2-15-8118/23

(5)hüvitis summas 89 000 eurot ja 123 818,53 USD. Alternatiivina mõista kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara arvel hüvitis 44 500 eurot ja 61 909,26 USD. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja abielu 10.06.2000 Soome Vabariigis. Poolte abielu lahutati Harju Maakohtu 09.03.2012 otsusega tsiviilasjas 2-11-43141, mis jõustus 26.04.

1. 01.04.2015 jõustus kohtulahend tsiviilasjas 2-12-8586, millega jagati abikaasade ühisvara. Ühisvara jagamise tulemusena jäi muu hulgas kostja ainuomandisse OÜ A (registrikood XXXXXXXXX), mille osanikud ja juhatuse liikmed olid eelnevalt mõlemad abikaasad. Hageja ja kostja andsid OÜ-le A abielu ajal tähtajatult ja intressivabalt laenu 202 324,67 eurot alljärgnevalt:
2. 25.06.2008 ülekanne (maksja B SA), makse saaja H AG, summas 59 000 eurot. OÜ A tehingu finantseerimine BMW 6301 CABRIO (reg märk XXXXXX) omandamisel.
3. 23.07.2009 ülekanne (maksja B SA) summas 30 000 eurot; makse saaja W. Tegemist oli hagejale teadaolevalt OÜ-le A esitatud arvete tasumisega, kuid hiljem selgus, et antud summa oli W poolt edastatud OÜ-le A.
4. 05.10.2009 ülekanne (maksja B SA) summas 95 414,49 USA dollarit, OÜ-le A esitatud arvete tasumine.
5. 12.11.2009 ülekanne (maksja B SA) summas 28 404,04 USD, OÜ-le A esitatud arvete tasumine. Ühingu B SA (käesoleval ajal likvideeritud) asutamise korraldas kostja. Ühing omas kontot Šveitsi pangas ning sellel olid hoiustatud abikaasade olulised rahalised vahendid. Tsiviilasjas 2-12-8586 abikaasade ühisvara jagamisel eeltoodud laenunõudeid ei jagatud. Kuna kogu laenuks antud raha on omandatud hageja lahusvara arvelt, tuleb nõudeõigus OÜ A vastu jätta kostja ainuomandisse ning hagejale tuleb kostja poolt hüvitada selle väärtus, s.o 202 324,67 eurot. Alternatiivselt palub hageja ühisvara jagada võrdsetes osades. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväite kohaselt on poolte ühisvara jagatud. 01.04.2015 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2014 otsus ühisvara jagamise kohta, millega muu hulgas jäeti kostja ainuomandisse OÜ A osa. Ringkonnakohtu määruse alusel viidi tsiviilasjas nr 2-12-8586 läbi finantsekspertiis A OÜ väärtuse väljaselgitamiseks. Laenulepingutest tulenevaid nõudeid A OÜ vastu ekspert ei tuvastanud. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-12-8586 ega selle raames läbi viidud finantsekspertiisi käigus ühtegi poolte nõuet A OÜ vastu ei tuvastatud, kinnitab selgelt hageja poolt väidetud nõude puudumist. Hagi on võetud ekslikult menetlusse ja tuleb TsMS § 423 lg-s 2 toodud alustel jätta läbi vaatamata. Hageja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja on andnud A OÜ-le poolte ühisvarast laenu. Maakohtu seisukoht Maakohus jättis 07.10.2015 määrusega hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 alusel ja menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 1755 eurot. Poolte abielu on Harju Maakohtu 09.03.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-43141 lahutatud (otsus jõustus 26.04.2012). Ühisvara koosseis tuleb PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga (s.o seisuga 26.04.2012), lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel 2

(5)vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada tuleb ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. Tsiviilasjas nr 2-12-8586 on Tallinna Ringkonnakohtu määruse alusel läbi viidud finantsekspertiis A OÜ väärtuse väljaselgitamiseks. A OÜ finantsseisu kohta on ekspertiisi läbiviimiseks esitanud eksperdile andmeid ja informatsiooni nii ettevõtte tegevjuht EM kui ka hageja. Ekspert on välja selgitanud kogu ettevõtte vara ja kohustuste mahu ning tuvastanud ettevõtte väärtuse. Hageja poolt käesolevas hagiavalduses esile toodud nõuet A OÜ vastu ekspert ei ole tuvastanud. Kuna finantsekspertiis ei ole tuvastanud hageja ja kostja laenulepinguid A OÜ-ga, on hageja poolt poolte ühisvaraks nimetatud nõude olemasolu A OÜ vastu tõendamata. Tõendamata on 26.04.2012 seisuga ühisvara olemasolu, milleks on hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja nõudeõigus summas 202 324,67 eurot A OÜ vastu. B SA, W, M LTD ja A OÜ on iseseisvad õigussubjektid ja nende omavahelisi tehinguid ei saa käsitleda hageja ja kostja ühisvaraga tehingute tegemisena. Määruskaebus Hageja palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebuselt tasutud riigilõivu palub hageja tagastada selle tasunud isikule. Maakohtu seisukoht, et hageja ei ole nõuet tõendanud on alusetu. Maakohus ei ole andnud hinnangut ühelegi hageja tõendile, rääkimata igakülgsest ja objektiivsest hindamisest. Asudes üllatavale seisukohale, et nõue on tõendamata, pidi maakohus olemasolevaid tõendeid hindama ning selgitama, miks tuleb tõendid jätta tähelepanuta või hinnata neid teistmoodi, kui seda on teinud menetlusosaline. Lisaks pidi maakohus menetlusosalisele selgitama, millist asjaolu tuleb täiendavalt tõendada ning maakohus peab arutama menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid. Maakohus on üllatavalt leidnud, et nõue on tõendamata ja hagi tuleb üldse jätta läbi vaatamata. Ainus tõend, millele maakohus tähelepanu pööras, oli tsiviilasjas nr 2-12-8586 Tallinna Ringkonnakohtu määruse alusel läbi viidud finantsekspertiis A OÜ väärtuse väljaselgitamiseks. Samas on kohus jätnud seejuures täielikult tähelepanuta hageja väited ja esitatud tõendid. Nimelt oli hageja OÜ A juhtimiselt kõrvaldatud ning raamatupidamisarvestus oli ka eelnevalt täielikult kostja korraldada. Kostja viidatud finantsekspertiis (väärtushinnang) on koostatud kostja ja tema kontrolli all oleva tegevjuhi andmete alusel. Samas ekspert märkis, et need ei pruugi olla täpsed ning hageja andmed jäeti tähelepanuta. Lisaks ei olnudki seatud eksperdile ülesannet andmete õigsuse kontrollimiseks. Hageja esitas kohtule abikaasade kirjavahetuse, milles abikaasad arutavad selle üle, kuidas on laenud raamatupidamises kajastatud, kajastamine toimub vigadega ning oma raha tuleb ühingult ka kätte saada. Seega on ilmne, et menetlusosalised said üheselt aru, kelle laenuga on tegemist, ning möönsid, et raamatupidamises on segadus. Alates 2012. a toimus ühisvara jagamise kohtumenetlus ning loomulikult olukorras, kus OÜ A pidi jääma kostja ainuomandisse, ei olnud kostjal ka huvi kajastada omanikulaenu, st näidata nõuet, milline tuleks jagada. Hageja esitas tema valduses oleva valguskoopia OÜ A kassaraamatust, millest nähtub, et 59 000 eurot, mis on tasutud OÜ A sõiduki eest ja mis on laen osanikelt/abikaasadelt, on OÜ A raamatupidamises kajastatud hoopis kassa väljaminekuna, mis on eksitav ja ebaõige. Küsimusele, kuidas kostja kontrollile alluv OÜ A on kajastanud loetletud tehinguid, ei ole 3

(5)vastatud, seega kostja ei ole soovinud hageja väiteid ümber lükata ning on tõenäoline, et tehingud on raamatupidamises üldse kajastamata. Hageja taotles enda üle kuulamist vande all. Hageja saab kinnitada laenulepingute sõlmimist OÜ-ga A, suuliste lepingute sõlmimise asjaolusid ja kostjaga kokkulepitu sisu. Maakohus jättis taotluse tähelepanuta. Maakohus on alusetult piiranud hageja õigust esitada tõendeid, samas asudes seisukohale, et asjaolud ei ole tõendatud. Hagejal puudub võimalus suuliste kokkulepete sisu muul viisil tõendada. Maakohus leidis, et B SA, W, M LTD ja A OÜ on iseseisvad õigussubjektid ja nende omavahelisi tehinguid ei saa käsitleda poolte ühisvaraga tehingute tegemisena. Jääb arusaamatuks, millistele õigusnormidele kohus antud seisukoha avaldamisel toetub. Asjaolu, et OÜ-le A anti laenu sõiduki omandamiseks (tõendid esitatud) ja omanikud tasusid OÜ A võlgnevused W´le (tõendid esitatud) ei ole tavapäratu. Maakohus ei ole tehingutele õiguslikku hinnangut andnud ning selle tõttu on ka maakohtu lõppjäreldus ekslik. Menetluse edasine käik Vastuses määruskaebusele palub kostja jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Määruse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata samale maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohus on põhjendanud hagi läbi vaatamata jätmist hagi tõendamatusega, hinnates seejuures tsiviilasjas 2-12-8586 teostatud ekspertiisi tulemusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtul alust jätta hagi läbi vaatamata sellise põhjendusega, kuna hagi läbi vaatamata jätmise aluseks, muu hulgas ka TsMS § 423 lg 2 p 1 ja 2 alusel, ei saa olla hagi asjaolude sisuline põhjendamatus tõendite hindamise tulemusena. TsMS § 423 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktiliste asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust ja sama lõike punkti 2 järgi kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hagi läbi vaatamata jätmisel TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel hindab kohus üksnes hagis esitatud asjaolusid ja võtab seisukoha hageja õiguste rikkumise võimalikkuse suhtes, eeldades esitatud faktiliste väidete õigsust. Sätte mõttest tulenevalt ei ole alust jätta hagi sellel alusel läbi vaatamata, kui kohus peab hagis esitatud asjaolude osas hindama ka tõendeid. Sel juhul tuleb kohtul hagi sisuliselt läbi vaadata ja teha sisuline otsus vastavalt kohtu poolt tuvastatud, s.o tõendatud, asjaoludele. Samuti ei ole ka TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hagi läbi vaatamata jätmiseks alust, kui kohtul tuleb hinnata tõendeid. Sellel alusel hagi läbi vaatamata jätmine on põhjendatud üksnes juhul, 4

(5)kui hagis esitatud nõue on selline, mis ei tulene ühestki võimalikust õigussuhtest või kui hagiga ei ole selgelt võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Käesoleval juhul on hageja esitanud kostja kui endise abikaasa vastu ühisvara jagamise nõude, mis on iseenesest õiguslikult võimalik. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus, et hagis toodud juriidiliste isikute omavahelisi tehinguid ei saa käsitada poolte ühisvaraga tehingute tegemisena, on asjakohatu. Hageja on nõude alusena esitanud asjaolu, et tema ja kostja andsid ühisvara arvel OÜ-le A laenu. Tulenevalt TsÜS § 66 ja PKS § 25 võivad abikaasade ühisvaraks olla muu hulgas ka varalised nõuded kolmandate isikute vastu. Käesoleval juhul taotlebki hageja OÜ-ga A väidetavalt sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude kui ühisvara jagamist. Väidetava nõude olemasolu ja selle ühisvaraks olemist tulebki käesolevas hagiasjas kohtu poolt tuvastada ja sellest tulenevalt lahendada hagi sisuliselt. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja samale maakohtule menetluse jätkamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Kuivõrd käesoleva määruse puhul ei ole tegemist menetlust lõpetava määrusega ja ringkonnakohus menetluskulude jaotust kindlaks ei määra, jättes selle maakohtu otsustada, tuleb määruskaebuse esitaja taotlus määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks jätta rahuldamata. Riigilõivu hüvitamine otsustatakse menetlusosalisele vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 5