← Eesti

3-13-1559/44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Agu Timmi 15.12.2015, Tartu 3-13-1559 J.P. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.06.

  1. a käskkirja nr 1.3-3/97d õigusvastasuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 04.11.
  2. a otsus J.P. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja J.P. , esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Halduskohtu 04.11.
  4. a otsus muutmata ja J.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.
  5. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 14.01.
  6. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) algatas 29.05.
  8. a käskkirjaga nr 1.3-3/84d distsiplinaarmenetluse Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo narkokuritegude talituse juhi politseileitnant J.P. suhtes, põhjendades seda asjaoluga, et 22.05.2013 edastas Riigiprokuratuur PPA-le kriminaalasjas nr 13210000008 kogutud tõenditest pärineva teabe, millest nähtub, et viibides 13.07.2012 kuni 21.12.2012 Tartu Vanglas vahi all avaldas J.P. kõrvalkambris viibinud K.J. paljude erinevate kriminaalasjade menetlemisega seotud asjaolusid.
  9. PPA 19.06.
  10. a käskkirjaga nr 1.3-3/97d määrati J.P. ile politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) § 86 p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo toimepanemise, s.o teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine.
  11. J.P. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 19.06.
  12. a käskkirja nr 1.3-3/97d õigusvastaseks tunnistamiseks, J.P. i teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning J.P. i kasuks rohkem kui kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks.
  13. Tallinna Halduskohtu 22.07.
  14. a määrusega anti haldusasi kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
  15. Kaebuse kohaselt menetleti J.P. i suhtes
  16. aastal kriminaalasja, mille tõttu viibis ta 8 kuud ja 11 päeva vahi all. Pärast 21.12.2012 vahi alt vabanemist leppis J.P. vahetu ülemuse V.K. kokku, et kohtumenetluse ajal ei ole mõistlik tööülesannete täitmisele naasta. Esialgu vormistati kaebaja puhkusele, hiljem andis Lõuna prefektuur talle loa töötada teise tööandja juures. Riigiprokuratuur taotles kaebaja ametist kõrvaldamist, kuid vastavad Tartu Maakohtu määrused tühistas ringkonnakohus kahel korral. Alates 31.01.2013 menetles PPA sisekontrollibüroo teist kriminaalasja (nr 13210000008) J.P. i suhtes, mille materjalide alusel esitas Riigiprokuratuur teate distsiplinaarmenetluse algatamiseks neli kuud hiljem. Tuginedes väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajal kehtinud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-le 1 ja eeltoodud asjaoludele on distsiplinaarkaristuse määramine aegunud. J.P. i õigusi on rikutud viidetega riigisaladuse kaitse vajadusele, kuid talle ei ole antud tõenditena nimetatud dokumente, mistõttu ei olnud J.P. il võimalik ka selgitusi anda. K.J. ütlusi ei lisatud distsiplinaarasja materjalide juurde, mistõttu ei saanud karistuse määraja teha nõuetekohast otsustust. Menetluse alustamise ajendiks olnud teadet ei saa käsitleda tõendina. Asjale ei ole lisatud ka õigusakte, mille alusel oleks võimalik veenduda, kas ja milline teave oli tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Etteheidetava teo olemus jääb arusaamatuks. Toime olevat pandud mitmete õigusaktide rikkumisi, kuid kokkuvõttes heidetakse J.P. ile ette tegevusetust. Kuna teadaolevalt on kõigis vaidlustatud käskkirjas nimetatud kriminaalasjades kohtueelne menetlus lõppenud, ei saa olla tegemist kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 214 lg 1 rikkumisega. Vastustajal puudus põhjus distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks, sest kriminaalasjas süüdi tunnistamise korral lõppenuks teenistussuhe vältimatult ning menetluse ajaks saanuks vajadusel J.P. i töölt eemaldada. Lisaks mittevaralisele kahjule, mida teenistusest vabastamine kaasa toob, on olulisemaks tagajärjeks sissetuleku ja seejärel politseipensioni saamise võimalusest ilmajäämine. Kolme kuu keskmise palga suurune hüvitis ei ole sellises olukorras tekitatud kahju korvamiseks piisav. Selgusetu on, mis takistas PPA sisekontrollibürool koheselt distsiplinaarasja algatamast või juhtkonda asjaoludest teavitamast. Samuti ei ole esitatud tõendeid J.P. i poolt info avaldamise kohta ning on selgusetu, millist infot ei tohtinud avaldada. HALDUSKOHTU LAHEND
  17. Tartu Halduskohtu 04.11.
  18. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt (resolutsiooni p 1), tunnistati PPA 19.06.
  19. a käskkiri nr 1.3-3/97d õigusvastaseks (resolutsiooni p 2), muudeti J.P. i PPA-st teenistusest vabastamise alust, lugedes tema teenistusest vabastamise aluseks avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 lg 1 (resolutsiooni p 3), mõisteti PPA-lt J.P. i kasuks välja hüvitis tema ühe kuu keskmise palga ulatuses (resolutsiooni p 4) ja mõisteti PPAlt J.P. i kasuks välja menetluskulu 1680 eurot. Kohtuotsuse kohaselt alustati J.P. i suhtes distsiplinaarmenetlust 29.05.2013 tegude eest, mis väidetavalt pandi toime 13.07.2012 kuni 21.12.
  20. Käesoleval juhul kohaldub ATS § 128 lg-s 1 sisalduv üleminekusäte ning distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegade osas tuleb lähtuda TDVS §-st
  21. TDVS § 6 lg-s 1 sisalduv ühekuuline tähtaeg ei saanud saabuda, kuna alates 27.12.2012 kuni 20.06.2013 oli J.P. i teenistussuhe katkematult peatunud kuni 31.03.2013 kehtinud ATS (ATS v.r) § 108 p-de 2, 3 ja 8 alusel ning 2 alates 01.04.
  22. a kehtinud ATS § 83 p 6 alusel. Niisugusel juhul välistas TDVS § 6 lg 3 ja ATS v.r § 87 p 1 ühekuulise tähtaja kulgemise. PPA-l lasub kohustus tõendada, et J.P. ile omistatud tegevus kestis kuni 21.12.2012 või vähemalt 19.12.2012, arvestades distsiplinaarkaristuse määramise aega. Seda aga PPA ei ole teinud. Ilma ühegi sellekohase tõendita ei saa asuda seisukohale, et J.P. jätkas talle etteheidetud tegevust kuni 21.12.
  23. Niisuguses olukorras on eluliselt usutav, et J.P. ile etteheidetav tegevus oli juba lõppenud ning selle kõrvaldamata kahtluse peab kohus tõlgendama J.P. i kasuks. Tõendatud ei ole TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja järgimine. PPA ei ole distsiplinaarmenetluse käigus võtnud K.J. lt ütlusi ega kasutanud kriminaalasja nr 113-3335 materjale K.J. ütluste tõendamiseks. Sisuliselt jäeti distsiplinaarmenetluses tõendamata, et K.J. midagi niisugust üldse väitis. Tartu Ringkonnakohtu jõustunud 20.01.
  24. a otsuses kriminaalasjas nr 1-13-3335 on veenvalt selgitatud, miks K.J. ütlused ei ole usaldusväärsed. Kuna K.J. avaldas J.P. iga toimunud suhtluse osas vääraid faktiväiteid, ei saa ka halduskohus ülejäänud osas lugeda tema ütlusi usaldusväärseteks ning jätab K.J. ütlused ebausaldusväärse tõendina arvestamata. Vajalik ei ole täiendavalt analüüsida, kas J.P. ile ette heidetud tegude toimepanemine oli õigusvastane. Kohus rahuldab kaebaja nõude teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning loeb J.P. i teenistusest vabastatuks omal soovil ATS § 87 lg 1 alusel. Sissetuleku kaotust kui niisugust ei saa ATS § 105 lg 1 alusel hüvitise välja mõistmisel arvestada, sest sissetuleku kaotus on õigusvastase teenistusest vabastamise puhul eeldatavaks tagajärjeks. Seega on tegemist asjaoluga, mida seadusandja on normi niisugusel kujul vastu võtmisel arvestanud. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et ta sai teenistusest õigusvastaselt vabastamise tõttu majanduslikult eriliselt kannatada võrreldes teiste analoogilises olukorras isikutega. Seoses võimaliku politseipensioni saamisega nõustub kohus PPA-ga, et selle hüpoteetilise võimaluse on J.P. minetanud seoses kriminaalasjas nr 1-12-8959 süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega 16.12.
  25. Kui J.P. olnuks sel ajal politseiteenistuses, tulnuks ta vabastada ATS § 95 lg 1 alusel tulenevalt ATS § 15 p-st 5 ning PPVS § 40 p-st
  26. Ajal, mil J.P. PPA poolt õigusvastaselt teenistusest vabastati, oli ta juba sooritanud teod, mille eest ta kriminaalasjas nr 1-12-8959 süüdi mõisteti ja J.P. i teenistusest vabastamine oli selleks hetkeks vältimatu. Õigusvastaselt teenistusest vabastamise hetkel ei saanud PPA seda ette teada ning J.P. i suhtes hiljem süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine ei vähenda isikule õigusvastase distsiplinaarkaristusega tekitatud ebameeldivusi. Seetõttu ei oleks õiglane jätta hüvitis täielikult välja mõistmata. Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt mõistab kohus hüvitise välja J.P. i ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja soovib menetluskulude väljamõistmist 1680 euro ulatuses. Kuigi kohus rahuldab hüvitamisnõude osaliselt, domineerib sisuliselt kaebuse rahuldatud osa. Tuginedes Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-46-12 p-le 38 tuleb niisuguses olukorras menetluskulu välja mõista täielikult hoolimata sellest, et kaebus rahuldatakse osaliselt. Kohus peab kaebaja menetluskulusid vajalikeks ja põhjendatuteks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 6 mõttes. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  27. J.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada osaliselt, s.o hüvitise suuruse osas ning teha uus otsus, millega mõista PPA-lt J.P. i kasuks välja hüvitis rohkem kui kolme kuu keskmise palga ulatuses ehk kohtu poolt vastavalt asjaoludele mõistlikuks peetavas ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas halduskohus ebaõigesti ATS § 105 lg-t 1 ning otsuse põhjendused ei ole piisavad, sest viitavad vaid hüvitise suurendamata jätmist, mitte selle vähendamist õigustavatele asjaoludele. Kohtuotsuses on viidatud, justkui oleks vastustaja taotlenud hüvitise vähendamist alla ATS § 105 lg-s 1 sätestatud 3-kuulise määra. Kaebaja arvates sellist taotlust esitatud ei ole. Vastustaja on vastu vaielnud hüvitise suurendamisele, kuid ei ole esitanud taotlust hüvitise vähendamiseks. 3 Kohtuotsuses ei ole käsitletud vastustaja huve ATS § 105 lg 1 teise lause tähenduses. Vastustaja pole neid ka ise esile toonud või on vastavad viited põhjendamata. Järelikult saavad hüvitise vähendamise alusena kõne alla tulla vaid teenistussuhte lõpetamise asjaolud ning sedagi vaid juhul, kui tõlgendada ATS § 105 lg 1 nii, et kohus saab hüvitist vähendada ka ilma vastava taotluseta. Kohtuotsuses pole hüvitise vähendamist põhjendades viidatud ka teenistussuhte lõpetamise asjaoludele. Ainsa põhjendusena saab välja lugeda, et J.P. i teenistusest vabastamine oleks olnud vältimatu kriminaalasjas süüdimõistva otsuse jõustumisega ning otsuses kirjeldatud teod olid selleks ajaks toime pandud. Asjaolu, kas teod olid toime pandud enne või pärast õigusvastast teenistusest vabastamist, ei ole täpsemalt põhjendatud ning seetõttu jääb see väide arusaamatuks. Isiku hilisem süüdimõistmine ei saa olla aluseks hüvitise vähendamisele, sest puudub seos käsitletava asjaga. Kaebajal olnuks alus tööl käia nii töölt alusetu kõrvaldamise ajal, kui ka distsiplinaarkaristuse määramisest kuni 16.12.2013, kui jõustus esimeses kriminaalasjas tehtud otsus. Seega tulnuks ka kohtuotsuses toodud põhjendustest lähtuvalt kaebajale välja mõista hüvitis vähemalt 3 kuu keskmise palga ulatuses, sest vähendamist õigustavaid asjaolusid ei esine ning toodud põhjendusi saaks tinglikult pidada vaid hüvitise mittesuurendamist õigustavateks. Arvestada tuleb ka Riigikohtu üldkogu 14.05.
  28. a otsust nr 3-2-1-79-13, milles hinnati töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 põhiseaduspärasust. Tegemist on analoogilise sättega ATS § 105 lg-le
  29. Puuduvad alused tõlgendada erinevalt hüvitise määramise põhimõtteid teenistus- ja töösuhtes. Samas otsuses leidis Riigikohus, et arvestada tuleb saamata sissetulekut ning ka mittevaralist kahju jm võimalikku kahju. Kaebaja oli vaidlustatud käskkirjast tingituna töölt eemal üle 6 kuu, lisaks eelnevale vahistamisele ja töölt ebaseaduslikele kõrvaldamistele. Järelikult ei piisa 3 kuu keskmise palga suurusest hüvitisest selleks, et korvata kaebajale kõik kahjud.
  30. PPA leiab vastuses J.P. i apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastuse kohaselt ei nõustu vastustaja kaebaja seisukohaga, et halduskohus kohaldas ebaõigesti ATS § 105 lg-t
  31. Halduskohus lähtus otsuse tegemisel seadusega antud õigusest hüvitist suurendada või vähendada. Arusaamatuks jääb kaebaja arutlus vastustaja taotluse kohta hüvitise vähendamise osas. Vastustaja on selgelt väljendanud, et õigustatud oleks hüvitise vähendamine või selle välja mõistmata jätmine. Isegi juhul, kui selline väljendusviis ei olnud piisav taotlusena käsitlemiseks, on halduskohus vastustaja tegeliku tahte õigesti kindlaks teinud. Kaebaja seisukoht, et analoogilisteks säteteks saab pidada TLS § 107 lg-t 2 ja ATS § 105 lg-t 1, on põhjendamatu. Tulenevalt sõnastusest võiks ATS § 105 lg-ga 1 analoogseks pidada TLS § 109 lg
  32. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja seisukohta, nagu tuleks ATS § 105 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitisega lisaks mittevaralisele kahjule hüvitada juba tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu) ja tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu). ATS § 105 tasu maksmist sunnitult teenistusest puudumise aja eest ette ei näe, välja arvatud lg-s 4 olev erand. Ka sellest tasust võib ATS § 105 lg 5 kohaselt maha arvata teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest. Tõsiseltvõetavaks hüvitise suurendamise põhjenduseks ei saa pidada ka esialgses kaebuses nimetatud sissetulekust ilmajäämist ja elukorralduse ümberkujundamise vajadust ning teoreetilist võimalust teenistuse jätkamiseks alates distsiplinaarkaristuse määramisest kuni süüdimõistva kriminaalkaristuse jõustumiseni. Kaebaja on kinnitanud, et ta töötas kokkuleppe kohaselt teenistusväliselt teisel kohal. Samuti on vastustaja veendunud, et kaebajal tuli oma elukorraldus ümber kujundada mitte seoses distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega, vaid juba varasemalt seoses tema suhtes toimunud kriminaalmenetlustega ja vahi all viibimisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
  33. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 04.11.
  34. a otsus tuleb jätta muutmata ja J.P. i apellatsioonkaebus rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.
  35. Praegusel momendil on apellatsioonimenetluses vaidluse all üksnes väljamõistetava hüvitise suurus. ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Sama lõike teise lause alusel võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et vastustaja ei ole taotlenud hüvitise vähendamist alla 3-kuulise määra. Vastustaja on oma 28.10.2014.a kirjas nr 1.2-2/9895-10 p-s 5 leidnud, et isegi kui käskkiri distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise kohta on õigusvastane, ei pea vastustaja põhjendatuks ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitise suurendamist, vaid õigustatud oleks hüvitise vähendamine või selle välja mõistmata jätmine (tl 128).
  36. Kaebaja on suurema kui kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmist põhjendanud sellega, et materiaalseks tagajärjeks on sissetuleku vähenemine ja politseipensioni saamise võimalusest ilmajäämine. Arvestades seda, et esialgu andis vastustaja talle võimaluse minna puhkusele ja hiljem loa asuda tööle teise tööandja juures, siis ei ole tema sissetuleku vähenemine selliseks asjaoluks, mis tingiks väljamõistetava hüvitise suurendamist. Mis puudutab kaebaja võimalust saada politseipensioni, siis on halduskohus õigustatult nõustunud vastustajaga, et selle saamise võimaluse on kaebaja minetanud kriminaalasjas jõustunud kohtuotsusega. Halduskohus on õigustatult märkinud ka seda, et kuna tegemist on siiski õigusvastase distsiplinaarkaristusega, siis ei ole õiglane jätta hüvitist täielikult välja mõistmata ja kaebajale tuleb välja mõista hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses. Ka ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks hüvitise suurendamiseks. Ringkonnakohtu arvates on vastustaja teinud omalt poolt kõik, et vähendada kaebajale tekkida võivat kahju (lubanud tal töötada teise tööandja juures). Pealegi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kaebajale tekkinud kahju peamiseks põhjustajaks on kaebaja ise, kuna ta pani toime kuriteo.
  37. Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.