Obsah (8)

§ 212§ 213§ 199§ 157§ 200§ 18§ 165§ 158

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Romeo Kalda esitas 03.12.2013 Viru Vanglale taotluse, mille kohaselt soovis, et talle võimaldataks lühiajalisel kokkusaamisel 05.12.2013 ning edaspidi oma abikaasaga kohtuda ühes ruumis ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita.
2. Viru Vangla jättis 12.12.2013 R. Kalda 03.12.
3. a taotluse justiitsministri 30.11.
4. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VsKE) § 31 lg-te 1 ja 2 alusel rahuldamata ning märkis selgituseks veel, et ehituslikult on Viru Vangla lühiajaliste kokkusaamiste ruumidesse paigaldatud eraldi klaas ja suhtlemine toimub läbi sisetelefoni ning Viru Vanglal ei ole lühiajalisteks kokkusaamisteks ette nähtud ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita ruume. Vangla selgitas, et lähedastega on Viru Vanglas võimalik ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita kohtuda pikaajalistel kokkusaamistel vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-te 1 ja 2 kohaselt. 1
5. R. Kalda esitas 27.12.2013 vaide Viru Vangla, mille Viru Vangla rahuldas 20.01.
6. a vaideotsusega nr 6-12/319-2 osaliselt, tunnistades vaidlustatud otsuse kehtetuks ja tegi ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks.
7. Viru Vangla jättis 05.02.
8. a otsusega nr 6-10/41435-3 R. Kalda 03.12.
9. a taotluse uuesti rahuldamata.
10. R. Kalda esitas 07.02.2014 vaide, mille Viru Vangla jättis 03.03.
11. a vaideotsusega nr 6-12/26-2 rahuldamata.
12. Tartu Halduskohtu 26.06.
13. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50429 tühistati Viru Vangla 05.02.
14. a otsus ja kohustati vanglat kaebaja 03.12.
15. a taotlust uuesti läbi vaatama. Halduskohtu otsus jõustus 28.07.
17. Viru Vangla jättis 28.08.
18. a haldusaktiga nr 6-10/41435-4 kaebaja 03.12.
19. a taotluse rahuldamata (tl 50-50p).
20. R. Kalda esitas 17.09.2014 vaide Viru Vangla 28.08.
21. a haldusakti peale.
22. Viru Vangla jättis 17.10.
23. a vaideotsusega nr 6-12/218-2 vaide rahuldamata (tl 19-21).
24. R. Kalda esitas 20.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-4), milles palus tühistada Viru Vangla 28.08.
25. a otsus nr 6-10/41435-4 ja teha ettekirjutus tema 03.12.
26. a taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja märkis, et ta jääb kõigi oma vaides ning haldusasjas nr 3-14-50429 esitatud seisukohtade juurde ja palus kohtul nendega arvestada. Kaebaja leidis, et vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigadega ja õigusvastane. Haldusaktis puuduvad põhjendused miks just kaebaja ja tema abikaasa vahel tuleb lühiajalistel kokkusaamistel kohaldada klaasist vaheseina ja suhtlemine peab toimuma sisetelefoni vahendusel. Kaebaja arvates riivab vaidlustatud haldusakt kaebaja põhiõigust era- ja perekonnaelule ning et haldusorgan ei ole kaalutlusõigust teostanud, sest neil puudub kokkusaamiste ruum, kus ei ole klaasist vaheseina. Halduskohtu 26.06.
27. a otsuse kohaselt asjas 3-14-50429 peab piirangu kohaldamisel lähtuma kokkusaajatega seonduvatest julgeolekuriskidest. Viru Vangla ei ole vaidlustatud haldusaktis viidanud kaebaja ja tema abikaasaga seonduvatele riskidele. Viited vangla üldisele julgeolekule ei ole kaebaja arvates tema ja tema abikaasa kokkusaamisel piirangute kohaldamise piisavaks aluseks.
28. Viru Vangla palus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja leidis, et tühistamiskaebus on võetud ebaõigesti kohtu menetlusse. Vastustaja arvates on vaidlustatud otsuse näol tegemist otsusega, mille mõju on igal juhul lõppenud ning seetõttu ei saa selle tühistamine aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Samuti on sisutu kaebuse nõue uue otsuse tegemiseks, kuivõrd alates 01.01.2015 kehtima hakanud VSkE uus redaktsioon näeb lühiajalise kokkusaamise viisina ette kokkusaamist vaheseinata eraldatud ruumis. Vastustaja arvates tuleks kaebus sellisel kujul tagastada. Teoreetiliselt võib võimalik olla tuvastamiskaebuse esitamine.
29. Tartu Halduskohus jättis 20.05.
30. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis otsuses, et olles tutvunud kaebuse ja haldusasja toimiku materjalidega leiab ta, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus selgitas, et alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis VSkE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga ning seega nähtub nimetatud sättest, et kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka vangla sisekorraeeskirja muudetud sätted. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
31. Kaebaja esitas 19.06.2015 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 20.05.
32. a kohtuotsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tervikuna tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 2 13.
33. Kaebaja jääb kõigi käesolevas asjas ja haldusasjas nr 3-14-50429 esitatud põhjenduste juurde ning palub ringkonnakohtul nendega arvestada. 13.
34. Halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme, sest ei ole vastanud kõigile kaebaja esitatud väidetele ja põhjendustele. 13.
35. Piirang, millega kaebaja on kokkusaamisel oma abikaasast eraldatud klaasist vaheseinaga, on ebaproportsionaalne, inimväärikust alandav ja riivab õigust perekonnaelule ja põhiseaduslikku abielu garantiid. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on
36. a avaldatud raportis p-s 94 leidnud, et lühiajalistel kokkusaamistel peaks olema reegliks nn avatud kokkusaamised, st nii, et kinnipeetavad ja külalised istuvad laua ääres. Nii Riigikohus kui Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) arvestavad CPT raportitega. 13.
37. Halduskohus on rikkunud selgitamise kohustust, kuna ei ole kaebajat informeerinud sellest, et tühistamisnõue ei ole antud juhul tõhus õiguskaitsevahend. Kaebaja palub vaidlustatud haldusakt tunnistada õigusvastaseks. Põhjendatud huviks on preventiivne eesmärk ja edaspidiselt kahjunõude esitamine Viru Vanglale. Kaebaja leiab, et 05.12.
38. a lühiajalisel kokkusaamisel abikaasaga nende klaasist vaheseinaga eraldamisega ning läbi sisetelefoni suhtlemise nõudega alandati kaebaja inimväärikust. 13.
39. 01.01.2015 kehtima hakanud VSkE § 31 lg 2 redaktsioon, milles ei ole sätestatud ametivõimude diskretsiooni piire kinnipeetava õiguste piiramiseks perekonnaga suhtlemisel seose klaasist vaheseinaga on vastuolus põhiseadusega ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK). Halduskohus oleks pidanud tunnistama VSkE § 31 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätma selle normi kohaldamata ning kaebuse rahuldama. Kaebaja taotleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist VsKE § 31 lg 2 alates 01.01.
40. a redaktsiooni osas. 13.
41. Viru Vangla on rikkunud EIÕK art 13, kuna ei ole taganud tõhusat ja efektiivset põhiõiguste kaitset. 13.
42. EIK on 23.02.
43. a otsuses asjas Trosin vs. Ukraina leidnud, et kinnipeetavate kohtumisel külalistega klaasist vaheseinaga piirati kinnipeetava kontakti välismaailmaga ebaproportsionaalselt. Ka käesolevas asjas ei ole vangla esitanud mitte ühtegi tõsiseltvõetavat ja kaebaja või tema abikaasaga seotud julgeolekuohtu, mis kaalub üles kaebaja põhiõiguse perekonnaelule, st suhelda kokkusaamisel abikaasaga ilma klaasist vaheseinata. Viru Vangla ei ole otsuse tegemisel viidanud kaebaja ja tema abikaasaga seonduvatele julgeolekuriskidele. Viited üldistele vangla julgeolekuriskidele ei ole piisavad. 13.
44. Vangla väited läbiotsimiste kohta ei ole asjakohased, sest kaebaja ja tema abikaasa otsitakse alati täielikult läbi ka enne pikaajalist kokkusaamist. Kaebaja otsitakse ka praegu täielikult läbi pärast lühiajalist kokkusaamist. Mitteasjakohased on ka viited, et kaebaja ja abikaasa eraldamine klaasist vaheseinaga tagab suurema privaatsuse, kuna kokkusaamist ei jälgita samas ruumis. Kaebaja ei ole selliseks privaatsuseks soovi avaldanud. 13.
45. Vaidlusalune otsus on kaalutlusveaga ning tuleb tühistada. 13.
46. Halduskohus on ebaõigesti jätnud kaebajale tagastamata määruskaebuselt 16.01.2015 tasutud riigilõivu 15 eurot. Kuna kohus rahuldas 01.04.2015 ise kaebaja määruskaebuse, siis pidanuks kohus riigilõivu kaebajale tagastama.
47. Vastuseks kohtunõudele andis kaebaja teada, et ta ei muuda kaebust ja jääb oma esialgse kaebuse juurde. Kaebaja märgib, et esitas apellatsioonkaebuses alternatiivse nõude juhuks, kui ringkonnakohus oleks nõustunud halduskohtuga, et tühistamisnõue on sisutu. Kaebaja leiab, et kohustamisnõue on jätkuvalt tõhus õiguskaitsevahend, sest kaebaja 03.12.
48. a taotlus oli suunatud ka tulevikus toimuvatele kokkusaamistele. 3
49. Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et ta jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja märgib, et põhjendatud ei ole kaebaja 03.12.
50. a tulevikku suunatud nõue, et edaspidiselt võimaldataks alati kaebajale lühiajaline kokkusaamine ilma klaasist vaheseinata. Kuivõrd tänaseks on VSkE § 31 lg 2 regulatsioon taotluse esitamise ajaga võrreldes muutunud, peab vangla lähtuma kehtivast regulatsioonist ning kaebaja ei saa esitada tulevikku suunatud korduvate toimingute sooritamise nõuet. Kuivõrd kaebaja on jäänud kindlaks tühistamis- ja kohustamisnõudele, on vastustaja seisukohal, et kaebaja nõue on alusetu. Vastustaja on seisukohal, et VSkE § 31 lg 2 kehtiv regulatsioon on põhiseaduspärane. Samas leiab, et kuna 03.12.
51. a kokkusaamise taotluse mõju on lõppenud, ei ole VSkE § 31 lg 2 alates 01.01.
52. a kehtiv redaktsioon ka asjassepuutuv norm. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
53. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 20.05.
54. a otsus tuleb

§ 199

lg 2 p-de 2 ja 3 alusel olulise menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada ning kaebaja apellatsioonkaebus seega osaliselt rahuldada. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on rikkunud menetlusnormi, sest kohtuotsuse põhjendav osa ei vasta

§ 157lg-s 1, § 158 lg-tes 1, 2 ja 3 ning § 156 lg-s 1 sätestatud nõuetele.

Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, kuid leiab, et ringkonnakohtul ei ole võimalik selliseid puudusi ise kõrvaldada ja asjas uut otsust teha, mistõttu tuleb asi saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks (

§ 200p 2).

17.

§ 157lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Kohtulahendi põhjenduste puudumine tähendab

§ 18

. 165 rikkumist.

§ 165

lg 1 p-de 1-3 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas asjaolud ja tõendid, millele kohus otsuse tegemisel tugineb ning lg-te 4-6 kohaselt põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega, õigus, mida kohus kohaldas ja kohtu järeldused. Kohtuotsuse põhjendamise kohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhistused, mille aluseks oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (I. Pilving. Kohtulahend. – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 523). Riigikohtu praktika kohaselt peavad menetlusosalistele kohtuotsuse põhjendavast osast selguma põhjused, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.12.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-70-07, p 10). Kohtulahendi põhjendamise kohustus loob tingimused seaduslikkuse nõudest kinnipidamise kontrollimiseks nii järgmise kohtuastme kui ka avalikkuse poolt. Otsuse põhjendav osa peab võimaldama jälgida otsuse resolutsiooni kujunemist ja on seetõttu otsuse kontrollitavuse seisukohalt määrava tähtsusega. Kohtuotsuse põhjendava osa peamine eesmärk on selgitada otsuse resolutsioonis esitatud otsuste kujunemist ja teha seeläbi otsus arusaadavaks ning edasikaebemenetluses kontrollitavaks (T. Saar. Kohtulahend. - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 560).
2. Vaidlustatud halduskohtu otsusel on vormiliselt küll olemas põhjendav osa, kuid sisuliselt kohtu enda põhjendused otsuses puuduvad. Halduskohtu otsuse põhjendav osa koosneb vaid menetlusosaliste seisukohtade ja õigusnormide ülekordamisest, ilma kohtuniku enda põhjenduste ning analüüsita. Mõned üksikud laused või lauseosad, mis võivad olla kohtu enda 4 koostatud, kujutavad endast kas seadusesätete refereeringut või siis kokkuvõtet eelnevalt põhjenduste sildi all esitatust. 19.

§ 165

lg 1 p 4 järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima muuhulgas põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Olukorras, kus kohus jätab kaebuse rahuldamata, peab kohus seega põhjendama eeskätt seda, miks ta ei nõustu kaebaja poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega. Erandina sätestab

§ 165

lg 2, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Selle sätte kohaldamine eeldab aga, et kaebaja on kohtumenetluses esitatud väite esitanud juba haldusmenetluses ning seda väidet on haldusaktis juba käsitletud. Sellisel juhul saab kohus viidata väite korduvusele ning sellele, et ta nõustub selle väite osas haldusmenetluses juba võetud seisukohaga. Käesoleval juhul ei nähtu aga mitte kuskilt otsuse põhjendustest kaebuse väidete käsitlemist ega nende ümberlükkamist. Seega on halduskohus rikkunud

§ 165lg 1 p-s 4 sätestatud põhjendamiskohustust.

Samuti ei viidata vaidlusaluses otsuses sellele, et kohtumenetluses esitatud väited oleksid kattuvad haldusmenetluses esitatud väidetega, ja et nende arvestamata jätmist oleks põhjendatud haldusmenetluses juba varasemalt. Seega ei ole põhjendamiskohustuse järgimata jätmise aluseks ka

§ 165lg 2.

Samuti märgib ringkonnakohus siinkohal, et vaidlusaluse kohtuotsuse põhjenduste pinnalt tekib kahtlus, et põhjenduste koostamisel ei ole kohus kaebuse ja kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadega üldse tutvunudki. Ilmselge on aga see, et isegi nendega tutvumise korral on kohus neid täielikult ignoreerinud, sest ühestki kohtuotsuse põhjendava osa lausest ei saa järeldada põhjendust selle kohta, miks kohus ei nõustu mõne kaebaja väitega. 20. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme.

§ 199

lg 2 p 3 järgi võib ringkonnakohus olenemata apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

1. Ringkonnakohus leiab, et tal ei ole endal võimalik kõrvaldada halduskohtu otsuse puudust, sest halduskohus ei ole sisuliselt täitnud esimesele kohtuastmele pandud ülesannet. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik halduskohtu otsuse puudusi apellatsioonimenetluses kõrvaldada, sest sisuliselt on kõik kaebaja esitatud väited tähelepanuta jäetud ning tänu sellele on halduskohtule esitatud kaebus täies ulatuses lahendamata jäänud. Sellises olukorras ei ole ringkonnakohtul võimalik täita apellatsiooniastme ülesannet - kontrollida esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust, kuna halduskohus pole oma seisukohti kaebuse väidete osas üldse väljendanudki. Kui ringkonnakohus hakkaks olukorras, kus halduskohtu põhjendused kohtuotsuses puuduvad, seda puudust ise kõrvaldama, peaks ta asja lahendades asuma analüüsima kaebuse väiteid ja vastuväiteid, asudes sellega kaebust lahendama esimese astme kohtuna. Sellisel juhul ei eksisteeriks kolmeastmelist kohtusüsteemi, mis omakorda piiraks oluliselt menetlusosaliste edasikaebeõigust (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 27.04.
2. a otsus asjas nr 3-10-541, p 13 ja 07.02.
3. a otsus asjas nr 3-08-2411, p 12). Halduskohtu otsuses sisuliste 5 põhjenduste puudumine ei võimalda ringkonnakohtul tegelikult ka otsuse resolutsioonis esitatud otsustuse kujunemist kontrollida. Kuna halduskohtu otsus ei ole kohtupoolsete põhjenduste puudumise tõttu edasikaebemenetluses kontrollitav, tühistab ringkonnakohus

§ 199

lg 2 p-de 2 ja 3 alusel halduskohtu otsuse ja saadab

§ 200p 2 alusel asja uueks lahendamiseks halduskohtule tagasi.

Sellest tulenevalt ei anna ringkonnakohus käesolevas otsuses hinnangut apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele ning ei lahenda ka menetluskulude jagamise küsimust. 22. Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul teha kindlaks, kas tühistamis- ja kohustamisnõue on käesolevas asjas kaebaja jaoks võimalikud ja tõhusad vahendid kaebuse eesmärgi saavutamiseks. Vastustaja on vastuses kaebusele leidnud, et vaidlustatud otsuse mõju on lõppenud ning selle tühistamine ei saa kaasa aidata kaebaja õiguste kaitsele. Samuti on vastustaja märkinud, et alates 01.01.2015 on muutunud ka VSkE lühiajalise kokkusaamise regulatsioon ning seetõttu on kaebuse nõue uue otsuse tegemiseks muutunud sisutuks. Halduskohus ei ole nende väidete osas seisukohta võtnud.

§ 158

lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Samas jääb Riigikohtu praktika kohaselt kohustamiskaebus rahuldamata, kui kohtumenetluse kestel muutunud õiguse või faktiliste asjaolude tõttu oleks nõutava toimingu tegemine võimatu või õiguslikult lubamatu (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.03.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-64-12, p 36). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui kaebusega taotletav eesmärk ei ole saavutatav, on kohtul uurimispõhimõttest tulenev kohustus juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-35-12, p 18; 21.01.
3. a otsus asjas nr 3-3-1-80-10, p 22; 25.11.
4. a määrus asjas nr 3-3-1-77-10, p 11). Kohtul lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.
5. a otsus asjas nr 3-3-1-77-09, p 12). Käesolevas haldusasjas on kohus otsuses öelnud, et alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis VSkE § 31 regulatsioonist nähtub, et kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka vangla sisekorraeeskirja muudetud sätted. Sellest saab järeldada, et halduskohus ei ole VSkE § 31 lg 2 uue redaktsiooni kohaselt pidanud kohustamisnõuet muutunud õigusliku olukorra tõttu enam võimalikuks täita, kuid asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks täitnud selgitamiskohustust ja andnud kaebajale võimaluse nõuet muuta.
6. Ringkonnakohus juhib halduskohtu tähelepanu ka asjaolule, et käesoleva asja asjaolud on osaliselt sarnased haldusasjaga nr 3-13-23, kus vaidluse all oli Viru Vangla otsus, millega vangla oli jätnud rahuldamata kaebaja taotluse võimaldada talle lühiajalist kokkusaamist ilma vaheseinata ruumis kahe õega korraga. Riigikohus leidis nimetatud haldusasjas esitatud määruskaebust lahendades, et kuna kaebuse esitamise ajaks oli lühiajaline kokkusaamine juba toimunud ja vangla otsus seetõttu täidetud, siis haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 kohaselt oli vangla otsuse kehtivus kaebuse esitamise ajaks lõppenud (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.05.
7. a määrus asjas nr 3-3-1-12-14, p 9). Kuna tühistamiskaebus on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele, siis üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu haldusakti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Viimati nimetatud 6 haldusasjas leidis Riigikohus, et tühistamiskaebuse esitamine olukorras, kus lühiajaline kokkusaamine on juba toimunud, ei ole tühistamiskaebus kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend, kuna vaidlustatud otsustusel puudub jätkuv negatiivne mõju kaebaja õigustele.
8. Ringkonnakohtu arvates ei ole olukord teistsugune ka olenemata sellest, et kaebaja on käesolevas asjas 03.12.
9. a taotluse sõnastanud selliselt, et tal võimaldataks lühiajalisel kokkusaamisel tema abikaasaga kohtuda ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita ruumis lisaks 05.12.
10. a toimuvale lühiajalisele kokkusaamisele ka edaspidi. Riigikohus on kuni 31.12.
11. a redaktsioonis kehtinud VSkE § 31 lg 2 kohaldamise kohta selgitanud, et vanglal oli lühiajalise kokkusaamise korraldamisel lai kaalumisruum (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.05.
12. a määrus asjas nr 3-3-1-12-14, p 14) ning VSkE §-ga 31 antud diskretsiooni kasutamisel tuli hinnata konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.
13. a otsus asjas nr 3-3-1-40-14, p 16). Seega tuli vanglal kuni 31.12.2014 kehtinud VSkE § 31 lg 2 alusel lühiajalise kokkusaamise taotlust hinnata iga konkreetse kokkusaamise osas eraldi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud 03.12.
14. a taotluses märgitud „ja edaspidi“ kohustada vanglat võtma sama taotluse osas iga järgmist lühiajalise kokkusaamise taotlust lahendades uuesti seisukohta.
15. Ringkonnakohus selgitab, et eelnevaga ei ole ringkonnakohus võtnud siiski seisukohta selles, kas kaebus võiks rahuldamisele kuuluda või mitte. Halduskohtul tuleb see küsimus endal sisuliselt lahendada, arvestades menetlusosaliste poolt kohtumenetluses esitatud seisukohti. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/