Obsah (4)

§ 101§ 102§ 98§ 99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2013.a Tartu Tsiviilasja number 2-11-10709

§ 101lg 1 sätestatud elatise alammäära.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ela hagejatega koos. Laste ülalpidamiskulutuste kandmisel peavad osalema mõlemad vanemad. Kostja seletusest nähtuvalt on kostja sissetulek 675 eurot kuus, ta on XXXX OÜ omanik, raha saab kätte sularahas, liisingus on korter ja auto. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt on kostja omandis ½ korteriomandist Tallinnas XXXX. Hageja on esitanud kohtule kohtutäiturilt saadud väljavõtte, mille kohaselt kostja brutotöötasu 2011.a märtsis on olnud 773,15 eurot ja 2011.a aprillis 1 060,39 eurot. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid oma sissetulekute kohta, kuigi kohus on talle teinud korduvalt ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Kostja on kohtule esitanud oma pangakonto väljavõtted, mis ei kajasta kostja töiseid sissetulekuid alates hagi esitamisest. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on kostja olnud

1. augustist 2009 kuni
2. märtsini 2010 XXXXOÜ juhatuse liige ning on jätkuvalt selle ainuomanik. Tolli- ja Maksuameti andmebaasist nähtuvalt on kostjale tehtud maksustatavaid väljamakseid viimati mais 2012 Töötukassa poolt. 675-eurosest kuusissetulekust on kostja väidetavalt tasunud 341-351 eurot autoliisingut, umbes 300 eurot korterilaenu ning ka muid liisinguid, laps J. riietele ja söögile üksi kulutab 220-240 eurot, enda söögile 200 eurot, hagejate ülalpidamiseks on viimasel perioodil kandnud nn. kommiraha 139,07 eurot jne. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja ei ole esitanud kohtule täielikku teavet ja tõendeid oma sissetulekute kohta. Hagejatega koos elava vanema D.M. seletuste kohaselt töötab ta aastas 4-5 kuud Soomes haljastajana, ülejäänud aja on töötu, ta omab 2002.a. ehitatud sõiduautot Ford Focus. Maksuja Tolliameti andmebaasi väljavõttest nähtub, et D.M. puuduvad alates aprillist 2011.a. maksustatud väljamaksed. Tema omandis ei ole kinnisasju. Hageja 1 on 15-aastane ja hageja 2 on 13-aastane ning nad käivad koolis. Neile on vaja osta toitu, rõivaid, jalatseid, hügieeni- ja koolitarbeid, vajadusel ravimeid ja vitamiine, lisanduvad eluasemekulud jm. Asja materjalidest nähtuvalt käib hageja 1 kahevõistluse treeningutes, hageja 2 tegeleb keraamika ja breiktantsuga. Lapse ülalpidamiseks väljamõistetav elatusraha peab katma eelkõige lapse esmased vajadused. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, kui hageja taotleb ülalpidamiseks igakuise elatise väljamõistmist kuni seaduses sätestatud miinimummäärani, siis ei pea hageja täiendavalt tõendama lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste suurust.

§ 102

lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lg 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja on esitanud kohtule sünnitõendi, mille kohaselt kostja on

1. oktoobril 2010 sündinud J.A. i isa. Lapse emana on sünnitõendile kantud A .A.. Tartu Ringkonnakohus on oma
2. jaanuari 2012 otsuses teinud maakohtule ülesandeks välja selgitada ka A. A. varaline seisund. Kostja seletusest nähtub, et ta ei ela lapse emaga koos, lapse ema on Soomes, saab lapsetoetust, tal on Tallinnas korter ja ta omab sõiduautot. Kostja seletusi kinnitavad kinnistusraamatu ja liiklusregistri väljavõte. Kostja seletuste kohaselt on J. A. kostja ülalpidamisel, lapse ema käib korra kuus lapsel külas. Samas rahvastikuregistri väljavõttest nähtuvalt on J. A. elukoht alates
3. oktoobrist 2012 Soomes. Kohus nõustub kostjaga, et tal on J. A. ülalpidamiskohustus, olenemata lapse elukohast. Samas kohus leiab, et kuna kostja ei ole esitanud kohtule täielikku 3 teavet oma sissetulekute kohta, siis ei ole tõendatud ka asjaolu, et hagejatele elatise väljamõistmisel osutuks J. A. varaliselt vähem kindlustatuks. Laste vanemad on töövõimelised. Seega ei esine asjas

§ 102

lg 2 loetletud asjaolusid, mis tingiks elatise väljamõistmist kostjalt alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Hagejate seadusliku esindaja poolt esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja tasunud hagejatele elatist perioodil

1. märts 2011 kuni
2. november 2012 kogusummas 1936,78 eurot. Nimetatud perioodil pidi kostja kahele hagejale kokku tasuma 5748,32 eurot. Seega võlgneb kostja hagejatele nimetatud perioodi eest elatist 3811,54 eurot. Kuna kohtul puuduvad tasaarvestuse tegemiseks andmed kostja poolt detsembris 2012 tasutud elatise kohta, tuleb kostjalt alates
3. detsembrist 2012 välja mõista 139 eurot kuus kummagi hageja ülalpidamiseks nende täisealiseks saamiseni. TsMS § 468 lg 3 alusel tunnistas kohus otsuse elatise väljamõistmises tagatiseta viivitamatult täidetavaks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. G.M. esitas Tartu Maakohtu
5. jaanuari 2013 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagid jätta rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus lahendanud hagejate nõuded kui lihtsalt elatise väljamõistmise nõuded, mitte kui eelnevalt kinnitatud kompromissi muutmise nõuded. Hagejate nõuete ebaõige kvalifitseerimine on viinud ebaõige lahendi tegemiseni; 2) ei ole hagejad tõendanud asjaolusid varasema kompromissi muutmiseks TsMS § 459 lg 1 alusel. Olukorras, kus hagejad soovivad muuta eelneva kompromissi tingimusi, pidid nad Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-08 p 18 ja lahendist nr 3-2-1-127-09 p 10 tulenevalt välja tooma need asjaolud, mis on muutunud alates kompromissi sõlmimisest ning mille tõttu oleks põhjendatud eelnevalt kokku lepitud summade muutmine. Hagejad ei ole seda teinud; 3) on maakohus jätnud tähelepanuta, et arvestades eelnevalt kinnitatud kompromissi tingimustega võrreldes on muutunud ka kostja olukord. Kostjal on sündinud kolmas laps, kes on samuti õigustatud ülalpidamist saama; 4) on kostja esitanud kõik tema käsutuses olnud tõendid. Hagejad ei ole ühtegi tõendit esitanud ning hagisid ei saa rahuldada, kuna kostja on hagejate väidetele selgesõnaliselt vastu vaielnud; 5) on ebaõige kohtu seisukoht, et kui hagejad taotlevad elatise väljamõistmist miinimummääras, on see automaatselt aluseks kompromissis kokkulepitud summade muutmiseks; 6) on maakohus mõistnud paralleelselt eelnevalt kompromissiga apellandilt välja sama kohustuse täitmiseks ligi kahekordse summa. Eelnevalt kinnitatud kompromiss ju käesolevate hagide rahuldamise tulemusel kehtetuks ei muutu, seega võivad hagejad minult nõuda lisaks ka elatise tasumist eelnevalt kinnitatud kompromissi alusel (1000 kr hageja kohta); 7) taotles apellant ka maakohtu poolt viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtuotsuse täitmise peatamist. Tartu Ringkonnakohus jättis
6. märtsi 2013 määrusega nimetatud taotluse rahuldamata. 4
7. Vastustajate seaduslik esindaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, kuna hagejad nõuavad elatist niigi miinimummääras. Alates kompromissi sõlmimisest on hinnad tõusnud ning laste kasvades on suurenenud ka nende vajadused.
8. aastal sõlmitud kompromiss ei toiminud kostja käitumise tõttu. Vastustajad on maakohtule juba kõik dokumendid esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
10. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus kvalifitseerinud hagejate nõuded ebaõigesti üksnes kui elatise väljamõistmise nõuded ja mitte kui eelnevalt kinnitatud kompromissi muutmise nõuded, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus arvestanud asjaoluga, et Tartu Maakohtu 17.04.2008.a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-2008 on kinnitatud D.M. ja G.M. sõlmitud kompromiss kummalegi pojale elatisraha tasumise kohta. Maakohus on asunud seisukohale, et hagejatel esineb alus elatise suurendamise nõude suurendamiseks TsMS § 459 lg 1 järgi, sest laste vajadused on kompromissi sõlmimisest alates kasvanud ning pooled olid kokku leppinud elatise maksmises tunduvalt alla

§ 101lõikes 1 sätestatud alammäära.

1. Riigikohus on korduvalt leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-33-11, p 21 ja nr 3-2-1-7-05, p 20). Seega ei tule hagejal miinimumsuuruses elatise nõude korral oma minimaalseid vajadusi eraldi tõendada, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. Seaduse mõttest ega ka Riigikohtu praktikast ei tulene, et hagejatel tuleks oma vajaduste suurenemist minimaalse seadusega ettenähtud elatise ulatuseni põhjendada või tõendada olukorras, kus eelnevalt sõlmitud kompromissiga on hagejad (oma seadusliku esindaja kaudu) elatise nõudest osaliselt loobunud, s.o leppinud kokku seaduses sätestatust väiksema elatise saamises. Apellandi poolt viidatavates Riigikohtu lahendites (3-2-1-66-08, p 18 ja 3-2-1-12709, p 10) oli tegemist seadusest tuleneva miinimumiga võrreldes tunduvalt suuremate elatise nõuetega, millistel juhtudel tulebki tõendada ülalpeetava tegelike vajaduste suurust elatise miinimummäära ületavas osas. Elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Ka elatise suuruse muutmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt kostjate vajadused tuleb lugeda tõendatuks vähemalt seaduses sätestatud elatise alammäära ulatuses.
2. Kohus võib erandina mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

§ 98

lg 1 järgi on isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras. Perekonnaseaduse 5 mõtte ja eesmärgi kohaselt on terve ja tööealine vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka tema laste ülalpidamise vähemalt seaduses sätestatud alammääras, nagu on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus (nt lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-93-08; 3-2-1-127-09). Vanem on kohustatud tegema laste ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva. Kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit iseenesest ette nähtud ülapidamise suuruse määramisel arvestatava asjaoluna

§ 99järgi.

Vastupidi,

§ 102

lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Siiski tuleneb

§ 102

lg 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. 10. Soovides tugineda asjaoludele, et elatise maksmisel miinimummääras osutub kostja kolmas alaealine laps vähem kindlustatuks kui hagejad ning kahjustub kostja enda tavaline elustandard, lasus kostjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt vastavate asjaolude tõendamise koormis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt ei ole kostja tõendanud, et ta on

§ 102lõikes 2 kirjeldatud olukorras.

Ebaõiged on apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad tõendamiskoormise ebaõige jaotamise kohta maakohtu lahendi tegemisel: käesoleval juhul ei tule mitte hagejatel tõendada, kui suur on kostja täpne sissetulek ja missugune on tema varaline seisund, vaid kostja on kohustatud tõendama, et tema sissetulek ei võimalda tasuda hagejatele miinimummääras elatist ning tal on olemas mõjuvad põhjused, mis takistavad tal hankida endale piisav sissetulek.

1. Maakohus on õigesti ja põhjendatult hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid, sh andmeid kostja varalise seisundi kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Maakohus arvestas muuhulgas, et kostja enda seletuse kohaselt on tema sissetulek 675 eurot kuus, kuid see sissetulek ei kajastu kostja pangakonto väljavõtetel. Kostja väitel saab ta raha kätte sularahas, olles XXXX OÜ ainuosanik. Hageja esitas kostja sissetulekute kohta kohtutäiturilt saadud väljavõtte 2011.a märtsi ja aprilli sissetulekute kohta, millest nähtuvalt oli kostja brutotöötasu neil kuudel vastavalt 773,15 eurot ja 1060,39 eurot. Maakohus leidis, võrreldes andmeid kostja sissetuleku ja tema enda poolt avaldatud püsivate väljaminekute kohta, et kostja ei ole esitanud kohtule täielikku teavet ega tõendeid oma tegelike sissetulekute kohta.
2. G. M. ei ole ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu arvestusi tema sissetuleku ja väljaminekute vahelise disproportsiooni kohta ega selgitanud oma võimet kanda mitmesuguseid kulutusi igakuiselt suuremas ulatuses kui võimaldaks tema poolt kohtule avaldatud regulaarse sissetuleku suurus. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et apellant ei ole tõendanud niisuguseid erilisi asjaolusid seoses tema varalise seisundiga, mis õigustaksid alaealistele lastele G.-D. ja G.M. le väljamõistetava elatise vähendamist alla seaduses (

§ 101lg 1) sätestatud miinimummäära.

Ühtlasi on maakohus õigesti jõudnud järeldusele, et apellant ei ole tõendanud ka asjaolu, et hagejatele seaduses sätestatud miinimummääras elatise väljamõistmisel jääks kolmas laps J. A. vastustajatega võrreldes varaliselt vähem kindlustatuks.

1. Ringkonnakohus jääb oma
2. märtsi 2013.a määruses väljendatud seisukohale, et ebaõige on apellandi seisukoht, nagu oleks elatise väljamõistmisel kohtuotsusega hagejatel jätkuvalt 6 võimalik tugineda paralleelselt 17.04.2008.a kinnitatud kompromissile elatise maksmise kohta. Hagi on esitatud elatise suurendamise nõudes TsMS § 459 lg 1 alusel. Jõustunud lahendi muutmisel korduvate kohustuste osas ei tühistata varem tehtud lahendit, vaid muudetakse seda eeskätt maksete suuruse osas. Sellest tuleneb, et alates uue otsuse tegemisest (s.o jõustumisest) ei kuulu varasem lahend maksete suuruse osas enam kohaldamisele. Ehkki käesoleval juhul oli elatise suurus eelnevalt määratud kindlaks mitte kohtuotsusega vaid kompromissiga, kehtib sama põhimõte ka varem kompromissiga kinnitatud elatisesumma suuruse muutmisel. TsMS § 432 teise lause kohaselt on menetluse kompromissiga lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti.
3. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt hagejate taotlusele mõistis maakohus kummalegi hagejale kostjalt välja elatise summas 139 eurot kuus, mis vastas hagide esitamise ajal kehtinud elatise miinimummäärale. Alates 01.01.2013.a on elatise miinimummääraks ühe lapse kohta 160 eurot kuus, kuid kuna hagejad ei taotlenud elatise väljamõistmist muutuva suurusena (s.o mitte väiksemas ulatuses kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast), puudub ringkonnakohtul alus maakohtu otsust selles osas muuta.
4. Vastavalt TsMS § 171 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Üllar Roostoja Viivi Tomson Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 7