusi teha. 06.05.2013 vastuvõtul käitus arst ignoreerivalt, keeldus kaebajat ravimast ja viskas ta kabinetist välja. Vastustaja õigusvastase tegevusega kahjustati kaebaja tervist ja alandati inimväärikust. Kaebaja on rahulolematu, et arstid ei teinud piisavalt uuringuid ning tema pidevat rääkimist oma terviseprobleemide üle ei võetud kuulda. Vanglaametnike tegevusega tekitatud kahju jaguneb järgmiselt: liivatamata trepil kukkumise tagajärjel tervisele tekkinud kahju ja kannatuste eest tekitatud kahju 3000 eurot, 28.03.2013 asjade kandmisele sundimisest tulenenud valu ja väärikuse alandamise eest tekitati kahju 1000 eurot ning 1000 euro suuruses tekitati kahju kaebaja tervisele ja inimväärikusele, kuna teda ei viidud 03.03.2013 ja 11.03.2013 arsti vastuvõtule. HALDUSKOHTU LAHEND
  10. Tartu Halduskohtu 05.06.
  11. a otsusega jäeti A. Pokrase kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt ei olnud vangla tegevus täiel määral kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 66 lg-ga 1, kuid see ei ole piisav alus, et vastav tuvastamisnõue eraldiseisvana rahuldada. Tuvastamisnõude rahuldamine ei aitaks soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus, kuna kaebaja ei viibi enam Tallinna Vanglas. Kohtuistungil ei eitanud kaebaja, et ta keeldus pärast kukkumist kohesest arstiabist. Seega ei saanud tema olukord olla niisugune, mis nõudnuks vanglaametnikelt koheselt vältimatu abi osutamise korraldamist. Arst vaatas kaebaja järgmisel päeval läbi, kuid 29.01.2013 kukkumisega seonduvaid tagajärgi kaebaja jalale ja seljale tervisekaardi kannetest ei nähtu. Varasemad kanded aga kinnitavad, et kaebaja on alates 01.02.2010 korduvalt oma põlvedest tulenevate probleemidega vangla meditsiiniosakonda pöördunud. Kinnitust leidis kinnipeetava järelevalve piisavas ulatuses tagamata jätmises seisnenud avaliku võimu õigusvastane tegevus. Puuduvad aga ülejäänud olulised tingimused – kahju tekkimine tema tervisele või väärikusele vangla tegevusetuse tagajärjel. Kaebajale on arstiabi osutatud ning miski ei viita sellele, et 29.01.2013 kukkumine võis kahjustada tema tervist sellisel määral või tekitada kannatusi, mida on põhjust rahaliselt hüvitada. Kaebuses ja kohtuistungil väitis kaebaja, et ta teavitas vanglaametnikke pidevalt libedast trepist. Seega pidi eeltoodust tulenevalt olema kaebajale nii tema põlve seisukord ja sellest tuleneda võiv traumaoht kui ka libeduse võimalikkus trepil hästi teada olema ning tal tulnuks sellega arvestada. Ükski õigusakt ei sätesta kinnipeetavale õigust nõuda tema asjade teise kohta viimiseks käru ega vanglale kohustust käru kasutamist võimaldada. Seega on asjade kandmise kohta antav korraldus seaduslik ning sellega ei alandata kinnipeetava väärikust. Kaebaja ei saa ennast õigustada ka terviseprobleemile viitamisega, sest tervisekaardi kannetest ei nähtu viidatud aja ja sündmusega seotud pöördumisi. Vanglas kehtivad ravijärjekorrad ning kinnipeetavatel puudub õigus nõuda iga terviseprobleemi korral kohest arstile pääsemist. E-kontakti andmetel on vanglaametnik 01.03.2013 ja 11.03.2013 registreerinud kaebaja seljavalu kaebusega arsti vastuvõtule. Tervisekaardi andmetel on vastuvõtud toimunud 04.03.2013 ja 11.03.
  12. Tõendamata on, et vastuvõtt pidi toimuma ka 03.03.2013 või, et sellel kuupäeval oli tekkinud olukord, mis nõudnuks tervishoiutöötajate vältimatut sekkumist ning abi kohese osutamata jätmise tõttu sai kahjustada nii kaebaja tervis kui ka väärikus. Kohtuistungil ei osanud kaebaja sel kuupäeval arstile saamise vajadust põhjendada. 2 Kaebuses toodud tervishoiutöötajate tegevusse puutuvad väited on asjakohatud ja jäävad tähelepanuta, sest tegemist ei ole vanglateenistuse ametnike ja halduskohtu pädevuses olevate avalik-õiguslike küsimuste lahendamisega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  13. A. Pokras esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt asetas kohus kaebaja võrreldes vastustajaga ebavõrdsesse olukorda, kuna ei rahuldanud kaebaja taotlust kinnipeetavatest tunnistajate ülekuulamiseks. Teiste kinnipeetavate ütlustega oleks saanud tõendada, et trepp ja ülemine trepiesine platvorm olid puhastamata ja sinna ei olnud puistatud ei liiva ega graniidipuru. M.M. i ütlused ei vasta tegelikkusele. Vangla ei taganud kaebaja turvalisust, mis põhjustas tõsise trauma. Kaebaja kaebas vanglaametnikele korduvalt trepi olukorra kohta ja palus seda liivatada ja sulgeda õue viiv uks. Vangla ei riputanud üles ka hoiatusmärke ega vahetanud välja kinnipeetavate jalanõusid naelsaabaste vastu. Seega rikkus halduskohus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) §-i 6 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HMKS) § 62 lg-id 2, 3 ja
  14. Selles, et kohus ei toimunud mõistliku aja jooksul, A. Pokrasel süüd ei ole. Kohus venitab kohtuasjade läbivaatamist ja keeldub aja möödumise põhjusel kutsumast tunnistajaid, kes on vajalikud tõendite kogumiseks ja asja lahendamiseks. Vangla vastuse tõlkimisest keeldumisega rikkus halduskohus EIÕK protokolli 12 § 1 p-e 1 ja 2 ja diskrimineeris kaebajat, kuna vangla ja halduskohus tõlgivad kaebaja dokumendid riigi kulul, kuid kaebaja jäetakse kohtumenetluses ilma tõlkest vene keelde. Pärast kukkumist oli kaebaja tugevas šokis ja ei öelnud M.M. ile koheselt midagi arstile viimise vajaduse kohta, vaid läks jalutusboksi. Õuest tagasi tulles ütles ta kohe, et tal on vaja arsti, aga arsti juurde viidi ta alles järgmise päeva hommikul. Kaebaja ei vaidle, et tal on jalaga tõsised probleemid aga kaebaja tundis pärast kukkumist tugevat valu löögist haige jalaga vastu trepiastet ja seoses valuga kannatusi. Kaebaja on viimase aasta jooksul pidevalt pöördunud Viru Vangla meditsiiniosakonda valu tõttu paremas jalas, mis võib olla 29.01.2013 kukkumise tagajärg. 03.03.2013 ja 11.03.2013 palus kaebaja viia end medõe juurde, aga seda ei toimunud, mistõttu jätsid vanglaametnikud andmata edasilükkamatu meditsiiniabi. Pärast röntgenit 08.03.2013 ja 11.03.2013 määrati kaebajale füüsiliste harjutuste tegemine, ei antud valuvaigisteid ja keelduti tomograafiasse ja täiendavatele uuringutele suunamisest, vaatamata kaebaja palvetele ja kaebustele tugeva valu üle. Arstide määratud salv Capsicam, mille asemel talle toodi teine salv, ei aidanud. Pärast seda, kui kaebaja proovis teha talle määratud füüsilisi harjutusi, muutus seljavalu väljakannatamatuks ja ta ei saanud istuda ega magada. Pärast seda, kui vanglaametnik sundis 28.03.2013 kaebajat kandma oma asju teise hoonesse, hakkas tal nii halb, et ta ei saanud kontrollimiste ajal voodist tõusta ja valvurid kutsusid medõe, kes 03.04.2013 tegi valuvaigistava süsti. 15.04.2013 toimus neuroloogi vastuvõtt, kus kaebajat mõnitati, keelduti rahapuudusel tomograafia tegemisest, öeldi, et valuvaigisteid ei ole ja saadeti kabinetist välja. 06.05.
  15. a neuroloogi vastuvõtul ei kuulatud kaebajat ja aeti ta kabinetist välja. Keeldudes tomograafia tegemisest, jäeti kaebaja ilma võimalusest tõendada kahju, mille vangla seoses kukkumisega libedal trepil tema tervisele tekitas. Tallina Vangla ja vangla meditsiiniosakond rikkusid Euroopa vanglareeglistiku §-i 4, §-i 39, § 40 lg-id 1, 2, 3, 4, 5 ja EIÕK §-i
  16. 28.03.2013 ei pakkunud vanglaametnik kaebajale võimalust, et tema asju kannaksid teised kinnipeetavad, samuti ei teinud ta ettepanekut kanda asju osade kaupa. Vanglaametnik tahtlikult piinas kaebajat ja allutas ta ebainimlikule kohtlemisele, sundides kandma kiiresti rasket kotti, tekitades kahju kaebaja tervisele. Ühegi õigusaktiga ei ole kehtestatud piirangut, mis keelaks kinnipeetavatel kasutada oma asjade transportimiseks käru ja ei ole keelatud teiste kinnipeetavate abi, kui on probleeme tervisega. 3 Arusaamatuks jääb, miks viitab kohus otsuses pidevalt Tallinna Vangla arstide toimingutele, kui 16.01.
  17. a määruses kohus märkis, et tervishoiuteenuse osutamisega seotud nõudeid lahendab maakohus. Seega ei ole halduskohtu otsus õiglane ja erapooletu ning kaitseb vastustaja huve. Kaebaja suurendab kahjunõuet 1000 eurolt 3000 euroni seoses kaebajale edasilükkamatu meditsiiniabi mitteosutamisega perioodil 03.03.2013 kuni 02.04.
  18. Kaebaja suurendab kahjunõuet 3000 eurolt 6000 euroni seoses talle turvalisuse mittetagamisega, mille tagajärjel tekitati tema tervisele kahju, valu ja kannatusi. Kaebaja suurendab kahjunõuet 1000 eurolt 5000 euroni seoses asjade kandmisele sundimise eest, arvestades kaebaja tervisele tekitatud kahju raskust ja tema ebainimlikku kohtlemist.
  19. Tallinna Vangla leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt on kaebaja märkinud, et jää kerkis iga päevaga mööda treppi kõrgemale, kuni hakkas jäätuma teise korruse ülemine platvorm ja sellepärast ei jõudnud ta käsipuust kinni haarata. Seega pidi kaebaja olema teadlik jäätunud trepist ja talvistest oludest ning kahju vältimiseks oleks pidanud olema tavapärasest ettevaatlikum. Vanglal ei ole kohustust riputada üles hoiatusmärke ega vahetada kinnipeetavate jalatseid. Ebaõige on kaebaja väide, et vangla ei ole libeda trepi kohta käivatele pöördumistele reageerinud. Talvel puistatakse liiva ja kruusa treppidele igapäevaselt ning kui on antud tagasisidet trepi libeduse kohta, pööratakse jäätõrjele veel suuremat tähelepanu. Nimetatud treppi kasutavad peale kinnipeetavate ka vanglateenistujad, kes samuti pööravad trepi libedusele tähelepanu. Kaebaja möönab, et peale kukkumist puudus tal vajadus kohese arstiabi järele ning põhjendamatu on väide, et teda ei viidud koheselt arsti juurde, kuigi ta seda palus. Valvur M.M. i sõnul küsiti A. Pokraselt koheselt pärast kukkumist, kas ta soovib arsti juurde minna, millest ta aga keeldus. A. Pokras avaldas soovi minna arsti vastuvõtule alles järgmisel hommikul ning vangla seda ka võimaldas. Vanglal ei ole põhjust takistada kinnipeetavat arsti vastuvõtule minemast. Väide, nagu kaebaja oleks olnud pärast kukkumist šokis, on ebatõenäoline ja liialdatud. Kaebaja kukkus trepi alumiselt astmelt ning peale seda oli ta võimeline jalutama. Seega ei saanud olukord peale kukkumist olla selline, mis oleks tinginud kohese vältimatu arstiabi korraldamist. Kaebaja väidetavaid vigastusi ei saa pidada selliseks, mille tagajärjel oleks ta olnud šokiseisundis. Ebaõige on väide, et 03.03.2013 ja 11.03.2013 ei võimaldatud kaebajale arsti vastuvõttu. A. Pokras registreeriti 01.03.2013 ja 11.03.2013 arsti vastuvõtule ning talle võimaldati spetsialist-neuroloogi vastuvõtud 04.03.2013 ja 11.03.
  20. Kaebaja avaldas soovi 01.03.2013 arstile saada ning hommikuse loenduse käigus ei tuvastatud sellist terviseprobleemi, mis oleks tinginud tema kohese arsti juurde saatmise. Vastasel juhul oleks talle erakorraline arsti vastuvõtt ka võimaldatud. Asjaolu, et kinnipeetav peab ise oma asju kanda, ei alanda tema väärikust ega tähenda piinamist. Kinnipeetav on ise vastutav oma asjade eest ning liialdatud on väide, et asjade kandmine kahjustas tervist või alandas väärikust. Tervisekaardilt ei nähtu pöördumisi ajal, kui ta viidi üle ühest osakonnast teise. Oluline on ka 15.04.2013 arsti märkus, et paranemist takistab patsiendi negatiivne hoiak ja võimalik haiguskasu, mis süvendab veelgi kahtlust, et kaebuses esitatu on pahatahtlik ja otsitud. Arusaamatuks jääb, miks suurendas kaebaja väidetavalt tekkinud kahju just 3000 ja 5000 euroni. A. Pokras ei ole esitanud tõendeid mittevaralise kahju tekkimise kohta. Samas ei täidaks rahaline hüvitis oma eesmärki, sest rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kaebajat olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui väidetava kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  21. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 05.06.
  22. a otsus tuleb jätta muutmata ja A. Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
  23. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses väidetuga, et halduskohus rikkus menetlusnorme sellega, et ei rahuldanud kaebaja taotlust kaaskinnipeetavate ülekuulamiseks, kes oleks saanud kinnitada, et trepp oli hooldamata. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja libises trepil ja see oli tingitud selle libedusest. Ka tunnistaja M.M. on kohtuistungil kinnitanud, et kuigi treppidele oli graniiti visatud, oli seda suhteliselt vähe (tl 50). Seega ei oleks kaaskinnipeetavate ülekuulamine andnud mingeid tõendeid, mis oleksid olnud vajalikud asja lahendamise seisukohalt. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et ta on mitmel korral pöördunud valvurite poole seoses probleemiga trepi libeduse osas. Vastustaja esindaja on kinnitanud, et kaebaja sellekohaseid pöördumisi ei ole fikseeritud. Ringkonnakohus ei pea ka eluliselt usutavaks, et vastustaja ei pööranud tähelepanu trepi libedusele, kuna seda kasutab pidevalt palju inimesi, sealhulgas ka vangla ametnikud ja seega tagati kindlasti selle libedusetõrje. Kusagilt ei tulene vastustajale kohustust panna välja mingeid hoiatusmärke, kuna treppi juba varem kasutanud isikud pidid olema teadlikud seal valitsevatest ohtudest ja seega ka käituma vastavalt sellele. Samuti puudus vastustajal kohustus vahetada kinnipeetavate jalatseid välja naelsaabaste vastu nagu seda on väitnud kaebaja.
  24. Tunnistaja M.M. on kinnitanud, et kohe pärast kukkumist küsis ta kaebajalt, kas viimane soovib arstiabi, kuid viimane keeldus sellest, Tunnistaja ei mäleta, et kaebaja oleks taotlusega saada arstiabi pöördunud tema poole ka pärast jalutuskäigult tulekut, kuigi tal oli selleks võimalus. Arst vaatas kaebaja läbi pärast kukkumist kohe järgmisel päeval, kuid tervisekaardi kannetest ei nähtu, et kaebaja oleks teavitanud arsti terviseprobleemidest seoses kukkumisega. Asjaolu, et kaebaja on hiljem pöördunud arsti poole seoses valuga paremas jalas ei tõenda veel seda, et need valud on seotud selle kukkumisega. Eeltoodu alusel on halduskohus õigesti leidnud, et 29.01.2013 toimunud kukkumine ei kahjustanud kaebaja tervist sellisel määral ja põhjustanud selliseid kannatusi, et kaebajal oleks õigus nõuda selle eest rahalist hüvitist.
  25. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ka jätkuvalt sellele, et ta palus end 03.03.2013 ja 11.03.2013 viia end arstlikule vastuvõtule kuid seda ei tehtud. E-kontakti andmetel oli kaebaja 01.03.2013 ja 11.03.2013 registreeritud arsti vastuvõtule seoses seljavalu kaebustega. Kusagil ei ole tõendeid selle kohta, et kaebaja palus ka 03.03.2013 registreerida end arsti vastuvõtule. Vastuvõtud toimusid 04.03.2013 ja 11.03.
  26. Kuigi kaebaja on seal kurtnud kukkumisega seonduva nimmevalu üle, ei ole uuringud seda kinnitanud. Samuti ei ole kaebaja ka kohtuistungil suutnud selgitada, miks tal oli vajalik ka 03.03.2013 saada arsti vastuvõtule. Mis puudutab seda, kas kaebajale määrati ka vajalik ravi, siis selles osas on halduskohus õigesti märkinud otsuse p-s 11, et selle üle otsustamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
  27. Kaebaja ei ole rahul halduskohtu otsusega osas, millega jäeti rahuldamata tema taotlus kahju hüvitise väljamõistmiseks seoses tema üleviimisega 28.03.2013 ühest elukorpusest teise, kuna talle ei antud isiklike asjade üleviimiseks käru ja ei lubatud kasutada kaaskinnipeetavate abi, mille tulemusel tekkis kaebajal tervisekahjustus. Halduskohus on õigustatult leidnud, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes käitunud õigusvastaselt. Vastustaja on kinnitanud, et neil puuduvad kärud kinnipeetavate asjade transportimiseks. A. Naarits on selgitanud, et kinnipeetav ei pea kõiki asju korraga ära viima, vaid võib seda teha ka ositi (tl 36). Pealegi ei ole kambrite 5 vahemaa ca 30 meetrit selline, mis annaks alust väita, et selle läbimisel võis kaebaja saada mingi tervisekahjustuse. Kaebaja on arsti poole pöördunud alles 03.04.2013 ja kurtnud seljavalu üle, kuid see ei tõenda tervisekahjustuse tekkimist asjade kandmisest. Seda ei nähtu ka arsti kandest. Seega on halduskohus õigustatult mittevaralise kahju nõude ka sellel alusel rahuldamata jätnud.
  28. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et teda koheldi ebavõrdselt sellega, et talle ei tõlgitud vangla vastust. Nagu nähtub haldusasja materjalidest, viibis halduskohtu istungil ka tõlk (tl 49) ja seega oli kaebajal võimalik tutvuda vastustaja seisukohtadega ja samuti oli tal võimalik esitada ka küsimusi vastustaja esindajale. Pealegi oli kaebajal võimalus pöörduda ka inspektor-kontaktisiku poole, et viimane tõlgiks talle vangla vastuse temale arusaadavasse keelde.
  29. Kuna kaebaja oli ka apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumisest vabastatud, siis menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.