Obsah (6)

§ 4§ 54§ 56§ 64§ 40§ 66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. detsember 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-1621 Kohtuasi TÜ Analan

) § 3 lg-s 2 sätestatu nõuab, et haldusakt oleks kohane, vajalik ja seatud eesmärgi suhtes proportsionaalne.

§ 4

lg-st 2 ja §-st 6 tulenevalt peab kaalutlusõigust teostama kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldiste põhimõtetega ning selleks tuleb välja selgitada ja arvesse võtta kõik antud asjas tähtsust omavad asjaolud ning kaaluda ka põhjendatud huve.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane ainult siis, kui ta on antud hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta.

§ 56

lgd 1, 2 ja 3 kohustavad kirjalikku haldusakti kirjalikult põhjendama ja näevad ette, et põhjendus esitatakse haldusaktis või selles viidatud menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis ning neisse tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ja kõik kaalutlused, millest haldusorgan lähtus. 8. Narva-Jõesuu Linnavalitsuse vaidlusalune korraldus eelnimetatud nõuetele ei vasta. Faktilise alusena on selles kehtetuks tunnistatud korralduste sisu tutvustus, nende andmisele eelnenud ehitiste omandamise ja maa erastamise menetluste kirjeldused ning viide maa munitsipaalomandisse taotlemist käsitlevale volikogu otsusele. Lisaks on kirjeldatud ka linna keskosa detailplaneeringu menetlusega seonduvat. Kuna seejuures puuduvad vähimadki selgitused, millised võimaldaksid mõista, kuidas on see menetlus seotud korralduste kehtetuks tunnistamise vajadusega, ei ole korralduse sisu üheselt mõistetav. Otsustatu õiguslikuks aluseks on märgitud üksnes juba nimetatud volikogu otsus, omavalitsusorganite liigitust käsitlev kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) säte ning

§ 64

lg 2, milline määratleb, kuna saab haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustada kaalutlusõiguse alusel. Esimesena nimetatu otsustatule mingit konkreetset õiguslikku alust ei anna ja volikogu otsus pole õigusakt, vaid on faktiliste asjaolude alla kuuluv menetlustoiming. Asjakohaseks, kuid üksi siiski ebapiisavaks on võimalik pidada vaid viimati nimetatud viidet. Üldse puuduvad korralduses aga selgitused ja põhjendused, milledest oleks võimalik aru saada, milliseid konkreetseid asjaolusid ja kelle missuguseid huve linnavalitsus oma varasemate haldusaktide kehtetuks tunnistamisel arvestas ja kuidas täpselt ta neid kaalus. 9.

§-s 56 sätestatud põhjendamise nõue peab tagama põhiseaduse § 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise seeläbi, et kohtul oleks võimalik kontrollida otsustatu õiguspärasust. Vaidlustatud haldusakt seda ei võimalda. Riigikohtu halduskolleegium on lahendi nr 3-3-1-81-07 punktides 16 ja 20 oma varasemaid seisukohti rõhutades märkinud, et kohus saab diskretsiooni õiguspärasust kontrollida vaid lähtuvalt haldusorgani põhjendustest. Need peavad teda veenma, et haldusorgan on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist kaalutlusotsuse tühistamise aluseks oleva olulise kaalutlusveaga. Seda, et haldusaktist peavad nähtuma selle andmise aluseks olnud kaalutlused ning et haldusakti põhjendamata jätmist saab pidada selle tühistamise aluseks, on nimetatud kohus leidnud veel väga paljudes oma lahendites. Käesoleval juhul ei ole korraldusse mingeid kaalutlusi märgitud ning ka miski muu kohtule esitatust ei kinnita, et vastustaja oleks enne selle vormistamist üldse kaalumist teostanud. 10. Eelnevalt käsitletud haldusakti põhjendamise kohustusega on tihedalt seotud

§-s 40 sisalduv menetlusosalise ära kuulamise põhimõte. See aitab välja selgitada kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ja huvid ning peab seeläbi tagama nende igakülgse ja õige kaalumise. Antud juhul pole vastustaja eitanud, et jättis kaebaja enne vaidlusaluse korralduse andmist ära kuulamata, kuid põhjendab seda väitega, et kuna kehtetuks tunnistatud korraldused olid õigusvastased kaebaja täiendavatest seletustest mittesõltuvatest objektiivsetel põhjustel, oli sisuliselt tegemist

§ 40lg 3 p 2 kirjeldatud olukorraga.

Niisugust seisukohta ei saa antud juhtumi puhul kuidagi õigeks pidada. Haldusakti kehtetuks tunnistamist reguleeriva

§ 64

lg-d 2 ja 3 lubavad küll haldusakti kaalutlusõiguse alusel kehtetuks tunnistada, kuid nõuavad, et seejuures arvestataks haldusakti andmise ja kehtetuks 5 tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja tema muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.

§ 66

lg-tes 1, 2 ja § 67 lg-tes 1, 2 sätestatu võimaldab vastavate tingimuste olemasolu korral tunnistada isiku kahjuks kehtetuks nii õiguspärase kui õigusvastase haldusakti, kuid nõuab lisaks eelnevalt juba osundatule, et arvestataks ka tema usaldust haldusakti kehtima jäämiseks ja avalikku huvi ning keelab kehtetuks tunnistamise, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära selle alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Sätestatust tuleneb selgelt, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel ei ole ärakuulamisõiguse kohaldamine seotud selle õiguspärasuse küsimusega. Ka õigusvastast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada ilma, et oleks uuritud haldusakti adressaadi tegevust selle alusel ja tema usaldusega seonduvat. Üldreeglina ei ole seda võimalik teha ilma vastavat isikut ära kuulamata. Käesoleval juhul ei kinnita miski kohtule esitatust, et eksisteeris olukord, kus linnavalitsusele olid kõik kaebaja tegevuse, usalduse ja muu sarnasega seotud asjaolud teada ka ilma temalt arvamust küsimata. Küll aga nähtub kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud dokumentidest, et korraldustes nr 320 ja 343 kehtestatu alusel on juba tellinud TÜ-lt Merevaade eskiisprojekti hoonete taastamiseks J. Poska 23 asuval maaüksusel. Seetõttu on tema ära kuulamata jätmine sellise tähendusega menetluslik rikkumine, mis võis kaasa tuua vale otsustuse ning saab olla haldusakti tühistamise aluseks ka ilma muid asjaolusid arvestamata.

1. Vaidlusaluse korralduse selgitustest ja asjaolust, et selle õiguslikuks alusena on viidatud NarvaJõesuu Linnavolikogu 25.09.2006 otsusele nr 70 on võimalik järeldada, et vastustaja ei taha J. Poska 23 asuvat maatükki erastada, kuna soovib saada selle munitsipaalomandisse. Samas ei ole ta väitnud ega tõendanud, et maatükil asuvad talle kuuluvad hooned või rajatised. Viidatud otsus ise tugineb MaaRS § 28 lg-le 2, mille kohaselt võib munitsipaalomandisse anda ka maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks. Otsusest ei selgu aga vastava vajaduse kinnituseks vähimaidki faktilisi põhjendusi ega kaalutlusi ja selle alusel ei ole tegelikkuses taotlust esitatud ega ühtegi haldusakti ka vastu võetud. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-94-06 tulenevalt on niisuguse volikogu otsuse näol tegemist üksnes menetlustoiminguga, mis ei tekita, muuda ega lõpeta haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi. Seega ei saa selle olemasolu kuidagi takistada maa ostueesõigusega erastamist. Mistahes tõendid puuduvad ka korralduses viidatud riigi omandisse jätmise taotluste olemasolu kohta.
2. Kaebusele antud vastusest nähtuvalt oli vaidlustatud korralduse andmine tingitud peaasjalikult hoopis Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punktis 273 sätestatust. Seejuures on aga tähelepanuta jäänud asjaolu, et nimetatud säte on kohaldatav üksnes juhul, kui maa ostueesõigusega erastamist võimaldav otsus on tehtud. Kaebaja taotluse osas niisugust otsust pole. Lisaks pole vastustaja arvestanud ka seda, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti kohta ei ole kohtumenetluses üldreeglina enam võimalik põhjendusi esitada. Erandina lubab Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-29-12 väljendatu arvestada vaid sellise kohtumenetluses esitatud põhjendusega, mille puhul on tõendatud, et haldusorgan lähtus sellest tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Käesoleval juhul pole vastustaja ühtegi niisugust põhjendust esitanud. Kuna antud juhul käib vaidlus kollektiivse haldusorgani poolt antud haldusakti õiguspärasuse üle, ei saa eelnimetatud ega mistahes muud vandeadvokaadist esindaja poolt esitatud põhjendused arvesse tulla veel ka seetõttu, et tema pole osalenud otsustamise protsessis vaid on halduse väline isik.
3. Eeltoodu kohaselt tuleb kaebus täies ulatuses rahuldada ning vaidlusalune haldusakt tühistada. Narva-Jõesuu linn peab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kandma kaebaja riigilõivude ja õigusabi eest tasumises seisneva menetluskulu. Vastustaja esindaja nende 6 suuruse ja põhjendatuse osas mingeid vastuväiteid ei esitanud. Kohus jätab siiski tähelepanuta 11.12.2014 koostatud arve nr 20141720, kuna selles sisalduv 218,40 suurune summa käsitleb 05.06.2015 ja 24.06.2015 ehk siis peale selle väljastamist ja tasumist kantud kulusid. Muude kulude põhjendatuses ja asjaga seotuses kahtlemiseks puudub küll alus ning need on tegelikult ka kantud, kuid asja keskmist mahtu ja keerukust arvestades siiski ülemääraselt suured. Seetõttu kohaldab kohus HKMS § 108 lg-s 11 talle antud õigust ning vähendab välja mõistetavat kulu õigusabiga seotud osas 5000 euroni. Seega peab vastustaja kaebajale hüvitama kokku 5030 euro suuruse summa. Tema enda kokku 3234 euro suurune õigusabi eest tasumisega seotud menetluskulu jääb eelnevalt juba osundatud sätte kohaselt hüvitamata. Kaebaja on menetluskulude taotluses soovinud, et kohtuotsuses märgitaks kohustus tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse vormistamist ja menetluskuludega seonduvat reguleerivad HKMS sätted ei näe ette niisuguse asjaolu tuvastamist kohtuotsuses. Kui kohtuotsus jõustub ja vastustaja ei tasu menetluskulusid õigeaegselt, on kaebajal võimalik viivis eraldi sisse nõuda. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 7