Obsah (6)

§ 39§ 37§ 16§ 22§ 10§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 38 lg-st 1 ja

§ 39lg-st 3 rakendas vastustaja kaebaja tööle pesumajas õmblejana ning alates 2013.

a maist oli ta rakendatud koristustöödel osakonnas, kus ta asus. Töö sisu muutumine ei tähenda, et kaebajat oleks majandusabitöölise ametikohalt vabastatud. Vanglal on õigus kasutada kinnipeetavaid majandustöödel oma äranägemisel. Kinnipeetava töötamine ei toimu mitte eraõigusliku lepingu alusel, vaid teda kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Vangla on koht, kus viiakse täide kinnipeetava vangistust ja

§ 37

lg 1 sätestab küll kinnipeetava töökohustuse, kuid ei anna talle õigust vanglalt tööd nõuda. Majandustööd võivad vanglas vajadusel jooksvalt muutuda ja kinnipeetaval ei ole 3 subjektiivset õigust nõuda konkreetse töö tegemist. Seetõttu puudub käesolevas asjas Tartu Vangla õigusvastane tegevus. Seoses sellega, et kohus menetles kaebaja kaebust Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 30 000 eurot seoses töölt kõrvaldamisega, jättis kohus tähelepanuta kaebaja väite, et kaebajale on kahju tekkinud ka sellest, et tema käte nahk on saanud kannatada, kuna ta pandi varasema töö asemel koristama. Kahju hüvitamise nõudes seoses tervisekahjustusega on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna on tuvastatud, et vangla pädevusse ei kuulu kinnipeetavatele väljaspool vanglat töö võimaldamine, siis ei saa kaebaja seda nõuda ka alternatiivina temale tekitatud kahju hüvitamiseks. Seadustest lähtudes piirdub vangla pädevus kinnipeetavate vanglas majandustöödel rakendamisega ning majandustöödel osalemisega on kaebaja tööga hõivatud. Samuti puudub kaebajal õigus nõuda kahju hüvitamise alternatiivina enda avavanglasse paigutamist, kuna avavanglasse paigutamise menetlus toimub vangla algatusel ning kinnipeetaval puudub selles osas nõudeõigus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 25.03.
2. a otsuse peale hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 105-109p, 120-121, 133-134, tõlked tl 111-112, 123, 136), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja saata haldusasi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja sõnul ei edastanud halduskohus enne kohtuistungit kaebajale vastustaja poolt kohtu küsimustele esitatud vastuseid, mistõttu ei saanud kaebaja kohtuistungiks ette valmistuda. Vastused loeti küll ette kohtuistungil, kuid kirjalikult edastati need kaebajale pärast kohtuistungit üksnes eesti keeles. Kaebaja sõnul ei hõivatud teda ajavahemikul 25.04.2013-20.05.2013 mingite töödega ja ainult pärast pidevalt esitatud kaebusi anti talle tööd koristajana. Kaebaja hinnangul ei olnud vanglal õigust seda teha, sest tal on probleeme nahaga ja koristamisel tuleb kokku puutuda keemiaga. Kaebajalt on ka varem koristajatöö tegemiselt nahaprobleemide tõttu ära võetud, kuigi vastustaja on väitnud, et see ei ole talle teada. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et teda võis üle viia teisele majandustööle ka ilma tema nõusolekuta. Kaebaja sõnul on ta kirjutanud alla paberile, mille kohaselt töötab ta pesumajas õmblejana, tal on õmbleja kohustused ning talle tutvustati ka pesumajas töötavate teiste töötajate kohustusi. Kuigi kaebaja on andnud allkirja vangla 06.05.
3. a käskkirjale nr 1-4/1230, ei ole ta õmbleja töökohalt koristajaks üleviimisel läbinud arstlikku läbivaatust, teda ei ole instrueeritud ega tutvustatud ohutustehnikaga. Nendele paberitele alla kirjutamata ei olnud vanglal õigust teda koristamistööle üle viia. Tõele ei vasta vastustaja väited, et kaebaja on õmblustööde tegemiselt ära võetud ohutuse kaalutlustel. Vastustaja poolt kirjeldatud süüdistuste puhul oleks vastustaja pidanud algatama uurimise ja tegema need põhjused ka kaebajale teatavaks. Kaebaja ühegi vastavasisulise dokumendiga tutvunud ega sellele allkirja andnud ei ole. Kaebaja oli lisaks 06.05.
4. a käskkirjale nr 1-4/1230 teise käskkirjaga määratud tegema ka tööd vangla kauplusele. Kauplusele töötamise kohustus lõpetati alles vangla 18.02.
5. a käskkirjaga nr 63/32, kuigi töölt kõrvaldati kaebaja alusetult juba 25.04.2013 ja viidi üle majandustöödele. Tellimused kauplusele olid kaebaja töölt kõrvaldamise ajal tehtud aastaks ajaks ette ja oli olemas ka igapäevane vajadus vangla teenindamiseks (kinnipeetavate ja valvurite riiete parandamine). Vangla kauplus suleti alles pool aastat hiljem pärast kaebaja kõrvaldamist pesumajas tehtavalt töölt. Kaebaja leiab, et tal on ilma igasuguste põhjenduste esitamiseta töölt kõrvaldamise tõttu õigus kompensatsioonile, mis sisaldab saamata jäänud töötasu ebaseaduslikult töölt kõrvaldamise hetkest kuni kohtuotsuse jõustumiseni, tulevikus saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitist. 4 Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vangla pädevusse ei kuulu kinnipeetavatele töö võimaldamine väljaspool vanglat ja tema paigutamine avavanglasse.
6. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 131-131p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus tuvastas, et vastustaja ei ole kaebajat töölt kõrvaldatud, vaid ta viidi üle täitma teistsuguseid tööülesandeid. Asjaolu, et kaebajale koristamine ei meeldi, ta peab seda orjatööks ning ta saab selle eest vähem palka kui pesumajas töötades, ei tähenda veel, et kaebaja eemaldati töölt. Kaebaja tööle määramise käskkiri oli aluseks nii tema töötamiseks pesumajas õmblejana kui ka töötamiseks oma osakonnas koristajana. Selle käskkirja kehtivust koristamistööde tegemise osas kinnitab ka kaebaja ise, kuna väidab, et enne koristustöödele asumist oleks pidanud teda eelnevalt instrueerima ning teostatama arstliku kontrolli. Kuigi apellatsioonkaebuses sisalduvad eelkõige etteheited vastustajale teatud toimingute tegemata jätmise kohta, ei nähtu sellest, mis osas asja uuesti läbivaatamine halduskohtus võib tuua kaasa teistsuguse tulemuse ehk mittevaralise kahjunõude rahuldamise. Seda, milles kaebajale tekkinud mittevaraline kahju seisneb, ei ole kaebaja veenvalt selgitanud. Sissetulekute vähenemine, mis kaebajale ilmselgelt kõige rohkem pahameelt valmistab, ei ole käsitletav riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahjuna. Seega puudub mittevaraline kahju, mida kaebajale hüvitada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Esmalt otsustab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osalise tühistamise ja asja osaliselt halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmise (I), lahendab seejärel halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse ülejäänud osas (II), ning esitab lõppjäreldused ja selgitused menetluskulude jaotuses osas (III). I
8. Kaebaja on esitanud kohtule varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses sellega, et tal ei võimaldatud alates 26.04.2013 enam töötada vangla pesumajas õmblejana, kus ta oli töötanud alates 04.07.
9. Õmblejatöölt vabastamise ning pärast seda koristajana tööle määramise tagajärjel tekkinud varaline kahju seisnes kaebaja väitel selles, et tal jäi saamata õmblejatöö eest makstav kõrgem tasu. Mittevaralise kahjuna toob kaebaja välja, et ta tundis oma väärikust alandatuna, kui teised kinnipeetavad tema üle naersid ja olid arvamusel, et ta ei osanud teha oma tööd. Kaebaja sõnul sai kahjustatud ka tema tervis, kuna pärast õmblustöödelt vabastamist on tal tekkinud peavalud, vererõhuhüpped ja depressioon, ning ta tundis ennast diskrimineerituna. Samuti on kaebaja nii vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kui kaebuses kohtule toonud välja selle, et tema koristama asumise tagajärjel on saanud kannatada tema käte nahk. Halduskohtu 03.12.
10. a määrusest kaebuse menetlusse võtmise kohta nähtub, et halduskohus on võtnud kaebuse menetlusse kahju hüvitamise nõudes summas 30 000 eurot seoses kaebaja töölt kõrvaldamisega. 25.03.
11. a otsuses selgitas halduskohus, et seoses sellega, et kohus menetles kaebust Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 30 000 eurot seoses töölt kõrvaldamisega, jättis halduskohus tähelepanuta kaebaja väite, et kaebajale on kahju tekkinud ka sellest, et tema käte nahk on saanud kannatada, kuna ta pandi varasema töö asemel koristama. Halduskohtu hinnangul oli kaebajal kahju hüvitamise nõudes seoses tervisekahjustusega läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Nii haldusasja toimikusse liidetud vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest (tl 1315p) kui vangla otsusest kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta (tl 16-16p) nähtub, et kaebaja on soovinud talle tekitatud kahju hüvitamist ka seoses sellega, et koristamistööde tegemisega pärast tema õmblustöödelt 5 eemaldamist sai kahjustada tema käte nahk. Seega on kaebaja selles osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud ning puudusid alused kaebaja vastavate väidete tähelepanuta jätmiseks.
12. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks eelnevas punktis välja toodud halduskohtu poolset menetlusnormide rikkumist apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja käte naha kahjustamisega seonduvad asjaolud täielikult välja selgitatud. Samuti puudub selles osas sisuliselt halduskohtu lahend, mille õiguspärasust saaks ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kontrollida. Seega tühistab ringkonnakohus osaliselt halduskohtu otsuse ning saadab haldusasja halduskohtule uueks arutamiseks osas, milles kaebaja soovib kahju hüvitamist seoses sellega, et tema koristustööde tegemisele asumisega alates 21.05.2013 sai kannatada tema käte nahk. Selle nõude lahendamisel tuleb halduskohtul välja selgitada täpsemad asjaolud ka seonduvalt kaebaja suhtes meditsiinilise kontrolli läbiviimisega ja kaebaja instrueerimisega enne 21.05.2013 tema koristajana tööle rakendamist. Ülejäänud kahju hüvitamise nõudes märgitud asjaolude osas saab pidada kaebuse halduskohtu poolt lahendatuks, mistõttu on ringkonnakohtul võimalik hinnata nende halduskohtu järelduste õiguspärasust. Samuti ei ole kaebaja käte kahjustada saamisega seonduv kahjunõue lahutamatult seotud ülejäänud kahjunõudega ning seda on võimalik lahendada ka eraldiseisvalt, sest käte kahjustamise sai kaasa tuua üksnes koristamistööde tegemine ja sellega kaasnev keemiliste ainetega kokku puutumine, mitte pelgalt õmblustööde tegemiselt eemaldamine.
13. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu poolt kohtuotsuses esitatud põhjendustega seoses kaebuses esitatud alternatiivsete taotlustega kaebaja ümber paigutamiseks avavanglasse või talle töö võimaldamiseks väljaspool vanglat. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 3 sätestab järgmist: „Kaebuses võib soovi korral esitada mitu omavahel seotud nõuet (liitkaebus). Liitkaebuse nõuded võivad olla ka alternatiivsed. Halduskohus kontrollib liitkaebuse lubatavust iga nõude osas eraldi.“ Antud juhul on halduskohus leidnud, et kaebajal puudub õigus avavanglasse paigutamise ja väljaspool vanglat töö võimaldamise nõude esitamiseks, kuna vangla pädevusse ei kuulu kinnipeetavatele väljaspool vanglat töö võimaldamine ning avavanglasse paigutamise menetlus toimub vangla algatusel ja kinnipeetaval puudub selles osas nõudeõigus. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud halduskohtu väited vastuolus materiaal- ja menetlusnormidega.
14. Vastavalt

§ 16

lg 1 ple 2 nähakse kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ette kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse või teise kinnisesse vanglasse. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 12 lg 2 järgi on avavangla või kinnise vangla avavanglaosakonna juhi pädevuses otsustada kinnipeetava väljapoole vanglat õppima või tööle lubamine

§ 22alusel VSk

E-s sätestatud korras ja teha otsuse

§ 10

lg 2 alusel.

§ 22

lg 1 p-s 1 sätestatu kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetavale tema nõusolekul kohaldada muu hulgas soodustust, mis seisneb tema töötamises järelevalve all väljaspool vangla territooriumi. VSkE § 961 esimese lause kohaselt võib vangla direktor anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa järelevalve all või järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat. Eeltoodust nähtuvalt ei vasta tõele halduskohtu väide, et vangla pädevusse ei kuulu kinnipeetavatele väljaspool vanglat töö võimaldamine ning vangla pädevus piirdub kinnipeetavate vanglas majandustöödele rakendamisega. Nõustuda ei saa halduskohtuga ka selles, et kinnipeetaval puudub õigus taotleda vanglalt enda avavanglasse paigutamist. Selleks aga, et kinnipeetav saaks pöörduda vastava kohustamisnõudega halduskohtusse, peab olema eelnevalt esitatud vastav taotlus toimingu sooritamiseks vanglale. RVastS § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist 6 või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Tulenevalt RVastS § 6 lg-st 3 tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule.

1. Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebaja oleks esitanud vanglale taotluse tema avavanglasse paigutamiseks või väljaspool vanglat töö võimaldamiseks. Toimikust ei nähtu ka see, et halduskohus oleks selles osas uurimiskohustust täitnud ning vanglale vastava taotluse esitamist kontrollinud. Kuna käesoleva otsuse eelnevates punktides on ringkonnakohus otsustanud haldusasja kahju hüvitamise nõude osaliselt uueks läbivaatamiseks halduskohtule tagasi saatmise, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohtul asja uuel läbivaatamisel võimalik täiendavalt välja selgitada ka alternatiivselt esitatud nõuete lubatavuse eelduste täidetus. Seega tuleb halduskohtu otsus tühistada ka osas, milles halduskohus leidis, et kaebajal puudub alternatiivselt esitatud kohustamisnõuete esitamisel kaebeõigus, ning asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul uuesti otsustada nende nõuete lubatavuse üle. II
2. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles halduskohus on kaebaja kahjunõude vaidlustatud otsuses lahendanud, on õigesti jäetud kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse resolutsioon tuleb vastavas osas jätta tühistamata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada neid põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega eeldab avaliku võimu kandja vastu esitatud kahjunõude rahuldamine avaliku võimu kandja õigusvastast tegevust, selle tegevusega põhjuslikus seoses oleva kahju tekkimist ning seda, et kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada. Varalise kahju hüvitamise täpsemad tingimused sätestab RVastS § 8 ning mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on sätestatud RVastS § 9 lg-s 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas esitatud ja halduskohtu poolt lahendatud kahju hüvitamise nõude puhul ei ole eelnimetatud nõude rahuldamise eeldused täidetud.
4. Kinnipeetavate töötamine vanglas on reguleeritud

§-des 37 jj. Kinnipeetava üldine kohustus töötada tuleneb

§ 37

lg-st 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti.

§ 38

lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi, ning kui kinnipeetavat ei ole võimalik tööga kindlustada, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

§ 38

lgst 21 tuleneb, et kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, st on olemas sobilik töö, vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle.

§ 38lg 22 alusel kehtestatud justiitsministri 07.02.2007.

a määruse nr 9 (määrus nr 9) § 4 näeb ette kinnipeetava tööle vormistamise kirjaliku dokumendiga, mis tehakse kinnipeetavale teatavaks. Haldusasja toimikust nähtuvalt on kaebajat rakendatud vangla majandustöödel

§ 38lg 1 mõttes alates tema abitöölise ametikohale määramisest 01.06.2007.

a käskkirjaga nr 1-4/643 (tl 176). Pärast seda on kaebaja 7 majandustööde tegemise kohustust pikendatud 24.08.

1. a, 26.11.
2. a, 19.02.
3. a, 17.05.
4. a, 10.08.
5. a, 09.11.
6. a, 07.02.
7. a ning 06.05.
8. a käskkirjadega (tl 55, 178). Viimase käskkirjaga muudeti kaebaja töösuhe majandusabitöölisena alates 09.05.2011 tähtajatuks. Käskkirja lisast nähtuvalt on kaebaja käskkirjaga tutvumist oma allkirjaga kinnitanud (tl 55p, 178p), mistõttu ei ole usutavad kaebaja väited, et ta sellega tutvunud ei ole.
9. 01.06.
10. a käskkirjas ega ka järgnevates kaebaja töökohustuse pikendamise käskkirjades ei ole täpsustatud, millist konkreetset majandustööd oli kaebaja kohustatud tegema, vaid ta oli määratud majandustöödele abitöölise kohale. Vangistusseaduse kommentaarides on selgitatud, et

§ 38

lg-s 1 sätestatud vangla majandustöid tuleb mõista kui töid, mis on suunatud vangla enda olmeliste vajaduste rahuldamiseks (köök, pesumaja, elusektsiooni koristamine) (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2014, lk 117). Seega tuleb nii pesumajas tehtavaid õmblusja parandustöid, triikimist, pakkimist, koristamist, kui ka elusektsiooni koristamist pidada vangla majandustöödeks

§ 38lg 1 mõttes.

Neid töid ei eristata ka Justiitsministri 26.05.

1. a määruses nr 25 „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ (määrus nr 25), ning määruse järgi on kõigile erinevatele vangla olmeliste vajaduste rahuldamisele suunatud tööde tegemisele määratud kinnipeetavad lihttöölistest abitöölised, keda on Tartu Vanglas ette nähtud
2. Eraldi on nimetatud määruses kinnipeetavatega täidetavate abiteenistuskohtade seas välja toodud üksnes elektrik-remonditöölise kui oskustöölise, lukksepp-keevitaja kui oskustöölise ning kingsepa kui lihttöölise ametikohad. Seega tulenes 01.06.
3. a käskkirjast ja sellele järgnevatest kaebaja majandustöödel töötamise pikendamise käskkirjadest alus nii kaebaja töötamisele vangla sööklas (kuni 03.07.2007) ja vangla pesumajas (04.07.2007 kuni 25.04.2013) kui ka tema töötamisele osakonna koristajana (alates 21.05.2013). 20.

§ 39

lg 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Sellest sättest ei tulene, et kinnipeetava rakendamine majandustöödel oleks seotud tema nõusolekuga. Seega puudub majandustöödele suunatud kinnipeetaval õigus valida endale tööülesandeid ja kohta, kus määratud tööd teha (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2014, lk 118). Ringkonnakohtu hinnangul puudus ka käesolevas asjas vaidluse all olevas olukorras vanglal kohustus kaebajale määratud majandusabitöö sisu muutmisel saada selleks eelnevalt nõusolek kaebajalt. Samuti ei olnud vanglal seadusest tulenevalt kohustust kaebajat ühelt majandusabitöölise kohalt teisele majandusabitöölise kohale ümber vormistada. Sisuliselt oli mõlema töö puhul tegemist vangla olmevajaduste rahuldamisele suunatud töödega ehk majandustöödega

§ 38

lg 1 mõttes ning tulenevalt

§ 39

lgst 3 oli vanglateenistusel võimalik kinnipeetava poolt tehtavate majandustööde tööpiirkonda muuta oma äranägemisel.

1. Käesolevas asjas on Tartu Vangla julgeolekuosakonna juhataja kohtule esitatud ettekandes (tl 141) selgitanud, et
2. a esimesel poolel leidis vangla talle laekunud informatsiooni kontrollimise tulemusel, et vangla pesumajas oli ühe kinnipeetava ehk kaebaja eelistamisega tekkinud olukord, kus kaebaja, tunnetades vanglatöötaja tuge, hakkas kaaskinnipeetavatesse suhtuma üleolevalt. See omakorda tekitas kaaskinnipeetavates viha ja põlgust kaebaja isiku vastu. Vangla leidis, et eelkirjeldatu tõttu oli olemas reaalne risk, et kaebaja suhtes kasutatakse füüsilist vägivalda. Raske õigusrikkumise ärahoidmiseks oli vangla hinnangul otstarbekas muuta kaebaja tööpiirkonda, määrates selleks osakonna koristamise, kuivõrd sel juhul ei puutu kaebaja enam kokku nende kinnipeetavate ja kõnealuse vangla töötajaga. Ettekande kohaselt selgitati kaebajale tema õmblustööde tegemiselt eemaldamise põhjuseid temaga vestlemisel pärast tema teisele töökohale suunamist. Vastavalt

§ 38

lg-le 2 2 võib 8 kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav. Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord on kehtestatud Justiitsministri 07.02.

1. a määrusega nr 9, mille § 6 lg 2 p 1 kohaselt võib kinnipeetava töölt vabastada ja käitises töötamise loa kehtetuks tunnistada, kui töötamine ohustab kinnipeetava enda, teiste isikute või vangla julgeolekut. Seega oli vastutajal julgeolekuosakonna poolt
2. aastal välja selgitatud asjaolude alusel võimalus anda ka kaebaja töölt kõrvaldamise või vabastamise kohta haldusakt. Samas ei ole nimetatud sätetest tulenevalt vanglal imperatiivset kohustust sellist haldusakti anda, vaid vanglale on selles osas ette nähtud otsustusdiskretsioon ehk haldusakti andmise osas valiku tegemise õigus.
3. Asja materjalidest nähtub, et vangla on kaebaja töölt kõrvaldamise või vabastamise asemel pidanud julgeoleku ohu kõrvaldamiseks võimalikuks muuta üksnes kaebaja töötamise piirkonda. Vangla on kohtule (tl 83) selgitanud, et kuigi ajavahemikul 26.04.2013 kuni 21.05.2013 kaebaja tööd ei teinud, oli vastustaja siiski soovinud teda majandustöödel rakendada. Vangla selgitas, et pärast seda, kui kaebajat enam õmblustöödel ei rakendatud, tehti kaebajale 30.04.2013 sissejuhatav ja esmane juhendamine, et kaebaja saaks asuda tegema koristustöid. Kuna aga kaebaja avaldas, et tal võib keemiliste ainetega töötamisel tekkida allergia, ei rakendatud teda tööle enne meditsiiniosakonnaga konsulteerimata. Eeltoodu kinnitab, et vangla soovis pärast pesumajas valitsenud olukorra ilmsiks tulekut kaebajat siiski ka edaspidi majandustöödel rakendada, leides, et julgeolekuohu kõrvaldamiseks tuleb seda teha teises tööpiirkonnas. Seega ei saa vangla tegevust kaebaja majandustöödele rakendamisel ning töö sisu muutmisel õmblustöödelt koristustöödele pidada õigusvastaseks. Selle osas, kas vangla on toiminud õiguspäraselt kaebaja koristamistöödele rakendamisel kaebaja terviseseisundi arvesse võtmisel, saab halduskohus võtta seisukoha asja uuel läbivaatamisel kaebaja käte naha kahjustamisega seonduva kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel. Nimelt on vastustaja õigusvastane tegevus kaebaja terviseseisundi koristustööde tegemiseks sobivuse hindamisel üheks eelduseks keemiliste puhastusvahenditega kaebaja käte naha kahjustamises seisneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
4. Haldusasja toimikust nähtuvalt ei ole kaebaja vangla pesumajas õmblejana töötades tegelenud aga üksnes tavapäraste vangla olmevajadustest tulenevalt tehtavate õmblustöödega, vaid on kuni tema õmblustöödelt vabastamiseni 25.04.2013 õmmelnud ka vangla infopunktkaupluses müüdavaid suveniir- ja käsitööesemeid. Seda, et ka kaebaja töötamine vangla infopunkt-kauplusele suveniiride valmistajana kuulub käesoleva vaidluse esemesse, kinnitavad mitmed kaebaja poolt kohtumenetluse jooksul esitatud väited. Näiteks on kaebaja Tartu Halduskohtus 22.01.2014 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 75-77) korduvalt käsitlenud kauplusele õmblustööde tegemisega seonduvaid asjaolusid ning märkinud, et
5. a aprillist detsembrini oleks ta saanud seal edasi töötada, kuna tellimused olid tehtud aastaks ette (tl 76p). Samuti selgitas ta kohtule oma töö sisu avades, et tegi õmblustöid nii Tartu Vanglale kui ka vangla kauplusele, ning kui kauplusest tuli tähtajaline tellimus, pani ta Tartu Vangla töö kõrvale ja tegi tööd kaupluse jaoks (tl 87p). Selle kaebaja poolt samuti pesumajas tehtava töö kohta oli vormistatud Tartu Vangla 03.02.
6. a käskkiri nr 1-4/373 (tl 181), millega kaebaja oli määratud majandustööle, koosseisuvälisele ametikohale käsitöö- ja tarbeesemete valmistajana alates 26.01.
7. Tartu Vangla direktori 31.12.
8. a käskkirjaga nr 1-3/176 (tl 179) kehtestatud infopunkt-kauplusesse kinnipeetavate tööle vormistamise, töö korraldamise ning töötasu arvestamise ja maksmise korra (tl 180) punkti 1 kohaselt vormistati suveniiride valmistamisega hõivatud kinnipeetavad vangla suveniirikauplusesse tööle koosseisuväliste abitöölistena

§ 37ja § 38 alusel.

Seega tuleneb eeltoodust, et kaebaja 9 töötas kuni 25.04.2013 vangla pesumajas nii Justiitsministri määruses nr 25 nimetatud koosseisulise abitöölisena (vangla tavapärased majandustööd) kui ka koosseisuvälise abitöölisena (majandustööd, mis seisnesid suveniirikauplusele suveniir- ja käsitööesemete valmistamises), ning kaebuse esitamisega on kaebaja soovinud talle mõlemalt töölt eemaldamisega tekitatud kahju hüvitamist.

1. Kuigi kaebaja ei tegelenud suveniiride valmistamisega juba alates 26.04.2013, vabastati ta infopunkt-kaupluse käsitöö- ja tarbeesemete valmistaja kohalt alles 18.02.
2. a käskkirjaga nr 63/32 (tl 183) seoses infopunkt-kaupluse likvideerimisega alates 18.02.
3. Seega jäi kaebaja suhtes tehtud 03.02.
4. a käskkiri nr 1-4/373 pärast tema pesumajja tööle mittelubamist kehtima ning vastav töökohustus lõpetati alles enam kui 9 kuud hiljem. Olenemata sellest, ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka kaebaja eemaldamist suveniiride valmistamise töölt
5. a aprillis pidada õigusvastaseks. Nagu kohus on käesolevas otsuses eelnevalt selgitanud, rakendatakse

§ 39

lg 3 kohaselt vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Ka suveniirikauplusele töö tegemise puhul oli vastavalt 03.02.

1. a kaebaja tööle määramise käskkirjale tegemist vangla majandustööga, olenemata sellest, et kinnipeetavad määrati sellele tööle koosseisuväliste abitöölistena. Vastavalt infopunkt-kauplusesse kinnipeetavate tööle vormistamise, töö korraldamise ning töötasu arvestamise ja maksmise korra (tl 180) punktile 3 hõivati kinnipeetavatest abitöölised suveniiride valmistamisega vastutava ametniku tehtud tööplaani alusel. Tulenevalt sama korra punktist 4 ning vangla selgitustest valmistasid kinnipeetavad esemeid müügiks vastutavalt ametnikult saadud tellimuse alusel, mille kohta koostati igakordselt kirjalik töökäsk. Seega toimus ka vangla suveniirikauplusesse majandustööle määratud kinnipeetavate tööle rakendamine vanglateenistuse äranägemisel, ning kui vastavat korraldust kaebajale ei antud, ei tulenenud kaebajale tema tööle määramise käskkirjast ega seadusest ka õigust tema tööle rakendamist vanglalt nõuda. Kuivõrd
2. a esimesel poolaastal sai julgeolekuosakond teadlikuks võimalikust julgeolekuohust seoses kaebaja töötamisega pesumajas, mille tulemusel eemaldati kaebaja õmblustöödelt, ning vangla selgituste kohaselt lõpetati suveniiresemete valmistamine faktiliselt juba
3. a suvel, ei olnud kaebajale suveniiride õmblemiseks töökäskude andmine faktiliselt enam ka võimalik. Seega ei ole Tartu Vangla ka kaebajale suveniiride õmblemises seisneva töö mitte võimaldamisel alates 26.04.2013 õigusvastaselt käitunud.
4. Eeltoodud põhjustel, iseäranis vangla tegevuses õigusvastasuse puudumise tõttu, ei ole täidetud eeldused kaebaja kahjunõude rahuldamiseks ulatuses, milles halduskohus seda lahendas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus selles osas kahju hüvitamise nõude lahendamisel rikkunud ka menetlusnorme. Alusetud on kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et halduskohus ei edastanud kaebajale enne kohtuistungit vastustaja vastuseid kohtu küsimustele. Kohtuistungi protokollist (tl 87) nähtuvalt on kohtuistungil osalenud ka tõlk, kes on need vangla vastused kaebajale tõlkinud. Seega on kaebaja nende vastuste sisuga tutvunud ning tal oli võimalus esitada neile soovi korral vastuväiteid, hoolimata sellest, et need edastati pärast istungit kaebajale üksnes eesti keeles. III
5. Eelnevalt esitatud põhjendustest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu 25.03.
6. a otsuse osas, millega halduskohus jättis lahendamata kaebaja kahju hüvitamise nõude seoses tema käte naha kahjustada saamisega, ning välja selgitamata alternatiivselt esitatud kohustamisnõuete lubatavuse eeldused. Nende nõuete osas tuleb haldusasi saata tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb Tartu Halduskohtu 25.03.
7. a otsuse resolutsioon 10 jätta muutmata, täiendades halduskohtu otsuses kahju hüvitamise nõude lahendamisel esitatud põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 kohaselt, kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 esimese lause kohaselt, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kaebaja on olnud menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. Käesoleva otsusega on ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldanud osas, milles halduskohus jättis lahendamata kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses tema käte naha kahjustada saamisega, ning ebaõigesti välja selgitamata alternatiivselt esitatud kohustamisnõuete lubatavuse eeldused. Halduskohtule esitatud kaebuses nõudis kaebaja lisaks eelnimetatud kahju hüvitamisele ning tema avavanglasse paigutamiseks ja väljaspool vanglat töö võimaldamiseks kohustamisele veel töötasu vähenemises seisneva varalise kahju hüvitamist ja mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema väärikuse alandamisega ja tervisekahju tekkimisega peavalude, vererõhuhüpete ja depressiooni näol. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni ei ole praegusel juhul võimalik täpselt välja selgitada. Arvestades seda, et Tartu Vangla on Eesti Vabariiki kohtumenetluses esindav valitsusasutus, puudub ringkonnakohtu hinnangul antud juhul selleks ka otsene vajadus, kuna HKMS § 118 lg 3 kohaldamine ja HKMS § 118 lg 2 kohaldamine ei tooks sellises olukorras endaga kaasa sisuliselt erinevaid tulemusi. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv), mille tasumisest oli ta menetlusabi korras vabastatud, Eesti Vabariigi kanda. Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 11 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/