) § 88 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel. Ülesütlemisavaldusest lähtudes on hageja kostja korraldusest hoolimata keeldunud kasutamast tööoperatsiooniks vajalikke isikukaitsevahendeid, millega on põhjustanud ohu enda ja kaastöötajate elule ja tervisele. Samuti on hageja väljendanud ilmset lugupidamatust nii kostja (tootmisjuhi) kui ka kaastöötajate suhtes, millega on põhjustanud kostja usalduse kaotuse enda vastu. Lisaks on avalduses märgitud, et kostja on esitanud korduvaid suulisi hoiatusi, mille kohaselt on kostjal õigus leping üles öelda vastavalt
Samal kuupäeval vormistati töölepingu lõpetamine, mille kohaselt lõpetati tööleping poolte kokkuleppel
Hageja ei ole kostja ülesütlemisavaldusega nõustunud. Hagejale jäi arusaamatuks töölepingu lõpetamise alus. Antud juhul ei ole kostja esitanud kordagi hagejale hoiatust. Hageja selgitas, et teatas kostjale, et tal ei ole võimalik teatud tööoperatsioonide ajal kasutada kostja poolt antud kõrvaklappe, kuna nende kasutamisest hakkas tal pea valutama ja ta soovis kasutada tema enda poolt väljavalituid või siis kõrvatroppe. Hageja ei nõustu, et selle puhul on tegemist kostja mõistlike korralduste eiramise või töökohustuste rikkumisega. Samuti ei ole põhjustatud sellega ohtu nii enda kui kaastöötajate elule või tervisele. Ükski kostja poolt koostatud dokument ei reguleeri, et töötajad pidid kasutama just kostja poolt valitud kõrvaklappe, see kohustus ei ole fikseeritud ka hageja töölepingus. Hageja leidis, et tema ja tootmisjuhi omavaheline vaidlus selle üle, et hageja ei saa kasutada kostja poolt antud kõrvaklappe, ei ole käsitletav
Hageja leidis ka, et töölepingu ülesütlemise avaldus ja töölepingu lõpetamine on omavahel vastuolus. Hageja palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping 12.05.2014.a
lg 2 alusel ja mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis töölepingu tühisel ülesütlemisel hageja ühe kuu keskmise töötasu määras brutosummas 1097,84 eurot. Vastuseks kostja vastusele leidis hageja, et ainuüksi märkega, mille kohaselt on hagejale rikkumisi selgitatud ei saa tõendada, mida konkreetselt kostja selgitas. Hageja leidis, et kostja väited, et hageja tähelepanu on korduvalt rikkumistele juhitud, on tõendamata. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli kohustus kanda justnimelt kõrvaklappe, mitte aga kõrvatroppe. Kõrvaklappide kandmise kohustust ei reguleeri ükski kostja sisemine akt. Ei ole tõendatud, et hagejat oleks karistatud turvajalanõude mittekandmise eest, kuid sellel ei ole ka tähtsust. Kõrvatropid olid lubatud, kuna vastav kast kõrvatroppidega oli tsehhis. Kostja poolt pole 2
Kostja põhjendas hagejale töölepingu ülesütlemist ning selgitas hagejale tema rikkumisi ning ülesütlemise põhjuseid ning hageja on oma allkirjaga ise kinnitanud, et ülesütlemise põhjuseid selgitati talle piisavalt ja arusaadavalt. Tehasejuht kutsus hageja oma kabinetti ning sõna anti tootmisjuhile (AJ), kes põhjendas tekkinud olukorda, selgitas, miks ei saa töösuhe jätkuda ning mis olid need asjaolud ja teod, mis olid töösuhte lõpetamiseni viinud (nõutava turvavarustuse mittekasutamine ning kostja usalduse kaotus tema suhtes tulenevalt äärmisest lugupidamatusest kostja suhtes). Kostja leidis, et juhtis hageja tähelepanu korduvalt rikkumistele, kuid hageja on kostja korduvatest korraldustest hoolimata keeldunud kasutamast tööoperatsiooniks vajalikke isikukaitsevahendeid (kõrvaklapid, varasemalt ka turvajalanõud), millega on põhjustanud ohu nii enda kui ka kaastöötajate elule ja tervisele. Hageja ei eita iseenesest hagiavalduses, et ei ole kandnud kõrvaklappe seetõttu, et need väidetavalt panid tema pea valutama. Kostja viitab töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 4 lg-le 4, mis sätestab, et töökohas peavad terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks olema kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohutusmärgid ja muud ohutusvahendid. Vabariigi Valitsuse määruse nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord“ § 4 lg 2 kohaselt määrab tööandja muuhulgas isikukaitsevahendi kasutamise korra ja kestuse. Viidatud korra kohaselt on töötaja kohustatud kasutama isikukaitsevahendit vastavalt kasutusjuhendile ja tööandja antud juhistele (§ 4 lg 3). Viimased sellekohased juhised said kõik töötajad 07.05.2014.a toimunud töötajate üldkoosolekul, kus tootmisjuht rääkis veelkord turvavarustusest. Hagejale selgitati ka, et kui ta ei saa kasutada tööks ettenähtud kõrvaklappe, siis tuleb otsida teine töö. Hoolimata kostja selgitustest ja meeldetuletustest rikkus hageja korduvalt oma kohustusi ning keeldus isikukaitsevahendite kasutamisest.
lg 2 p 3 alusel, kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, täidab töötaja eelkõige kohustust täita õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi. Hageja viitas ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-57-05. Kõigile töötajatele meenutati pidevalt turvavarustuse kasutamise olulisust ja vajadust, seda kinnitavad ka toimunud töötajate üldkoosolekud, mille protokollidest nähtub, et kostja kui tööandja tegevus oli selgelt orienteeritud tööohutusele ning töötajate tervise kaitsmisele. Kostja juhtis tähelepanu, et kõrvaklapid on kohustuslikud ning müra mõju avaldub alles aastate pärast. Ettevõttes läbi viidud riskianalüüsis on samuti märgitud, et võib esineda ohutusnõuete rikkumist töötajate poolt. Ühtlasi on viidatud, et tootmishoone ise on müra sumbumise seisukohalt halva ehitusega, kui mingi masin töötab, on vaja kanda kõrvaklappe igas tootmishoone nurgas. Kostja on pidanud ohutusnõuete järgimist ja isikukaitsevahendite kasutamist eriti oluliseks veel seetõttu, et 2012.a sügisel juhtus ühe töötajaga tööõnnetus. Et sellised kahetsusväärseid õnnetusi vältida, hakkas kostja veelgi põhjalikumalt jälgima töötajate käitumist tööohutuse järgimisel ja isikukaitsevahendite kasutamisel. Tööinspektsiooni poolt 3
lg-le 1 jätta kostjalt välja mõistmata hüvitis hageja kasuks arvestades, et asjaolud, mis tingisid hagejaga töölepingu ülesütlemise, olid äärmiselt tõsised, s.o järjepidev ohutusnõuete eiramine ja äärmise lugupidamatuse väljendamine tööandja ja kolleegide suhtes, ei oleks võimaldanud töösuhte tavapärast jätkumist. Vastuseks hageja vastuväidetele märkis kostja, et hageja väide, et tehase juht JM oli talle öelnud, et kõrvatropid võtavad piisavalt müra ära, on paljasõnaline ja alusetu. Tunnistaja TJ samuti kinnitas, et töötajaid hoiatati, et kui ei hakata kõrvaklappe kasutama, siis lõpetatakse tööleping ning pärast koosolekut pidid kõik kõrvaklappe kasutama. Isikukaitsevahendite kasutamine ei pea olema reguleeritud üksnes tööandja kirjaliku aktiga. Kostja andis selged suulised juhised. Teised töötajad said juhistest aru ja jälgisid neid. Hageja selgitus, et kõrvaklapid ajasid pea valutama ei ole tõsiseltvõetav ning seda, et ta kandis kõrvatroppe peaks tõendama tema ise. Hageja pole tõendanud kõrvatroppide kandmist. Videosalvestitelt on näha, et hageja liigub ringi ilma igasuguste isikukaitsevahenditeta. Kõrvatroppide automaat on üksnes elemenditehases, kus müratase on oluliselt väiksem. Kohas, kus hageja töötas, s.o aknatehases, oli müratase sedavõrd kõrge (106,5 dB, lubatud 85 dB), et kõrvatroppide kasutamine ei saanud olla lubatav, sest see oleks olnud hageja tervisele kahjulik. Uuringu kohaselt mõõdeti aknatehases frees nr 14 juures pidev müra 106,5 dB, kuigi lubatav on üksnes 85 dB (ehk 21,5 dB üle lubatud normi). Võimalikud kuulmiskaitsed ettevõttes võiksid olla: kõrvatropid x-300 – 4
lg 1 p-de 3 ja 5 alusel ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu 12.05.2014.a
lg 2 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölepingu tühise ülesütlemise alusel hageja ühe kuu keskmise töötasu määras brutosummas 1097,84 eurot. Otsuse kohaselt tuvastas kohus, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 15.05.2003.a tähtajatu tööleping, mille alusel asus hageja tööle kostja juurde puitdetailide valmistajana. 12.05.2014.a ütles kostja hagejaga sõlmitud lepingu üles
lg 3 alusel.
Sama sätte lg 3 kohaselt nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust. Hageja küll väidab, et talle on jäänud arusaamatuks, milles konkreetselt kostja hagejat süüdistab, kuid kohus nõustus kostjaga, et hageja selline väide on alusetu. Nimelt nähtub töölepingu ülesütlemisavaldusest hageja kinnitus, et tööandja selgitas talle piisavalt ja arusaadavalt töölepingu ülesütlemise põhjuseid. Hageja ei ole ka eitanud kohtuistungil seda, kuidas ta kutsuti tehase juhi juurde, kus tootmisjuht selgitas olukorda, mis viis töösuhte lõppemiseni. Kostja on töölepingu ülesütlemisel tuginenud
Hageja vaidlustas töölepingu ülesütlemise.
lg-st 1 tuleneb tööandja kohustus tõendada, et tal esines seadusest tulenev alus lepingu ülesütlemiseks ning ülesütlemine vastab ka nõuetele. Vaidlust ei ole selles, et hageja töötas pideva müra keskkonnas ning kohustus kandma kuulmiselundite kaitseks isikukaitsevahendeid. Selline kohustus tulenes ka kostjaga sõlmitud töölepingu p-st 2.3, samuti tööandja 2013.a riskianalüüsist, millest nähtub, et tootmisseadmete tööst tuleb normi ületav arvestatav foonmüra, mistõttu kuulmiselundite kahjustuse vältimiseks on kostja varustanud töötajaid kõrvatroppide- ja klappidega. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja kandis kõrvaklappide asemel kõrvatroppe. Kostja leidis, et on tööandjana hageja tähelepanu kohustusele kanda kõrvatroppide asemel kõrvaklappe juhtinud korduvalt, seda ei ole hageja ka eitanud. Kostja leidis, et hageja on kostja korduvatest korraldustest hoolimata keeldunud kasutamast tööoperatsiooniks vajalikke isikukaitsevahendeid (kõrvaklapid, varasemalt ka turvajalanõud), millega on põhjustanud ohtu nii enda kui ka kaastöötajate elule ja tervisele. TTOS-is ei ole reguleeritud, milliseid konkreetseid isikukaitsevahendeid peab töötaja kandma ning seadusest tuleneb tööandja poolt vastava korra määramine. Kostja võttis omaks, et ükski kostja sisemine akt ei reguleeri konkreetsete isikukaitsevahendite kasutamist. Tunnistaja AJ sõnul on olemas nüüdseks küll isikukaitsevahendite väljastamise arvestus, kuid puudub nende kasutamise kord, millele juhiti tähelepanu nii riskianalüüsis kui ka tööinspektsiooni 05.04.2013.a ettekirjutuses. Kohus nõustus, et kostja korraldatud üldkoosolekud, kus päevakorras olid ka tööohutuse probleemid, on väga üldsõnalised ning töötajate üldkoosolekud ei ole töö korraldaja. Kui kostja pidas oluliseks just kõrvaklappide mittekandmise probleemi, tulnuks nende kandmise kohustus ka täpsemalt reguleerida. Sellega, et ei olnud konkreetseid selgeid suuniseid, kuidas ja milliseid isikukaitsevahendeid kasutada, on nõustunud ka tunnistaja AJ ning on nõus ka sellega, et tegelikkuses kanti nii kõrvatroppe kui ka –klappe ning tootmishoones oli olemas ka kõrvatroppide automaat. AJ ütluste kohaselt, kui toimusid koosolekud, selgitati vajadust kanda kõrgemas mürafoonis kõrvaklappe, pärast koosolekut seda paar-kolm kuud ka täideti, kuid siis läks kõik endistviisi edasi. Seda, et kõrvaklappide mittekandmist oli samuti varem, tõendab tööinspektsiooni 02.04.2013.a kontrollakt. Kohus leidis, et kostja oli oma nõudmistes 5
lg 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud hoiatus. Kui hageja jätkab rikkumist, on tööandjal õigus leping üles öelda. Kuigi
ei sätesta hoiatusele kirjalikku vorminõuet, peab tööandja olema võimeline hoiatuse tegemist tõendama, mistõttu see on mõistlik vormistada kirjalikus vormis. Antud juhul kirjalikku hoiatust hagejale tehtud ei ole ning tunnistajate ütlustest lähtuvalt on suuniste andmine kõrvaklappide kandmiseks piirdunud suuresti selgitustööga. Kohus leidis, et ainuüksi 07.05.2014.a koosolekul antud suuline hoiatus ei ole piisav andmaks alus töölepingu lõpetamiseks
Varasemate kostja poolt väidetud hoiatuste kohta puuduvad aga usaldusväärsed tõendid. Samuti leidis kohus, et kostja poolt on usaldusväärselt tõendamata väide, et ta vähendas avaldaja 2013.a maikuu tulemustasu 10% põhjusel, et avaldaja ei kandnud isikukaitsevahendina turvajalanõusid, kuna maikuu 2013.a palgaarvestuse tabelist nimetatud põhjus ei ilmne ning vähendamist ei ole hagejale ka vastavalt tutvustatud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et ei ole alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kostja poolt hagejast tuleneval põhjusel
lg 1 p 3 järgi.
lg 1 p 5 ei nõua eelnevat hoiatust ülesütlemise alusena, kuid
lg-st 3 tuleneb, et tööandja võib töölepingu töötaja kohustuste rikkumise tõttu üles öelda, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi oodata. Hageja ei eitanud, et kasutas 07.05.2014.a toimunud töötajate üldkoosolekul enesevalitsuse kaotamise tõttu ebatsensuurset väljendit, mis oli suunatud tootmisjuhi vastu ja tingitud tema antud korraldusest kanda kõrvaklappe. Tunnistaja AJ sõnul oli hageja pikaajaline hea töötaja, kuid neil tekkis omavaheline vastasseis pärast seda, kui tunnistajast, kes töötas enne hagejaga sarnasel tootmistööl, sai tootmisjuht ning tekkis kõrvaklappide mittekandmisest tulenev erimeelsus. Tunnistaja AJ ütlustest nähtub, et ärritunud oli ka tema, kuid leidis, et sellist käitumist ei saa hagejale andeks anda, seda enam, et ta pole siiani vabandanud. Kohus nõustus kostjaga, et sellist hageja käitumist ei saa mitte mingil juhul vabandatavaks pidada ja seda tolereerida, kuid arvestades situatsiooni, kuidas see tekkis, mõlemapoolset ärritunud käitumist ning hageja pikaajalist töösuhet kostja juures, samuti seda, et tegemist oli ühekordse rikkumisega, ei pidanud kohus hagejapoolset rikkumist eriliselt raskeks, mille puhul tuleks ilmtingimata kohaldada töösuhte lõpetamist. Kostja oleks võinud piirduda hageja suhtes mõne leebema karistuse või hoiatusega. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et hageja nõue tuvastada kostja poolt hageja töölepingu ülesütlemise tühisus kuulub rahuldamisele. Kohus lõpetas hageja töölepingu 12.05.2014.a
Kohus leidis, et
lg 1 annab küll võimaluse hüvitise suurust muuta, mitte aga seda välja mõistmata jätta. Hageja ei ole nõudnud hüvitist rohkem kui 1097,84 eurot, mis vastab TVK-s väljamõistetud summa suurusele. Hageja 6
§-e 88 lg 1 p 5 ja § 88 lg 3. Maakohus on ise välja toonud, et tunnistaja AJ märkis kohtuistungil, et iseenesest hageja poolt nõutud kõrvaklappide mittekandmine poleks tinginud tema töölt vabastamist, kui poleks järgnenud hagejapoolset lugupidamatuse väljendamist kogu kostja ja kollektiivi suhtes. Kohus ei ole kooskõlas TsMS §-ga 232 lg 1 ja § 438 lg 1 põhjendanud, miks on jäetud tunnistaja AJ’i ütlus tähelepanuta selles osas, mis puudutas töölepingu lõpetamist seetõttu, et hageja kasutas ebatsensuurset väljendit ning on keskendunud üksnes kõrvaklappide mittekandmisele. Kostja on läbivalt menetluse käigus tuginenud sellele, et töölepingu lõpetamine oli tingitud hageja äärmisest lugupidamatusest kostja suhtes. Hageja ei ole eitanud ropendamist ning on selle ka kohtus ja töövaidluskomisjoni istungil omaks võtnud. Kostja hinnangul on sellise ebatsensuurse väljendi kasutamisel koosolekul tegemist äärmise nahaalsusega tööandja ja kolleegide suhtes, millega põhjustati täielik usalduse kaotus ja anti selge alus töölepingu ülesütlemiseks. Kostja rõhutas, et seejuures ei lõpetatud hageja töölepingut koheselt pärast 07.05.2014.a koosolekut, vaid oodati kuni 12.05.2014.a, s.o anti hagejale võimalus oma käitumist ja väljaütlemisi kahetseda. Kostja hinnangul oli see piisav periood, mille vältel oleks saanud hageja tulla kostjaga rääkima ning vabandada oma käitumise pärast, kui ta oleks öeldut kahetsenud. Kostja rõhutas, et hageja ei ole oma käitumise pärast kostja ees siiani vabandanud ja ta ei teinud seda ka maakohtu istungil, mis näitab ilmekalt tema suhtumist oma käitumisse ja kostjasse. Hageja ise on kinnitanud, et ta ei ole öeldu pärast vabandanud. Kostja hinnangul võib selline hageja käitumine seetõttu olla käsitletav ühtlasi ka lojaalsuskohustuse rikkumisena. Kostja leidis, et hageja vulgaarsus ja üleolev suhtumine kostja suhtes, sh teiste töötajate juuresolekul, on käsitletav
lg 1 punktis 5 märgitud teona, mis põhjustab ilmselgelt usalduse lõpliku kaotuse hageja vastu. Seetõttu on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et kostja oleks pidanud äärmiselt lugupidamatut töötajat eelnevalt hoiatama töölepingu ülesütlemise eest. Antud juhul ei saanud
Hageja käitumine oli põhjustanud olukorra, kus ei saanud eeldada töösuhte jätkamist või eelnevat hoiatamist enne töölepingu ülesütlemist. Pärast sellist käitumist hageja poolt ei saa kostja hinnangul mõistlikult nõuda ja eeldada, et isegi 10 aastat kestnud töösuhte puhul oleks olnud võimalik eelneva hoiatuse tegemine või töösuhte edasine jätkamine (vähemalt juhul kui isik isegi ei vabanda tehtu pärast). Säärane kohtlemine oleks kogu töökollektiivi jaoks täielikult demoraliseeriv ja võimaldaks ka teistel töötajatel kostja suhtes vulgaarselt käituda, kartmata sealjuures, et see tingiks töölepingu lõpetamise. Töötaja ei tohi tööandja ja oma kaastöötajate suhtes ebalojaalselt ja ebaviisakalt käituda mitte ühtegi korda. Vastupidine käsitlus annaks töötajatele piltlikult öeldes suunise, et kui töösuhe on nt 10 aasta pikkune on lubatud vähemalt üks kord tööandja ja oma kolleegide suhtes kasutada roppu väljendit ilma töösuhte lõpetamist kartmata. Vastavalt hea usu põhimõttele ei saanud antud olukorras kostjalt oodata, et ta ei lõpeta hagejaga töösuhet. 7
lg 1 p 5 alusel seetõttu, et hageja ütles kostjale ja kaastöötajatele: „Käige te kõik NA..UI“. Eeltoodud rikkumine on erilisest raske ja seda teeb veelgi raskemaks see, et hageja pole tehtu pärast ka kunagi vabandanud. Ka 10.a pikkune töösuhe ei anna alust nõuda sellises olukorras hoiatuse tegemist. Hageja rikkus oma lojaalsuskohustust kostja ees tahtlikult ja see, et ta tehtu pärast isegi ei vabandanud andis kostjale põhjuse eeldada, et sarnane käitumine võib korduda (võlaõigusseaduse § 116 lg 2 p 3 ja 4). Lähtudes eeltoodust oli kostja hinnangul seega õigustatud hageja töölepingu lõpetamine
lg 1 p 5 alusel ilma hoiatust tegemata ning seetõttu puudub alus hagi rahuldamiseks ja menetluskulude kostjalt välja mõistmiseks. Vastustaja seisukoht
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.